Esimene vaatus

Vana kommentaator (hoolikalt kahe näpuga toksides):
“…Kui sa ise ja su lapsed peaksite elama 3600 krooniga kuus, kus teil peale maksude maksmist enam muuks kui mingiks kerjatoiduks raha ei jää… Kui sa kogu ülejäänud elu peaksid ostma kõige odavamat aja ületanud toitu ja käima vanades kaltsudes…”

Noor kommentaator (süütamata sigaret kõrva taga, loeb teksti, jalad laual, seepeale hakkab ühe käega aeglaselt trükkima):
“Ja elangi 3600krooniga kuus… kõik ülejäänu kulub sellele, mis teil sitavarestel olemas on ja oma vanemate toetamiseks. Ja saab väga eduliselt hakkama.”

Vana kommentaator (vaatab üle prillide eelmisi ridu ja krimpsutab nägu, nagu oleks tal selg haige):
“Meie, vanad, ei ole süüdi, et teie, noored, olete LAENURAHADEGA elanud üle jõu – joonud, laaberdanud, prassinud ja reisinud, LAENANUD endale elamiseks paleesid ja sõitmiseks luksuautosid, käinud laenurahade eest ööklubides aidsi saamas ja reisidel.”

Noor kommentaator (võtab jalad laualt maha ja nõjatub arvuti poole sellise hooga, et tool kääksatab):
“Meie, noored, pole selles süüdi, et teie, sitavaresed ilma ühegi pauguta riigi käest ära andsite. Nüüd nutke ja halage. Oma lastele ja lastelastele ma luban, sellist sigadust ei korralda! Meie pole süüdi, et te oma järelkasvu, kui teil seda on üldse, joodikuiks ja lakkekrantsideks kasvatasite… sööge ise oma suppi nüüd!”

Vana kommentaator (keerab kinni vana kummiga kokku tõmmatud Philipsi kassettraadio, kust parajasti tuleb SMS-laenu reklaam):
“MEIE oleme kõigest heast ja paremast juba Eesti taastamise ajal ilma jäetud, oleme pidanud kogu aeg piskuga läbi ajama ja nüüd tuled sina ütlema, et sedagi on peale tehtud elutööd ja loodud rikkusi liiga palju?”

Noor kommentaator (klõbistab klahve nüüd juba väga valjusti):
“Mind on ilma jäetud kõigest sellest, mis nodi teie omal ajal ära parseldasite.. korterid värgid.. Kõik olen oma käte ja peaga endale loonud, ka piskuga läbi ajanud.. Teist sitavarestest ei jäänud minule küll ühtegi kasulikku rikkust siia.. kõik on nullist enda poolt tehtud.”

Vana kommentaator (jätkab raskelt hingeldades tippimist, seejärel loeb kirjutatu jälle üle, teeb ühe paranduse, vajutab enterit):
“Kui tõesti Jumal taevas olemas on, siis ta teeb õiglust ja kogu teie kurjus tuleb teile kõigile tagasi, kes te jälle uuesti vanu oma prassinguid ja vargusi kinni maksma sunnite. Ma ei tea, kuidas edasi elada. Põlege te kõik põrgus!”

Noor kommentaator (võtab suitsu kõrva tagant, paneb lauale ja kirjutab üleoleval ilmel veel paar rida):
“Ainult tõeline kõnts võib midagi sellist soovida. Kurat, kogu riik pingutab püksirihma ja meil on nüüd järsku mingid väljavalitud siin platsis… Teinud lapsi ja kasvatanud neid inimesteks, poleks praegu ka vaja hädaldada.”

Näeme korraga kahte tuba. Vana ja noore kommentaatori oma. Mõlemad mehed tõusevad püsti ja lahkuvad toast esikusse.

Teine vaatus

Esik. Kommentaatorid sisenevad eri ustest, pisut äraolevad ilmed ees.

Vana kommentaator: Käisin just arvutist lehti lugemas. Kuhu sa lähed, lapselaps?
Noor kommentaator: Lugesin ka lehti, vanaisa. Lähen korraks õue suitsu tegema, tulen varsti tagasi. Kas toon sulle apteegist palderjaniteed?

—Lõpp —

Materjal võetud Eesti Päevalehe kommentaariruumist, lisatud õigekirjalised täpsustused, meeleolukirjeldused ja teine vaatus. Eriline tänu ka kommentaatoritele, kelle nimed olid samostile ja pnk.