Ühe poliitilise triki lõppmäng
Feb 23, 2009
Kuna Riigikogus ei lubanud parlamendisaadikutel oma palku külmutada, mis pole kellelegi mingi üllatus, siis oleks päris huvitav, kas lõpuks jõutakse selleni, et parlamendisaadikud loobuvad osast oma palgast ise.
“Populism!” ütles selle idee peale üks mu tuttav, kes töötab ühe erakonna juures. Mulle jälle tundub, et sõnast populism on saanud tänapäevase poliitiku jaoks õigustus jätta tegemata kõik asjad, mille suhtes on valijate õigustatud ootus. Populismi uus definitsioon on selline: populistlik on otsus, mis on õige, mis tuleks ära teha, mida valijad ootaksid aga mis on poliitikule ebamugav.
Kui läheb palgast loobumise jutuks, maalivad need poliitikud, kellega olen rääkinud kiiresti ette pildi, kuidas iseenda palga vähendamine on hukatuse tee, sest keegi vähendab alati rohkem, keegi jookseb rahvahulga sekka lillasid kupüüre loopima ja lõpuks on kõik läbi, parlament pannakse kinni.
Ega rahvas muidugi asja kergemaks ei tee. Kui esimene poliitik loobub näiteks 5000 kroonist oma sissetulekutes, kargab ligi hulk anonüüme, kes sajatavad: “rohkem oleks pidanud loobuma”, “ta tegi seda sellepärast, et tulemas on valimised” ja nii edasi. Justkui õige otsus oleks täiesti devalveeritud sellepärast, et seda tehti valimiste eel.
Üldiselt oleks soovitus parlamendile leppida kokku, et kõik parlamentäärid loobuvad ühesuurusest summast. See oleks tänastes oludes normaalne ja tehtav. Kui kõik ei taha loobuda, ärgu siis loobugu, kuid ma tahaks näha, kes jääks kõrvale, kui parlamendi kümme väärikamat liiget juba kokkuleppele jõuaksid.
