Ma olen kasutaja. Ma räägin kanepist, mitte tarkvarast. Ning mitte tööstuslikust, vaid sellest "päris" kanepist. Psühhoaktiivse mõjuga ja puha. Kasutasin seda viimati eile. Ja üleile. Käesolevaga palun ma sinu abi, et kasutada seda ka edaspidi.
Mul ei olnudki selle postituse kirjutamisega esialgu väga kiiret, sest tegelen parasjagu enda perekonna tagasikolimisega Ameerika Ühendriikidest Eestisse*. Olen ettevõtja. Töö tõttu kolisin siia ning töö tõttu kolin Eestisse ka tagasi. Pakkimine ja otste kokkutõmbamine võtab kogu tähelepanu. Sain aga paar päeva tagasi aru, et minu jutt, just käesolevas sõnastuses, on hetkel ehk veel viimaseid päevi seadustega kooskõlas. Sest olen mõne päeva pärast taas Eesti elanik.
Et alustada õigest otsast, pean mõne sõna endast rääkima. Juhtus nii, et mind tabas kasvaja. Eks ole see ju paljukuuldud asi, kuid minu puhul veidi keerulisem, kuna kasvaja seadis end sisse just ajus. Esimene ajuoperatsioon toimus Tartus. Kõik läks enam-vähem hästi, kuid koolitajana, kelle oluline töövahend on ju näolihased, ma pärast seda enam töötada ei saanud. Närvikahjustused olid selle töö igapäevaseks jätkamiseks pisut liiga suured. Seega, pidin vahetama vähemalt elukutset. Seoses uue tööga kolisin 2013 aasta suvel Californiasse, kus 2015. aastal opereerisid Los Angelese neurokirurgid mu aju juba teist korda. Ettevõtmine oli küll edukas, kuid tõi kaasa täiendavaid kahjustusi närvisüsteemile. Et mitte pälvida su tähelepanu haletsusega, ei hakka ma loetlema kõiki neid asju, mida ma enam teha ei saa või mida pidin uuesti õppima. Mõnda neist tahan aga jagada.
Enne viimast operatsiooni käis mul pea ringi. Umbes nii nagu inimesel käib tavaliselt siis kui ta ennast liiga täis joob ja siis joonelt magama läheb. Tead küll, see "karussell", mille pealt ei saa maha. Koordinatsioon oli niigi nagu külajoodikul ning lisaks veel siis see. Kogesin seda hommikust õhtuni veidi rohkem kui aasta. Ütlesin vahel naljaviluks, et hea meelega jooks ennast täis, aga pole mõtet, sest enamik joobe sümptomeid olid juba niigi olemas. Väljaarvatud kahjuks need meeldivad joobetunnused. Ent tõsiselt rääkides – oli päevi, mil ma ei suutnud voodist tõusta. Ja ei tõusnudki. Enamikel päevadel panin ma ennast aga riidesse ja läksin tööle. Vahel ainult selle pärast, et teised ümberringi tegid sama ning see tundus ainus normaalne viis mitte hulluks minna. Mõni sõber ütles vahel, et sa oled vapper. Ise vaidlesin peaaegu alati vähemalt mõttes vastu, sest ma nägin seestpoolt, kui raske see kõik oli. Ma oleks võib-olla tahtnud alla anda. Aga ma ei teadnud, kuidas see käib. Et suren ära, või kuidas täpselt siis?
Aga ma polnud ju lihtsalt ettevõtja Räniorus. Olin ka isa ja abikaasa. Olukorras, kus oleksin soovinud võõras riigis enda pere sisseelamist toetada, pidin järjest rohkem toetuma aga hoopis nendele. Minu sellel ajal 7 aastane tütar jälgis alati teraselt, kuhu ma astun ning enne kui ma jõudsin järjekordse kallaku peal tasakaalu kaotada, oli ta mulle juba ettenägelikult käe ulatanud. Suureks abiks olid ka toetavad sõbrad ning ülimõistvad kolleegid.
Kõige hullem oli peapööritust ja kõike sellega kaasnevat kogeda just magama jäädes. Enne viimast kriisi olin nagu iga teinegi inimene harjunud asjaoluga, et ükskõik kui halb sul ei ole, alati saab tõmmata ennast kerra ja panna silmad kinni, et vähemalt mingi osa sellest maailmast, mis sind segab, jääks tahaplaanile. Õudne oli leida, et seda pelgupaika enam ei olnud. Võtsin umbes aasta aega kasvavates kogustes nii valuvaigisteid, rahusteid kui unerohtu. Hambad ristis otsisin lahendusi ja tegin kõik, mida suutsin, et vähemalt vaimselt ühes tükis püsida. Ühekorraga läks vaja kõike, mida olin eelneva 40 aasta jooksul rahulikuks jäämise kohta õppinud. Vaimselt selgematel hetkedel tundus, et ma olin selleks võitluseks loodud ning valmistunud terve varasema elu. Kehvematel hetkel tundusin endale hädavaresena, kes kurdab asjade üle, mida ilmselt miljonid inimesed enne mind on hambad ristis ning rahulikult vaikides üle elanud. Ja mina ei suutnud.
Reisisin üle maailma, parimate arstide juurest järjest uute parimate arstide juurde. Lisaks kohtusin ühel või teisel moel kõikide ravitsejatega, kellest ma vähegi lugu pidasin või kellega kontakti sain. Eelmise aasta suveks jõudsin oma otsingutega lõpuks Los Angelese neurokirurgide juurde, kes olid spetsialiseerunud just selle kasvaja lõikamisele, mis mul "juhuslikult" käepärast oli. Head nõu kirurgi valimisel andis mu enda neuroloog Tallinnast. Operatsioon tundus sellel hetkel vältimatu ning viidi läbi tõenäoliselt maailma parimate spetsialistide poolt. Kuigi kirurgiline sekkumine tundus lühikeses plaanis kui rongi alla jäämisena, likvideeris ta keskmises plaanis siiski selle olukorra, milles ma olin. Omavahel öeldes oli ka viimane aeg, sest olukord hakkas juba sõna otseses mõttes mitte ainult närvidele vaid tõsiselt ka ajude peale käima. Surve alla oli muu hulgas sattunud just see osa ajust (ajutüvi), mis tegeleb südame töö, hingamise ning ärkvelolekuga. Viimastel nädalatel enne operatsiooni võtsin Xanaxit, et lihtsalt rahulikult sisse-välja hingata. Mõtetes paanikat ei olnud, aga kehas oli. Tagantjärele ei osanud keegi öelda, kui kaugel olin ma enda elu kaotamisest.
Pärast operatsiooni jäi peapööritus oluliselt väiksemaks. Ärkvel olles ma seda mõnel päeval enam ei märganudki. Nii on tänaseni ning arstide hinnangul ilmselt ka elu lõpuni. Kuid eriti hästi märkan ma neid pööritusi just siis, kui ärkvelolek hakkab muutuma uinumiseks. Mis omakorda tekitab mingit ürgset, kirjeldamatut õõva. Ma tean, et need pööritused tulevad, kuid ometi ehmatavad nad mind iga kord. Mitte nii nagu multifilmis või Picasso maalil, vaid vaikselt, kinnisilmi lamadesi. Kaheksa tundi järjest. Minutiliste vahedega. Kokkuvõttes tähendas see kõik aga, et ma ei saanud endiselt loomulikul moel magada.
Põhjus, miks ma sellest kõigest avalikult kirjutan on aga siin. Mul nimelt oli ühe San Francisco arsti retsept kanepile juba aasta enne operatsiooni. Erinevatel põhjustel ei kasutanud ma seda aga eriti, sest lihtsam oli alati võtta mingi farmaatsiatööstuse "litakas". Kanep tundus (ka pärast esimesi katsetusi) nagu siidikinnas haamri kõrval. Teiseks ei tulnud ma selle peale, et seda magamajäämiseks pruukida. Lisaks eelnevale polnud ma veel ka suurem asi kanepisõber.
Peagi märkasin, et olen retseptiravimitega jõudmas tupikusse – välja arvatud siis kanepiga, mida ma rahustite ja unerohtude ees ei eelistanud ning seega ka praktiliselt ei kasutanud. Kõige hullem oli olukord aga opiaatidega, mida mulle röögatute valude vaigistamiseks varasemalt välja oli kirjutatud. Õppisin teema kohta nii palju kui suutsin. Ühel hetkel sain aru, et olen heroiinisõltuvusest ainult ühe sammu kaugusel. Lugesin, et maailmas on loendamatul hulgal pereemasid, kes on samuti valu tõttu võtnud valuvaigisteid, kuid on nüüd salaja juba heroiini peale üle läinud. Kuna mul ei olnud aega ega tahtmist rehabilitatsiooni minna, siis koostasin endale ise plaani 40 päevaga sellest kõigest lahti saada. Selgus, et kogust tohtis iga nelja päeva tagant vähendada ohutult ainult 10-20%. Õppisin kiiresti ja valusalt, et kiiremad lähenemised võivad kutsuda esile nii koomat kui ka surma. Kuidas täpselt see kõik käis, väärib ehk kunagi eraldi postitust. Plaan õnnestus, kuid lõpuks jäid ikkagi öökapile unerohud.
Mul oli vaja midagi, mis selle peapöörituse magamajäämise hetkel ära "kustutab". Kui ebatervislikkus kõrvale jätta, siis võiks unerohtusid ju võtma jäädagi. Niisuguse lahenduse suurim probleem – lisaks sellele, et see pole üldse tervislik – peitub aga kasvavas tolerantsis unerohu vastu. See tähendab, et sama mõju saavutamiseks tuleb kasutatavaid koguseid pidevalt suurendada. Ideaalis on unerohtu aga ette nähtud võtta maksimaalselt 1 tablett päevas. Ning kõige rohkem 2 nädalat. Et "enda piinad lõpetada", otsustasin teha proovi kanepiga. Elasin ju lõppeks endiselt Californias. Seega, sõitsin korraliku kodanikuna retseptiga apteeki ja küsisin nõu. Mul soovitati proovida ühte üsna konkreetset Indica kanepiõli (aurutiga), kuna see mõjub just und soodustavalt ning aitab ajul enne und piltlikult rääkides "otsi koomale" tõmmata. Et uni tulles ka püsiks, ostsin samast "apteegist" (inglise keeles tegelikult dispensary) ka kõrge CBD sisaldusega kanepišokolaadi. Vahemärkusena olgu öeldud, et CBD on üks enimuuritud kanepis sisalduvaid kannabinoide, mille üks käepärane omadus on kanepi psühhoaktiivse mõju vähendamine.
Olin alguses ettevaatlik. Nii auru kui šokolaadiga. Umbes kahe nädala pärast olin aga unerohtude kasutamise lõpetanud ning vähendanud magama jäämiseks vajalikku kanepi kogust umbes paarkümmend korda. Erinevalt unerohtudest (mis unetust teadupärast ei ravi), läheb kanepit soovitud mõju avaldumiseks vaja järjest vähem ja vähem. Hetkel vajan magamineminekuks vaid murdosa sellest, mida vajasin veel paar kuud tagasi. Läbimurre oli minust kõik need aastad vaid nädala-kahe kaugusel. Olin rõõmsalt üllatunud. Samas, tundsin ennast ka veidi petetuna – petetuna iseenda ja ülejäänud ühiskonna poolt. Umbes nagu, et miks mulle keegi enne ei rääkinud. Rumal tunne, sest sain aru, et tegelikult oli ju räägitud küll. Kanepi raviomadused pole ju mingi hoolikalt varjatud saladus. Lihtsalt mina ei pööranud sellele tähelepanu ning pidasin neid kanepijutte kanepisõprade katseks legaliseerida midagi, mis neile meeldib. Mul polnud midagi selle vastu, aga see ei tundunud minu lahinguna – mul polnud sellest kuigi palju võita. Nüüd aga ei mõistnud ma enam, miks on niivõrd leebel ja tõhusal ravimtaimel selline maine. Kõik need aastad oli mitmete probleemide lahendus minu jaoks siinsamas. Oleksin otsekui avastanud iseenda vandenõu iseenda vastu.
Sellele postitusele on tõenäoliselt raske "laike" saada, sest kanep kui teema on Eestis endiselt põlu all. See "laik" polegi ehk nii oluline. Oluline on, et sa lugesid.
Vajan su abi ühe asjaga, mis ei ole esialgu midagi käegakatsutavat. Ühtegi linki ei pea klikkima ning raha ei pea annetama. Palun lihtsalt: mõtle veidi seda mõtet, et peale minu on hetkel maailmas veel sadu tuhandeid inimesi (ainuüksi USA-s üle miljoni), kes kasutavad kanepit meditsiinilistel eesmärkidel. Igaühel neist on oma lugu ning põhjus. Kanep (täpsemalt siis kannabinoidid) on osutunud läbimurdeliseks ravimiks või sümptomite leevendajaks nii sclerosis multiplexi, depressiooni, unetuse, ärevuse, valu, glaukoomi, epilepsia kui ka näiteks vähi keemiaraviga kaasneva iivelduse leevendamisel. Nimekiri on pikk.
Lisaks uuritakse hetkel veel ka kannabinoidide mõju vähirakkudele. Märkimist väärib ka asjaolu, et kanepisõltuvus on midagi muud, kui sõltuvus alkoholist, tubakast või teistest levinud psühhoaktiivsetest, retseptiga saadaval olevatest ainetest. Erinevalt alkoholist, tubakast või retseptiravimitest ei too kanep pideva väärkasutuse korral kaasa mitte surma, vaid enamalt jaolt lihtsalt kodaniku, kes teiste arvates oma eluga piisavalt kiiresti edasi ei liigu. Lihtsalt võrdluseks, et ainuüksi alkohol põhjustas eelmisel aastal ainuüksi Eestis üle tuhande surmajuhtumi. Kanepiga üldreeglina surmajuhtumeid otseselt ei seostata. Küll aga on kanep ohtlik kui selle kasutamise järel istuda autorooli või asuda juhtima mõnd muud tähelepanu nõudvat masinat. Kuigi kanep ei ole enamikule inimestest ohtlik (v.a nendele, kellel on geneetiline eelsoodumus skisofreeniaks), usun, et selleks, et meditsiiniline kanep abivajajateni jõuaks, on vaja tasakaalukat ja läbimõeldud süsteemi. Kanepit on võimalik väärkasutada. "Use it, don’t abuse it," ütlevad teadjad. Nii et suuresti sama, mis paljude teiste retseptiravimitega.
Lisaks nendele sadadele tuhandetele inimestele on maailmas veel mitu miljonit inimest, kes saaksid kanepist abi, kuid ei saa seda hankida, sest nende riigis peetakse kanepit ohtlikuks narkootikumiks. Ka Eesti on üks sellistest riikidest. Eravestlustes on mulle mitmed Eesti arstid tunnistanud, et ma peaksin nii arstide kui avalikkuse arvamuse muutmiseks ise teavitustööga tegelema. Kõik mõtlevad inimesed, keda olen kohanud näevad meditsiinilisel kanepil selget rolli. Ma pole seni kohanud inimest – arsti, sõpra, teadlast ega poliitikut, kes leiaks, et et kanep on mulle siiski ehk kahjulik. Milles siis asi? Miks ei saaks ma Eestis kanepi kasutamist jätkata? Kas asi on arstides? Poliitikutes? Jõustruktuurides? Mulle hakkab selgeks saama, et tegelikult mitte.
Kõige enam pidurdab kanepi meditsiinilist kasutamist ühiskonna avalik arvamus. See omakorda mõjutab poliitiku arvamust, mis omakorda mõjutab seadusandlust, mis omakorda mõjutab aga jõustruktuuride tegevust, mis kaudselt mõjutab ka seda, kuidas arstid olukorda näevad. Kanepi maine on Eestis endiselt pehmelt öeldes kehvapoolne. Paljud inimesed, kes tegelikkuses usuvad, et meditsiinilisest kanepist oleks Eesti inimestele kasu, ei saa oma arvamust avaldada ilma, et talle meie kõigi silmis teatud märk vähemalt mõttes külge pannakse. Ka mina ise ei ole julgenud enne tänast oma maine huvides avalikult sellel teemal sõna võtta. Mõistan väga hästi kõiki saatusekaaslasi, kes eelistavad pigem vaikida. Kanep seostub enamiku jaoks inimestest Jamaica, reggae’i rütmide ning inimestega, kes oma eluga midagi tarka justkui peale ei oska hakata. Saan aru ka sellest suhtumisest – psühhoosis teismelised ja muud kuritarvitamise tagajärjed ei aita meditsiinilise kanepi kasutusele kaasa. Eesti seadused tegelikult võimaldavad kanepi ravimina väljakirjutamist, kuid see protseduur pole oma keerukuse tõttu loodud inimestele, kellel tegelikult kanepit vaja läheks. "Linnuke" on kirjas, kuid abivajajatele retsepte praktiliselt välja ei kirjutata. Eestis on minu teada antud välja mõned üksikud retseptid ning needki küllalt hilja. See tähendab, et patsiendid, kellele need mõeldud olid, surid seda leevendust saamata.
Seega, ma tegelikult palun sinult päris palju. Palun, et sa muudaksid oma arvamust. Või siis vähemalt kaaluksid selle muutumist. Plaanin Eestis teha kõik endast sõltuva, et oma ravi jätkata. Usun, et mul pigem õnnestub saada arsti retsept kanepile. Tahan, et see jõuaks ka teiste abivajajateni.
Et minusugused inimesed saaksid kanepile retsepti, peaksid patsiendid teadma oma võimalusi, poliitikud ilma hirmuta lihtsustama uute rakendusaktide abil ravikanepi kättesaadavust ning arstid leidma viisi, kuidas kanepit otseselt propageerimata, seda abivajajatele vajadusel siiski välja kirjutada. Minu isiklik kogemus näitab, et arstid tahavad aidata. Hiljuti muutus meditsiiniline kanep seaduslikuks ka Euroopa Liidu südames, Saksamaal. Ühendriikides on meditsiiniline kanep ühel või teisel moel abivajajatele seaduslikult kättesaadav juba ligi pooltes osariikides.
Miks peaks see aga meid kõiki puudutama? Ma toon ainult ühe näite. Olen kuulnud, et statistika järgi puutub iga neljas eestlane kokku isiklikult või lähedase kaudu vähiga. Varem või hiljem. Üks levinumaid vähi ravimise vorme on keemiaravi ehk kemoteraapia. Keemiaravi kõige levinum kõrvamõju on aga iiveldus ja söögiisu kadumine, mis reeglina paranemisele mitte kuidagi kaasa ei aita. Kanep on juba aastaid arstidele teada kui hea kemoteraapia kõrvalmõjude kahandaja. Seega seisavad päris paljud ühel hetkel silmitsi olukorraga, kus kanepist saaks neile või nende perekonnale kasu olla. See on meie kõigi asi.
Muutused aga ei juhtu iseenesest. Et kanepist saaks inimestel kasu olla, peavad kanepi suhtes võtma seisukoha inimesed, kellel endal selle substantsiga kokkupuudet võib-olla ei ole ning saatuse heatahtliku naeratuse korral ka ei tule. Seega, kutsumata kedagi üles kanepit kasutama, kutsun ma sind üles kanepist uutmoodi mõtlema. Ning oma mõtteid sellel teemal ka avalikult välja ütlema. Kus ja millal? Ju sa ise tead.
Mida ma siis ise lõpuks õppisin? Mul on olnud võimalus külastada parimaid kliinikuid USA-s, Saksamaal, Shveitsis ja Eestis. Kohtuda maailma parimate arstidega. Tulemuse võib kokku võtta kahe tõdemusega. Esiteks, arstide ning ülejäänud meditsiinitöötajate oskustel ning südame suurusel praktiliselt ei ole piire. Seda sõltumata riigist. Teiseks, sinuga võib juhtuda nii, et pärast lõpmatul hulgal erinevate ravimite proovimist võib kõige geniaalsemaks rohuks osutuda üks "lihtne" ravimtaim.
Selge see, et olen optimist. Olen üks väheseid eestlasi, kes usub enda retsepti saamisesse juba käesoleval aastal.
Kui see õnnestub, tahaksin kindlasti kaasa aidata sellele, et ravivõimalused ka teistele patisentidele, kes abi vajavad, paraneksid. Miski ütleb mulle, et kuidas selle kõigega päriselt läheb, sõltub lõpuks ka avalikust arvamusest ja seega sinust. Rohkem või vähem. Palun su abi, et pigem rohkem.
* Lugu on kirjutatud 2016. aasta kevadel.
