Üks tänapäeva mõjukamaid prantsuse mõtlejaid Marcel Gauchet esitas 1985. aastal oma raamatus "Maailma vabanemine lummusest. Religiooni poliitiline ajalugu" huvitava teesi, et kristlus on "religioon religioonist väljumiseks" (la religion de la sortie de la religion). Kristlus röövis valitsejatelt võimaluse vahendada siin- ja teispoolset, esindada jumalaid inimeste maailmas, reserveerides selle funktsiooni üksnes Kristusele endale. Sellest sai alguse jumala eemaldumine maailmast ja avanes tee poliitilisele esindamisele, mis päädis demokraatias ja religiooni kolimises kodanike privaatsfääri. "Mitte keegi meie seast ei saa enam ennast kodanikuna kujutleda teispoolsuse käsutäitjana. Inimeste riik on inimeste looming, nii et nüüdsest on meie kõige andunumategi usklike silmis lausa pühaduseteotus siduda jumala ideed meid ühendava korra või meid lahutava korralagedusega. Ühesõnaga, meist on saanud metafüüsikas demokraadid," resümeerib Gauchet oma mõttekäigu 1998. aastal ilmunud raamatus "Religioonist demokraatias" (e.k Loomingu Raamatukogu, 2007, nr 35–36, lk 6, tlk Katre Talviste).
Milleks seda vana mõttekäiku meenutada? See tuli meelde, kui mõtlesin vastsetele arengutele Eesti poliitikas. Mul on tunne, et viimastel aastatel juhib meie riiki valitsus, mis näeb oma poliitilise eesmärgina poliitikast väljumist. Võtan seda väidet siin lühidalt testida ja lahti kirjutada. (Ei kahtlegi, et õigupoolest on see üldisem trend, osa sellest, mida üha sagedamini nimetatakse "poliitika lõpuks", kuid siinkohal peatun üksnes Eesti situatsioonil.)
Poliitikast väljumise poliitikaks nimetan Eesti valitsusparteide, eeskätt Reformierakonna sihikindlat (võimalik, et ositi ebateadlikku) tegevust erinevate eluvaldkondade depolitiseerimisel. Me kuuleme igapäevaselt, kuidas majandus, maksud, julgeolek, välissuhted jne ei ole poliitiliste vaidluste teema. Meie riigis maksudega ei mängita, majandust juhivad spetsialistid (ja talupojatarkus), turg lähtub "nähtamatust käest", välispoliitikas tuleb olla liitlastele lojaalne ja julgeolekut ei tohi tuua ohvriks sisepoliitikale. Kui eelarve koostamist pidada valitsuse kõige olulisemaks poliitiliseks instrumendiks, siis Eestis on see muudetud ülesandeks, kus lähtutakse valemitest, mitte valijatest. Eelarvelisi otsuseid ei põhjendata poliitiliste valikutega, vaid seletusega, et raha lihtsalt kõigile ei jätku. Poliitikast on saanud raamatupidamise valdkond, kus otsustab see, kes on tugevam arvandmetes ja andmetöötluses. Millal te viimati kuulsite peaministrit kaitsmas oma eelistusi poliitiliste argumentidega? Mulle meenuvad vaid statistilised näitajad, rahvusvahelised uuringud ja teiste riikide eeskuju. Õpetajate palk, kaitsekulutused või parteide rahastamine ei ole aga aritmeetilised, vaid eetilised küsimused. Neid ei lahendata Excelis, vaid poliitiliste valikutena.
Poliitiline ruum on Eestis kahanenud murettekitavalt väikeseks. Enamgi veel – "poliitika" mõiste ise on sisust tühjaks voolamas. Avalikkuses taandatakse poliitika üha enam parteilisele kemplusele Riigikogus või Eesti edusammudele rahvusvahelistes organisatsioonides. Mõistagi pole olemas üldkehtivat poliitika definitsiooni, ent Aristotelesest alates viitab see mõiste eeskätt inimeste ühiselu üldisele korraldamisele. Poliitika reguleerib meie elu avalikus sfääris maailmavaatelistest põhimõtetest lähtuvalt; poliitika puutub seega meisse kõigisse ja on meie kõigi ühine asi. Paraku paistab Eestis levivat üks teine arusaam poliitikast, mille sõnastas kunagi irooniliselt prantsuse kirjanik Paul Valéry: "Poliitika on kunst hoida inimesi eemal asjadest, mis neid otseselt puudutavad".
Päev-päevalt püütakse meid veenda, et poliitika on allutatud paratamatusele, et tuleb lähtuda tegelikest võimalustest (veel parem – tuleb tegelikkus seadustada, nagu peaminister hiljuti soovitas), et enne on vaja rikkaks saada ja alles siis saab hakata poliitikat tegema. Sealjuures unustatakse, et poliitikas otsustavad paratamatuse üle poliitika kujundajad. Ilmekalt avaldus see suhtumises kevadisse õpetajate streiki, kus valituskoalitsiooni esindajad kinnitasid üksteise võidu otsekui paberilt maha lugedes, et streik raha juurde ei too ja seetõttu ei ole sellel tegevusel mõtet. Streik hoopis kahjustab riigi julgeolekut ja õõnestab stabiilsust. Rahandusminister Jürgen Ligi tegi vahetult enne streiki ajalehes avalduse, et streikijad "ei tohi propageerida ühiskondlikku utoopiat, rünnata demokraatlikku korda ega julgeolekut" (PM 12.03.2012). Kui võib vaielda selle üle, kas ja mis mõttes ründas õpetajate streik demokraatlikku korda ja julgeolekut, siis sügavalt arusaamatuks jääb, mis ajast on Eestis keelatud propageerida ühiskondlikku utoopiat. Avalikkuses alternatiivsete arengumudelite üle arutlemisest loobumine (viitega olemasoleva paratamatusele) ongi üks osa sellest, mida nimetan poliitikast väljumise poliitikaks.
Poliitikast väljumist tõukab omakorda tagant üks teinegi viimaste aastate areng, mida võib nimetada poliitiliste teemade julgeolekustamiseks. Nii nagu Eesti poliitilisest ruumist on välja tõrjutud arutelud majandusmudelite või maksusüsteemide üle, nii on terve rida traditsioonilisi poliitilisi teemasid nagu immigratsiooni- või integratsioonipoliitika kaaperdatud julgeolekusfääri ja seega vabastatud avaliku arutelu alt. (Neil teemadel võtavad sõna ainult "kasulikud idioodid", kes teenivad teadagi kelle huve.) Torkab muide silma, et otsekui kompensatsiooniks tavapäraste poliitiliste teemade kiirele depolitiseerumisele pälvivad Eesti poliitikute kasvavat huvi need valdkonnad, mida demokraatlikus ühiskonnas eelistatakse pigem poliitikast välja jätta – näiteks biopoliitika, s.o poliitika, mille eesmärk on kontrollida kodanike fertiilsust, tervishoiukäitumist, paljunemist jms, või mälupoliitika, s.o poliitika, mis taotleb mineviku meelepärast põlistamist seaduste ja sammastega.
"Religioonist väljumine ei tähenda usust väljumist, vaid väljumist maailmast, milles religioonil on struktureeriv roll," kirjutab Marcel Gauchet ("Religioonist demokraatias", lk 8). Samas vaimus tõden, et poliitikast väljumine ei tähenda loobumist parteidest ega riigi juhtimisest, vaid väljumist maailmast, milles poliitikal on struktureeriv roll. Kuid kas me tahame elada maailmas, kus on parteid, ent puudub poliitika?
Marek Tamm on Memokraadi külalisautor.
