Pool aastat tagasi avaldasin loetelu kavalatest poliitilistest keerutamisvõtetest. Aeg on edasi arenenud, duubelvalimisaasta on täies hoos ning igasuguseid uusi näiteid muudkui tuleb. Siin siis täiustatud loetelu, millega on tore vastu minna kohalikele valimistele (kolm uuemat tehnikat lõpus, muu tekst läbivalt toimetatud).
Pablo Picasso, 1921. “Kolm muusikut” (keskel arlekiin). MoMA, New York.
Tehnika 1. "Sa pole ise parem".
Läbi aegade on seda kõlanud kõige rohkem Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare suust. "Laar tegi ka" või "vaadake parem, mida Ansip teeb," on verbaalsed kilbid, millelt kipuvad eemale põrkuma kõik kriitikakivid. Samasugust võimalust kasutas Keskerakond eelmise aasta lõpus Kapo tegevuse naeruvääristamiseks, tuues välja mõned nende möödalaskmised, kuid vaadates süstemaatiliselt mööda enda omadest.
Loogikaviga: On loogiliselt vigane eeldada, et teistel erakondadel, Kaitsepolitseil või Prokuratuuril pole pärast mõnda möödalasku enam kunagi moraalset õigust kellelegi midagi ette heita. Kui vaatame sellist käitumist tavainimese seisukohalt, siis võiks see umbes nii kõlada: "Mis õigus on politseil uurida, kas ma panin naabri krundilt ehitusmaterjali pihta, kui ma lugesin just täna ajalehest, et üks politseinik ületas kiirust? Ma ei allu enam kunagi politseinikest kiiruseületajate provokatsioonidele!"
Lahendus: Jätkata küsimuste küsimist ning esitada küsimus täpsemalt ja uuesti. Näiteks "eeldades, et üks politseinik tõesti kiirust ületas ja eeldades, et kõik politseinikud pole alati käitunud seaduskuulekalt, tahaksime ikkagi teie käest küsida, kas te varastasite eile naabri krundilt ehitusmaterjali?".
Tehnika 2. "See on valimisvõitlus"
Kui tihti kuuleme, kuidas poliitik teatab, et mingi süüdistus on "osa valimisvõitlusest." Samas ei märgata, et subjekt isegi ei ürita rääkida süüdistuse tegelikust sisust.
Loogikaviga: Isiku väidet analüüsides jõuame justkui järeldusele, et valimisvõitluse käigus esitatud väited on 100 protsenti valed. Sellisel juhul on ju 100 protsenti valed ka tema enda valimislubadused? Samas on hämmastav, kui kergesti meedia sellelaadse pareeringu peale õnge läheb. Justnagu valimisvõitluse käigus ei võiks esineda ka tõeseid argumente.
Lahendus: Küsida "kas valimisvõitlus teeb iga väite silmapilkselt valeks?"
Tehnika 3. "Ma käisin ise vaatamas ja midagi polnud näha!"
See on üks Edgar Savisaare lemmikmeetod, mida esmakordselt nägime aastaid tagasi, taustaks lahtimurtavate võilao uste ragin. See on siiamaani edukalt arsenalis. "Ma ise kohtusin härra X-iga ning ma võin teile kinnitada, et…" või siis "Ma käisin isiklikult täna hommikul pealinna tänavail jalutamas, ning võin teid veenda selles, et autod sõitsid tööle normaalselt…" kõmmutatakse välja selleks, et veenda, et mingisugust probleemi Y pole olemas.
Loogikaviga: Inglise keeles on väljend "the absence of evidence is not the evidence of absence" ehk siis "tõendite puudumine pole nende puudumise tõendus" ning ütleme nii, et ühe inimese vaatlus ongi lihtsalt ühe inimese vaatlus, mitte veenev tõestus.
Lahendus: Parim relv on teadmised ja kodutöö. Kasuta arve, statistikat, tee eeltööd ning esita küsimusi küsides täpseid fakte (toimib muide ka nende poliitikute vastu, kes kasutavad valikulist statistikat mõne väite tõestuseks).
Tehnika 4. Oma meediakanal.
Juba Lenin ütles, et revolutsiooni õnnestumiseks tuleb enda kätte haarata telegraaf ja sillad. Berezovski ja Putini kunagine koostöö viimase imidži kujundamisel on Savisaarele samuti sügava jälje jätnud. Ühegi teise erakonna puhul Eestis pole soov oma meediat luua olnud nii meeleheitlik kui Keskerakonna puhul. See väljendub paljudes detailides, alates pealinna infokanalite kasutamisest erakonna huvides, eksperimentidest hiljuti hingusele läinud Kalev Sport kanaliga kuni maksumaksja raha eest rämeblogijate tasustamiseni. Oleme näinud, kuidas proovitakse rajada meediasüsteemi, mis oleks täielikult lojaalne ühele erakonnale. Muide, tasub tähele panna, et erakond ise õigustab oma "meediaimpeeriumit" sellega, et neil puudub tavameedias sõnaõigus ning muu meedia on teiste erakondade "kontrolli all".
Loogikaviga: Selline süsteem saab toimida vaid suletud ühiskonnas ning soovitavalt peaks puuduma riigis ka internet.
Lahendus: Õnneks laheneb see olukord iseseisvalt, kuigi kulukalt maksumaksjale.
Tehnika 5. "Kes lekitas?"
See on põhiliselt reformierakondlik tehnika. Selle kohaselt on iga süütegu andeksantav, kui info on lekitatud "eeskirjade vastaselt". Mäletame, kuidas mõne aasta eest pöördusid tõsised süüdistused majandus- ja kommunikatsiooniminister Atoneni suunas hoopis ägedaks uurimistegevuseks teemal "kuidas sai selline info üldse avalikkuse ette jõuda?". Selle teema puurimise peale kulutati võimsalt auru … nii jäigi ja millegipärast läks meedia selle peibutusmulaaži õnge ja asus samuti nuputama, et pagan küll, kes siis lekitas?
Loogikaviga: Kui väide ise vastab tõele, kas siis on enam tähtsust, kes lekitas? USA-s on käibe mõiste "whistle-blower", mida kasutatakse isikute kohta, kes on näinud midagi ebaseaduslikku ning valmis sellega avalikkuse ette tulema. On juhtumeid, kus käsitletatakse selliseid inimesi tagantjärele isegi kangelastena (Linda Tripp välja arvatud).
Lahendus: Mitte lasta ennast eksitada mulaažpartidest. Vaadata ka filmi "The Insider" (http://www.imdb.com/title/tt0140352/)
Tehnika 6. Kaikamees kallale
Igal erakonnal on mingi kaikavend, kes ei kuulu erakonna esimesse ringi, kellel on üpris tugev maine vähemalt erakonna enda valijate seas ning kellel on kas blogi või siis mingi tekste kirjutav juhtmejupp kuskil ning kes saadetakse radikaalsete sajatustega rindele, kui asjad kurjaks lähevad. Selline kuju kargab ootamatus kohas nurga tagant välja ja annab oletatavale vastasele verbaalse nuiaga vastu pead. Tekib segadus ja arutelu, et "kuidas ta nii võis" või et "mida ta siiski tegelikult öelda tahtis". Sellise tegelase puhul on mitu "head" omadust, kuna ta ei ole tavaliselt vastutaval ametikohal, siis saab "ametlik erakond" temast vajadusel kergesti taanduda ning seetõttu on tal võimalik lubada endale piiripealsemat sõnastust. Samas on meedia harjunud tema blogi või sõnumeid lugema, tal on piisavalt kõva mõju uudistele ja kommentaaridele. Kui hästi läheb, suudab kaikamees vaidluse ajada absurdi ning avalikkuse tähelepanu hajub poriloopimisse. Detsembris tõin tuntumate kaikameestena esile Jürgen Ligi Reformierakonnast ja Ain Seppiku Keskerakonnast, see tekitas vastukajasid ning mitmed kommentaatorid väitsid, et ei Seppik ega Ligi ei ole siiski puhtakujulised kaikamehed. Võib olla ei ole, ehk on Keskerakonna kaikamees pigem naine – Evelyn Sepp ja Jürgen Ligi on pärast Kalle Muulile tikkude soovitamist haaranud rolli, kus kaigast tuleb rakendada hoopis oma koalitsioonikaaslaste kasinusele sundimiseks.
Nagu ka eelmine kord mainisin, võib kaika ministriks saada uuele mehele üle anda nagu teatepulga. Tookord tõin näiteks Rein Langi muutumise rahulikumaks pärast ministiks saamist.
Loogikaviga: Kaikamees ei ole vastutaja, seega on viga ajada tema kommentaare segi erakonna ametlike seisukohtadega.
Lahendus: Mitte tsiteerida kaikamehe blogi igal võimalusel, vaid minna raskema vastupanu teed ning hankida kommentaarid tegelikelt vastutajatelt.
Tehnika 7. Seostumine millegi süütuga.
Kui Mart Laar lõpuks tunnistas üles, et ta tõepoolest Edgar Savisaare pildi pihta püssi lasknud on, siis kogu skandaali kokkuvõttes, ütles ta peale vabanduste veel ka järgmist: "Eks see minu poisikeselik temp oli."
Loogikaviga: Lapseliku omaduse lisamine eetikavastasele teole, ei tohiks tähelepanu kõrvale juhtida tegelikult probleemilt, milleks tollel hetkel ei olnud mitte ainult voodoo praktiseerimine oponendi pildiga, vaid ka valetamine.
Lahendus: Mitte kaasa minna pakutud siltidega ning nimetada asju õigete nimedega.
Tehnika 8. (UUS!) Naljaks pööramine.
Paljud mäletavad, kui raske oli Villu Reiljanile midagi ette heita, sest tal oli alati pisike nali taskust välja tõmmata. Kui ta kiirust ületades vahele jäi, siis sai öelda, et “tee oli allamäge ja tuul tagant” või midagi sarnast. Keskerakond on samuti päris palju naljaks pööramist kasutanud, tuletame meelde, et kunagise lindiskandaali ajal marsissid keskerakondlased oma kongressile linte lehvitades ja hiljem, kui aga avalikult räägiti vastuoludest ja lõhest Keskerakonnas, tehti rongkäik, millel kanti suurt kalakujutist kirjaga “Keskerakonna lõhe”.
Naljaks pööramine on vägev tehnika, sest see on segu seostumisest millegi süütuga ning järgmisest tehnikast nimega reductio ad absurdum, mis kokkuvõttes suudab ära tappa igasugus normaalse avaliku arutelu, kuna nali vabastab, sunnib ennast kordama ning juhib mõtted mujale.
Legendi järgi oli üks Prantsuse väepealik kunagi küsinud Picassolt, et millisesse maskeerimismundrisse riietada sõdurid, et neid oleks kõige vähem märgata. “Riietage nad arlekiinideks,” ütles Picasso. Nali maskeerib hästi, kuid selle taga võib olla kavalpea, kelle eesmärgid on kaugel sellest, et olla süütud. Muide, loomulikult ei ole naljaks pööramise tehnika kuidagi ainult poliitikute pärusmaa. Sellega tegelevad näiteks ka piinlikku olukorda sattunud avaliku elutegelased äripõllult. Kes meist ei mäletaks, kui palju nalja sai Rein Kilgi “füüri laskmise” jutu peale omal ajal.
Loogikaviga: Nali juhib tähelepanu kõrvale tegelikult probleemilt.
Lahendus: Paljastada tehnika seda kirjeldades. Näiteks “Poliitik X üritas vastustest kõrvale põigelda teemat naljaks pöörates, kuid jättis vastamata küsimustele a, b, c…”. Samuti tuleks küsimust korrata nii kaua kuni naljatuju üle läheb.
Tehnika 9. (UUS!) Reductio ad absurdum.
Reductio ad absurdum ehk vastaspoole argumendi absurdiks pööramine on tehnika, mis arendab mingit ideed edasi nii kaugele, et see muutub jaburaks ning sellega üritab väitja tõestada, et just seda vastane tahtiski öelda. Üks hea näide ammusest ajast pärineb Rahandusministeeriumi kunagiselt kantslerilt Agu Lellepilt, kes telesaates Foorum väitles Maksumaksjate Liidu esindajaga eelarve läbipaistvuse teemadel. Ühel hetkel haaras Lellep kollaste kaantega eelarve brošüüri, hoidis seda kaamera ees ja küsis: “no kui läbipaistev see peab olema, kas see raamat peaks praegu läbi paistma või?” Selline võte näitab vastaspoolt tobedana ning kõigile on selge, et keegi pole kunagi oodanud, et eelarvedokument ise peaks läbi paistma.
Loogikaviga: Antud juhul asus kantsler rääkima materjali läbipaistvusest, kuigi jutt käis tegelikult dokumendi selgesõnalisusest ning ammendavusest, kasutades ära sõnalist sarnasust, viis esineja jutu juba uue teema peale ning seega käitus eksitavalt.
Lahendus: Juhtida tähelepanu, et esineja räägib juba uuest asjast ning tulla taas vana teema juurde tagasi.
Tehnika 10. (UUS!) “Pärast kaklust rusikatega ei vehita!”
Tihti kuuleme seda, et mingisugune asi on juba tehtud ning enam pole midagi parata. “Milleks pärast kaklust rusikatega vehkida?” küsivad asjaosalised sellise näoga nagu oleks kriitikud toas valju häälega röötsatanud või muidu mingit kirjutamata reeglit rikkunud. See tühi, kuid moraalitsev ütlus pakub aga üllatavalt tõhusat kaitset arhitektuuri-, seadusloome- ja muudes valdkondades tehtud rumalate otsuste eest.
Loogikaviga: Esiteks on arutelu ja kriitika taandamine kaklusele juba ise eksitav metafoor. Nimetades arutelu kakluseks, on asjaosalised vaikimisi väitnud seda, et mõttevahetus=sõda ning sellest tuleneb paljuütlev järeldus, et sõda (ehk mõttevahetust) tuleb ju vältida. Teiseks võib pärast kaklust rusikatega vehkida küll, kui kaklus pole korralikult lõpuni viidud ning kolmandaks ja kõige tähtsamaks, kui eeldada, et juba tehtud asju ei tohi kritiseerida, propageerime sellist poliitikat, mille eesmärgiks on vead võimalikult kiiresti ellu viia. Neljandaks, kui me pärast otsuste elluviimist neist enam kriitilises võtmes ei räägi, süvendame ju võimalust, et halbu otsuseid tehakse üha veel ja veel ning me ei õpi neist mitte kunagi.
Lahendus: “Vehkida pärast kaklust rusikatega”, kuid teha seda ratsionaalselt, hästi läbimõeldult ning faktidele tuginedes.
Kokkuvõtteks
Ma ei välista, et ka seekordne loetelu põnevatest väitlusnippides ei jää viimaseks. Nagu esimeses väljaandes nentisin, nendin ka täna, et nende tehnikate populaarsuses pole süüdi ainult erakonnad. Probleem on selles, et need tehnikad on läbi aastate töötanud, me ise laseme neil töötada ning see on kivi nii ajakirjanike kui ka valijate endi kapsaaeda.