Daniel Vaarik

Poliitika ja äri on alati seotud olnud, kuid täna vaatleme mõningaid ärilisi tehnoloogiaid, mis on välja töötatud erasektoris, kuid mille on seejärel avastanud ja kasutusele võtnud poliitikud. Ma muidugi ei väida, et kõik poliitikud on seda teinud, mõned erakonnad lihtsalt on leidlikumad kui teised.

1. Võlakirjaemissioon

Võlakirjaemissioonid on rahaturgudel üsna tavalised, neid korraldavad nii ettevõtted kui ka riigid, kuid palju harvemini erakonnad. Siiski tuli 2003. aastal investeerimispangale LHV ja Keskerakonnale eesrindlik idee üks selline korraldada.

Mõte oli geniaalne, kuid samas mitte väga moraalne kuna see lõi erakonnale ja tema toetajatele eeliseid võrreldes teistega. Võlakirjaemissiooni formaat võimaldas toetajad peita LHV kaitsva sildi taha ning seetõttu võisid võlakirju osta ka need isikud, kes oma nime avalikult poliitikaga siduda ei tahtnud.

Kuigi Finantsinspektsioon leidis, et tehniliselt on emissiooniga kõik korras, langes Keskerakonna rahastamise projekt  teiste erakondade ning hiljem ka õiguskantsleri kriitika alla, kuna sisuliselt hiilis selline rahastamine kõrvale erakonnaseaduse mõttest.

2. PPP

PPP ehk Public Private Partnership on juba oma olemuselt skeem, mis võimaldab kaasata eraettevõtteid riiklikesse tegemistesse. Näiteks, kui on vaja ehitada haiglaid või koole, kuid riigil pole parajasti raha, siis võib lasta vajalikud ehitised erafirmadel valmis rajada ning seejärel sõlmida rendi- ja väljaostulepingu ütleme 50 aastaks. Lepingu lõppedes saab riik hooned endale ning erafirma on saanud pikaajaliselt ja stabiilselt kasumit.

Tegemist võib olla avalikes huvides oleva skeemiga, mida on soovitanud erinevatel riikidel  ja omavalitsustel kasutada isegi IMF, kuid asi muutub üsna kiiresti, kui PPP lepinguid hakkavad saama võimuerakonna sõbrad. Mida võidab erakond? Keeruline kooliehitamise probleem saab valimiste ajaks kaelast ära, seinad hakkavad kerkima. Mida võidab ettevõte? Kuna konkurss oli piiratud, siis sai küsida pisut suuremat hinda. Ja kõik tundub samas legaalne ja eesrindlik.

3. Barter

Raha liigutamine ongi  palju raskem kui lihtsalt üksteisele teenete osutamine. Oletame, et teil on näiteks majutusasutus ning teil on head sidemed võimul olevate poliitikutega. Teie annate nappide rahaliste vahenditega kimpus võimudele tasuta kasutada oma seminariruume ja banketisaale, samas võimud saadavad teie juurde ööbima võimalikult paljud välisdelegatsioonid, kes riiki külastavad.

4. Frantsiis

Erakonna ülalpidamine on keeruline ja kallis lõbu, eriti kui on tarvis levida üle Eesti. Selles mõttes on probleem sarnane rahvusvaheliste firmadega nagu McDonalds, kes peavad oma olemasolu tõestama kõigil turgudel, kuid mõned turud on mõttetult kauged ja väikesed. Oma inimeste kohale saatmine on liiga kallis ja peale selle ei pruugi  need inimesed erilistes oludes hakkama saada.

Selleks puhuks võib kasutada frantsiisi või assotsieerunud partneri mudelit, kus te leiate mõned võimekad kohapealsed tüübid ning sõlmite nendega lepingu, mille kohaselt nemad võivad kasutada teie kaubamärki, peavad järgima teatud stiili ning alluma teatud korraldustele, kuid vastu saavad suure emaerakonna käest teadmisi, reklaammaterjale ning võivad osaleda olulistel üritustel.

Vaadates Eesti erakondade pingutusi mõnedes kaugemates maakondades, tundub, et frantsiis ongi üks modus operandi ning ideoloogiaga pole sellel loomulikult enam väga palju pistmist.

5. Võrgu rent

Alljärgneva idee toimimise kohta on tõendid katkendlikud ja tegemist on pigem hüpoteesiga või spekulatsiooniga, kuid samas miks mitte? Ma loodan, et ma siin ei anna kellelegi inspiratsiooni muidugi…

On avalik saladus, et mitmel suuremal erakondadel on olemas omad  brigadnikud, kes saadetakse ebameeldivat artiklit kommenteerima või siis Foorumi saatesse helistama, et oma kandidaadile väited leiaks publiku toetuse. Mäletate veel Sven Klikkerit?

See tähendab, et on olemas võrgustik inimestest, keda saab kuskilt ühe korraldusega aktiveerida. Valimistevahelisel ajal seisab see võrgustik aga suhteliselt kasutult. Ent miks seda olemasoleva süsteemi mitte välja rentida neile, kes soovivad nii öelda rahva arvamust kallutada? Maksate kinni telefonikõnede kulud aga teete ka väikese toetuse erakonnale.

Lõpetuseks

Mulle tundub, et avalikud arutelud erakondade rahastamise teemadel kalduvad liialt erakonnaseaduse sätete üle vaidlemisse. See on vajalik, kuid ei anna tervikpilti. Paar korda aastas lipsavad uudistest küll läbi viited mingisuguste kummaliste tehingute kohta, kuid need kaovad peagi. Ehk oleks aeg rääkida valimiseelsel aastal avatumate kaartidega ning tõsta katet sellelt huvitavalt ja kohati isegi innovaatiliselt maailmalt, mille nimeks poliitika rahastamine.