Juhuseid luues
Silver Keskküla May 7, 2012 | 7
Kui ma Palo Altosse jõudsin, olid kõik juba rikkad! Ei, mitte rahalises mõttes, vaid ääreni täis ambitsiooni, loovust ja usku, et neil on võime midagi ära teha ja seda just globaalses mastaabis. Ei kurtnud keegi kirjudest kolleegidest võlga kodumaa ees ega kaalunud oma ambitsioonide sihtturuks isamaad. Ilm oli ilus ja pragmaatikud tagasi koju ei sügelenud.
Miks tunnen, et välismaal elades peavad …
Meedia kaputt
Mele Pesti May 2, 2012 | 51
Eelmisel nädalal avaldatud Karin Kase uurimus veebimeedia tööprotsessidest Eestis ei sisaldanud minu jaoks ühtegi üllatust, aga masendas ja jahmatas siiski. Kõlab vastuoluliselt? Tõsi, aga võiksin selle rahvusringhäälingu veebis kompleksivabalt tutvustatud töö mõju võrrelda ehk mõne Gus van Santi filmi omaga. Kui midagi koletut laotatakse su ette kiretu objektiivsusega, külmalt ja kaalutletult, faktidel põhinevalt, siis toimuva näiv normaalsus …
Kolm mõtet Prantsusmaa presidendivalimiste asjus
Kristjan Lepik Apr 30, 2012 | 21
Algava nädala pühapäeval, 6. mail, ristavad Prantsusmaal piigid François Hollande ja Nicolas Sarkozy ning prantslased valivad riigi järgmise presidendi. Väga oluline sündmus ja seda mitte ainult Prantsusmaa jaoks, vaid ka Euroopa jaoks laiemalt. Toon välja kolm punkti, mida siin oluliseks peaksin.
1. Äärmuste tõus
Kuigi Hollande on mõnevõrra vasakpoolsemate vaadetega kui Sarkozy, siis laiemalt vaadates on see vahe üsna mõõdukas ning nende valimiste teema on vähem tavapärane valik vasak-parem vahel, pigem paljudest väiksematest, kuid olulistest tasanditest läbi põimitud.
Presidendivalimiste esimene voor ei toonud üllatust liidrite suhtes (Hollande edestas kergelt Sarkozy’d, nagu küsitlused ka eelnevalt näitasid – 29% vs. 27%). Kuid kindlasti võiks üllatavaks lugeda äärmuste suurt tõusu. Paremäärmuslaste kandidaat Marine Le Pen võttis koguni 18% häältest, vasakäärmuslaste Jean-Luc Mélenchon 11%. Kindlasti oluliseks teguriks võib lugeda maailmas laiemalt levinud pettumust olemasoleva poliitilise struktuuri suhtes (nö protestihääled). Kuid “olemasolev süsteem on katki” on praegu ka väga lihtne viis poliitiliselt hääli koguda, valija on pahane ning kohati ei mängi rolli seegi, et pakutavad alternatiivlahendused võivad olla praktikas üsna halba tulemust toovad. Võib ilmselt ka öelda, et paljud valijad ei hääleta Hollande’i poolt, vaid Sarkozy vastu.
Kodanikuühiskonnast, inimõiguste kaitsest ja KAPO aastaraamatust
Kari Käsper Apr 26, 2012 | 3
Enamik KAPO aastaraamatust on igav jutt suhteliselt rutiinsetest tegevustest (nagu iga organisatsiooni puhul), samas leidub selles väljaandes igal aastal infot, mis tekitab ühiskonnas vastakaid arvamusi. Hiljuti ilmunud aastaraamatus välja toodud Mihhail Kõlvarti kontaktid Venemaa saatkonnaga on tekitanud küsimusi pigem KAPO rollist ja töömeetoditest kui Tallinna abilinnapea tegevusest.
KAPO on libedale teele astunud varem, kui hakati oma aastaraamatutes kirjeldama …
Vaesus kui toode
Kaido Ulejev Apr 23, 2012 | 8
Pikemalt keerutamata ütlen, et mulle meeldib see, mida teeb ära telesaade Kodutunne – võtab ühe konkreetse kitsikuses vaevleva perekonna ning aitab tema elukvaliteeti parandada. Vahel kohe päris tuntavalt. Ja mulle meeldib ka see, et selle saate läbi hakkame me ehk rohkem märkama neid inimesi, kes meie abi vajavad. Viimane väide on puht kogemuslik, uuringuandmeid mul näidata pole.
Medali teine pool mulle väga ei meeldi – abi saamiseks peab inimene end piltlikult alasti kiskuma ja eksponeerima oma kannatusi massimeedias. No mis siis sellest, võiks küsida? Ta saab ju hulga tasuta abi!
Sellest on niipalju, et saates osalevad enamikul juhtudel ka lapsed. Minu väide on, et ei saates osalevad lapsevanemad ega saate tegijad ei saa kuidagi kontrollida seda, mismoodi hakkab konkreetne lugu elama pärast seda, kui teleriekraanid on kustunud. Aga ma arvan mõistvat ka neid inimesi, kes saate oma koju on lubanud, sest viimases hädas on iga õlekõrs haaramist väärt.
Poliitikahuviliste kool: sildistamine
Daniel Vaarik, Silver Meikar, Raul Rebane Apr 21, 2012 | 6
Alustame oma poliitikahuviliste kooli ühest petlikult lihtsast võttest või õieti tervest kogumikust võtetest, mida võib kirjeldada sõnaga “sildistamine”. Sildistamise eesmärk on näidata kedagi halvemas või paremas valguses seoste abil, mis tegelikult ei ole vaidlusküsimuses tähtsad.
Ühes veebruarikuises telesaates kurtis kultuuriminister Rein Lang, et “mingisugune proletaarne lumpen surub oma keelekasutusega asjaliku arutelu maha”. Ei tea, kas kultuuriminister sel hetkel mõistis oma sõnade irooniat, kuid tema sõnakasutus oli kõike muud kui asjalikku arutelu soodustav. Lugeja silme ette võis lausa tekkida ettekujutus viisakatest, kuid natuke keerulises keeles rääkivatest inimestest, kes ei lase ministril ennast rahulikult sõimata.
See ettekujutus kadus siiski varsti, sest pärast sellise avalduse sündi ei jäänud vaidluse ilmne vastaspoolgi võlgu ning Keskerakonnale lähedal seisev teleprodutsent Toomas Lepp teatas, et selliseid väljendeid nagu “lumpen” ja “proletariaat” saavad kasutada vaid marksismi õppinud inimesed. Ilmselt oli siin tegemist viitega Langi nõukogudeaegsele haridusele, mitte tänapäevastele neomarksistidele.
Siin jõuamegi oma teemani. Nii Rein Lang kui Toomas Lepp tegelesid omavahelises sõnavahetuses sildistamisega. Peamine probleem seoses sildistamisega poliitikas ja riigivalitsemises on, et selle varjus sünnivad otsused, liiguvad rahasummad, kujunevad inimsaatused ning seda kõike ilma niinimetatud asjaliku aruteluta.
Unistus ühtsusest
Eero Epner Apr 12, 2012 | 20
Mõned päevad tagasi saatis üks sõber mulle endise kultuuriministri ja praeguse Riigikogu asespiikri Laine Randjärve Facebooki sissekande. See kõlas nõnda:
Me armastame meie riiki, teatas 100000 ungarlast jaanuarikuisel toetusstreigil. Arvatavasti on soome-ugrilastele vaja vaenulikku suhtumist väljaspoolt, et hakata armastama seda, mis igioma.
Sissekande juurde oli Randjärv lisanud ka lingi Postimehe uudisele, mille pealkiri oli: “Ungaris avaldas 100 000 inimest toetust peaministrile” ning mille sisuks lühidalt öeldes see, kuidas Budapestis avaldasid nimesed toetust oma peaministrile Viktor Orbanile, kes on sattunud nii Euroopa Liidu kui kodumaise kriitikatule alla. Ürituse korraldasid Orbani liitlased.
Tuleb tunnistada, jäin keeletuks. Lugesin kommentaari uuesti läbi, et mõista, ega Randjärv pole olnud irooniline. Muidugi – ta ei olnud. Ta oli siiras. Ta imetles siiralt ungarlasi, kes avaldasid toetust Orbanile ja seeläbi (nii väitis Randjärv) ka oma riigile. Kuid kellele ja millele avaldas siis Randjärv oma sissekandega tegelikult toetust?
Poliitikast ja moest
Daniel Vaarik Apr 9, 2012 | 5
Iga kord kui ma mõtlen väljendile “kuningas on alasti”, tõstab minus pead kahtlus, et suured ühiskondlikud muutused on kuidagi rohkem moega seotud, kui esialgu välja paistab. Teadlased ja filosoofid võivad küll ette- ja tagantjärgi välja mõelda erinevaid põhjusi, miks kuningas mättasse löödi, kuid tegelikult oli asi lihtsalt selles, et ta läks moest ära ning sama ootamatult nagu lähevad ühel hetkel moest ära teatud lõikega teksad.
Selline vaatenurk kindlasti ei meeldi neile inimestele, kes usuvad siiralt ühe või teise ühiskonnakorralduse ratsionaalsesse olemusse. “Sina võid käia moe järgi, minul aga on tõeline veendumus,” võivad nad öelda. Kuid kui mul oleks õigus, leiaksid ennast narrist olukorrast nii vasakpoolsed kui parempoolsed, nii reformimeelsed, kui konservatiivid. Niisiis, kas tõesti pole Marx või Hayek midagi enamat kui lihtsalt pikka aega vastu pidanud bakenbardid?
Räägime Asjast
Sten Tamkivi Mar 30, 2012 | 22
Ühe nädala sees sattusin lugema kolme esmapilgul omavahel seostamatut teksti. Professor Madis Metsis kirjutas Postimehes (Taome ajud atradeks), et “Eesti innovatiivsus on küll tähelepanuväärne, aga paraku jääb sellest rääkivate ja seda maailmas esindavate asjapulkade ennastupitava kiidulaulu varju,” ja takkapihta kuulutas sellise väite “karmiks tõeks”. Teiseks, ettevõtja ja investor Raivo Hein arutles pea samal ajal oma blogis tema arvates viltu kiskuvat motivatsiooni noorte internetiettevõtjate kogunemistel (kirjutasin talle ühe vastulause ka) – ja kuigi tekstis leidis ta pigem positiivset sellest, et idufirmadest rohkem räägitakse, oli artikli pealkirjaks saanud siiski Startup Hype. Ja kolmandaks, kui mu hea kolleeg Tiit, kellele neil päevil annan pärast seitset aastat üle Skype Eesti juhtimise teatepulga, andis Äripäevale online-intervjuu, leidis kohe esimese küsimuse esitanud lehelugeja, et tema tahaks kõige rohkem teada, “kuna lõpeb Eesti tüüpi eelmise “juhi” hype ja hakkavad tulema tulemused?” (kirjaviis muutmata).
Anonüümsete kommentaatorite osas on tavaks õlgu kehitades edasi liikuda, aga eespool mainitud auväärsete arvajate sõnastustele mõeldes tundub mulle, et need tsitaadid peegeldavad üht ühiskonnas tõusvat järjekordset sildistavat dihhotoomiat: Eestis on kaht sorti inimesi: need kes teevad (=head) ja kes räägivad (=pahad).
Hiiliv Triikraud
Daniel Vaarik Mar 29, 2012 | 14
Hiiliv Triikraud töötas kõrgete lagedega majas, kus ta käis mööda seinaveeri ning varitses inimesi. Sellest oligi ta oma hüüdnime saanud, et ta tavatses kardina tagant välja karata ning lajatada kolleegi kätte paki paberilehti, mis olid servast servani strateegilist juttu täis kirjutatud. Kui ma ütlen servast servani, siis ma ei mõtle tavalist täistrükitud paberilehte, ma mõtlen sõna otseses mõttes lehte, millel tekst algabki täpselt kõige ülemisest lehekülje nurgast ja lõpeb kõige alumisest. Ilma äärteta. Ilma lõiguvahedeta.
Oli inimesi, kes püüdsid Hiiliva tekstidele pihta saada, neist midagi õppida, kuid see lõppes tavaliselt nii, et inimene leiti maja seina lakkumas ning karjumas sõnu nagu “pikaajaline” ja “arengukava”. Lisaks sellele, et Hiiliva tekstid olid nagunii keerulistel teemadel, puudus neis ka igasugune kristlik halastus ja vastutulek inimmõistuse loomulikule vajadusele millestki aru saada, sest ta kasutas tekstis võimalikult palju sulgusid, lühendeid ning viiteid keerulise nimega seaduse muutmise seadustele.
