Fakt: Mart Laar teatas, et IRL parlamendifraktsioon maksab tagasi selle osa palgast, mis muidu peaks tõusma. Jürgen Ligi ründas. Mart Laar vastas. Vaatame korraks, millest siis jutt käib.
Ligi kirjutab, et “on tõestatud, et palgateemaliste rinnarebimiste ajal lõpevad sisulised poliitilised debatid ja uuenduslikud ideed, sest konkurentsireeglid nõuavad demonstratiivsust ja alapakkumisi.”
Küsiksin vastu, et kus see tõestatud on? Kes tõestas? Millal? Kas Ligi tõesti usub, et järgmiseks seob Jaan Kundla auto katusele ruupori ning hakkab mööda linna ringi sõitma, teatades, et ta ei võta üldse palka vastu? Kas ta tõesti usub, et seepärast jääb tegemata mingi “uuenduslik idee”? Milline?
Umbes sellist hirmsat tonti on Reformierakond ka pidevalt avalikkuse ees maalinud. Selle hirmutamise allikad paistavad olevat mingis arusaamas, et parlamendierakonnad on nagu USA ja Nõukogude Liit külma sõja ajal, kus esimese palga pihta suunatud raketi väljatulistamine viib garanteeritud vastastikuse hävitamiseni. Jabur eksole, kuigi ma ei välista, et äkki nad ise usuvadki seda.
Vaataks seda õudset olukorda natuke lähemalt. Kui Kundla loobuks palgast, kas see võtaks Ligilt valijad ära? Not! Minu meelest on kõige realistlikum stsenaarium see, et keegi rohkem oma palka ei alanda ja mõned Riigikogu liikmed võivad või siis võivad mitte järgida Laari algatust, kuid mingit rinnaga rebimist numbri edasiseks vähendamiseks ei ole ega tule.
Ligi loogika on põhimõtteliselt selline, et kui üks parlamendiliige teeb midagi head, siis see viib kõlvatu konkurentsini, sest järgmine parlamendiliige teeb seepeale veel rohkem head ning lõpptulemusena kukub parlament kokku. Lõpuks aitavad kõik vanainimesi üle tee ja tööd ei tehtagi. Seejuures muidugi proovib ta jätta mulje, et asi puudutab ainult palgaküsimust, kuna see on millegi pärast “eriline küsimus”.
Tegelikult käib jutt ju sellest, kas poliitikud oskavad kommunikeerida oma valijatega ja vastata nende ootustele ilma hulluks minemata. Jutt käib ühe õiglustunnet väga riivava palgatõusu ärajätmisest inimeste isiklikul vastutusel raha tagasi maksmise teel. See on eriline olukord, see ei pea korduma. Samas näitavad poliitikud sellega, et nad teavad midagi ka ühiskonnale sõnumite saatmisest. Ajal, mil kõigi palgad vähenevad, näitab see teatud arusaama juhtimisest ja sümbolitest.
Eriti teretulnud on, kui selle sammu teevad need poliitikud, kes hääletasid palgaalandamise seaduseelnõu poolt, mis Riigikohtus ebaseaduslikuks tunnistati, nende puhul on see lausa oluline, et nad näitaksid oma senise käitumise siirust.
Samas, samas, samas… Loodetavasti ei oodanudki IRL, et keegi hakkab nüüd nende pead silitama. Ütleme nii, et see, mis nad tegid oli lihtsalt väga normaalne samm. Seejuures pole tähtis, mis nende “tegelik põhjus” oli. Kuid palga alandamine pole ka kangelastegu. See on lihtsalt üks tegu ja antud hetkel ja just selles ulatuses õige tegu.
Peale muu oli see samm õige sellepärast, et seda tehes maandasid laarlased palgakriitikat palju veenvamalt kui Jürgen Ligi oma räuskleva blogipostitusega. IRL-lased saavad nüüd tööd teha ja nad ei pea veetma tunde end õigustavaid blogisid ja artikleid täites. Ligi peab palgateema käes aga väänlema terve valimisteaasta. See pole muidugi kuigi mõnus. Kui see on asi, milleks ta tunneb ennast parlamenti valituna, kaitsmaks oma palka, siis on muidugi teine asi.
Ligi postituse lõpus tuleb välja tema tegelik solvumise põhjus: “Aga solidaarsus?” heidab ta Laarile lõpuks ette. Esiteks on see muidugi vastuolus tema ülejäänud tekstiga, kuna siit võib kaudselt välja lugeda, et kui IRL oleks oma otsuse teinud eelnevalt Reformierakonnaga kokku leppides, siis oleks võib olla ka midagi kokku lepitud.
Teiseks, Ligil on selle kandi pealt vist ka õigus. Tundub, et temaga polnud varem räägitud. Ehk oli IRL jälle poisikeselikus õhinas? Tahtes esimesena ja ainsana suurt uudist teatada, jäeti teiste poliitikutega rääkimata? Ja see parlamendi poliitloogika kohaselt ei võimalda ülejäänutel enam ideega kaasa tulla. See poleks neil esimene kord. Kui nii, siis tegi IRL tehnilise vea, kuid üldiselt ei saa ma nende sammu siiski halvaks pidada.