Viimastel kuudel on olnud kuulda palju arvamusavaldusi teemal, kas kooseluseaduse võiks (või peaks) panema rahvahääletusele. Kõige selgemalt ja valjuhäälsemalt on seda nõudnud eelnõu vastased – Erki Nool, Varro Vooglaid, Priit Sibul ja mitmed teised – kuid ka nende seast, kes on kooseluseaduse suhtes kas neutraalsed või siis isegi pooldavad (vähemalt sinnamaani, kui selgusid halvad uudised) on võinud kuulda seisukohta, et “las siis rahvas otsustab”. Nagu ütles oma ERR-is ilmunud arvamusloos hiljuti Alo Lõhmus: “ärevatel aegadel oleks tark […] anda sõna rahvale, kelle sõna peavad kuulama kõik huvigrupid.”
Olgu ajad ärevad või mitte, rahvast tasub ikka kuulata – ainult et rahva hääl, vox populi, on miski, millega maksab ettevaatlikult ringi käia. Tsiviilpartnerluse ja ka homoabielude lubamine on asi, mida paljudes riikides on tõepoolest otsustatud referendumil – nii et see on kahtlemata võimalus, mida kaaluda. Ühelt poolt oleks see väga lihtne ja konkreetne väljapääs probleemist, millele hetkel näib olevat väga keeruline – kui mitte päris võimatu – kõiki osapooli rahuldavat lahendust leida. Teisalt võib see lihtsus ja konkreetsus lähemal vaatlemisel aga ise märksa problemaatilisemaks osutuda, kui see esmapilgul tundub.
Peamine argument, millele referendumi pooldajatel toetuda meeldib, on väide, et “referendum on demokraatlik moodus probleemi lahendada”. Jällegi, esmapilgul näib, et sellega on keeruline vaielda – kui demokraatia on “rahva võim”, siis mis võiks olla veel demokraatlikum, kui lasta rahval otsustada? Siin aga tasubki hetkeks peatuda.
Esiteks ei ole referendum kuidagi iseenesest ja tingimata demokraatlik – rahvahääletusi on läbi aegade korraldanud muuhulgas näiteks Napoleon, Hitler, Mussolini, Gaddafi, Pinochet ja ajatolla Khomeini ning alles hiljuti korraldas ühe sellise ka Vladimir Putin. Teiseks tuleb tõdeda, et reeglina on referendum ka väga kehv meetod eriarvamuste lahendamiseks. Ja kuivõrd referendum on enamushääletus, siis on ta eriti halb moodus lahendamaks eriarvamusi vähemuste õigustesse puutuvas. See on põhjus, miks liberaalses demokraatias on kodanike võrdsus konstitueeriv printsiip – see on miski, mille üle ei hääletata, vaid mis on põhimõttelise kokkuleppena aluseks kõigile otsustele, mida me üheskoos langetame. Muidugimõista on võimalik kokku leppida ka teisiti, kuid siis ei saa me enam rääkida liberaalsest demokraatiast.
Kuid enne, kui me hakkame valima moodust probleemi lahendamiseks, oleks ilmselt hea mõte püüda selgusele jõuda, et mislaadi eriarvamusega meil üldse tegemist on. Kui kooseluseaduse poolt või vastu olemise aluseks on kellegi jaoks näiteks iibe või rahva püsimajäämisega seotud argumendid, siis nendele ei saa ju kindlasti vastust referendumilt – sellisel juhul on mõistlik vaadata nende riikide kogemust, kus tsiviilpartnerlus ja samasooline abielu seadustatud on. Kui kellegi jaoks on tegemist moraaliküsimusega, siis ka seda erimeelsust ei saa lahendada rahvahääletuse abil – niivõrd kui moraaliseadused on absoluutsed (nagu nad seda SAPTK-i juhtfiguuride ja ilmselt ka enamuse toetajate silmis ilmselt on), siis kehtivad nad sõltumata sellest, mida keegi, s.h. enamus, nende kohta arvab. Me ei pea korrutustabelit referendumil kehtestama: selles, et 3×6=18 võib igaüks ise veenduda. Kui moraal aga ei ole absoluutne, siis saa seda ka meelevaldselt kehtestada – ja jällegi ei ole referendumiga siin midagi tarka peale hakata.
Referendum on nullsumma-mäng, kus ühe poole võit on teise kaotus. Rahvahääletusel ei lepita milleski kokku, seal ei tehta kompromisse, ei muudeta oma arvamusi või positsioone, ei kuulata ära vastaspoolt ega võeta arvesse tema muresid või ettepanekuid – seal lihtsalt loetakse kokku hääled mis on poolt ja hääled mis on vastu. See on poliitilise protsessi lühistamine, demokraatia tuumanupp. Selle nupu vajutamine ei liida erinevatel seisukohtadel olevaid inimesi maagiliselt üheks rahulolevaks rahvaks, vaid lihtsalt jagab nad võitjateks ja kaotajateks – ja kardetavasti ei ole sugugi kindel, et kaotajad oma allajäämisega niisama lepivad, eriti juhul, kui see allajäämine on napp.
Mis viibki meid järgmise olulise punktini. Alo Lõhmus märgib oma eelpool viidatud arvamusloos, et referendumi algne mõte on mitte üksnes rahva tahet dokumenteerida, vaid seda välja selgitada. Jättes hetkeks kõrvale üldise küsimuse, et kas kahe polaarse valikuga enamushääletus ikka on kõige parem moodus “rahva tahte” väljaselgitamiseks (teoreetikud kipuvad üldiselt nõustuma, et reeglina pigem ei ole), tahaksin ma siinkohal juhtida tähelepanu hoopis Eesti põhiseaduse §105 kolmandale lõigule, mis kõlab nii: “Kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust, kuulutab Vabariigi President välja Riigikogu erakorralised valimised.” Pangem tähele, et presidendil ei ole siin valikut, rahvahääletusele pandud seaduseelnõu läbikukkumisel ei ole tal võimalust Riigikogu mitte laiali saata.
Nüüd, kui referendumi mõtteks oleks tõepoolest “selgitada välja rahva tahe”, siis miks peaks selle peale Riigikogu laiali saatma, kui selgub, et see tahe on üht- ja mitte teistpidine? Vastust ei ole muidugi kuigi keeruline välja mõelda – Põhiseaduse §105 kolmas lõik on heidutus selleks, et vähendada Riigikogu kiusatust potentsiaalseid split vote küsimusi kergekäeliselt referendumile panna, saamaks lihtsalt teada, et “mida rahvas arvab”. See on heidutus hoidmaks ära seda, et 51% inimestest kehtestab end 49% üle, see on julgustus meile kõigile (olgu siis Riigi- või Rahvakogu formaadis) omavahel asjad läbi rääkida, enne kui me käed tõstame ja hääled kokku loeme. Ja see on ju igati mõistlik printsiip, sest muidu on tõepoolest oht, et referendumil väljendatud “rahva hääl” võib jääda kõlama väga sarnasena Vana Testamendi kõrgele ja kättemaksujanusele Jumalale, kes teeb oma meelevalla järgi seadusi ning kuulutab patusele rahvale hävingut ja karme karistusi.
