Eesti poliitika kujutamine ekraanil või laval lõpeb peaaegu alati sellega, et rahvas naerab. Olgu see siis Esto TV, Pehmed ja karvased või NO99 Reformierakonna koosolek või surnud jänesele piltide seletamine. Poliitikul on seetõttu lihtne Rein Langi kombel öelda, et mis kriitika see on, kus saalis istub kogu valitsus, lõkerdab naeru ja maksab selle kõik kuninglikult kinni.
Ometi on see kriitika tihti sündinud tõsistest teemadest. Ma kahtlustan, et NO teatri aktsiooni Reformierakonna koosolekust poleks kunagi tulnud, kui paar päeva varem poleks ekraanidele ilmunud Jürgen Ligi, kes ärritas nii mõnegi mõtleva inimese üles, öeldes, et Silver Meikar ohustab riigi julgeolekut ja seejärel esitades ka valeväiteid Meikari palga kohta.
Muide, palganumbri abil inimeste mustamist on Reformierakond varem kasutanud ka Neeme Järvi ründamiseks, kuid tollel puhul oli vähemalt tõene see väide, et maestro palk oli suur. Igatahes tundus see olevat üldiselt ka paljude jõukate inimeste hääli nautival erakonnal suhteliselt kätteõpitud nipp ja peaks ütlema, et ka väga vastik nipp.
Hiljem ütles Ligi, et ta ei valetanud Meikari palga kohta, vaid ta … eksis. Veel kehvem lugu. Kui aga nüüd proovida teatri poolt vaadata, siis on sellist stseeni vist võimatu niimoodi lavale tuua, et publik ennast surnuks ei naeraks.
Poliitikas, kus ei tohiks olla ühtegi läbipaistmatut suhet rahaga, on meil täna näiliselt väikese sissetulekuga tegijaid, kellel on konto Shveitsi privaatpangas, kohas, kus on tarvis konto avamiseks omada miljon eurot likviidset raha. Likviidset, see tähendab siis sellist, mida sa saad kohe kasutada. Arusaamatu, kellelt ja kuidas. Kui see pole julgeolekuoht, siis mis veel on? Kuid poliitiku suust kostab tõsisele küsimusele vastuseks ainult keerutamist. Pane küsimus aga teatrilavale, tuleb ka poliitik ise kohale ja naerab silmad märjaks. Mis see siis nüüd on, tõsi või nali? Mingil tasandil on see tõesti vähemalt sama naljakas kui Kaksteist tooli.
Kuid tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis Toomas Hussari uuest filmist Seenelkäik ning poliitika kujutamisest selles. Siinkohal pean hoiatama, et edasises tekstis esineb leebekujulisi vihjeid filmi sisu kohta, nii et kui tahate enne puhta lehena filmi vaadata, siis ärge lugege edasi.
Ei pääse me ka selle filmi puhul sellest, et kui Raivo E. Tamme poolt aastate jooksul Õnne 13-s välja timmitud mõttetu tilli tüüpi Eesti mees astub meie ette sedapuhku poliitikuna, siis tuleb ikkagi naer peale.
Hea, et ta metsa seenele minnes vastu puud ei jookse. Ja kui loll saab olla, et puhkusereisi Peruusse kuluhüvitistesse kanda? Jah. Saab. Kunagi isegi nii. Toomas Hussar oli kunagi mulle Seenelkäigu stsenaariumit näidanud ning seda lugedes kartsin ma, et kõik skriptis leiduvad nüansid ei mängi ekraanil päris hästi välja, kuid mida pikemalt ma filmi vaatasin, seda rohkem hakkas mulle meeldima see vaikne lahtikeriv lugu ning nüansid olid kõik seal.
Inimesed, kes ekslevad seenemetsas, proovivad leida seeni, kuid tahavad võtta ka kõike muud, mis on nende arvates võtmiseks, lihtsalt sellepärast, et nad saavad seda. Probleem on selles, et peategelase jaoks on kogu poliitika ise nagu seenelkäik. Ühel hetkel poliitiline ja mükoloogiline tasand segunevad nii, et vahet on võimatu teha. Arusaamatus võimaliku valijaga lõpeb viimase uimaseks löömisega, mille nimel? Enda ellujäämise nimel. Irooniline.
Kui metsast välja pääsenud poliitik leiab endas korraga ootamatu siirusega segatud üldistusmomendi, siis tundub hetkeks, et äkki on veel lootust? Elu mängis talle kätte võimaluse kõrgemale tõusta. Me anname talle üht-teist juba andeks. Seda valusam on näha, et pressikonverentsi ruumidest lahkudes on mõttetu till tagasi ning vahepealsest pole ta mitte midagi õppinud. Milline raiskamine.
Ma olen mõelnud, et suur osa naerust meie poliitikat käsitlevatel kultuurisündmustel sünnib sellest, et poliitikus tuntakse ära omadused, mis on “üldinimlikud”. Ekraanil kujutatud inimene võiks olla tegelikult ka meie tädi, onu või isa, kellele me anname andeks väikesed omakasupüüdlikud momendid.
Mõned poliitikud heidavad ette, et poliitikat naeruks panna nagu ei tohiks. Prooviksime siis kuidagi tõsisemalt? Miks ka mitte.
