Poliitikahuviliste kooli teiseks aruteluteemaks valisime mõiste “ekspert”. Klassikalise definitsiooni järgi on ekspert see isik või institutsioon, kel on mingil alal mingi teadmine, mida teistel ei ole, ning oskus seda teadmist kasutada. Selles artiklis defineerime eksperti kui kedagi, kellel avalikkus arvab mingil teemal teistest enam teadmisi või kogemusi olevat. Sealjuures ei ole oluline, kas arvamus eksperdi suuremast teadmiste- ja kogemustepagasist vastab tegelikkusele.
Tegelike ekspertide arvamuse kasutamine on ettevõtete või riigi nõustamisel või ajakirjanduses muidugi vajalik. Hea oleks, kui neid oleks mitu ja nad ei räägiks sama juttu. Veelgi parem, kui nad oleksid sõltumatud. Selle artikli kontekstis huvitab meid, kuidas eksperdi hinnang võib poliitilises kommunikatsioonis muutuda propagandavahendiks ning see, kuidas aru saada, millal niinimetatud ekspertarvamusele rõhudes soovitakse lugejat tasalülitada nii diskussioonist kui mõtlemisest: ekspert teab, ja kui argument sisaldab viidet eksperdi seisukohale, ei saa see olla vale ning selles ei tule ei kahelda ega püüda sellega vaielda. Õigus on eksperdil, järelikult ka minul, kui ma eksperdi argumente kasutan.
Eksperdi-positsiooni teeb mõneti ohtlikuks see, et ekspertide sõnal on suurem võim kui tavakodanike omal ning nad kujundavad poliitikat ilma, et keegi oleks neid selleks valinud või volitanud. Ühte viisi, kuidas meedia eksperte loob, on kirjeldanud sotsioloog Pierre Bourdieu. Tema kasutab näitena küll peamiselt televisiooni, kuid see on laiendatav ka suurele osale ülejäänud meediast, seda enam, et online-meedia meenutab oma toimimisprintsiipidelt pigem raadiot-televisiooni kui paberlehte.
Bourdieu näitab, et kuna kiirmeedia keskkonnas on spetsialistil mahu- ja ajapiirangute tõttu väga raske öelda seda, mida öelda tahaks ning peab piirduma paari lause või repliigiga, on meedias üles astuvate ekspertide ringi jäänud vähem neid, kes lähevad sinna midagi ütlema, ning rohkem neid, kes lähevad ennast näitama ja sellega oma sotsiaalset kapitali kasvatama. On selge, et vajadust kasvatada kapitali tunnevad rohkem need, kel kolleegidelt saadud tunnustust napib.
Meedia ja eksperdi suhe on vastastikkune: meedia vajab eksperti, kes kiiresti vajaliku kommentaari annaks, ja ekspert meediat, kes tema eksperdi-positsiooni kindlustab ning sellega tema sotsiaalset (ja seeläbi lõpuks ka materiaalset) kapitali suurendab. Meedia «tellimus» eksperdile – lihtsalt kättesaadav, kiiresti reageeriv, mõõdukalt vaimukas, turvalise seisukohaga – määrab üsna täpselt ära ka selle profiili, millele peab
kiirmeediale sobiv ekspert vastama.
Eksperdilt oodatakse harva uut vaatenurka või meediatarbijate maailmapilti kõigutavat informatsiooni. Pigem tahetakse selle sõnastamist, millega enamik nõus oleks, kuid mis seni tsitaadina puudu on. Ekspert on meedia laiskusest sündinud mugavustoode: igal kiirmeedia töötajal on oma ekspertide ringkond, kellelt kiiresti vajaliku ja ette teada maailmavaadet esindava – ning sageli ette teada seisukohaga –
kommentaari saab.
Koostöö on täiuslik: ekspert aitab meediatöötajal teha tema tööd ning meediatöötaja aitab kinnistada eksperdi eksperdikuvandit. See sümbioos on aga halb seetõttu,
et on sumbunud mugavusring, kus luuakse vähe uut informatsiooni, kus ei ajakirjanik ega ekspert ei täida tegelikult neilt oodatavat rolli ning kus meediatarbija on sageli jäetud ilma olulisemast, mida meedia peaks andma.
Peamine oht on aga see, et selliseid meedia mugavustooteid, kelle sõnadele meedia on
samas andnud teiste omadest suurema kaalu, on mugav kasutada ka poliitilises kommunikatsioonis. Siin saab sümbioos veel ühe lüli – poliitiku või tema tekstikirjutaja.
Poliitika kasutab eksperti oma seisukohtade toestamiseks, aga kui sobivat eksperti parajasti pole, kuid vajadus eksperdi järele on, võib poliitika selle ka luua. Idarahaskandaalile oma hinnangu andmiseks moodustatud nn Keskerakonna tõekomisjon kasutas kapo peadirektori käskkirja ümberlükkamiseks kaitseväe ohvitseri Rene Toomse arvamusavaldust tema ajaveebis. Keskerakond nimetas nii komisjoni lõppraportis kui ka meedias Toomset «luureohvitseriks», «luurajaks» jms. Sellega loodi talle meedias eksperdi kuvand (“luuraja ju teab, kuidas asjad luureorganisatsioonis käivad või peaksid käima”) ning kasutati tema välja öeldud seisukohta kapo väidetele. Luureekspert luureorganisatsiooni vastu on palju parem positsioon kui poliitik luureorganisatsiooni vastu.
Siinkohal ei ole oluline, kas Toomse blogis ilmunud analüüs oli pädev, vaid küsimus on selles, kuidas seda poliitilise eesmärgi nimel ära kasutati. See reprodutseeriti tõekomisjoni raportis lisana allkirjastatud ja/või templiga ametlike kirjade kõrval ning
seega sooviti sellele anda sama tugev kaal, kui näiteks kapo käskkirjal ja linnasekretäri kinnituskirjal. “Eksperdi” silt ei kleebitud seega külge mitte ainult isikule, vaid ka tema arvamusele.
Vahel panevad eksperdid poliitikud ka raskesse olukorda ning kitsendavad nende valikuid. Kalle Muuli kirjutas 26. mail Postimehes loo “Me ei lükka edasi”, kus kirjeldas, kuidas IMF püüdis 1992. aastal sundida toonast Eesti Panga presidenti Siim Kallast rahareformist loobuma. Vaieldamatult oli survele vastu panemine raske, sest IMF-il on maailmas finantseksperdi roll ning samuti mõjutavad nende avalikult antud hinnangud riikide käekäiku.
Ka kaitseminister, kelle tegevust kritiseerib avalikkuse ees mõni kaitseväelane või -liitlane, võib sattuda keerulisse olukorda. Avalikkus näib uskuvat riigikaitse teemal pigem mundrikandja juttu ning kaldub pidama teda suuremaks eksperdiks kui ministrit. 2006. aasta 26. veebruaril kasutas oma kaitseliitlaseks olemise argumenti kui eksperdiks olemise tagatist Raigo Sõlg, kes Delfi kommentaariumis nõudis kaitseliitlasena Jürgen Ligi tagandamist. Siin näites apelleeris Sõlg ise
eksperdi staatusele, et saada suurem toetus oma seisukohale ja nõudmisele.
Kõige lihtsam, seega ka enim kasutatud meetod on juba valmis seisukoha tõestuseks
otsida sobiv ekspertuuring. Selline meetod on laialt levinud ka poolpoliitilistes sektorites. Tuginedes Londonis asuva sõltumatu mõttekoja Legatum Institute'i avaldatud heaolu-uuringule, mille kohaselt Eesti on sotsiaalse kapitali kohalt muretsemapanevalt madalal tasemel, väitis 2009. aasta novembris Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam Päevalehes ilmunud artiklis, et sotsiaalne sidusus on Eesti jaoks suur probleem, ning nõudis valitsuselt tegutsemist.
Samas, nagu Kaarel Tarand välja tõi, jättis ekspert Mall Hellam teisele eksperdile, Legatum Institute'le viidates märkimata, et sotsiaalse kapitali mõõtmisel võetakse reeglina olulise tegurina arvesse religioon, mille puhul aga Eestis ei ole näitajad just eriti kõrgel. Sellele Mall Hellam aga oma artiklis ei viita. Selle asemel võtab ta järelduse ning «sisustab» selle sootuks teistsuguste näidetega: peresidemed, ühistegevus, sotsiaalne aktiivsus.
Niisiis ei pruugi «ekspert» tähendada üksnes inimest, kelle positsiooni mingil alal oma
väidete tõestamiseks kasutatakse, vaid samamoodi võib kasutada eksperdi rollis institutsiooni: reitinguagentuuride (näiteks Standard & Poor's) aruanded on
sobilikuks eksperthinnanguks, et põhjendada valitsuse edukust, inimõiguste eksperdi kuvandiga organisatsioonide (Inimõiguste Instituut, Freedom House, Human Right
Watch jt) hinnangud ja analüüsid sobivad kasutamiseks, kui on vaja näidata mõne riigi puudusi.
Eksperdipositsioon võib laieneda tervele riigile või piirkonnale. Kui soovime näidata, et karmim riigi sekkumine majandusse on hea, siis toome näiteid Singapurist. Kui soovime näidata, et see pole kuigi soovitav, siis toome näiteid Valgevenest. Samamoodi on riik, mille majandusel on rasked ajad, sobilik ekspertnäide “ebaefektiivsest maksusüsteemist”.
“Foorumi” saates põhjendas Urve Palo, et miks sotside majandusprogramm on parem
kui valitsuse oma Soome ja Venemaa maksusüsteemi vastandamisega, luues olukorra, kus nende kahe riigi võrdluses sooviksime end pigem võrrelda Soomega ning sellega ühtlasi ka toetada Palo seisukohta. See, et Venemaal on proportsionaalne tulumaks, ei tähenda iseenesest, et selline tulumaksusüsteem halb on. Venemaal on muud asjad kehvad – korruptsioon, inimõiguste rikkumine jne.
Sarnast oma väite tõestamiseks sobiliku ekspertriigi näite kasutamist kasutatakse poliitilises kommunikatsioonis ohtrasti. Reformierakonna ACTA-t pooldavat seisukohta kaitstes kirjutas riigikogu liige Valdo Randpere 11. veebruaril Delfis nii: “Võltsimisvastase kaubandusleppega on praeguseks ühinenud 22 ELi riiki pluss USA, Austraalia, Jaapan, Singapur jpt. Ühinenud pole näiteks Venemaa ja Süüria./…/ Kas tõesti on põhjus selles, et Rootsis ja Taanis hinnatakse sõnavabadust ja inimeste põhiõigusi madalamalt? Kindlasti ei.” Kuid sellest ei saa teha järeldust, et ACTA ei ole ohuks interneti- ja sõnavabadusele ning seda ei saa kasutada argumendina tõestamaks,
nagu oleks üleliigne, et ka Eesti kujundaks selles küsimuses oma seisukoha.
Eksperthinnangud võivad sageli ka tõele vastata, kuid oluline on, et 1) neid ei võetaks tõe pähe ainuüksi seetõttu, et need on esitanud ekspert ning 2) me suudaksime mõista, kui neid kasutatakse (valikuliselt) ära mingi muu agenda õigustamiseks. Poliitiline kommunikatsioon armastab eksperte, sest ka üksnes neile tuginedes saab üldsust
veenda mingi idee õigsuses.
Postimehes 2006. aasta novembris ilmunud intervjuus vastas Leo Kunnas küsimusele, kas spetsialistide arvamust võiks siiski rohkem küsida, järgmiselt: “Jah, ma pean ka seda loomulikuks, et arst räägib haigustest, õpetaja haridusest, kaitseväelane kaitseväest ja riigikaitsest.” («Leo Kunnas, sõdurjumala teener», PM 14.10). Arst teabki haigustest, kuid ei pruugi olla oma ameti tõttu tervishoiureformi suurim asjatundja, samuti õpetaja haridusreformi ja kaitseväelane riigikaitse ülesehitamisel. Väga tihti kleebitakse neile meedias eksperdi silt külge ning avalikkus peab nende esitatud seisukohta tõeseks tänu nende ametile. See, et keegi oskab haamrit käes hoida, ei tä-
henda, et ta oleks maailma parim arhitekt.
Meediatarbija jaoks on oluline mõista ekspertarvamusega manipuleerimise tehnikaid
ning õppida märkama, kuidas, millises kontekstis ja millistel eesmärkidel kasutatakse eksperthinnanguid mingi konkreetsele erakonnale vajaliku väite õigustamiseks/tõestamiseks.
Ka selles artiklis välja käidud seisukohti ei tohi võtta tõe pähe üksnes seetõttu, et see on kirja pandud “Poliitikahuviliste kooli ekspertide” poolt. Kommenteerige Postimehe
veebiküljel või Memokraadi blogis, vaielge vastu ning ja lisage oma tähelepanekuid ekspertide kasutamisest propagandavahendina.
Poliitikahuviliste kool ilmub iga nädal Memokraadis ja ajalehes Postimees. Projekti käigus analüüsivad mitme eriala asjatundjad aktuaalseid poliitilisi sõnumeid ning annavad nõu, kuidas neid saaks paremini koostada ja mõista.
