Kui kodanikul on küsimus, siis ta läheb otsib sellele vastust internetist. Võib olla helistab kuhugi ametiasutusse või uurib tuttavatelt. Kui vastust kohe ei leia, siis nii mõnigi jätab pärimise järgi ning jääb lootma, et ehk keegi teine ühel päeval pakub lahenduse. Aga mitte Martti Rõõmus.
Noored Kooli programmi läbinud ettevõtja on valmis vastuste leidmise nimel tõesti vaeva nägema. Minuga kokku saama tulebki ta selleks, et rääkida, kuidas ta uuris koolijuhtide erakonnastumist Eestis.
Juba kolmandat aastat Tallinna Ühisgümnaasiumis 6.-9. klassi lastele ajalugu ja ühiskonnaõpetust õpetav Rõõmus rõhutab, et tema uurimus pole ajendatud ühegi erakonna eelistamisest ega soovist pilduda muidu sildistavaid hinnanguid. Kõik mida ta soovib, on rohkem infot ja avatud arutelu haridusele tähtsatel teemadel.
Järgneb meie vestluse lühike üleskirjutus.
Mis sind pani seda uurimistööd läbi viima?
Kõik algas sellest, et Noored Kooli projektis on selline aine nagu Eesti hariduspoliitika ning selle raames tuli teha uurimistööd. Direktorite erakondliku kuuluvuse väljaselgitamine tundus selge ja konkreetse eesmärgina, mida ära teha selle taustal, et hariduse teemal on juba niigi palju arvamusi ja seiskohavõtte.
Kirjelda oma uurimistöö metoodikat
Kõigepealt alustasime sellest, et pöördusin Haridus- ja Teadusministeeriumi poole palvega saada Eesti koolide direktorite nimekirja.
Ministeeriumi sõnul pole direktorite nimekirja sellisel kujul olemas ning nad viitasid ka sellele, et see pidevalt muutub. Lõpuks igatahes ei suutnud nad päringut rahuldada. Vahetasime mõnda aega mingeid e-kirju aga ühel hetkel see kõik sumbus lõplikult. Tasub ehk lisamist, et HTM-ist ei õnnestunud sellesisulist vastust saada ka Noored Kooli programmi eelmisel lennul, kes tegeles küsimusega aasta tagasi.
Graafik 1. Kõigist Eesti koolijuhtidest on erakonnastunud 34 protsenti (Martti Rõõmus)
Mul oli kaks abilist ning kui me saime Eesti Hariduse Infosüsteemist kõigi koolide nimekirjad, siis jagasime koolid kolme peale ära. Igaüks sai umbes 200 kooli ning hakkasime googeldama. Olid mõned koolid, mille lingid ei töötanud, kuid kokkuvõttes saime sel moel kätte siiski arvestatava valimi – 506 koolidirektori nimed. Koole on muidu kokku üle 600. Aega võttis see meilt igaühelt umbes pool päeva.
Kui nimekiri oli olemas, siis järgmine väljakutse oli see, et nende võrdlemine erakondade registriga on tehnilistel põhjustel väga keeruline, sest erakonade nimekirjad on küll avalikud, kuid ligi kümne tuhande inimesega nimekirju kuvatakse äriregistri kodulehel 100 nime kaupa! Selle läbitöötamine pole just kuigi mugav ja võtaks väga palju lisaaega.
Õnneks oli Riigi Infosüsteemide Register sedavõrd vastutulelik, et tegid meile võrdlustabeli valmis, pean neid selle eest tõesti kiitma.
Mis kõige rohkem silma torkas?
Esimesena torkas silma see, et koolidirektorite erakondlik kuuluvus ei ühti päris selle jaotusega, kuidas erakondlik kuuluvus ühiskonnas keskmiselt jaotunud on ning eriti selgelt eristub Tallinn, kus Keskerakond on võimul, 68% koolijuhtidest on erakonnastunud ja nendest 54 protsenti on Keskerakonna liikmed.
Graafik 2. Nendest Tallinna koolijuhtidest, kes on erakonnastunud, on üle poolte Keskerakonnas (Martti Rõõmus).
Samas ei too erakondade pikaajaline võimulolek igas linnas sugugi direktorite erakonnastumist kaasa, sest näiteks Tartus on Reformierakond pikalt võimul olnud, kuid seal kuuluvad erakondadesse vaid 2 koolijuhti ehk umbes 10% direktoritest.
Maakondade võrdluses tõusis esile Ida-Virumaa, kus on 53% koolijuhtidest parteisse astunud. Võrdluseks, et Eesti keskmine näitaja on 34%. Keskerakonnas on erakonnastunud direktoritest Ida-Virumaal pooled koolijuhid.
Ma ei taha kuidagi öelda, et koolijuht ei tohiks olla erakonnastunud, eriti arvestades, et tegemist on ilmselt ühiskondlikult aktiivsemate inimestega, kuid oluliseks saab siin küsimus, et millistel motiividel on see erakonnastumine toimunud.
Graafik 3. Erakonnastunud Harjumaa koolijuhtidest peaaegu pooled on Keskerakonnas (Martti Rõõmus).
Vaadates tänaseid koole, siis direktoritel on väga suur roll ja ka vabadus. Neist sõltub palju. Kui nende massiline parteistumine toimub mingisugusel läbipaistmatul põhjusel või kui koolijuhte määratakse mingil muul põhjusel ametisse kui professionaalsus, siis see hakkab mõjutama meie haridussüsteemi kvaliteeti.
Kas koolijuhil on võimalus ka parteipropagandat teha?
Seda ma ei tea, puudub info selle kohta, et keegi agitatsiooni teeks.
Aga mida erakond siis sellest võita võib, kui direktorid on erakonnastunud?
Võib ette kujutada selliseid olukordi, kus on tarvis läbi viia mingeid projekte nagu näiteks niinimetatud public-private-partnership projektid, mis Tallinnas olid mõne aasta eest üsna populaarsed, sellisel juhul võib kasulik olla, kui direktor on kuulekas.
Äkki jagatakse vahel nii öelda soojasid kohtasid juba tehtud teenete eest?
Ei ole välistatud.
Kas rahade liikumine võib sellega kuidagi seotud olla?
Me ei uurinud seda, kuid ühtepidi on näiteid olnud küll. Ühes vallas oli võimul koolidirektoriga läbisaav seltskond ning alustati koolimaja katuse ehitamist. Mõne aja pärast tuli võimule teine seltskond ning projekt katkestati, kuni selle ajani… kui tuli võimule jälle vana seltskond, kes siis ka projekti lõpetas.
Miks ikkagi peaks sellest üldse hoolima, et direktorid erakondadesse kuuluvad?
Lihtne vastus on: direktorid on olulised, nendest sõltub palju koolitasandil ja tervikuna ka Eesti haridussüsteemis. Meil räägitakse õpetajate kvaliteedist, kuid direktorite rollist räägitakse vähe. Ometi on direktorid oluliseimad tegijad kooli üldise kultuuri ja näo kujundamisel ja kooli taseme saavutamisel. On ju koolijuhid nendesamade õpetajate ülemused, nad võtavad neid õpetajaid tööle ning nende määrata on väga paljud koolielulised küsimused.
Graafik 4. Huvitav fakt – kuigi ka Tartus on kaua aega võimul olnud üks erakond (Reform), ei ole see erinevalt Tallinnast kaasa toonud koolijuhtide astumist sellesse erakonda (Martti Rõõmus).
Selle uurimuse puhul oleks oluline jälgida ka trendi, kas pilt muutub aja jooksul. Näiteks enne või pärast valimisi või võimu vahetumist omavalitsuses. Samuti oleks hea võrrelda teiste riikidega ning mõelda, mida räägivad meile erinevused ja sarnasused.
