Lubasin Facebookis endale väikse nalja inglise keelt mitteoskava poliitiku arvel. Mõistan, et see polnud väga ilus aga samas ilmus ju see lugu rahvusvahelises meedias ning oli naljakas ilma selleta, et mina oleksin midagi tegema pidanud. Ma lihtsalt juhtisin tähelepanu. Selle peale sadas koheselt kommentaariumi kaks tüüpi, laup-põrkesse parem- ja vasakpoolsuse teemal. Hea veel, et Kender, Isotamm või Raud fiidi peale ei sattunud, muidu oleks biiti olnud hommikuni.
Kuidas nad sellest jutust ideoloogilise varjundi välja võlusid? Järgmine kord lähen üle Toompuiestee ning teen seda ideoloogiliselt. Kõnnin nagu Hayek. Kas kõik peavad tänapäeval olema juunikommunistid või gordonkekko wannabe-d? Mõõtma vorsti grillides poliitilisi identiteete, sinised mäed taamal turris? Kui nad pole ühtedega, siis kindlasti on nad teistega? Ühel peol küsis keegi, mida ma arvan vasakpöördest. Teisel arutati tõsimeeli sellest, et neoliberitel on plaan õhukese riigi sildi all Eestist teha arvutimäng, kus elanikud kaevandaksid Neinar Selile bitcoine.
“Nemad” on tunginud sügavale meie sekka. Kuidas neid peatada enne kui paratamatu kahju on tehtud? Kuidas nad peatada enne kui nad mängivad maha meie iseseisvuse, meie majanduse, meie iksi ja meie igreki? Kõigepealt tuleb nad raisad ära tunda! Tuleb olla päevad läbi valves ning jälgida ega meedias ei tõsta pead mõni neist. Tuleb reageerida. Õnneks on nüüd nutitelefonid, saab kiiremini.
Just linastunud NO99 filmis “Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha” võib näha selle olukorra väikest mudelit, kuidas on võimalik saal pooleks teha, polariseerida ning siis ka radikaliseerida üksteise vastu. Konflikti kaudu tähenduste loomine on poliitiline tehnoloogia. Mäletan isegi, kuidas näiteks rahandusminister Kallase ja linnapea Savisaare suur vastuolu laenuvõtmise teemal viis selleni, et võitsid ilmselt mõlemad, kuna nad defineerisid konflikti rajajooned ning kumbki sai umbeskaudu poole publiku poolehoiu.
Tänapäeval teab iga poliitik, et see, kes defineerib ühiskonnas peamise konflikti, võib loota suurele osale häältest. Peamise konflikti tõmbamisega saab tähelepanu pöörata ära ka ebameeldivatelt detailidelt (näiteks sellelt, et erakonnas endas on mingid sisepinged või mingi muidu sussamussa). Tallinna kohalikel valimistel tundub peamist konflikti Savisaare vastu juhtivat Eerik Niiles Kross ning hetkel ei ole vist suurt kahtlust, et tänu sellele võidab ta ka olulise portsu hääli, kuigi kindlasti mitte neid, mis lähevad Savisaarele.
Teatud piirini see lõhestamine töötab. Vastandumine on vajalik selleks, et üldse tekiks tähendust. Kuid see mis töötab, pole cool igas koguses. See mis töötab, pole alati isegi parim asi. Muidugi võiks inimestele tutvustada erinevaid ideoloogiaid, muidugi võiks nende ideoloogiate vahel olla vaidlusi. Ammu oleks võinud olla. Muidugi aitab see, kui inimesed deklareerivad neid mõjutanud ideid, paremini mõista ka seda, mida nad taotlevad. Kuid kui punaste, roheliste ja pruunide kujunemine on umbes sama sisuline kui TÜ Rocki või Kalev/Cramo fännibaasi kujunemine, siis mis kasu sellest on?
Ideoloogiad ei püsi paigal. Ning isegi kui mõni broiler loodab, et ta on saanud elu lõpuni toimiva mudeli, mis muudab kõik olukorrad alati kullaks ja häälteks, teavad tema vanemad kolleegid, et see pole nii. Iga lähem uurimine näitab, et pole. Näiteks end turumajanduslikuna näitav Eesti rajab oma majanduse vundameti eurotoetuste abil, nii et tegelikult on tunda reaalse sotsialismi vingu nii riigiasutuste kui toetusi saavate erafirmade kabinettides. Meil on suuri riigiettevõtteid, mida me igaks juhuks maha ei müü, kuid mis on mõne piirkonna peamised tööandjad. Sotsialism või strateegiline julgeolek? Ma ei ütle, et see on halb või hea, ma ütlen, et see pole selge, mis see tegelikult on. Puhas turumajandus ilmselt mitte!
Ükski poliitiline suundumus pole sedavõrd selge, et me võiksime kindlasti öelda, kuidas see igas olukorras ja igas riigis käitub. Nii näiteks võib mõni Euroopa sotsiaaldemokraat Eesti omale tunduda kommunistina. Kui Eesti oleks 50 korda suurem riik, oleks meie konservatiivid naaberriikides tuntud kui natsid. John Durham Peters üritab aga oma raamatus Courting the Abyss kokku võtta seda, mida mõista liberaalide all:
“Alates 19. sajandist on termini kujunemine jagunenud kaheks. Euroopa ja Austraalia poliitikas kipub “liberaalne” tähendama konservatiivset, see tähendab vaba turu pooldamist; USA-s kipub “liberaal” tähistama sotsiaaldemokraati; see tähendab toetust riigi rollile heaolu loojana koos arusaamaga inimestevahelistest erinevustest, mida ei saa juhtida ega muuta. Milli jaoks, kes oli mitmes mõttes mõlema jõekese lätetel, olid vabakaubandus ja sõnavabadus ühe ja sama mündi kaks külge – indiviidi sõltumatus ja vabadus käituda nii nagu ta ise tahab (teistele tehtava kahju vältimise piirides).”
Lisagem sellele liberaalsuse defineerimise probleemile taas Eesti konteksti. Paljud meie liberaalid, konservatiivid, sotsid ja muud tüübid on veetnud suure osa oma elust kommunistliku partei ridades. Jällegi, pole vaja pahandada, ma ei taha astuda samasse pange, mida ise teistele osutan, ei taha sildistada, tahaks isegi aitäh öelda, et meil oli veretu taasiseseisvumine. Tegite inimestena õiged valikud.
Kuid samas tahaks küsida, et kas ideoloogiliste joonte tõmbamine sellele vajuvale pinnasele absoluutselt igas võimalikus olukorras on ikka parim idee? Kas ei tapa see sisulist diskussiooni ning kas see ei varjuta üsna olulisi pooltoone? Vahel tuleks tervele mõistusele kasuks, kui ideoloogilised sildid korraks kõrvale jätta või siis vähemalt kasutada neid nii, et nad ei taanduks selle naabrimuti tasemele, kes arvas, et kõik meie maja lapsed on fašistid.
