Viimasel ajal on Eestis peremehetsema hakanud inimesed, kelle arvates võiks Eestis vähem juua. Nad sülitavad alkoholile kui kodumaise majanduse ja kultuuri mootorile ning rikuvad seadusekuulekate alkosõprade puhkehetki üle maa. Napsuvastane laamendab juba ka Toompeal. Visualiseerin probleemi – meie, Eesti inimesed, istume ajalootaburetil, milllel on kolm jalga:
- jalg. Seitsesada aastat orjapõlve
- jalg. Hirm Venemaa ees
- jalg. Alkohol
Oma naiivsuses tahavad alkovastased sellelt istmelt ühe jala alt lüüa. Mis asi sul üldse seisab kahel jalal? Mis meist sedasi saab? Kuidas me püsima jääme?
Oleme seda juba kuskil varem näinud. Keegi Kaehlbrandt üritas juba 1836. aastal karskusseltsi asutada. “Njet. Nein," oli tolleaegsetel võimudel oidu see asi päevakorrast maha tõmmata. Karsklased jätkasid aga välismaiste NGO-de eeskujul õõnestustegevust ning kainusgrupid levisid peagi vammina üle Eesti- ja Liivimaa. Kontrolli alt väljunud inimesed korraldasid varsti laulupidusid, õilmitsesid teater, kirjandus. Seejärel asuti ka poliitiliselt organiseeruma ning järjest ülbemalt omavalitsust nõudma. Mis edasi sai? Suur hulk inimesi läks täiesti kaine peaga sõtta ning võitis kahel rindel.
Me kõik mäletame, millise protestijoomingu tõi endaga kaasa Gorbatšovi alkokeeld 1980ndatel. Massilise vastujoomisliikumise käigus panid eestlased käima vanaisade puskarimasinaid ning soristasid "Säde" kohvikus endale salaja supi sisse apteegipiiritust. Oli kaks koolkonda, esimene neist koondus loosungi taha "Mitte keegi ei ütle mulle, palju ma joon aga kui ütleb, siis joon eriti palju!" ning teine loosungi taha "Ma joon su surnuks, okupant!"
Probleem oli aga selles, et oli inimesi, kellele salitsüülpiiritus või puskar ei maitsenud – nemad ei saanud enam 1986. aasta kandis alksi kätte ning olid seetõttu sunnitud vähem nö. kärssa leotama. Ajutise kainenemise tulemusel astusid nad muinsuskaitseseltsidesse, tulid tänavatele, hoidsid kätest kinni. Me teame, millega SEE pull lõppes.
Kas on veel õppetunde vaja? Või piisab neist näidetest, et mõista: Põhimõtteliselt on Eesti inimene alati mingi jama püsti pannud, kui ta kaineks saab. Näiteks on ta teinud oma riigi. Kaks korda.
Sa ei taha teada, mis saada võib, kui ta jälle kaineks saab.
Fotol vastujoomisliikumise tegelased. (Allikas: Virumaa Teataja).
