Daniel Vaarik
Ma tahtsin seekord kirjutada sellest, kuidas järgmised valimised võidab savisaarlus, hoolimata sellest, et Edgar Savisaar ise tõenäoliselt võimule ei tule. Et isegi kui valimised võidab Reformierakond või IRL, teevad nad seda võtetega, mida näiteks 10 aastat tagasi oleks oodanud vaid Savisaarest. Ja nii võidabki savisaarlus.
Tahtsin kirjutada, et märgid vohavast savisaarlusest on näha kõikjal. Nii selle poolest, kui küünilised on erakonnad valija suhtes, selle poolest, millise ägedusega nad sööstavad maha tampima oponente, selle poolest, millise vihaga, nad rebivad üksteise kõrisid plusspunktide enda arvele kirjutamiseks. Rääkimata sellest, kui julmalt ollakse valmis valijale serveerima populistlikke väiteid.
Tahtsin kirjutada, et Reformierakonda eristab Keskerakonnast täna vaid ehk Jürgen Ligi ning IRL-i eristab Keskerakonnast vaid sihtauditooriumi emakeel ja pool Juhan Partsi ning muu on kõik vaid turunduslik positsioneering. Erakondade eristuvus on vaid ajaloolist brändimälu illustreeriv väliskest, mis siiani püüab pilku kui midagi erinevat, kuigi kapoti all teeb oma tööd seesama mootor.
Veel mõtlesin, et kas sotsidest üldse on mõtet kirjutada, sest mitte midagi kuradi veenvat nad endast küll pole seni kujutanud ja lisaks veel see, et nende meeleheitlik katse Savisaarega pealinnas koalitsioon luua meenutas lapsed suureks kasvatanud pere-ema tõdemust, et kuigi noorusunistus kunstnikuks saada ei täitunud kunagi, jõuab veel partnerit vahetada ja paar aastat reisida ja elu nautida. Ning siis muidugi selgub, et ka uus mees on jobu ja lilli toob ainult kaheksandal märtsil.
Mõtlesin selle kõige peale laupäeval sõprade juures maal ringi kõmpides, kuid tuppa astudes kuulsin, et Sven Mikser oli saanud Sotsiaaldemokraatliku erakonna esimeheks. Ausalt öelda olin ma isegi unustanud, et sotsidel oli kongress, kuid nüüd vaatasin uue huviga uudiseid ja jälgisin Twitterit. Nägin, et Mihkel Raud tviitis, et nüüd on jälle kellegi poolt hääletada ja ma avastasin, et mul on selle väitega täiesti võimalik nõustuda.
Pisut hirmulgi võiks olla Reformierakond, kes on pannud panused seekord sellele, et ratsionaalsel ja mõtleval valijal pole lihtsalt kuhugi mujale minna ning seetõttu võib partei rahulikult lisaks püüda neid, kellele meeldib populism. Reformierakond, kes ilmselt lootis, et sotsid surevad kuskile valimiskünnise lähistele maha, iseenda võttest seejuures… Ei, kullakesed, nii hästi teil seekord siiski ei lähe.
Ma olen Sven Mikserit näinud mitmetes erinevates olukordades ja kindlasti on ta kõvem mees kui hunnik pooliku kõrgharidusega kontoribroilereid, kelle eelistatud töömeetodiks on anonüümne laimamine või abitu, kuid vastikult libe “ise oled ka” argument kuskil telesaates. Ma tean, et vähemalt Mikseril on ministrikogemus, mille järel ta alluvad teda kiitsid, tal on suurepärane inglise keel, avar maailmavaade, ta mõistab välispoliitikat.
Ma mäletan, et juba aastaid tagasi pälvis mu tähelepanu üks Mikseri kõne, mida ta alustas tsitaadiga Aerosmithi laulust Living on the Edge: “Something wrong with the world today, but I don’t know what it is”. See oli vaimukas, eneseirooniline ja sobis tolle ürituse konteksti, see näitas lisaks tema võimet siduda kokku popkultuuri ja poliitikat ja see on äge, kuna nii saab rääkida rohkemate inimestega.
Väike braavo Mikserile mõtlesin ma tookord ja kuigi see polnud mingi eriti oluline kõne, on Mikser ka hiljem suutnud häid kujundeid kokku lüüa paremini kui Andrus Ansip, kes proovib parema puudusel pidevalt jalga Lennart Merist üle jäänud vanu ja augulisi klisheesid a la “tule taevas appi”.
Neid mõtteid veeretades, otsustasin, et ma kirjutan hoopis blogipostituse, mille lõpetan sõnadega, et mul on usku, et Sven Mikserist võib saada Eesti poliitika lootuskiir ja mine tea ehk saavad sotsid neil valimistel isegi korralikult hääli. Ma tean, et ma pole sellega originaalne, kuid kõik siin maailmas ei olegi originaalne. Ning lisaks pean lisama, et kindlasti tuleb ka neid, kes panevad Mikserile liiga suuri lootusi ja on siis pettunud, kui ta neid ei täida. Neile ütleksin, et andke aega.
Kindlasti juhtub ka see, et nii Reform kui IRL ja ilmselt ka Kesk asuvad nüüd uue esimehe suunas elevandisõnnikut loopima. Valijale sooviksin võimekust see ära tunda ja sellest mitte eksida. Sven Mikserile soovin võimekust mitte samale tasemele laskuda.
Meil pole tarvis neljandat Keskerakonda.
