Eestis on tsensuur

Jäin mõtlema, et Eesti on riik, kus eksisteerib päris tugev tsensuur. Ühest küljest on Eesti  ajakirjandusvabaduselt maailma tipus. Freedom Pressi tabelis oleme kohal 14-17 jagades positsiooni Jamaica, St. Lucia ja Iirimaaga. Eestit märgitakse ära ka kui erakordselt suure internetivabadusega riiki, mis peaks iseenesest tagama demokraatia toimimise. Teisest küljest on Eesti meediaväljaanded just internetis kanda kinnitada  püüdes saavutanud olukorra, kus toimub ingliskeelset väljendit kasutades crowd-sourcing of censorship, Eesti keeles siis kambatsensuur, mille viivad läbi anonüümsed kommentaatorid.

Nimetagem seda tsensuuriks, mille vahendid mõjuvad aja jooksul, mitte kohe. Kuid mõjuvad. Mis selle tagajärjeks on? Lihtsalt see, et me ei saa enam avalikke esinejaid. Lihtsalt see, et avalike esinejatena tunnevad ennast paremini pigem paksunahalised inimesed või need, kellel pole midagi kaotada. See aga tähendab seda, et väheneb demokraatia. Mitte ei suurene, nagu lehed väita proovivad. Kahju.

  • http://twitter.com/ClySuva ClySuva

    Comments on this entry are disabled.

  • http://www.kirna.eu Aare Kirna

    No ma arvan, et kui Delfi ja veel mõned läbu ja siunamise hostimise eest veel mõned trahvid saavad, jõuab ülejäänutele ka kohale, et see on mitte sõnavabaduse, vaid hügieeni küsimus. Täisropsitud põranda puhtakstegemine on ju ka kõrtsmiku, mitte joodiku mure.

  • elektriarve

    Arveid, st hagisid kohtusse au teotamise jms asjades, esitavad peamiselt rikkad. Kokkuvõttes tähendab see plutokraatiat, mitte demokraatiat.

    Kui Ekspress Grupile esitatud arved viivad omaniku järeldusele, et anonüümsed kommentaarid tuleb keelata, siis ta võib oma kommentaarikeskused ümber kujundada. Loodame parimat. Aga pöörduks siinkohal tagasi küsimuse juurde, et kui liiklusavarii pealtnägijad kommenteerivad, kas nad teeks seda siis ka oma nime all? Ma usun, et ehk teekski. Aga kui me võtame näiteks mingi kahtlase seaduseelnõu tagamaade valgustamise, siis seda asjaosalised oma nime all kindalsti ei teeks. Nuff said.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com tarmojuristo

    Not quite 'nuff.

    Ma ei näe siin probleemi – keegi ei võitle anonüümsete kommentaaridega selle pärast, et “anonüümsus on paha”. Probleem ei ole mitte anonüümsetes kommentaarides vaid solvavates, räuskavates, laiavates, halvustavates, ad hominem ja misiganes veel. Mõistagi võib kõiki selliseid kommentaare teha ka nimeliselt, aga elu on näidanud, et oma näo ja nime alt tegutsedes on inimesed oluliselt valivamad ja vaoshoitumad oma käitumises ja arvamustes.

    See muidugi ei tähenda, et peaks kogu anonüümsuse keelustama ja sellega vast tõesti koos pesuveega ka beebi välja viskama, aga õnneks ei olegi see ju ka sugugi vajalik – Daniel ühes varasemas kommentaaris viitas ka sellele, et anonüümsete sisendite jaoks on omad võimalused, nii tehnilised kui muud.

  • http://twitter.com/JaagupIrve Jaagup Irve

    Aonüümsus tõesti palju ei muuda: võrdlesin tollesama postisõitnud BMW kommentaare Postimehes ja EPLis: sõim oli sama, EPLis käis sõim mitte ainult juhi ja kohustuslike erakondade pihta, vaid ka kasutajatel omavahel ja tuntavalt isiklikumalt. Sisselogimine oli neile andnud identiteedi järjepidevuse ja seetõttu lahmiti ka identiteetide vahel.

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Jaagup, tegelikult on EPL lihtsalt arg, sest järgmine samm olekski anda lahmivale identiteediga kommentaatorile esinemiskeeld, kas mõneks ajaks või lõplikult. EPL on jäänud poolele teele ja millegi pärast tuuakse seda kui näidet lahenduse ebasobivusest.

  • madisj

    Minu meelest on Daniel pisut selle kommentaatorite tsensuuriga liiale läinud. Kas pole see sarnane sildistamine, millest kunagi oled juttu teinud. Mulle hakkab see meenutama juba Ilvese kitsarinnalisust, kes on ühe idee endale võtnud ja selle naelaga seinale löönud ning nüüd ei tihka maha võtta.
    OK, ma saan aru, et kuna sa seda rauda taod, siis sinu poole pöördutakse ka rohkem ja antakse teada – näe, ka mina ei avalda arvamust kommentaatorite pärast.
    Ma arvan, et see on pigem pseudopõhjus st. hea põhjus, millega õigustada oma väsimust, uute ideede vähesust, motivatsioonipuudust ja kes teab mis põhjuseid veel. Kipume siinkohal justkui unustama, et kommentaaride lugemine pole kohustuslik ning seda teeb siiski vähemus võrreldes sellega, kes teksti tarbib. Mulle seostub kommentaaride ületähtsustamine pigem sellega, et ilmselt on tegu seda tüüpi inimestega, kelle jaoks tilk tõrva hävitab kogu meepoti väärtuse. Enamus inimesi suudab siiski selle tõrvatilga sealt potist välja urgitseda ja keskendub mee söömisele, mitte tõrvatilga maitsmisele. Valikute küsimus e. ärgem kommentaaride võimu ületähtsusta!

  • http://tarmojuristo.wordpress.com tarmojuristo

    Njah, samas kui kommentaare niikuinii enamus inimesi ei loe ning need anyway ületähtsustaud on, siis pole ju ka midagi suurt lahti kui neid veidi kärpida, kas pole? ;)

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Madisele, ma julgen täiel rinnal kinnitada, et räägid seda juttu natuke vale õunapuu all :). Mind ei huvita vähimalgi määral minu tsiteeritavus Eesti meedias ning ausalt öelda on see tihtipeale isegi probleemiks (Delfi komme siit tekste kopeerida).

    Kommentaaride probleemile juhin ma tähelepanu sellepärast, et ma tõesti usun, et nende mõju on suurem kui näiteks meedias töötades armastatakse välja näidata.

    Üldiselt on see ka kõige mugavam reaktsioon probleemile, öeldes, et see pole kuigi oluline, sest sellisel juhul saab sujuvalt ka õigustada vanal kombel edasi tegustemist.

    Ma väidan, et kommentaaride mõju on Eestis pretsedenitult suur ning isegi kui üks isik ei loe enda kohta kirjutatud kommentaare, siis teised loevad. On täiesti professionaalselt nõrk väita, et mõju puudub. Teiseks on tegemist sellise samm-sammulise kultuurinihkega, millele on raske näppu peale panna, kuid täpselt samasugused hiilivad kultuurinihked on tihti lõppenud maailma kõige ilgemate jäkustega.

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Kõigile, kes on väljendanud soovi kuulda lahendusi. Esiteks on mul tõesti hakanud tekkima idee võimalikest lahendustest just teie aktiivsele osalusele siin, mina olen küll palju targem, kui esimest korda sel teemal postitades, vaata et aasta aega tagasi.

    Nii et selle soojaga kavatsen varsti teha ühe kokkuvõtva postituse, kus kirjutan ka sellest, kuidas võiks lahendus välja näha, kuigi see ei tähenda, et see lahendus kohe mingit imet teeks.

    Samas olen ma isiklikult alati allergiline väidete suhtes, et “sellest on juba räägitud küll, enam pole mõtet”. Mis mõttes? Kui lahendust ei olnud, tuleb veel rääkida. Kui keegi kuskil rääkis, siis võib olla ei rääkinud piisavalt. Võib olla rääkis ebakompetentselt?

    Vanast asjast rääkimine ei saa olla viga, puhtalt sellepärast, et sellest on juba räägitud. Kus on loogika :). Lisaks olen ma tähele pannud, et meedia teemal rääkimine kuskil puht-akadeemilises ringis tekitab pigem vastandumist ning selle kohta öeldakse, et see on eluvõõras. Minule meeldiks natukene sellest ringist välja murda ja jõuda vabamale väljale, kus ei teki kapseldumist leeridesse.

    Ja kolmandaks. No pagan, kes on Hans H. Luik, et rahulolematu inimene peab talle lausa äriplaani valmis kirjutama, et ta saaks kommentaariruumis pisut korda luua. See, kui keegi teema tõstatab, ei pea ilmtingimata tähendama, et tal on lahendus taskus olemas. Teema võib lahenduse puudumisest hoolimata olla vägagi tähtis.

    Ma isiklikult usun, et kui Hans H. Luigel pole plaani, siis on kehv lugu. Ja samuti saab meediaettevõtteid survestada ka muul viisil kui mingeid äriplaane välja käies, mina küsiksin näiteks, kuhu on jäänud toimetuse sõltumatus ja ajakirjaniku-uhkus, mida Hans H. Luik isiklikult minu jaoks kunagi sümboliseeris.

  • arve

    Tugeva identifitseerimise tasandi sisseviimisega kommentaariumisse võiks kaasneda veel üks uuendus, nimelt online-vastulause esitamise võimalus elik asjaosaliste kommentaarid. Välja võiks see näha nii, et kõrvuti tavaliste kommentaaridega on asjaosaliste, ehk loos otseselt puudutatud isikutele reserveeritud kommentaaride osakond. See alajaotus eeldaks tõepoolest id-kaardiga identifitseerimist (pluss vajadusel üle kontrollimist või ka toimetuse poolt kontakti võtmist enne avaldamist, et välistada segadusi samanimeliste inimestega jms). Põhimõtteliselt on sarnane asi ellu rakendatud Google uudistes. Sai ka taoline ettepanek Hõbemäele tehtud. Vastuseks tuli paraku “hea mõte.. aga” – järgnes tõdemus, et identifitseerimine on ikka probleemne (kuna päris automaatseks ei saa seda teha) – nii et arendamisele kuluks palju raha ja aega.

  • jluts

    Tõesti tänud Stenile näitamaks “teed”, et tehnilised lahendused ei ole ilmvõimatud ja võimatult kallid. See sisendab lootust. Danieliga nõus, et “kommentaaride” mõju on suurem, kui me tahaksime avaliku arvamuse mõjutamisel.

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Remargi korras – kommentaaride modereerimine crowdsource'ingu vormis ei pruugi paraku anda Steni soovidele vastavat tulemit.

    Demokraatlik modereerimine nimelt eeldab, et enamuse huvides on asjalik ja viisakas keskustelu. Paraku ma kardan, et nö massikommentaariumides see lihtsalt ei ole nii. Meinstriimkanalite kommentaariläbu vastu saab ainult jõumeetodiga ning ka siis kolib see saast lihtsalt mujale.

    Millesse usun? Intellektuaalse alternatiivi pakkumisse, kuhu saavad deserteeruda need, kel läbust kõrini. Ja hoogne läbustamine kusagil Delfis on pigem sellise safe haven'i huvides, paradoksaalsel moel.

  • arve

    Oleneb, kas sa usud ühiskonda ja selle isereguleeruvusse või ei. Ma väidan, et tulemus oleneb 1/3 riigi seadustest ja kohtupraktikast vms, 1/3 omaniku poolt ette antud keskkonnast ja ülejäänu on kasutajate enda teha, kui just kaks eelmisena nimetatut sellele nii või teistsugusel viisil vett peale ei tõmba. Nn massikommentaariumides näeb senine mudel ette ohjeldamatut klikimajandust, mis tõmbab keskkonna arengule kriipsu peale. Samas oleks see samuti kaigas kodarasse iseregulatsioonile, kui näiteks riik praegu keelustaks kommenteerimise (ja miks mitte ka blogimise ja üldse internetis esinemise) ilma id-kaardita.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com tarmojuristo

    Mulle tundub, et vähemalt siin foorumis ei propageeri keegi Hiina tüüpi “kogu interneti reguleerimise” varianti. Mul pole vähimatki selle vastu, kui keegi tahab minna metsa ja seal oma musta hinge pealt ükskõik mida välja karjuda. Samuti ei häiri mind sugugi see, kui sarnaste huvidega inimesed kuskil lagedal väljal kokku saavad ja üksteisele näiteks jala peale kusevad – good luck. Küll aga ei meeldiks mulle sugugi, kui sellised asjad leiaks aset nt. Viru Keskuses, kus enamus sealt olude sunnil läbi liikuvaid inimesi eelistaks ja eeldaks mõneti kõrgemat käitumisstandardit.

    Ja Viru Keskuse osas ei ole mingit põhjust leida, et “meil on ikkagi vaba maa, inimesed teevad mis tahavad” või et see asi võiks kuidagi “iseregulatsiooni” vormis laheneda. Lahenebki ilmselt, lihtsalt viisakad inimesed hakkavad ringiga käima või istuvad kodus. Vähemalt mina leian küll, et sellises olukorras oleks igati õigustatud kehtestada, vajadusel repressiooni toel, kohalik minimaalne aktsepteeritava käitumise nivoo. Näiteks liikluseeskirjad on meil ju suuresti samal põhjusel ja põhimõttel.

    Ja niisamuti ka nn. avaliku meedia puhul.

  • arve

    Kehtestamise puhul tekib küsimus, kes kehtestab?; kontrollimise puhul – kes kontrollib kontrollijaid? Ajakirjanduse puhul me ju ei usalda oma poliitikuid seda reguleerima, miks me peaks interneti puhul neile seda usaldama?

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Arve, sellist küsimust ei saa esitada. Ajalehe sisu puhul sa ju annad kontrolli õiguse toimetaja kätte. Samuti Viru Keskuse puhul annad kontrolli õiguse Ants Vasara kätte. Riiki pole siia üldse mõtet sellel tasandil sisse tuua.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com tarmojuristo

    Vt. veelkord mu viimase kommentaari esimest lauset – ja et asi väljaspool igasugust kahtlust oleks let me go on the record: ma arvan, et online-meedia kommentaariumite riiklikul tasemel reguleerimine on ühtaegu nii ebavajalik kui ebaotstarbekas. See aga ei tähenda, et neid üldse reguleerima ei peaks, või et oleks hea mõte loota täielikule iseregulatsioonile. Hiina tüüpi totaalse kontrolli ja Eesti tüüpi kõik-kõlbab-hõissa-vabadus variantide vahel on palju viljakat maad, kust lahendusi otsida.

  • arve

    Muidugi saab sellist küsimust esitada, ja tulebki: mil määral me laseme riigivõimu (loe: poliitikuid) ligi meedia reguleerimisele. Riik ei peaks panema jalga taha iseregulatsioonile ja omaniku katsetele oma keskkonda inimlikumaks kujundada; riigi käsi peaks mängu tulema alles siis, kui esimesena nimetatud ei toimi – seaduse ja kohtu roll on tasakaalustav ja preventiivne. Aga siin on omad ohud, kui me mõtleme selle peale, kes tegelikult seadusi teevad. Poliitikud. Miks meil ei ole seni meediaseadust Eestis? Selleks, et me ei usalda neid piisavalt selles asjas. Ja ausalt öeldes nad pole selleks ka põhjust andnud – meenutame rahvusringhäälingu politiseerimise katset vms.

    Mis puutub uue meedia regulatsiooni, siis lahendustel peab lasta laagerduda, aga et sellest midagi välja tuleks, selleks peab olema eelnevalt loodud sobiv keskkond. See on eelkõige omaniku teha. Kui ta selleks ise piisavalt motivatsiooni ei leia, siis “tuleb riik appi”.

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Ma saan ka aru, mis sa mõtled aga lihtsalt see on üks täiesti teine teema, mis on ka oluline. Praegu me räägime eneseregulatsioonist.

    Teisalt, kõik vajalikud seadused on ka tegelikult olemas alates Põhiseadusest. Väljaanded tegelevad lihtsalt nende seaduste puhul üle nurga hiilimisega. Nagu näitas ka Leedo protsess. Tegelikult ei ole välistatud, et mõni geniaalne jurist pöörab kogu selle aastatepikkuse jura veel tagantjärele valusalt meediaettevõtete vastu.

    Samas, ikkagi ma ei räägiks antud juhul riigi survest, kohtutest ega millestki sellisest. Mina räägin meedia enda loogikast, sõnavabadusest ja arusaamisest, et anonüümne sõim hävitab sõnavabadust. Järelikult, kui vabadus lehtedele korda peaks minema, siis nad peaksid ISE midagi tegema.

  • arve

    Aga mida Leedo protsess näitas? Kommentaatorid pääsesid vastutusest, kuna oligarhihärra otsustas hageda mitte neid, vaid väljaannet. Kusjuures, antud juhul oli inimeste nurin õigustatud.

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Jättes kõrvale, et ka mulle Leedo head muljet pole jätnud, tahangi öelda, et see keskkond ONGI väljaande vastutada. Kui see senisest diskussioonist pole välja tulnud, siis ilmselt tuleb veel edasi diskuteerida.

    Põhitees on see, et väljaande loob keskkonna, kus mitte ei PEEGELDU rahva arvamus, vaid mis KUJUNDAB rahva arvamust läbi selle, et soodustatakse ekstreemsusi. See on ülioluline erinevus see peegeldumise ja kujunemise vaheline vahe. Igal inimesel on õigus sellise asja eest küsida kohtulikku kaitset, olgu selleks paavst või vang.

  • arve

    Karta on, et väljaandeid juhivad mitte ainult professionaalsed väärtused, vaid turuloogika (Nt Postimees – kellel saab midagi olla E. Roose vastu?). Kui me tegeleme siin omanikele uue ja parema ärimudeli kirjutamisega, siis jääb loota, et nad selle ära ostavad. Ja et seejuures ei osutu määravaks mitte sõnavabadus ja need teised parimad väärtused, vaid see, et uus mudel töötab majanduslikus mõttes mitte halvemini kui vana, millest paljud on juba tüdinud.

    Ma ei usu, et kohus ja seadused on mingi täiesti omaette teema. Võimu (sh omanike ja kasutajate võimu) küsimust ei saa sõnavabaduse loogikast lahutada. Väljaannete omanikke motiveerib reklaamiandjate pakutava raha kõrval ilmselt ka see, kui suur on risk saada kaela hunnik kahjunõudeid või see, et üldise pahameele harjal mõned progressiivsed poliitikud asuvad seadusi tegema või olemasolevaid täiendama. Aga selle tulemusel ei pruugi tekkida kõige inimlikum keskkond. Näiteks kui seadus ja kohus annab rikkuritele liiga head võimalused , siis tulemuseks võib olla, et ajalehed pigem väldivad neist lugude kirjutamist ja taoliste teemade käsitlemist, mille eest võib vastu pead saada. Selle koha võib täita lihtsalt kollane “uudis”. See pole midagi muud kui vana hea chilling effect.

  • arve

    annab rikkuritele liiga head võimalused… *nõuda moraalse kahju hüvitamist*

  • arve

    Karta on, et väljaandeid juhivad mitte ainult professionaalsed väärtused, vaid turuloogika (Nt Postimees – kellel saab midagi olla E. Roose vastu?). Kui me tegeleme siin omanikele uue ja parema ärimudeli kirjutamisega, siis jääb loota, et nad selle ära ostavad. Ja et seejuures ei osutu määravaks mitte sõnavabadus ja need teised parimad väärtused, vaid see, et uus mudel töötab majanduslikus mõttes mitte halvemini kui vana, millest paljud on juba tüdinud.

    Ma ei usu, et kohus ja seadused on mingi täiesti omaette teema. Võimu (sh omanike ja kasutajate võimu) küsimust ei saa sõnavabaduse loogikast lahutada. Väljaannete omanikke motiveerib reklaamiandjate pakutava raha kõrval ilmselt ka see, kui suur on risk saada kaela hunnik kahjunõudeid või see, et üldise pahameele harjal mõned progressiivsed poliitikud asuvad seadusi tegema või olemasolevaid täiendama. Aga selle tulemusel ei pruugi tekkida kõige inimlikum keskkond. Näiteks kui seadus ja kohus annab rikkuritele liiga head võimalused , siis tulemuseks võib olla, et ajalehed pigem väldivad neist lugude kirjutamist ja taoliste teemade käsitlemist, mille eest võib vastu pead saada. Selle koha võib täita lihtsalt kollane “uudis”. See pole midagi muud kui vana hea chilling effect.

  • arve

    annab rikkuritele liiga head võimalused… *nõuda moraalse kahju hüvitamist*