Archive for the ‘Utoopia’ Category
Tahte triumf mõistuse üle (vastukajast)
juuni 9, 2010 | 2
Daniel Vaarik
Kõigil, kes on lugenud juba debatiks kujunevaid Vabadussõja monumendist rääkivaid tekste Jaak Aaviksoo blogis ja Memokraadis, tasub lugeda ka Jaak Aaviksoo vastust minu eelmisele postitusele. Siit siis minu vastukommentaarid.
Esiteks, nagu ma ütlesin ka eelmine kord, on sümpaatne, et ühel ministril on julgust, oskust ja tahtmist kirjutada …
Tahte triumf mõistuse üle
juuni 7, 2010 | 5
Daniel Vaarik
Viimane tükk, mis Vabadussõja monumendi küljest alla kukkus, ei pruukinud olla kõige suurem, kuid just sellest võib saada viimane piisk karikasse, mis on täitunud juba aastast 2007, millest saadik on meile patriootlike loosungite all üritatud maha müüa lohakalt kokku klopsitud tööd, mille projekteerimise, projektijuhtimise ja elluviimise kvaliteet kuulub parimal …
Lühike päevitusfilosoofiline arutlus
juuni 4, 2010 | 4
Daniel Vaarik
On alanud rahvuslik tormijooks rohealadele, mille tunnistuseks on eestlaste ühtlane päevitumine, kahjuks mõnede nirumate eeldustega isendite puhul küll ka lihtsalt peedisarnane punetumine koos pähepõlenud prillijälgedega. Need kes ei saa linnast ära minna, proovivad vähemalt lõunapausid pikemaks venitada ja seada vabaõhukohviku tooli nii, et nägu päikese poole oleks. Ja kui see kõik läbi on, siis on …
Kahvel
juuli 24, 2010 | 4
Daniel Vaarik
On asju, mis on igal pool meie ümber kirjas ja me arvame, et me teame seetõttu neist midagi. Näiteks vabadus. Kui triviaalne aga samas kui keeruline! Ja vahel ma mõtlen, et kui paljud sellele demokraatia asjale pihta saavad ja siis kui lõpuks pihta saavad, kui paljud demokraatiat üldse tahaksid.
Just loen Icon Magazine’i, kus sõnastab seda …
Süüdistan
Daniel Vaarik veebr. 15, 2011 | 12
“Kunagi ammu-ammu, 1990ndate aastate
alguses, said saladuskatte varjus kokku mitu Eesti
kütuseärimeest. Kohtumise põhjuseks
oli rahulolematus valitsuse ja poliitikutega.
Noore vabariigi musklid tugevnesid,
tegevusvabadus ahenes. “Nii enam edasi ei saa,”
otsustasid nad ning valisid endi seast kolm
saadikut, kelle ülesandeks sai ärimaailma
nimel erakondadega läbi rääkida. Järgmisel päeval
võttis igaüks neist kohvri rahaga. Üks neist
läks paremale, teine läks otse, kolmas läks vasakule.”
– Üks legend, mida räägitakse tänase päevani
Kõrgepingetrafo kujuga Saku Suurhallis sumises rohkem kui 7000-pealine inimeste mass. Nad ei teadnud, kas järgneva kolme tunni jooksul pannakse alus uuele protestierakonnale, mis marsib kümne kuu pärast toimuvatel üldvalimistel Toompeale, või on algamas lihtsalt enneolematu show. Üks oli muidugi selge: kui tuleb spektaakel, siis olgu see vähemalt sama muljetavaldav kui Rammstein, Metallica või vähemalt iluuisutamise MM.
Saali ukse juures seisis NO99 dramaturg Eero Epner. “Mida me teinud oleme…” ütles ta. Ja mina olin nõus.
Miks ma näitemängus kaasa lõin ja mis sellest kõigest välja tuli
Allar Jõks veebr. 22, 2011 | 1
Kirjutan neid ridu Uzbekistanis, kus kohaliku õiguskantsleri kantseleis mõned päevad tagasi kitsale ringile korraldasin Ühtse Eesti DVD esmaesitluse.
Autoritaarsele riigile kohaselt olid reaktsioonid vaoshoitud. Valitsev arvamus oli, et sellise etenduse lavastajad Uzbekistanis isoleeritaks ühiskonnast ja sõnakamad näitlejad saadetaks tootvale tööle. Arvestades, et ka Eestis on olnud hinnangud Ühtsele Eestile vastuolulised, siis järgnevalt …
