Üle-eelmise nädalal avaldas Põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste EPL-i veergudel artikli pealkirjaga “Anonüümne annetamine pole patt. Piirang vähendab vabadust", mis tänuväärsel moel võttis üles vahepeal juba raugema kippunud Reformierakonna rahastamisskandaali temaatika – ja tegi seda moel, mis väärib lähemat tähelepanu. Et olla võimalikult täpne, võtan allpool Maruste artikli ette lõikhaaval ning tsitaatidena, jättes lühiduse mõttes valikuliselt välja vaid mõned lõigud, mis varemöelduga võrreldes palju uut ei lisa ja kohendades mõnes kohas originaali veidi logisevat sõnastust.
Algatuseks pealkiri. Ma olen muidugi kursis eesti päevalehtede tavaga neile laekunud kaastöödele (mis sageli laekuvadki ilma pealkirjata) pilkupüüdvaid pealkirja panna. Nii on täiesti võimalik, et patu ja vabaduse vastandus ei pärine Rait Marustelt, vaid hoopis kuskilt EPL-i toimetuse sügavustest. Ometigi on see pealkiri kõnekas – ning resoneerib kenasti ka peaminister Ansipi reaktsiooniga skandaali puhkedes, kui ta leidis, et “”Annetamine – see on hea". Nagu Juhan Kivirähk juba oma Postimehes ilmunud repliigis igati kohaselt tähelepanu juhtis, ei ole rahastamisskandaali puhul probleemiks mitte erakondadele annetamine, vaid see, kui nende annetuste päritolu on avalikkusele teadmata – ja seega ei käi jutt mitte sellest, kas annetamine on "patt", või isegi kas seda on anonüümne annetamine, vaid sellest, kas erakondade rahastamine peab olema läbipaistev. Aga sellest lähemalt edaspidi.
Artikkel ise algab paari tooni seadva lõiguga ning jõuab siis esimese probleemitõstatuseni:
Kõigepealt on mulle ja usun, et paljudele teistele siiamaani sügavalt arusaamatu, miks pidi Meikar, kes ei olnud ju avalikus elus enam uustulnuk, ootas oma probleemiga ligi kaks aastat ja siis tuli oma südamevaluga välja meedia kaudu. Ta ei pöördunud kordagi ei erakonna juhatuse või riigikogu vastava komisjoni poole, et tal on selline info ja probleem ja nõudnud või palunud asja lahendamist. […].
Selle asemel, et hakata siinkohal arutama selle üle, kas mingi sündmuse toimumise või mitte-toimumise fakt on taandatav sellest kõneleja motivatsioonile, tahan ma tuua hoopis paralleeli ühe kaasusega 2006. aastast, kui Rait Maruste avaldas viis päeva enne presidendivalimisi Postimehes artikli, kus ta viitas (seoses presidendi süümevandega) Arnold Rüütli seotusele Johannes Hindi represseerimisega. Andestatagu mulle nüüd iroonia, aga “mulle ja usun, et paljudele teistele on sügavalt arusaamatu, miks pidi Maruste, kes ei olnud ju avalikus elus enam uustulnuk, ootama selle probleemiga kakskümmend viis aastat, [et] siis oma südamevaluga meedia kaudu välja tulla. Ta ei pöördunud kordagi ei EKP ega Ülemnõukogu presiidiumi poole, et tal on selline info ja probleem ja ei nõudnud või palunud asja lahendamist.” Ma ei ole kunagi olnud Arnold Rüütli fännide hulgas ja mul on siiras heameel, et ta teiseks korraks valimata jäi. Aga kui Maruste tõesti ei saa aru, miks Meikar viivitas või miks ta asja sellisel moel avalikustas, siis vast võiks sellest mõtteharjutusest veidi abi olla.
… Erialainimesena ei saa ma jätta osundamata, et mis ajast on see nii, et juhtivprokurör annab kohe alguses muigel suul intervjuud, kus teeb teatavaks oma eelistuse mõnede väidete tõelevastavuses, andes selge indikatsiooni ühtede tõendite ja väidete eelistusest teiste ees. Sellest hoiduti isegi inkvisitsioonilises nõukogude menetlusmudelis. Enamgi veel, kutsudes inimesi ütlusi andma ja andes samal ajal lubaduse vabastada vastutusest, toimis prokurör ebaseaduslikult ja oma volitusi ületavalt, millele juhtis õigustatult tähelepanu ka advokatuuri esimees.
Olemata erialainimene jääb minule segaseks mis on valesti selles, kui prokuröril on käsitletavas asjas oma eelistus erinevate väidete võrreldava tõelevastavuse osas (meenutuseks: jutt käib siin sellest, et riigiprokurör Heili Sepp ütles pärast Silver Meikari ülekuulamist, et tal pole alust ega eeldust arvata, et too oleks oma tunnistustes valetanud). Nii, nagu mina senini asjast aru olen saanud, on tõendite ja väidete kaalumine ning eelistamine kohtu ja mitte advokaadi või prokuröri ülesanne. Niisamuti ei otsusta ju ka seda, kas prokurör ületas volitusi ja toimis ebaseaduslikult mitte avokatuuri või põhiseaduskomisjoni esimees, vaid ikkagi jälle mõni teine instants ja institutsioon. Ja tõesti, Toomas Vaher avaldas oma kahtlusi ja seisukohti, millele Heili Sepp ka omaltpoolt vastas. Kui need vastused Rait Marustele veenvad või asjakohased ei tundu, on tal ju kõik võimalused, et see küsimus õiges kohas ja vormis tõstatada – aga päris kindlasti ei lahene see asi EPL-i veergudel.
Järgmisest lõigust alates jõuame aga Maruste artikli südamiku juurde:
Kuigi uuritakse väidetavat ebaseaduslikku annetuste vastuvõtmist, võeti mõlemal juhul ära keskkontori arvutid kogu selles sisalduva kirjavahetuse ja dokumentatsiooniga. Kus, ilma igasuguse kahtluseta, on sees palju vähimalgi määral süüdistusega seonduvat eraelu kaitse alla langevat ja kindlasti on sees ka parlamendiliikmete kontaktid, kirjavahetus, tegevuskavad, mis on otseseoses nende tööalase tegevuse ja mandaadiga ning mida peaks kaitsma parlamendi immuniteet. Mis siis ikkagi toimub – kahe juhtiva erakonna kogu aastatepikkuse asjaajamise materjalid on üle läinud jõuametkondadesse. Mis eesmärgil? Kas see kõik on, ja ainult, seotud eeluurimise vältimatute vajadustega? On põhjust sügavalt kahelda. Siis eeldanuks teiseviisilist toimetamist.
Kahjuks ei täpsusta Maruste millist “teiseviisilist toimetamist” ta siinkohal silmas peab. Kas prokuratuur oleks tõesti pidanud paluma Kalev Lillol endal RE kontori arvutitest kahtlast rahastamist puudutavad e-mailid kokku korjata ja need siis Heili Sepale forwardida? Sellel lõigul on aga veel üks teine tahk. Nimelt on hetkel menetluses üks eelnõu, mis paneb ette lubada Riigikogu liikmete juures läbiotsimine ainult peale RK täiskogult nõusoleku küsimist. Kui nüüd hetkeks järele mõelda, siis on muidugi ilmne, et sellisel moel muutub läbiotsimise korraldamine üldse täiesti mõttetuks – ja mõistagi on see kogu asja iva. Kuuldavasti pärineb see ettepanek Reformierakonna kontorist, kelle esindajad tõttasid selles küsimuses õiguskantsleri jutule pärast Keskerakonna kontori läbiotsimist. Nagu ütleb Rait Maruste ise: “on, mille üle järele mõelda.”
Ka järgmine lõik pakub huvitavat lugemist:
Kas kogu info on vajalik eeluurimisele, jääb sinna ja on kaetud eeluurimissaladuse ning eraelu ja sõnumisaladuse kaitsega, on põhjust kahelda. Eelnevad lekked ja läbikukkumised ei tekita selles kindlustunnet. Igatahes on prokuratuur võtnud endale erakordse vastutuskoorma. Pikaks ajaks. Näib, kas kellegi ees ka vabandatakse.
Kas Maruste argumenteerib siin, et kuna varasemalt on olnud probleeme eeluurimismaterjalide konfidentsiaalsuse hoidmisega, siis poleks prokuratuur pidanud sellise tundliku materjali, nagu RE kontori kirjavahetus seda on, järele kätt sirutama? Teisisõnu: kuna prokuratuur ei ole usaldusväärne, ei peaks nad uurimisega tegelema? Ja üldisemas plaanis: miks peaks keegi vastutuse võtmise eest vabandama? Aga liigume edasi:
Jõuametkondade ja meedia aktsioonide põhjal jääb mulje, nagu oleks Eesti läbinisti korrumpeerunud riik, kus on vaja rakendada erakordseid ja jõulisi meetmeid. Ometigi on Eesti korruptsiooniindeksis maailma 22. riik. Ehk asetleidnu sunnib, paranoiliselt ehk, küsima: kelle huvides toimetate, seltsimehed?
Siin tasub pöörata tähelepanu kahele huvitavale võttele. Maruste viitab Eesti kohale korruptsiooniindeksis (kas 22. on siinkohal väike või suur number on veel omaette hea küsimus) – kas see peaks olema argument küsimuses, kas valetas Meikar või tegi seda Lillo? Pigem on ikka asjad vast sedapidi, et korruptsiooniindeks on mõõdik, mis peaks reaalsust kajastama ja mitte seda defineerima. Teiseks oluliseks kohaks on aga lõigu viimane sõna – kui toimetajateks on "seltsimehed", siis pole muidugi vaja pikalt arutada, kelle huvides asi käib. See on mõistagi ilmne katse diskrediteerida nii kitsamalt Meikarit kui laiemalt kogu erakondade rahastamise skandaali temaatikat kui midagi, mis leiab aset "vaenlase" huvides. Sellel noodil jätkab Maruste ka järgmises kahes lõigus:
Häda ei ole ju selles, kui üksikuid ekstsesse ette tuleb. Neid tuleb ette ka kõige paremate süsteemide ja väljakujunenud demokraatiaga riikides. […] Intsidentidega tuleb tegeleda ja nende[ga] õigusriigis tegeletakse. Ja parandatakse süsteemi, kui on vaja ja saab. Kuid selles ei pruugi väga sinisilmne olla. On ju meil ka liiklusseadustik ja karistusseadustik, kuid ometigi tuleb ette nii liiklusrikkumisi kui ka kuritegusid. Ohtlik on meie kõikelammutav hoiak, kus on ainult mustvalged lahendused ja kõige saavutatu masohhistlik mahategemine. Meil on küllalt hästi toimiv stabiilne valitsus ja väljakujunenud tugev ilmavaatel põhinev erakondade süsteem. […] Tehes valimatult maha kõike ja kõiki tulistame iseendale jalga. Vähendame inimeste usaldust demokraatia ja oma riigi vastu. Kas me seda tahame? Kas ebastabiilsus ja usaldamatus on meile kasutoov? Kahtlen. Küll aga on ta kasutoov kellelegi, kellele meie areng ja stabiilsus pinnuks silmas on. Meil ei maksa oma agaruses, lolluses või kasuahnuses Eestile pahasoovijatele kaasa aidata.
Ehk siis kuna meil on “küllalt hästi toimiv stabiilne valitsus ja väljakujunenud tugev ilmavaatel põhinev erakondade süsteem", siis ei maksa seda paati "üksikute ekstsesside" pärast kõigutada, vähendades nii "inimeste usaldust demokraatia ja oma riigi vastu”. Siinkohal jõuabki Maruste mõttelõng kohta, mis mind isiklikult kõige rohkem häirib ja murelikuks teeb. Minu jaoks ei ole selline usk eesmärk iseeneses, vaid tagajärg – võimulolijate jaoks privileeg, mis tuleb välja teenida, mitte õigus, mida võiks eeldada. Seda ei saa – või vähemalt ei peaks püüdma – saavutada selle hinnaga, et me ei räägi probleemidest, et me ei ole "sinisilmsed" oma agaruses ja ei tee suurt numbrit sellest, kui mõni poliitik ongi kuskil sikku teinud. Ma olen nõus, et ebastabiilsus ja usaldamatus ei ole meile kasutoovad, aga mulle tundub, et seda probleemi peaks ravima põhjusest ja mitte sümptomist lähtuvalt. Demokraatia ei ole religioon, millesse peaks hingestatult uskuma või viigileht, mis peaks varjama seda, kuidas valitsemine tegelikult käib. See ei ole vahend rumala inimmassi ohjamiseks, kes muidu lihtsalt tänavatel märatseks. See on moodus, kuidas mingi riigi ja ühiskonna kodanikud ise oma elu üle otsustavad. Selles võtmes ei ole vähemalt mina viimastel kuudel täheldanud pettumust demokraatias, küll aga erakondades – ja need kaks ei ole sugugi mitte sama asi.
Sama teema jätkub artikli järgmises lõigus, kus Maruste jõuab juuksekarva kaugusele ühest päris radikaalse loomuga ettepanekust:
Nn anonüümne annetamine tõstatab minu meelest ka tõsise põhiseaduslikkuse probleemi. Kui vabadus on meie põhiseaduse üks alusväärtusi, siis eeldab see, et ma võin oma rahaga teha, mida õigeks ja vajalikuks pean. Kui mulle ikka meeldib näiteks katoliku kirik ja sotsiaaldemokraatlik ilmavaade, siis kas ma ikka pean oma usku ja veendumusi avalikult esitama või võin oma toetust ka anonüümselt väljendada? Iga piirang on aga teatavasti iseenesest vabaduse vähendamine. Seda küsimuseks.
Esiteks seda, et põhiseaduskomisjoni esimehena on Rait Maruste kindlasti hästi kursis tõsiasjaga, et poliitiliste annetuste läbipaistvus on GRECO (korruptsioonivastane riikide ühendus) nõue, mille ka Eesti on täitmiseks võtnud. Aga tegelikult on küsimus muidugi märksa laiem, kui ühe konkreetse rahvusvahelise leppe järgimine. Küsimus on nimelt selles, et meie kaasaegses ühiskonnas on parlamendierakonnad põhimõtteliselt erinevas positsioonis, kui katoliku kirik või mõni kohalik laulukoor. Erakonnaseaduse §12 ei ole arbitraarne vabadusepiirang, vaid on kantud väga konkreetsest avalikust huvist. Ja siin ongi vast koht, kus minu isiklikud vaated Rait Maruste omadest tõepoolest diametraalselt erinevad.
Kui ma Maruste argumentatsioonist õigesti aru saan, siis tõstatab ta küsimuse, et kas erakondade rahastamine üldse on avalik huvi, res publica (ning viitab oma artikli viimases lõigus sellele, nagu võiks olla tegu kommertshuvi või lihtsalt uudishimuga)? Mina ei suuda näha, kuidas see saaks avalik huvi mitte olla. Ma usun, et ka Rait Maruste on nõus, et niivõrd, kui valimiste tulemused sõltuvad olulisel määral mastaapsetest kampaaniatest ning niikaua, kui erakondade igapäevne toimimine nõuab arvestataval hulgal raha, ei saa kuidagi arvata, nagu poleks sel "signaalil" (nagu Rain Rosimannus annetustele hiljuti viitas) mõju protsessile.
Ja tõesti, mõju iseenesest ei ole midagi saatanlikku, küll aga on võimalik eristada mõjusid, milles pole midagi kurja, neist, mis ei ole sugugi teretulnud – ning kardetavasti ei jaotu "head" ja "halvad" mõjud nii lihtsalt, et esimeses kategoorias oleks need, mida esindab Reformierakond (või üldisemalt hetkel parlamendis olevad parteid) ja teises kõik muud. Kui me nüüd ka erakonnad avaliku huvi sfäärist erahuvisse nihutaksime, siis oleks tulemuseks ju demokraatia asemel üsna peatselt lihtsalt korporatiivne oligarhia – ja hea, kui kodumaist päritolu. Kelle huvides see oleks?
Kui püüda Maruste artikkel lühidalt kokku võtta, siis on selle keskne sõnum järgmine: kuivõrd Eesti on korruptsiooni-edetabelis 22. kohal, on meil selles osas asjad üldiselt kontrolli all ja midagi suurt muuta või parandada ei ole vaja. Ja isegi, kui oleks vaja, siis ei ole kedagi, kes seda teha saaks – prokuratuur ja KAPO on ebausaldusväärsed, meedia kallutatud ja skandaalijanune ning inimesed uudishimulikud ja rumalad. Seega on ainsaks võimaluseks usaldada erakondi ning oodata, et nood üksikute ekstsesside ja intsidentidega isekeskis hakkama saavad, ilma neid avalikkuse ette või prokuratuuri huvisfääri toomata – sest muidu aitame oma naiivses agaruses kaasa neile, kes meile halba soovivad.
Kas see ongi see, kuidas asjad demokraatlikus ühiskonnas käima peaksid, hr. Maruste?
Tarmo Jüristo on Memokraadi kaasautor.