Vestlus koolijuhtide erakonnastumisest ja selle mõjudest
Daniel Vaarik Jan 3, 2012 | 12
Kui kodanikul on küsimus, siis ta läheb otsib sellele vastust internetist. Võib olla helistab kuhugi ametiasutusse või uurib tuttavatelt. Kui vastust kohe ei leia, siis nii mõnigi jätab pärimise järgi ning jääb lootma, et ehk keegi teine ühel päeval pakub lahenduse. Aga mitte Martti Rõõmus.
Noored Kooli programmi läbinud ettevõtja on valmis vastuste leidmise nimel tõesti vaeva nägema. Minuga kokku saama tulebki ta selleks, et rääkida, kuidas ta uuris koolijuhtide erakonnastumist Eestis.
Juba kolmandat aastat Tallinna Ühisgümnaasiumis 6.-9. klassi lastele ajalugu ja ühiskonnaõpetust õpetav Rõõmus rõhutab, et tema uurimus pole ajendatud ühegi erakonna eelistamisest ega soovist pilduda muidu sildistavaid hinnanguid. Kõik mida ta soovib, on rohkem infot ja avatud arutelu haridusele tähtsatel teemadel.
Järgneb meie vestluse lühike üleskirjutus.
Memokraadi jõulu- ja uusaastatervitus!
Dec 23, 2011 | 3
Jätkates jõulu- ja uusaastatervituste videotraditsiooni tervitab Memokraat oma lugejaid seekord remiksi ehk oma tõlgendusega Tallinna Linnavalitsuse jõulutervitusest. Eeldame, et tegemist on maksumaksja raha eest tellitud tööga ning seetõttu avalikuks kasutamiseks ja remiksimiseks vägagi sobiva infoga. P.S. Tee ka oma versioon! Olge tublid!
Tahaks uskuda… aga kuidas?
Daniel Vaarik Dec 5, 2011 | 21
Vaadates täna Mart Laari pärast IRL-i eestseisuse koosolekut elamislubade skandaali teemadel selgitusi jagamas, tuli mulle meelde sama inimene jagamas selgitusi selle kohta, et ta ei lasknud Edgar Savisaare pildi pihta pump-püssist märki. Tol ajal, muide, mulle ei tundunud püssilaskmine sugugi nii suure probleemina, kui see, et hiljem selgus, et Mart Laar oli valetanud.
See on ebameeldivate olukordade klassika, millega kõige kuulsamalt on kokku puutunud Bill Clinton, kellele vähemalt pooled ameeriklastest oleks andeks andnud abielupettuse, kuid märksa vähem inimesi olid valmis andeks andma selle, et valetamine käis tal liigagi lihtsalt ja libedalt.
Nende ammuste lugude juurest tagasi tänapäeva tulles tahaks loota, et end isamaa nimega ehtivad poliitikud on vähemalt sellest midagi õppinud, mis Laariga juhtus, sest elamislubade skandaali puhkedes on taas käes olukord, mis iseenesest ei peaks viima ministrite tagasiastumiseni, vaid normaalse aruteluni elamislubade poliitika teemal, kuid mille asemel on üles kerkinud hoopis karmimad kõhklused ministrite aususe teemal.
Konsensus 2
Silver Meikar Dec 4, 2011 | 8
Nüüd on see tehtud. Parafraseerides pseudonüüm-nimekaimu „Liberaali“, harjutati noa ja kahvliga söömist nii, et taldrikul ei läikinud vastu selle põhi. Kaugel sellest, konsensuspoliitika „söögiriistu“ kasutati tõeliselt palava pudru söömiseks. Sellel reedel otsisid Pühajärve kogukonna liikmed Tarmo abil lahendusi tõelistele ja reaalsetele muredele.
Ei tea, millest see tuleb, et esmaspäevase Occupy Von Krahli Memokraadi postituste kommentaarides jõuti sageli söögi ja söömise metafoorideni. Mõnes mõttes see isegi sobib, sest pärast kahe ja poole tunni pikkust teekonda Tallinnast Otepää külje all asuvasse Nuustaku pubisse kostitas pubiomanik Veiko meid kõigepealt maitsva õhtusöögiga. (Aitäh talle selle eest)
Jõudsime kohale kolmveerand seitse, ehk veerand tundi enne kokkulepitud algust. Olime esimesed ning vähemalt mul tekkis kõhedus, kas keegi sellisel tumedal lörtsisel õhtul üldse kogukonna asju arutama tahabki tulla. „Võime ka omavahel juttu ajada,“ tegin irooniliselt nalja.
Ei tea, kuidas ja kust hakkasid läbi pimeduse paistma uued ja uued autotuled ning kui koosoleku avanud kogukonna juht Teet Reedi arutelu avas, luges ta kokku 37 pead. Kui Tarmo pisut kahtlustavate silmade ees oma sissejuhatusega konsensuspoliitikasse asus, jälgis teda juba ligi poolsada silmapaari.
Intervjuu Jelena Šestopaliga
Jaanus Piirsalu Dec 3, 2011 | 6
Pakkusin Danielile, et kuna ma oma blogi olen vaikselt vabasurma lasknud, siis võin aeg-ajalt Memokraadile Venemaast kirjutada. Olge siis lahked!
Venemaal toimuvad pühapäeval duumavalimised, mis on minu hinnangul kõige igavamad valimised Venemaal peale Nõukogude Liidu lagunemist. Tänases Eesti Päevalehes ilmus valimiste puhul intervjuu Moskva ülikooli poliitilise psühholoogia kateedri juhataja, professor Jelena Šestopaliga. Leht pole teatavasti kummist, sestap panen siia üles vestlusest pikema ülevaate, koos selgitustega, mis on sulgudes.
Šestopali kateeder uurib juba 1993. aastast Venemaa elanike mõttemaailma ja suhtumist poliitilistesse protsessidesse. Tema tänavuse uuringu, mis viidi läbi suvel seitsmes Venemaa regioonis, tulemused on huvitavad, kuigi vaevalt, et täheldatud tendentsid juba kuidagi mõjutaksid eelolevat valimistsüklit Venemaal: nädalavahetuse parlamendivalimistele järgnevad märtsi algul presidendivalimised. Nende tulemused on liigagi hästi ette teada.
Konsensusmeetodi kasutamisest õigusloomes
Priidu Kull Dec 1, 2011 | 11
Esmaspäevasel konsensuseotsimise üritusel tajusin, et just konsensus oli see, mida ma riigiametnikuna eelnõusid välja töötades ja neid menetledes olin taotlenud. Mul on suur usk konsensusmeetodisse ja hea meelega oleksin arutlenud selle üle, kuidas teha nii, et õigusaktide väljatöötamisel ja poliitiliste otsuste tegemisel kasutataks rohkem konsensusmeetodit. Minu jaoks on oluline just küsimus riiklike otsuste tegemise protsessist, sest olen veendunud, et kui hakata riiklike otsusteni jõudmiseks kasutama kohast protsessi, siis lahenevad iseenesest paljud üksikküsimused.
Seejuures ma arvan, et see üritus algas õigest otsast – ehk sellistest küsimustest nagu “millise küsimuse üle me peaksime arutlema”, “kuidas otsustada selle üle, millise küsimuse üle me arutleme” ning “kuidas arutleda selle üle, millise küsimuse üle me peaksime arutlema”. Kedagi ei oldud ju kutsutud sellele üritusele mõnda riigielu korralduse küsimust arutama. Seetõttu ei oleks konsensusmeetodi mõttega olnud kooskõlas see, kui mõne konkreetne küsimuse arutamist oleks sealsele rahvahulgale peale surutud.
Tarmo Jüristo annab aru
Tarmo Jüristo Nov 30, 2011 | 20
Täpsustuseks Danieli reportaažile pean ütlema, et tegelikult ma siiski lõpuks jõudsin “lavale tagasi”, et püüda kogu ürituse lõpu eel teha omapoolne kokkuvõte. Kuna selleks ajaks oli algsest rahvast kohale jäänud vast tõesti umbes nelikümment inimest ja kuna kõike ei jõudnud laval kokku võtta, panin kirja mõned tähelepanekud ja selgitused.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas ma käisin Haapsalus kultuurifoorumil. Osalesin seal Peeter Jalaka palvel paneelis “Kultuur ja majandus”, aga kuna me olime just enne Peetriga veidi mu värsketest #OWS-i muljetest rääkinud, juhtus nii, et tegin tema palvel paneeli lõpus veel ka põgusa kokkuvõtte konsensuspõhisest otsustamisest, nii nagu ma seda New Yorgis näinud ja kogenud olin. Sellest vast nii paarikümne minuti pikkusest sissejuhatusest võrsus samal õhtul ning järgmisel päeval kümneid erinevaid vestlusi, mille käigus ma püüdsin väga hoolikalt seletada, kuidas see asi siis täpselt välja näeb ja toimib – ja miks ta toimib.
Reaktsioone oli väga erinevaid, alates ilmsest poolehoiust kuni skepsise või lausa otsese keeldumiseni uskuda, et konsensus võiks kuskil mujal sarnaselt tööle hakata. Kokkuvõtteks pidin ka endale tunnistama, et ilmselt on tegu asjaga, mille puhul lihtsalt ei olegi võimalik kedagi veenda, ükskõik kui heade või põhjalike argumentidega, kes lihtsalt ei suuda endale ette kujutada, et konsensus-protsess mingis suuremas või heterogeensemas grupis tulemusi võiks anda. Kuid sama mulje jäi mulle tegelikult ka nende osas, kes üldiselt olid pooldaval positsioonil — ka neil tundus olevat keeruline sedalaadi asja endale ette kujutada. Nad pigem vast lihtsalt tahtsid uskuda, et see võiks võimalik olla.
Konsensus
Daniel Vaarik Nov 29, 2011 | 26
Jõuan Memokraadi ja Von Krahli akadeemia ühisüritusele “Kas konsensus on utoopia?” vaid mõned minutid enne algust. “Anarhistid juba lahkusid”, ütleb Tarmo Jüristo. Neile olevat kogunemine veel enne algust jätnud liiga etableerunud ja salongiliku mulje.
Sellele vaatamata on kohal üle saja inimese, istumas toolidel ja kõõlumas rõdudel. Palju on neid, keda ma isiklikult ei tunne. Tarmo on seekord põhikorraldaja ning mulle teeb head meelt, et ometi üks üritus, kus ei pea ilmtingimata ise sõna võtma. Nõjatun toolile, teen telefoniga pilte ning jälgin showd. Mugav.
Kas koos tänaste 36-aastastega sureb ka paberil ajaleht?
Jaanus Piirsalu (38-aastane) Nov 22, 2011 | 8
Millal surevad paberil ajalehed välja? Tuleb välja, et mõningaid inimesi see küsimus vaevab veel endistviisi. Keda teema huvitab, siis pakun välja versiooni, mida kuulsin Kasahstani pealinnas Astanas. Seal lõppes täna iga-aastane Vene valitsuse rahastatava uudisteagentuuri RIA-Novosti korraldatav ajakirjanike foorum.
Foorum on mõeldud endise NSV Liidu ala riikide ajakirjanikele ja on seega venekeelne. See on seesama foorum, mis mõned aastad tagasi sai Eestis tuntuks tänu „läpaka-skandaalile“. Nimelt kinkis RIA-Novosti Moskvas toimunud foorumil kõigile ajakirjanikele miski odava ja suht mõttetu läpaka. Eestis tehti sellest suur korruptsiooniskandaal, sest Moskvas käisid ja võtsid läpakad tänuga vastu ju ometi tuntud Eesti peatoimetajad. Vot sellisel üritusel ma julgesin osaleda, esimest korda.
Memokraadi ja Von Krahli Akadeemia töötuba “Kas konsensus on utoopia?”
Nov 21, 2011 | 5
Täpselt nii. Von Krahli Akadeemia ja Memokraat panid seljad kokku ja korraldavad ühise töötoa. Õhtu juhatab sisse Tarmo Jüristo, kes viib läbi ka töötoa konsensusliku otsusteprotsessi võimalikkusest, selle plussidest ja miinustest. Järgmisel esmaspäeval, 28. novembril, kell 18.00 Von Krahli teatri baaris. Ole kohal!
