Miks peab raskel ajal valitsust kritiseerima I

Anvar Samost levitab Twitteris aeg ajalt ikka häid linke 181 aastasest Briti kvaliteetajakirjast Spectator.  Tänane link puudutas inimeste radikaliseerumist olukordades, kus nad suhtlevad endale sarnaselt mõtlevate inimestega. See on üks suur probleem, sest nagu lingi avaldamisele järgnenud diskussioonis märkis minu kunagine kolleeg Villu Arak, on inimestel lisaks komme selekteerida välja endale sobivad arvamused ja jätta tähelepanuta need, mis ei sobi nende seniste veendumustega.

Üks parimaid stseene filmist 25th Hour, kus peategelane kallab välja kõik endasse koondunud vimma teistsuguse vastu, kasutades sõna “fuck” umbes 50 korda… ning hoolimata sõimurahest  on see stseen ja kogu film tegelikult ülistus mitmekesisusele.

Kokkuvõttes ei ole inimestel oht äärmuslikele seisukohtadele jõuda mitte ainult sellepärast, et nende naaber arvab nendega täpselt sarnaselt, et teise tänava omad on “väärakad”, vaid ka sellepärast, et me ise otsime endale sobivaid naabreid, kellega meie arvamused juba sarnanevad. Või teine näide – enamus inimesi loeb samu raamatuid samadelt autoritelt, mida nad juba harjunud on lugema ja kuulab oma sõprade arvamusi rohkem kui mittesõprade omasid. Kahjuks ei muuda see meid tingimata adekvaatsemaks faktide hindamisel.

Selle lihtsa diskussiooniga on ümber lükatud üks väga suur sotsiaalpsühholoogiline eksitus, mille kohaselt tõde levib maailmas sirgjooneliselt ning igaüks, kellele on TÕDE näidatud, jääb seda uskuma. Vaata ka eelmise sajandi esimesel poolel levinud hypodermic needle theory kohta. Ja te ei kujuta ette, kui paljud inimesed seda lineaarset teooriat siiani usuvad…

Prooviks nüüd jälle vaadata, kuidas see kõik Eestile kohandub. Ma usun, et Eestil on kindlasti oht erinevate seltskondade radikaliseerumiseks, kuna kapseldumine polariseerivate teemade ümber on üsna tuntav. Mõelgem kasvõi “ristivastaste” ja “ristipooldajate” vahelise vaidluse peale, kus olukord meenutas vahepeal juba religioosset konflikti.

Senikaua kuni eriarvamused on olemas ja toimub nendevaheline infovahetus diskussiooni vormis, on asjad korras, kuid sellest alates, kui eriarvamuste väljendamine muutub võimatuks, keeruliseks või ebasoovitavaks, on ekstremismi tekkimiseks järjekordne tingimus loodud.

Seejuures tuleb kindlasti rõhutada, et ekstremismimonopol pole mingisuguse ühe seltskonna kätes. Oletame, et mingisugused inimesed ajavad ennast väga jõuliselt leili ühe küsimuse teemal, kinnitades üksteisele, et neil on õigus ja kõik kes eksivad, peavad vaikima. Selle peale reageerivad teised vähemalt sama vihaselt, hakkavad kuskil koopas või chatroomis koos käima ja üksteisele kinnitama, et Eestist on saanud ekstremistide pesa ning selle vastu tuleb astuda radikaalseid samme. Tulemuseks ei ole mitte üks punt ekstremiste, vaid lausa kaks. Ja see on meiesugusele väikesele riigile päris õudne unenägu.

Seepärast kutsun ma üles mitte vait olema, kui näete kuskil midagi valesti. Mitte uskuma jutte sellest, et kriitilisel ajal peaks olema mingeid kriitikavabu nurkasid, sest just vaikimisest ja üksteisele kinnitamisest, et kõik on korras, sünnib palju ebaadekvaatsust. Samuti kutsun ma üles olema valmis ka taluma enda või oma lemmikidee pihta suunatud kriitikat eriti kui arvustamine põhineb faktidel ja loogilistel argumentidel. Ainult nii saab säilitada kaine pea ja kaine valitsuse.

Jätkub…

  • http://www.argoideon.com archiei

    Valitsuse, poliitikute, meedia vms kirumine Eestis erilist kodanikujulgust ei nõua. Sõnavabaduse test saabuks ilmselt siis, kui keegi söandaks öelda midagi kriitilist rahvuskultuuriliste ikoonide suunas, a la laulupidu.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Kirumine vist on ja jääb nagunii üsna mõttetuks, seda võetaksegi lihtsalt auru välja laskmisena ja see on nii öelda “otsustajate palga sees”.

    Aga seda postitust ajendas mind kirjutama vajadus põhjendada, miks ma ise tihtipeale näin ründavat valitsevaid erakondi, kuigi minu poliitilised sümpaatiad võiksid ju pigem nendega olla. Vähemalt võiksid nad mulle vähem antipaatsed olla kui mõned opositsioonilised seltskonnad. Idee järgi.

    Vahel on küsitud ja just mingist poliitilisest suunast, et miks ma ei sihi Villu Reiljanit või Savisaart selle asemel, et Ansipit, Ligi, Laari, Partsi vms tümitada. Näib nagu küsija ootaks mingisugust tingimusteta “lojaalsust”, kuna üks või teine erakond on ju “õigem seltskond”, hoolimata sellest, mida nad teevad.

    Esiteks muidugi on Savisaar siin blogis tihe külaline ja väga kriitilistel asjaoludel, kuid teiseks, tahaksin rõhutada, et koos valitsemisega tuleb vastutus. Checks and balances. Minu arvates ei saa jätta valitsust sellepärast kritiseerimata, et kuskil on keegi veel halvem.

    Lisaks olen ma märganud, et viimasel ajal üritatakse erinevate majandusanalüütikutega mängida seda mängu, et “miks te olete tagantjärele targad”. See ei puuduta küll mind, kuid on mõnede inimeste suhtes üsna ebaõiglane tasalülitamine, sest minu mälu järgi on praegune valitsus üks tuimemaid ja enesekindlamaid, kes pole kunagi näiteks majandusalast nõu ja hoiatusi väljastpoolt kuulda võtnud, kuigi seda on olnud olemas mitmel tasandil.

    Mulle tundub, et selle tagajärjel suvisel ajal on kõigi kriitikameel uinumas, läheb nagu läheb… Mugav, kuid mitte väga meeldiv olukord…

    Aga jah, teises osas, Sul on eriti õigus, meil on suur hulk rahvuslikke tabuteemasid, mille puudutamine ei võimalda adekvaatset diskussiooni. Vaata kasvõi hiljutist Rainer Katteli artiklit ja kommentaare sellele EPL-is:

    http://www.epl.ee/artikkel/472501

    Nagu ütles üks mu hea sõber: “…muidu võiks keegi mõelda, et Rainer Kattel niisama jahub ja iriseb aga kui vaatad kommentaare siis see kahtlus hajub kiirelt…”.

  • borism

    Lugesin su artikli låbi. No ei saanud aru miks peab ikkagi valitsust raskel ajal kritiseerima?

    Sinu jårgnevast kommentaarist loen aga vålja et tuleb kritiseerida sest see oleks nagu indulgents selle eest et muidu neid toetad.

    S.t. et sa ei ole paljude nende viimase aja tegemistega vœi nende esitusega pœhimœttleiselt nœus, aga kuna nende yldine filosoofia sinu omaga yhilduv, siis vœiks justkui nendele eriarvamustele silmad pigistada? Pealegi kedagi paremat nagunii ei ole? No ok, tegelikult lykkad sellise positsiooni oma kommentaaris ymber. Kui kas sellest peaks piisama?

    Olen sellele påris palju viimasel ajal mœelnud, ja mul on tunne et selline suhtumine ongi Eestis tånaseks mainstream – “oleme olnud pahad – valisime pukki mingeid kummalisi tegelasi, vastutada selle eest enam ei taha, kritiseerime neid natuke mingites pealiskaudsetes kysimustes, åkki siis saab kœik jålle korda…”

    No ma ei tea, kas selline “indulgentsikriitika” on just see mida oleks vaja?

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Lühike vastus on, kui on vaja kritiseerida, siis tuleb kritiseerida, sest see on vajalik valeotsuste vältimiseks. Pikem vastus on ilmselt see, et kui eriarvamusi ühiskonnas teadlikult tagasi hoida, siis järgneb sellele suuremat sorti ebaadekvaatsus ning miks mitte ka üsna äärmuslikul kujul.

    Kuid mingisuguse indulgentsi pärast seda loomulikult tegema ei pea, ma saan aru, mida sa mõtled, kuid see on juba üks teine probleem.

  • jamie1047

    Vabas ühiskonnas on kodanikul kahtlemata õigus valitsust kritiseerida. Ka siis kui kriitika on mitteasjakohane või liialdatud.

    1) Kui kodanik, eriti arvamusliidrist kodanik kritiseerib valitsust, siis on ta omamoodi priviligeeritud seisundis – ta ei vastuta eriti millegi eest, ta ei pea oma sõnade eest tegudega vastutama, ta ei pea lubama või kartma lubaduste murdmist (v.a. seisukohtade ülemäärane muutumine). Ta võib vabalt öelda, et “tehakse valesti” pakkumata mingeidki positiivseid lahendusi;

    2) See, et on _lubatud_ kritiseerida ja on negatiivseid ilminguid _mida_ kritiseerida ei tähenda, et seda _peab_ tegema. Võib (konstruktiivselt) vait olla, võib rääkida lahendustest, võib verbaalselt läbi mõelda alternatiivid, võib rääkida millestki hoopis kolmandast, mis sobib konteksti. Vaja on ju liikuda lahenduste poole.

    Kui lihtsad lahendused (kritiseeritud poliitikate antipoodid) on ammendatud, siis järgnevad võimalused ei pruugi olla enesestmõistetavad, on mitme mõttesammu kaugusel ja tihti paradoksaalsed (nt majanduskasvu stimuleerimine “raiskamisega” eelarve kärpimise tingimustes)

    3) Lihtsalt kritiseerimine süvendab vastastikkust võõrandumist võimu ja kodanikkonna vahel. Kinnistab kodaniku suhtumist avalikku võimu kui pretensioonika kliendi mölinat kehvakese teenindaja suhtes.

    4) Keerulised olukorrad on tihti näiliselt väljapääsmatud ja paradoksaalsed. Eelarvedefitsiiti on vaja vähendada aga avalikku tarbimist suurendada. Avalikku tarbimist suurendada aga maksukoormust mitte ülemäära tõsta. Tarbimist tõsta aga ülemäärast inflatsiooni mitte stimuleerida. Jne. Ad hoc kriitika keskendub tihti üksikmeetme-vastuolu analüüsile ja unustab kuratliku terviku;

    5) Sisuliselt toimib meil praegu lühiajaliselt (ja sarnastes olukordades ka teistes demokraatlikes riikides) valgustatud despootia (või valgustatud oligarhia), kus valitsus ja koalitsioon peavad väga lühikese aja jooksul langetama palju väga vastikuid otsuseid. Kõikide taustade ja põhjuste laialdane selgitamine või konsensuslik läbi arutamine tähendab viivitust, mis muudaks meetmed ebaefektiivseks. Sisuliselt balanseerime piiril, et kas ilmselgelt teatud hulga vigadega poliitika jätab meil kiire tegutsemisega nina vee peale või upume lõpututes aruteludes niikuinii. Kui lolluste hulk ületab kriitilise piiri, siis tuleb rahvas tänavale või protestihääletatakse opositsiooni poolt isegi siis kui on osutub või on teada, et see on veel halvem.

    6) Kui kriitikule on teada, et kõik kritseeritavale poliitikale alternatiivsed poliitikad on veel halvemad, siis on kritiseerija lihtsalt iniseja. Kui ta nonde poliitikate halvemusest aru ei saa siis ta on loll. Kui see teda ei huvita, siis ta on pohhuist. Pigem kulutagu oma energia veel halvemate alternatiivide olemuse / halvemuse selgitamisele.

    Kui kriitikule on teada, et kritiseeritava poliitiku, erakonna, koalitsiooni alternatiivid on veel halvemad, siis võiks vähemalt regulaarselt seda asjaolu rõhutada, et lugejal, et tekiks illusioon, et kusagil siiski on keegi parem, sest lihtinimese jaoks projitseerub päästja kujuks see, keda parasti ei kritiseerita ehk siis pahatihti näiteks see, keda kriitik ise ka lahenduseks ei soovi;

    7) Kahtlemata on see nii kodanikuna isiklike valikute ja professionaalina innovatsiooni küsimus aga kui kujuneb olukord nagu praegu, et on valitus/koalitsioon, kelle tegevus tundub “halb” või “tõmblev”, on opositsioon, keda nii ehk nii ei soovita ning on hulk üksik-kriitikuid, kelle arvamuste kokkupanek loob veel omakorda vastuolulise pildi, siis on küsimus selles, et kas poleks aeg need üksik-kriitikud ühte tuppa kokku panna seniks kuni nad tulevad välja konsensusliku strateegiga või saavad aru, et nende üksikfookustega kriitikad ei ole asjakohased. Võimalusi on mitmeid – kel amet võimaldab erakonda astumine ja selle kaudu tulemuse mõjutamine, ajakirjanikuna ümarlaudade ja süvitsi diskussioonide korraldamine, mitte-erakondlike ekspertgruppide algatamine või programmiliste dokumentide koostamine. Kodanik olemine ei tähenda ainult individuaalseid kriitilisi väljaütlemisi;

    8) Täiesti ilmselt tehakse teatud samme ja jäetakse teatud sammud tegemata põhjusel, et tulemas on valimised vms poliitiliselt tundlikud sündmused. Üritatakse kinni hoida oma poliitilistest printsiipidest või valimislubadustest (re: vanemapalga kärpimine, tulumaksu langetamine jms). Ühtpidi on see inimlik, et ei soovita sõna murda kuigi tihti murtakse, teisalt on see paratamatu poliitika, sest teatud hulgale lojaalsest valijaskonnast selline jäärapäisus “müüb”. Arvata, et alternatiivne koalitsioon või juhterakond käituks enne valimisi teistmoodi, on naiivne. Poliitikud ja poliitika on kord juba selline ja sellest tuleb aru saada.

    9) Iga üksik-kriitik võib end oma rambivalguse hetkedel küll lahedalt tunda, kuid praegu on kujunemas olukord, kus üksik-kriitikute arv on paisunud üsna suureks, nende üksikseisukohtade spekter ja vastuolulisus on paisumas üle mõistuse kirjuks pilveks ja avalikkust tuimestab reaalsete tagasilöökide kaskaad. Tulemuseks on see, et üksik-kriitikuid hakatakse võtma üha enam järjekordse tarkpeana, kelle jutt midagi ei muuda. Lihtinimene tuimeneb apaatiani, millest välja toob ainult äärmuseni viidud surutis ja siis juba irratsionaalse mässuhimuna. Eriti paradoksaalne on see, et sellegi sisuka paremliberaalse kriitika poolt loodud emotsionaalsel foonil minnakse ja hääletatakse valimistel hoopis vasakpopulismi ja teadmata ideoloogiaga protsetikandidaatide/erakondade poolt.

    * * *

    Ilmselt oskavad kaaskommenteerijad veel soovitada sarnaseid paradokse ja kriitikukriitikaid aga pakuks, et väljapääs on kusagil suunal “kriitikate konsolideerimine”, “nõudlik poolehoid” vms.

    Kontseptsioon nimega “valitsuse kritiseerimine” tundub hetkel olevat end ammendanud ja on muutunud millekski, mille puhul on ebaselge, et kas adressaat on valitsus, mille kriitiline olemine on küsitav ja mille peamine eesmärk – mõjutada olemasolevat olukorda või adressaati – jääb ilmselt täitmata.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Mulle tundub, Jamie, et sa viitasid siin tahtmatult ühele eriti huvitavale probleemile, milleks on kriitika tajumine valitsejate poolt. Kui kriitika muutub otsustaja jaoks “inisemiseks” või “mölisemiseks”, siis on selge, et vastav otsustaja pole suuteline ära kasutama tagasisidest saadavat lisaväärtust, mis pole alati küll väga kõrge, kuid mille puudumine või ära blokeerimine viib aja jooksul ja järjekindlalt ebaadekvaatsuseni otsustaja enda peas.

    Sest isegi kui osa kriitikat võiks mingil moel “mölisemise” sildi alla kuuluda, on sellise paralleeli käibeleminek esimene samm täieliku võimetuse suunas vahet teha kriitilistel argumentidel ja suvalisel auru välja laskmisel. Lisaks toodab see täpselt samasuguseid silte neilt, keda “mölisejateks” nimetatakse.

    Valitseja hinnang, et “ükskõik mida me teeme, inisejaid tuleb ainult juurde, meil on siin tõsised asjad vaja joonde ajada, mitte siis sõnu loopida,” on selge märk sellest, et võimupositsiooni käsitletakse kui mingisugust tingimusteta kätte saadud privileegi või siis paljudel juhtudel ka koormat (“proovige siis ise, kui arvate, et paremini oskate!”).

    See on ehk inimlik, kuid siiski nagu ka muud inimlikud asjad, tuleb see reaktsioon maha suruda ning toetada kriitikatihedat kultuuri, sest see on strateegia, mis muudab kriitika igapäevaseks sisendiks, mitte millekski, mis asub väljaspool mõtlemist.

    See kultuuri küsimus toob muidugi ka täiesti teise asja juurda, mida sa samuti puudutasid ning see puudutab oskust kritiseerida.

    Peab tunnistama, et hämmastavalt palju justkui tarku inimesi võiksid olla ka head valitsuse kriitikud, kuid nad justkui ei oska seda teha, lähevad ülepea emotsionaalseks ning tõesti ründavad valitsust pigem siltidega nagu “neoliberalistlik” või “vastutustundetult õhuke riik” selle asemel, et joonistada välja faktilisi probleeme ning pakkuda neile arukaid lahendusi.

    Selles mõttes pakuksin sinu lahendusele panna kriitikud kinni ühte ruumi veel ühe lisanduse – panna kriitikud kinni ühte ruumi koos valitsejatega ning panna nad lahendusi välja mõtlema, kuid mitte ilmtingimata selleks, et neid lahendusi saada, vaid selleks, et õppida olema kriitilised ning õppima seda kriitikat ka vastu võtta.

    P.S. Sa oled arvamusel, et praegu on eriline aeg, kus ühelt poolt on rohkem kriitikuid ning teiselt poolt on just vaja kergekujulist despotismi, et otsuseid kiiresti ellu viia. See on ohtlik tee, ma ütlen. Esiteks, kes ütleb, millal raske aeg on läbi? Võib olla see kestab veel näiteks 3 aastat? Kas siis peaks jätkama kergdespootliku valitsusega ja kriitika kui sellise ammendunuks lugema?

    Sa viitad ka võimalusele, et vahel peaksid mõned inimesed konstruktiivselt vait olema. Mulle tundub, et see on just Eesti põhiline probleem, et paljud inimesed on “konstruktiivselt vait” ning selle tulemusena on rohkem sõna neil inimestel, kes on ebakonstruktiivselt mittevait. Tulemuseks kriitilise kultuuri veelgi kiirem allakäik.

    Lisaks veel üks asi – ootus, et kriitikud ilmtingimata alati lahendust välja pakkuma peaks, on väga demagoogiline ning seda kasutatakse liigagi tihti. Kriitika ja lahendus ei ole kuidagi lahutamatult seotud, need on juba funktsionaalselt erinevad asjad. Loomulikult võivad nad koos, supertore, kui on, aga nad ei pea olema koos. Kriitika on ikkagi mõeldud sisendina otsustaja lahendisse.

  • jamie1047

    Pakun, et valitsus ei tegele isegi kriitika tajumise või analüüsga. Praktilistel põhjustel valitsejad lihtsalt ignoreerivad (nö ekspertide) kriitikat. Sisuliselt pole neil ka mingit sundi seda arvesse võtta. Opositsiooni poolset eiratakse arusaadavatel põhjustel ning suure hulga üksikisikute poolset põhjusel, et valitsejatele teadaoleva info ja kaalutluste põhjal ning poliitilisi realiteete arvestades lahterdub too üksiküritajate poolne kriitika samuti ebaproduktiivse müra hulka. Arrogantne aga paratamatu tegelikkus.

    Sõnakasutus “inisemine” ja “mölisemine” ei ole kaunis ja põhjustab kritiseeritud kritiseerijas samu tõrjereaktsioone mida kritiseeritavas. Samas, peamine probleem on, et kriitika tema praegusel kujul on oma mõju minetamas. Kriitika-alane multiresistentsus. Kritiseeritavate ja oleks veel halvem kui ka kritiseerijate poolne.

    Ma natuke kahtlen, et kas lisaks kriitilise meele taastootmisele on meil oidu kujundada ümber valitsuse/koalitsiooni kriitikakasutuse harjumusi re: “…see reaktsioon maha suruda ning toetada kriitikatihedat kultuuri…” “…mis muudab kriitika igapäevaseks sisendiks…”. Valitsust võib hetkel võrrelda lennukit õhus hoida püüdva lennukimeeskonnaga, kus reisijatega väga nõu ei peeta. Natuke paratamatu, natuke inimlik.

    Olukord muutuks, kui resijate hulgast ilmuks kolm seppa, kes ütleks, et “mina olen aeronautikainsener, mina arst ja mina meteoroloog ja me mõtlesime, et äkki peaks nii tegema”. Alles see ületaks meeskonna/kapteni/valitsuse tähelepanukünnise. Kuni tolle hetkeni on tegemist surmahirmus paanitseva reisijaskonnaga ja praegune nö kriitika võrdsustub 14-ndast reast kokkpitti karjuda üritava reisijaga, et “krt pane 2. mootori thrusti juurde ja kaldtüürid paremale”

    Minu poolehoidu valgustatud despootiale oled Sa vast natuke üle hinnanud. Pigem tuleb konstateerida, et nii see praegu kipub olema ja kurb oleks kui see süveneb. Üks mis seda süvendab on hajusa ja vastuolulise “kriitikluse” kestmine ja (mitte)mõjumine. Parlamendi/parteiline opositsioon ei ole neile ju kindlasti mitte sisendiks. “Kriitiklus” lihtsalt ei ületa künnist. Vaja on midagi kolmandat (me: teoretiseerides …)

    Kui ma teaksin praegu “toda päris lahendust” praegusele olukorrale, siis ma juba oleksin ilmselt meie aja Martin L King või Obama. Valitsuse toimimises on midagi mäda ja kriitiklusega on midagi mäda. Nendevaheline toru ei tööta ja kõige kurvem oleks kui kriitikud langevad samasugusesse eskapismisohu kuhu valitsus on langenud.

    Konstruktiivselt vait olemise ja kriitikute poolse lahenduste pakkumise alased tähelepanekud on Sul õiged aga pädeksid minu arusaama järgi mõne praegusele olukorrale eelnenud faasi kohta. Vait olemine praegu ei tähendaks mitte eneseväljendusest loobumist vaid selle kanaliseerimist mõjusamatesse vahenditesse. Hetkel osutub järjekordne üksik-kriitika osaks stohhastilisest taustamürast.

    Samal põhjusel ei kasuta ma lahenduste pakkumise soovitust kui demagoogiavõtet vaid kui täiesti siirast soovi, sest mul on tunne, et valitsust on kõikidel kritiseeritavatel teemadel juba kritiseeritud ja edasi on võimalik ainult enesekordus ja mürastumise süvenemine.

    Nii eesmärkide kui ka meetmete osas on olukord ju hullumeelne. Kõik õiged ja õilsad meetmed on liiga pika vinnaga ja kõik lühiajalised meetmed on valusad ning ükspuha millise meetme rakendamine on mingis mõttes halb. Küsimus on ehk meedete määras ja järjestuses. Üldistes ja pikaajalistes eesmärkides on kõik ju ühel nõul.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Kui nüüd eraldi vaadata ja nõustuda, et iga kriitika ei pea alati lahendust sisaldama, siis sellega ma muidugi olen nõus, et meil võiks olla rohkem inimesi, kes lahendusi pakuvad. Ja ka lahenduste pakkumine ise on omaette kunst nagu kriitikagi.

  • jamie1047

    Vabas ühiskonnas on kodanikul kahtlemata õigus valitsust kritiseerida. Ka siis kui kriitika on mitteasjakohane või liialdatud.

    1) Kui kodanik, eriti arvamusliidrist kodanik kritiseerib valitsust, siis on ta omamoodi priviligeeritud seisundis – ta ei vastuta eriti millegi eest, ta ei pea oma sõnade eest tegudega vastutama, ta ei pea lubama või kartma lubaduste murdmist (v.a. seisukohtade ülemäärane muutumine). Ta võib vabalt öelda, et “tehakse valesti” pakkumata mingeidki positiivseid lahendusi;

    2) See, et on _lubatud_ kritiseerida ja on negatiivseid ilminguid _mida_ kritiseerida ei tähenda, et seda _peab_ tegema. Võib (konstruktiivselt) vait olla, võib rääkida lahendustest, võib verbaalselt läbi mõelda alternatiivid, võib rääkida millestki hoopis kolmandast, mis sobib konteksti. Vaja on ju liikuda lahenduste poole.

    Kui lihtsad lahendused (kritiseeritud poliitikate antipoodid) on ammendatud, siis järgnevad võimalused ei pruugi olla enesestmõistetavad, on mitme mõttesammu kaugusel ja tihti paradoksaalsed (nt majanduskasvu stimuleerimine “raiskamisega” eelarve kärpimise tingimustes)

    3) Lihtsalt kritiseerimine süvendab vastastikkust võõrandumist võimu ja kodanikkonna vahel. Kinnistab kodaniku suhtumist avalikku võimu kui pretensioonika kliendi mölinat kehvakese teenindaja suhtes.

    4) Keerulised olukorrad on tihti näiliselt väljapääsmatud ja paradoksaalsed. Eelarvedefitsiiti on vaja vähendada aga avalikku tarbimist suurendada. Avalikku tarbimist suurendada aga maksukoormust mitte ülemäära tõsta. Tarbimist tõsta aga ülemäärast inflatsiooni mitte stimuleerida. Jne. Ad hoc kriitika keskendub tihti üksikmeetme-vastuolu analüüsile ja unustab kuratliku terviku;

    5) Sisuliselt toimib meil praegu lühiajaliselt (ja sarnastes olukordades ka teistes demokraatlikes riikides) valgustatud despootia (või valgustatud oligarhia), kus valitsus ja koalitsioon peavad väga lühikese aja jooksul langetama palju väga vastikuid otsuseid. Kõikide taustade ja põhjuste laialdane selgitamine või konsensuslik läbi arutamine tähendab viivitust, mis muudaks meetmed ebaefektiivseks. Sisuliselt balanseerime piiril, et kas ilmselgelt teatud hulga vigadega poliitika jätab meil kiire tegutsemisega nina vee peale või upume lõpututes aruteludes niikuinii. Kui lolluste hulk ületab kriitilise piiri, siis tuleb rahvas tänavale või protestihääletatakse opositsiooni poolt isegi siis kui on osutub või on teada, et see on veel halvem.

    6) Kui kriitikule on teada, et kõik kritseeritavale poliitikale alternatiivsed poliitikad on veel halvemad, siis on kritiseerija lihtsalt iniseja. Kui ta nonde poliitikate halvemusest aru ei saa siis ta on loll. Kui see teda ei huvita, siis ta on pohhuist. Pigem kulutagu oma energia veel halvemate alternatiivide olemuse / halvemuse selgitamisele.

    Kui kriitikule on teada, et kritiseeritava poliitiku, erakonna, koalitsiooni alternatiivid on veel halvemad, siis võiks vähemalt regulaarselt seda asjaolu rõhutada, et lugejal, et tekiks illusioon, et kusagil siiski on keegi parem, sest lihtinimese jaoks projitseerub päästja kujuks see, keda parasti ei kritiseerita ehk siis pahatihti näiteks see, keda kriitik ise ka lahenduseks ei soovi;

    7) Kahtlemata on see nii kodanikuna isiklike valikute ja professionaalina innovatsiooni küsimus aga kui kujuneb olukord nagu praegu, et on valitus/koalitsioon, kelle tegevus tundub “halb” või “tõmblev”, on opositsioon, keda nii ehk nii ei soovita ning on hulk üksik-kriitikuid, kelle arvamuste kokkupanek loob veel omakorda vastuolulise pildi, siis on küsimus selles, et kas poleks aeg need üksik-kriitikud ühte tuppa kokku panna seniks kuni nad tulevad välja konsensusliku strateegiga või saavad aru, et nende üksikfookustega kriitikad ei ole asjakohased. Võimalusi on mitmeid – kel amet võimaldab erakonda astumine ja selle kaudu tulemuse mõjutamine, ajakirjanikuna ümarlaudade ja süvitsi diskussioonide korraldamine, mitte-erakondlike ekspertgruppide algatamine või programmiliste dokumentide koostamine. Kodanik olemine ei tähenda ainult individuaalseid kriitilisi väljaütlemisi;

    8) Täiesti ilmselt tehakse teatud samme ja jäetakse teatud sammud tegemata põhjusel, et tulemas on valimised vms poliitiliselt tundlikud sündmused. Üritatakse kinni hoida oma poliitilistest printsiipidest või valimislubadustest (re: vanemapalga kärpimine, tulumaksu langetamine jms). Ühtpidi on see inimlik, et ei soovita sõna murda kuigi tihti murtakse, teisalt on see paratamatu poliitika, sest teatud hulgale lojaalsest valijaskonnast selline jäärapäisus “müüb”. Arvata, et alternatiivne koalitsioon või juhterakond käituks enne valimisi teistmoodi, on naiivne. Poliitikud ja poliitika on kord juba selline ja sellest tuleb aru saada.

    9) Iga üksik-kriitik võib end oma rambivalguse hetkedel küll lahedalt tunda, kuid praegu on kujunemas olukord, kus üksik-kriitikute arv on paisunud üsna suureks, nende üksikseisukohtade spekter ja vastuolulisus on paisumas üle mõistuse kirjuks pilveks ja avalikkust tuimestab reaalsete tagasilöökide kaskaad. Tulemuseks on see, et üksik-kriitikuid hakatakse võtma üha enam järjekordse tarkpeana, kelle jutt midagi ei muuda. Lihtinimene tuimeneb apaatiani, millest välja toob ainult äärmuseni viidud surutis ja siis juba irratsionaalse mässuhimuna. Eriti paradoksaalne on see, et sellegi sisuka paremliberaalse kriitika poolt loodud emotsionaalsel foonil minnakse ja hääletatakse valimistel hoopis vasakpopulismi ja teadmata ideoloogiaga protsetikandidaatide/erakondade poolt.

    * * *

    Ilmselt oskavad kaaskommenteerijad veel soovitada sarnaseid paradokse ja kriitikukriitikaid aga pakuks, et väljapääs on kusagil suunal “kriitikate konsolideerimine”, “nõudlik poolehoid” vms.

    Kontseptsioon nimega “valitsuse kritiseerimine” tundub hetkel olevat end ammendanud ja on muutunud millekski, mille puhul on ebaselge, et kas adressaat on valitsus, mille kriitiline olemine on küsitav ja mille peamine eesmärk – mõjutada olemasolevat olukorda või adressaati – jääb ilmselt täitmata.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Mulle tundub, Jamie, et sa viitasid siin tahtmatult ühele eriti huvitavale probleemile, milleks on kriitika tajumine valitsejate poolt. Kui kriitika muutub otsustaja jaoks “inisemiseks” või “mölisemiseks”, siis on selge, et vastav otsustaja pole suuteline ära kasutama tagasisidest saadavat lisaväärtust, mis pole alati küll väga kõrge, kuid mille puudumine või ära blokeerimine viib aja jooksul ja järjekindlalt ebaadekvaatsuseni otsustaja enda peas.

    Sest isegi kui osa kriitikat võiks mingil moel “mölisemise” sildi alla kuuluda, on sellise paralleeli käibeleminek esimene samm täieliku võimetuse suunas vahet teha kriitilistel argumentidel ja suvalisel auru välja laskmisel. Lisaks toodab see täpselt samasuguseid silte neilt, keda “mölisejateks” nimetatakse.

    Valitseja hinnang, et “ükskõik mida me teeme, inisejaid tuleb ainult juurde, meil on siin tõsised asjad vaja joonde ajada, mitte siis sõnu loopida,” on selge märk sellest, et võimupositsiooni käsitletakse kui mingisugust tingimusteta kätte saadud privileegi või siis paljudel juhtudel ka koormat (“proovige siis ise, kui arvate, et paremini oskate!”).

    See on ehk inimlik, kuid siiski nagu ka muud inimlikud asjad, tuleb see reaktsioon maha suruda ning toetada kriitikatihedat kultuuri, sest see on strateegia, mis muudab kriitika igapäevaseks sisendiks, mitte millekski, mis asub väljaspool mõtlemist.

    See kultuuri küsimus toob muidugi ka täiesti teise asja juurda, mida sa samuti puudutasid ning see puudutab oskust kritiseerida.

    Peab tunnistama, et hämmastavalt palju justkui tarku inimesi võiksid olla ka head valitsuse kriitikud, kuid nad justkui ei oska seda teha, lähevad ülepea emotsionaalseks ning tõesti ründavad valitsust pigem siltidega nagu “neoliberalistlik” või “vastutustundetult õhuke riik” selle asemel, et joonistada välja faktilisi probleeme ning pakkuda neile arukaid lahendusi.

    Selles mõttes pakuksin sinu lahendusele panna kriitikud kinni ühte ruumi veel ühe lisanduse – panna kriitikud kinni ühte ruumi koos valitsejatega ning panna nad lahendusi välja mõtlema, kuid mitte ilmtingimata selleks, et neid lahendusi saada, vaid selleks, et õppida olema kriitilised ning õppima seda kriitikat ka vastu võtta.

    P.S. Sa oled arvamusel, et praegu on eriline aeg, kus ühelt poolt on rohkem kriitikuid ning teiselt poolt on just vaja kergekujulist despotismi, et otsuseid kiiresti ellu viia. See on ohtlik tee, ma ütlen. Esiteks, kes ütleb, millal raske aeg on läbi? Võib olla see kestab veel näiteks 3 aastat? Kas siis peaks jätkama kergdespootliku valitsusega ja kriitika kui sellise ammendunuks lugema?

    Sa viitad ka võimalusele, et vahel peaksid mõned inimesed konstruktiivselt vait olema. Mulle tundub, et see on just Eesti põhiline probleem, et paljud inimesed on “konstruktiivselt vait” ning selle tulemusena on rohkem sõna neil inimestel, kes on ebakonstruktiivselt mittevait. Tulemuseks kriitilise kultuuri veelgi kiirem allakäik.

    Lisaks veel üks asi – ootus, et kriitikud ilmtingimata alati lahendust välja pakkuma peaks, on väga demagoogiline ning seda kasutatakse liigagi tihti. Kriitika ja lahendus ei ole kuidagi lahutamatult seotud, need on juba funktsionaalselt erinevad asjad. Loomulikult võivad nad koos, supertore, kui on, aga nad ei pea olema koos. Kriitika on ikkagi mõeldud sisendina otsustaja lahendisse.

  • jamie1047

    Pakun, et valitsus ei tegele isegi kriitika tajumise või analüüsga. Praktilistel põhjustel valitsejad lihtsalt ignoreerivad (nö ekspertide) kriitikat. Sisuliselt pole neil ka mingit sundi seda arvesse võtta. Opositsiooni poolset eiratakse arusaadavatel põhjustel ning suure hulga üksikisikute poolset põhjusel, et valitsejatele teadaoleva info ja kaalutluste põhjal ning poliitilisi realiteete arvestades lahterdub too üksiküritajate poolne kriitika samuti ebaproduktiivse müra hulka. Arrogantne aga paratamatu tegelikkus.

    Sõnakasutus “inisemine” ja “mölisemine” ei ole kaunis ja põhjustab kritiseeritud kritiseerijas samu tõrjereaktsioone mida kritiseeritavas. Samas, peamine probleem on, et kriitika tema praegusel kujul on oma mõju minetamas. Kriitika-alane multiresistentsus. Kritiseeritavate ja oleks veel halvem kui ka kritiseerijate poolne.

    Ma natuke kahtlen, et kas lisaks kriitilise meele taastootmisele on meil oidu kujundada ümber valitsuse/koalitsiooni kriitikakasutuse harjumusi re: “…see reaktsioon maha suruda ning toetada kriitikatihedat kultuuri…” “…mis muudab kriitika igapäevaseks sisendiks…”. Valitsust võib hetkel võrrelda lennukit õhus hoida püüdva lennukimeeskonnaga, kus reisijatega väga nõu ei peeta. Natuke paratamatu, natuke inimlik.

    Olukord muutuks, kui resijate hulgast ilmuks kolm seppa, kes ütleks, et “mina olen aeronautikainsener, mina arst ja mina meteoroloog ja me mõtlesime, et äkki peaks nii tegema”. Alles see ületaks meeskonna/kapteni/valitsuse tähelepanukünnise. Kuni tolle hetkeni on tegemist surmahirmus paanitseva reisijaskonnaga ja praegune nö kriitika võrdsustub 14-ndast reast kokkpitti karjuda üritava reisijaga, et “krt pane 2. mootori thrusti juurde ja kaldtüürid paremale”

    Minu poolehoidu valgustatud despootiale oled Sa vast natuke üle hinnanud. Pigem tuleb konstateerida, et nii see praegu kipub olema ja kurb oleks kui see süveneb. Üks mis seda süvendab on hajusa ja vastuolulise “kriitikluse” kestmine ja (mitte)mõjumine. Parlamendi/parteiline opositsioon ei ole neile ju kindlasti mitte sisendiks. “Kriitiklus” lihtsalt ei ületa künnist. Vaja on midagi kolmandat (me: teoretiseerides …)

    Kui ma teaksin praegu “toda päris lahendust” praegusele olukorrale, siis ma juba oleksin ilmselt meie aja Martin L King või Obama. Valitsuse toimimises on midagi mäda ja kriitiklusega on midagi mäda. Nendevaheline toru ei tööta ja kõige kurvem oleks kui kriitikud langevad samasugusesse eskapismisohu kuhu valitsus on langenud.

    Konstruktiivselt vait olemise ja kriitikute poolse lahenduste pakkumise alased tähelepanekud on Sul õiged aga pädeksid minu arusaama järgi mõne praegusele olukorrale eelnenud faasi kohta. Vait olemine praegu ei tähendaks mitte eneseväljendusest loobumist vaid selle kanaliseerimist mõjusamatesse vahenditesse. Hetkel osutub järjekordne üksik-kriitika osaks stohhastilisest taustamürast.

    Samal põhjusel ei kasuta ma lahenduste pakkumise soovitust kui demagoogiavõtet vaid kui täiesti siirast soovi, sest mul on tunne, et valitsust on kõikidel kritiseeritavatel teemadel juba kritiseeritud ja edasi on võimalik ainult enesekordus ja mürastumise süvenemine.

    Nii eesmärkide kui ka meetmete osas on olukord ju hullumeelne. Kõik õiged ja õilsad meetmed on liiga pika vinnaga ja kõik lühiajalised meetmed on valusad ning ükspuha millise meetme rakendamine on mingis mõttes halb. Küsimus on ehk meedete määras ja järjestuses. Üldistes ja pikaajalistes eesmärkides on kõik ju ühel nõul.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Kui nüüd eraldi vaadata ja nõustuda, et iga kriitika ei pea alati lahendust sisaldama, siis sellega ma muidugi olen nõus, et meil võiks olla rohkem inimesi, kes lahendusi pakuvad. Ja ka lahenduste pakkumine ise on omaette kunst nagu kriitikagi.