Archive for the ‘Uncategorized’ Category
Vaesus kui toode
Kaido Ulejev apr 23, 2012 | 9
Pikemalt keerutamata ütlen, et mulle meeldib see, mida teeb ära telesaade Kodutunne – võtab ühe konkreetse kitsikuses vaevleva perekonna ning aitab tema elukvaliteeti parandada. Vahel kohe päris tuntavalt. Ja mulle meeldib ka see, et selle saate läbi hakkame me ehk rohkem märkama neid inimesi, kes meie abi vajavad. Viimane väide on puht kogemuslik, uuringuandmeid mul näidata pole.
Medali teine pool mulle väga ei meeldi – abi saamiseks peab inimene end piltlikult alasti kiskuma ja eksponeerima oma kannatusi massimeedias. No mis siis sellest, võiks küsida? Ta saab ju hulga tasuta abi!
Sellest on niipalju, et saates osalevad enamikul juhtudel ka lapsed. Minu väide on, et ei saates osalevad lapsevanemad ega saate tegijad ei saa kuidagi kontrollida seda, mismoodi hakkab konkreetne lugu elama pärast seda, kui teleriekraanid on kustunud. Aga ma arvan mõistvat ka neid inimesi, kes saate oma koju on lubanud, sest viimases hädas on iga õlekõrs haaramist väärt.
Vestlus koolikiusamisest
Kristjan Lepik nov. 8, 2012 | 2
Eellugu
Paari nädala eest, kui kogu Eestis tuli jutuks koolikiusamine, arutasime sama teemat ka Daniel Vaarikuga. Meenutades oma kooliaegu, leidsime, et kiusamine oli ka meie eludes tegelikult igapäevane asi ning arenes alljärgnev dialoog.
Mina: Ei tea, kas teema võiks kuidagi olla ka Memokraadis kajastamist väärt?
Daniel: Ma usun, et koolivägivald on väga paljusid puudutanud. Kui ma mõtlen kasvõi oma kooliajale tagasi, siis oli küll neid, kes mind kiusasid, kui oli ka neid, keda ma ise kiusasin. See oli natuke nagu pay it forward süsteem. Kui ühest kohast hakkas vägivald arenema, siis see lainetas veel tükk aega ringi.
Mina: Tõesti, ka ise tagasi mõeldes… piinlikult lolle asju sai tehtud.
Daniel: Tavaliselt said probleemid alguse kahest võimalikust põhjusest, üks oli see, et ei osanud oma emotsioone juhtida. Näiteks näed, et mingid lahedad tüübid istuvad rõivistus koos tüdrukuga, kes sulle meeldib ja sulle nagu ruumi pole. Lähed siis koridori peale kõndima ja hakkad klassikaaslasega tüli norima. Tihti sündisid probleemid aga kollektiivselt, nii et ei saanudki aru, kes vastutas… üks tegi lumekuuli, teine pani sinna sisse kivi, kolmas viskas…
Mina: Jah… sel ajal ei olnud videot ega Youtube’i, kuid võib uskuda, et paljud asjad toimusid sarnasel moel nagu täna. Aga küsiks mõne asjatundja käest, mida siis üldse saab teha, et koolivägivalda ohjata. Näiteks koolipsühholoogide ühingu juhi Triin Kahre käest?
Seepeale helistasin Triinile ning sündis alljärnev jutuajamine.
Memokraat ja Kyylik hakkavad koostööd tegema
Daniel Vaarik nov. 5, 2012 | 0
Facebookis elav Kyylik, kes enda tutvustuseks täpsustab, et ta on fictional character, hakkab edaspidi ilmuma ka Memokraadis. Aga enne kui asjaks läheb, küsisime Kyyliku autorilt Tiu Sullakatkolt, mis asi see Kyylik on.
Mis asi see Kyylik on?
Kyylik on tegelane, kes satub nädalast nädalasse ahastama panevatesse elulistesse ja vähem elulistesse situatsioonidesse. Ei teagi, kui fictional ta on, natuke nagu elab kõigis. Ju ta siis on ikka olemas.
Mis moodi ta üldse tekkis?
Seda ahastamist on päris ahastamapanevalt palju ja eks see pani veel juurde tootma. Vaatad ringi ja imestad, kui palju on võimalik ahastada.
Kultuuride kohtumine
Tarmo Jüristo okt 18, 2012 | 20
Esmaspäeval avaldatud riigiprokurör Heili Sepa määrust lugedes jäi mul tunne, nagu sirviks mõne antropoloogi ülestähendusi külaskäigust ühe kauge ja veidra suguharu juurde. Need, kelle ütlused ja selgitused seal ära on toodud, on küll selgesti äratuntavalt arukad inimesed, kes samas aga räägivad asju, milles, nagu Ahto Lobjakas oma essees tabavalt märkis "meie kokku kogutud inimmõistus enda peegeldust enam ära ei tunne."
Meeleravimid: tagasiside ülikoolist
Lilly Veskemaa sept 11, 2012 | 28
Valdav osa vaimse tervise probleemidest on määratletud psüühikahäiretena ja mitte ajuhaigustena (depressioon, ärevushäire, skisofreenia, sotsiaalfoobia jne). Eraldi grupi moodustavad orgaanilised psüühikahäired, mis on seotud kindlalt määratletava ajupatoloogiaga (N: Alzheimeri tõbi). See aga ei tähenda, et nii öelda mitteorgaanilistel psüühikahäiretel ei oleks tegelikult kindlat orgaanilist põhjust. Me lihtsalt ei tea seda veel. Kuid me teame juba praegu palju enam nende häirete kohta, kui teadsime 40 aastat või 20 aastat tagasi. Neurobioloogias toimub palju põnevat.
Ma arvan, et jalaluumetafoor oli vägagi asjakohane, sest ka antidepressandiga proovime me taastada normaalset seisundit. Antidepressant ei ole heatujumolekul. Antidepressantide võtmisel keha esimesed päevad harjub sellega ja alguses võib enesetunne olla hoopis kehvem, sest tuntakse iiveldust, unisust jmt. Keemilise tasakaalu saavutamine ei toimu silmapilkselt. Esialgu taastub energia. Inimesel on taas jõudu, et voodist üles tõusta või rääkida. Sellepärast on antidepressantravi sügava depressiooni psühhoteraapia eelduseks. Jah, on näidatud, et noorukitel on mingi seos SSRI-de tarvitamise ja enesetappude vahel. Sellepärast tavaliselt selle klassi AD-sid igaks juhuks noorukitele ka välja ei kirjutata. Seda võiks väga primitiivselt jälle põhjendada sellega, et kui esialgu taastub energia, aga muu depressiooni sümptomaatika veel säilub (lootusetus, madal enesehinnang jne), siis nüüd on jõudu midagi ette võtta.
Anti ja Depressanti
sept 4, 2012 | 2
Pikalt mõtlesin, kas kirjutan selle Memokraati antidepressantide postituse juurde ka oma arvamuse. Ja siis sain aru, et ei taha kirjutada just sellesama stigma pärast, mis loos, aga ennekõike kommentaarides, kõlab. Samas ei saa ka vaiki olla, sest hetkel igal hommikul antidepressante võttes tundus mulle, et alustatud argumendiliin seab minu üldise pädevuse oma elu elada kahtluse alla. Minu kogemus aga ütleb, et ma oleksin ilma nendeta nurgas tukslev hunnik õnnetust. Aasta alul olingi.
Ennekõike aga kirjutan, sest hea tuttav luges eelmist lugu ja selle kommentaare ja nutab nüüd kontoris. Ma tahan, et temasugused ja minusugused teaksid, et and ei ole kõvamehekultuuris üksi. Ja et nad on ok, nad on normaalsed inimesed.
Ma ei hakka tooma ühe või teise poole argumente. Pole minu asi astuda meditsiinilis-industriaalse kompleksi debattidesse ega ka paigutuda kuidagi teljel, mille ühes otsas on tavaline Eesti macho, kes saab kõigest üle toore jõuga ja teises mets-ema, kes peab ka kilemähkmeid vägivallaks.
Saan kirjutada endast. 2011 oli minu annus horribilis.
Mis saab siis, kui ei näe? Ehk elust tänapäeva maailmas pimeda pilgu läbi
Jakob Rosin mai 29, 2012 | 9
Jaws, Voiceover, iGlasses, Victor reader. Te ei tahaks neid ilmselt kasutada. Mina aga kasutan neid iga päev, ja kui poleks neid, poleks ilmselt seda postitustki. Kasutan internetti ja tänapäeva tehnoloogiat nagu paljud inimesed. Arvutit, nutitelefoni igapäevaselt ja sinna kõrvale mõndasid veidi erilisemaid seadmeid. Käin Facebookis, Twitteris, skypemas, nagu meie kõik. Asja teebki just eriliseks see, et kui ma kõike seda kasutan, ei näe ma ühtegi ekraani.
Juhuseid luues
Silver Keskküla mai 7, 2012 | 11
Kui ma Palo Altosse jõudsin, olid kõik juba rikkad! Ei, mitte rahalises mõttes, vaid ääreni täis ambitsiooni, loovust ja usku, et neil on võime midagi ära teha ja seda just globaalses mastaabis. Ei kurtnud keegi kirjudest kolleegidest võlga kodumaa ees ega kaalunud oma ambitsioonide sihtturuks isamaad. Ilm oli ilus ja pragmaatikud tagasi koju ei sügelenud.
Miks tunnen, et välismaal elades peavad …
