Daniel Vaarik

Natuke rohkem kui kolm aastat olen ma kommenteerinud Twitteris mõningaid hetki oma elust. Kasutasin Twitterit alguses seepärast, et ma andsin ülikoolis loenguid teemadel nagu “Virtuaalsused” ja “Tehnoloogiline kultuur” ning siis tundus oluline olla kursis uute online keskkondade ja nende mõjuga, hiljem aga sellepärast, et Twitter kujunes omamoodi filtriks mille abil sai meediat tarbida läbi nende inimeste soovituste, keda ma usaldasin. Infotehnoloogilises mõistes võiks öelda, et tekkis pilv, mis rehitses meediast välja asju, mis just mulle kõige huvitavamad võisid tunduda ning see pilv parandas minu elukvaliteeti.

Samuti andis Twitter võimaluse lähemate tuttavate kursishoidmiseks oma tegevustega, kuid nagu näitas  kasvõi eilne päev, siis jätkuvalt annab Twitter pika puuga ära kõigile juurtele ja kivirähkidele, kui vaadata, kuidas kasutajad üle maailma kommenteerivad Eurovisiooni või mõnda muud globaalset tähelepanu saavat asja. Kommentaarid jõuavad kohale reaalajas ning mõned neist on vastupandamatult naljakad. Lisaks on võimalus selles kajastuses ise osaleda. Kui nahkpükstesse pakitud robotiolekuga laulja on kellegi arvates kombinatsioon David Hasselhofist ja tema autost ning pilku ekraanile heites mõistate, et see on ka teie arvates täpseim võimalikest kirjeldustest, siis hakkab selline koosvaatamine omama lisaväärtust ning nürist sündmusest saab lõbus.

Samas on Twitteri probleem see, et ta ei ole ilmselt väga.. kuidas nüüd öelda… jätkusuutlik. Mitmed positiivsed asjad, mis selle keskkonnaga seonduvad, on  ilmselt tingitud sellest, et varajased kasutajad on olnud sõbralikud ja omavahel üsna sarnased. See ei kesta kaua. Analüüsijate poolt on juba ammu välja toodud kaks probleemi, mis Twitteri kui sellise võivad tappa ja ilmselt tapavadki. Esimene neist – liiga palju kasutajaid, liiga palju läbu ning teine – turundajad hakkavad sisse pressima, mürgitades märksõnamaastikku fabritseeritud sõnumitega a la “uus coca-cola pudeli disain on lahe” või “võida reis sinna või tänna”. Selline sõnnik on juba liikvel ning varsti tuleb jälle leida mingisugune moodus kommertsvabaks suhtlemiseks.

Päästab muidugi see, et oma sõprade ja jälgijate ringi saate üsna kergesti kontrolli all hoida, kuid ohus on just avatud teemad, mis põhinevad märksõnadel nagu näiteks #eurovision ja kuhu kõik saavad sõnumeid saata.

Huvitav on ka Twitteri kasutamine kuulujuttude levitamisel ning tundub, et kui algul arvasid mõned inimesed naiivselt, et Twitter jääb alati mingisuguste avatud progressilemburite tallermaaks (nagu kogu Interneti kohta algul arvati), siis see on klassikaline vääritimõistmine, mis põhineb lihtsameelsel eeldusel, et tehnoloogiatel on moraal. Ei ole! Nii näeme ka seda, kuidas Twitteris tehakse suhteliselt musti tegusid. See väärib ilmselt lausa eraldi postitust aga soovitan vaadata, kuidas näiteks arenevad Twitteris mõned vaenu õhutavad teemad ning kuidas näiteks Leedus peale ühe sünagoogi põlemist ilmusid välja inimesed, kes “teadsid kohe, et asi on seotud Leedu ajalooliselt kõrge natsiarmastusega”.

Aga okei. Minu isiklik veendumus on siiski selline, et isegi kui tänasel Twitteril pole pikka elu, siis ei kao kuhugile niinimetatud mikrosõnumite tehnoloogia, mis sai moodsal kujul alguse SMS-imisest, kuid mille eellaseks oli kasvõi telegramm ning mis on nüüd kasutusel peale Twitteri veel paljudes kohtades nagu näiteks Facebooki või Skype’i tujuteated.

Mikrosõnumid, mis algul tundusid oma piiratud pikkuse tõttu mõttetud on laiendanud inimeste võimalusi asju koos kogeda, mõtestada ning tuleb välja, et nad loovad ka kohalolutunnet umbes sellisel moel nagu väikesed sündmused füüsilises ruumis seda teevad. Keegi tõmbab käega läbi juuste, keegi naeratab – ja me tunneme, et me oleme inimeste seas. Seda tunnet nimetatakse inglise keeles “ambient presence”. Ma usun, et tulevikus on mikrosõnumite laiem avaldamine mingil eriti mugaval ja loomulikul moel ehitatud sisse juba kõigisse telefonidesse ja arvutitesse ning me ei tee seda mingisuguse konkreetse bränditud platvormi abil nagu Facebook, vaid see on lihtsalt täiesti iseenesestmõistetav infrateenus.

Aga kirjutan ma seda postitust tegelikult hoopis sel põhjusel, et otsides ühte vana tweeti sattusin lugema oma tweetide ajalugu ning kolme aasta peale on seda ikka piisavalt palju. Korraga hakkasid tweedid meenutama mulle vanu fotosid, millest mõned on õnnestunumad, mõned vähem õnnestunumad, kuid kokkuvõttes on nad kõik mingisuguste hetkede salvestused, mis on reas nagu albumis ja mis aja möödudes võimaldavad asju meelde tuletada.

Leidsin mõned tweedid, mis tundusid eriti naljakad või muidu meeleolukad. Enamus on inglise keeles sel lihtsal põhjusel, et mul on palju inglise keelt kõnelevaid tuttavaid väljastpoolt Eestit, vabandan selle tehnilise probleemi pärast. Aga siin siis mõned tweedid koos tänaste kommentaariga (kui tweet on nagu foto, siis need kommentaarid olgu siis pildiallkirjad):

1. Had to abandon the car in the traffic jam and jog 2 km to the TLU to give the lecture “Crisis as Drama”. 01.10.07

See oli tõsi. Olin lubanud esineda Mihhail Lotmani draamatekstide analüüsi loengus ettekandega teemal “Kriis kui draama” ning nüüd avastasin ennast Stockmanni ristmikul ummikus ilma igasuguse lootuseta õigel ajal kohale jõuda. Parkisin auto kõnniteele ning jooksin ülejäänud 1.5 kilomeetrit. Kohale jõudes nägin loengu teemale kohaselt välja nagu oleks mind taga ajanud vihane rahvamass.

2. Watching a cow chewing on a plastic bag on the main street of Jaigaon. 31.10.07

Tõesti, istusime sõpradega üldstreigi tõttu kinni ühes väikeses India piirilinnas. Põlevate lehmakookide ja lahtiste kanalisatsioonikaevude vahel põigeldes nentisin korduvalt, et Indias põrkuvad väga sürreaalsel kombel moodsad materjalid ja pühad olevused. Ainsate valgete inimestena selles linnas tollel hetkel tundsime ennast nagu mustanahalised Tartus 1984ndal aastal. Kõik jõllitasid. Ka see lehm. Aga see oli muidugi tore.

3. A hen with a broken neck on the Bangladeshi airline logo. 02.11.07

See oli siis nüüd Kolkattas. Et aru saada miks see naljakas on, peate teadma, et mul on aeg ajalt esinenud lennuhirmu ja see logo ei vähendanud seda. Lennuk ise tundus vähemalt 50 aastat vana, kuid silma rõõmustasid lõbusates mustrites istmekatted ning stjuuardesside rahvariided, keegi oli ka hoolitsevalt teibiga parandanud pagasiriiuleid. “Ma usun, et nad on kogu raha investeerinud mootorite korrashoiuks,” ütlesin julgustavalt sõpradele. Toreda pisiseigana sain Bangladeshis maandudes EMT-lt sõnumi: “Tere tulemast Sri Lankale!” Ühe õudse hetke jooksul mõtlesin, et pean uuesti lennukisse minema.

4. A miracle baby with opera singer lungs, sitting in the close proximity during a 10 hour flight from Dhaka. And also some panic farter. 03.11.07

Lennusõidul kogunenud äng paneb ennast väljendama. Marsruudil Dhaka-London läbi elatu leidis täpse kokkuvõtte vähem kui 140 tähemärgi sees.

5. The clouds, so gray. The light, lost in their maze. Riga. 18.04.08

Vajadus lühidalt väljenduda teeb meist kergesti poeetilised ümbrusevaatlejad täiesti jaapanlikus mõttes. Tuju vist polnud tol päeval kõige parem, tuleb mulle meelde.

6. Thank god, the cleaning lady has paid a visit. Time to feel good and make angels on the living room carpet. 14.03.08

Tippmomendid elus ei pea alati juhtuma staadionitel või lauluväljakutel.

7. There is a man talking to his beer at the next table. 31.05.08

Veidrad asjad meie elus. Seda kujundit kasutasin muide hiljem ühe jooksmise teemalise essee juures.

8. I was running in Kopli and just behind me drove an asphalt peeling machine. So I was the last human ever to run on that asphalt. 14.07.08

Mõte, mis muidu oleks ammu ununenud.

9. In the morning prayer was held in the main cathedral for Lithuania to win Spain. 22.08.08.

Jah, me oleme leedulastega mõnedes asjades väga sarnased aga nii erinevad teistes. Kas keegi kujutab ette eestlasi kirikutesse voorimas, et palvetada Kaia Kanepi võidu nimel?

10. Nerdy professor: “Truth is the only thing that will live forever”. Long haired student: “So that is why humans die?”. Professor:”Yes.” 04.09.08

See oli pealtkuuldud jutuajamine enne filosoofialoengut. Vahel suudab väike dialoogikatke otse elust anda edasi sama palju kui raamat.

11. If someone will show me one one more presentation with Maslow pyramids on it, I will chew his leg off. 02.10.08

Kontoristress. Järjekordne “strateegiline” turundustegelane on ilmselt lõpetamas presentatsiooni. Tõesti, võtke ennast kokku.

12. Successful crime in a movie is always accompanied by smooth jazz music. 21.12.08

See vaatlus tõi mulle päris mitu muusikutest jälgijat üle maailma.

13. A friend saw two mascots smoking outside supermarket – an xmas tree and an armchair. 10.01.09

Kuusepuu ja tugitool kimumas suitsu troostitu ja porise sulalumehunniku taga kuskil supermarketi parklas. See stseenike võiks vabalt pärineda Douglas Couplandi sulest.

14. Ehmusin, et mulle läheneb marsisammul umbes 40 ühe meetri pikkust ühisteenuste parkimiskontrolöri.Õnneks oli see ohutusvestides lasteaiarühm 21.03.09

See  juhtus Falgi pargis ning kuna mu silm oli ilmselt treenitud märkama igasuguseid ohuvestides tegelasi, kuna Tallinna linnas see midagi head ei tähenda, oli ehmatus tugev.

15. He gambled like Dostoyevsky, drank like Hemingway, had a writer’s block like Fitzgerald and was suicidal like Mayakovsky. #vss 23.05.09

Twitteri lood ei saa olla pikad, ometi mõned püüavad luua Twitterikirjandust või twitteratuuri. Eestis on ehk kõige rohkem sellega tegelenud Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud. Ka mina tegin mõningaid katsetusi. Suur hulk neist lugudest ilmuvad märksõna all #vss ehk very short story.  Näiteks ülaltoodud lugu peaks meie silma ette tooma ühe inimese, kes ei kirjuta kunagi ühtegi sõna, kuid ei tee seda mittetegemist nagu tavaline inimene, vaid stiilselt. Teate ilmselt isegi mõnda sellist…

16. For many months Jane had waited Paul back from war. The arrival of the doorbell bird in her garden did not make it any easier. #vss 20.05.09

Kirjutasin selle mikroloo siis kui kuulsin ühes aias uksekella sarnast linnulaulu. Silme ette tekkis meest koju ootav naine, kes hüppab iga kord üles ja jookseb ukse juurde kui kuuleb selle linnu laulu. See on kurb lugu.

17. Reports on Baltic dif: While very drunk, Lithuanians see white horses, Latvians see green hobbits and Estonians see little devils. 10.06.09

Väikesed erinevused meie kolme riigi kultuuris. Ebakainet olekut kirjeldatakse kõigis kolmes riigis läbi erinevate kujundite.

18. Grandmother’s war stories: ww II, russians and germans fighting in EE. Some local guys fleed to forest in women’s clothes. Some fought. 08.07.09

Ei ole paremat lugude jutustajat kui mu 94 aastane vanaema. Otseallikast ja täpsete detailidega. Muidugi on vaja midagi enamat kui Twitter selle kõige edasiandmiseks.

19. Jumalauta, Yle1 pealt tuleb Soome presidendi vastuvõtt. Naiste seas on moes verise heinakuhja imidzh. 06.12.09

Algul oli korraks naljakas aga selle sõnumi tahtsin ma kohe pärast saatmist ära kustutada, sest ma sain aru, et see polnud üldse hea idee! No okei,  on ebaõnnestunud kostüüme kõigil pidudel aga mul on ka Soome sõpru ja ma ei tea, mida nad sellest aastapäeval arvasid. Siia panin selle sõnumi just sel põhjusel, et nii blogimisel kui tweetimisel on teinekord võimalik olla liialt spontaanne.

20.  Eesti online meediale. Eri! Kaos Islandil! Rahvas gaasimaskides. Tänavail relvastatud jõugud. Just lendas õhuaknast sisse suitsev mägrapea. 16.04.10

Nagu ma olen siin kirjutanud,  olin Islandil samal ajal kui vulkaan purskama hakkas. Tegelikult ma saatsin sealt ka asjalikumaid tweete ning ilmselt paljude sõprade jaoks olingi kohapealne reporter, varustades neid isetehtud piltidega vulkaanipurskest ja samal ajal arenevatest poliitsündmustest Islandil. Katastroofipiirkondadest raporteerimisvõimaluse pakkumine suvakodanikule ongi üks Twitteri olulistest panustest meedia arengusse. Näiteks Mumbai terroriaktist sai maailm teada kõigepealt Twitteri ja seejärel CNN-i vahendusel. Jälgides aga sedasama paljukirutud ja totakat Eesti paavian-meediat kes kodumaal pealkirjadele hüüumärke taha tagus, tegi mulle rõõmu saata neile üks sõbralikult mõeldud, kuid samas ka üpris irooniline tervitus. Vähemalt endal oli naljakas.

Niisugune oli minu elu Twitteris. 1381 tweeti, natuke üle 3 aasta. Peale ülaltoodud hetkede on Twitter minu jaoks toiminud päris hästi  kanalina, milles levitada informatsiooni oma kirjutiste kohta blogis või kuskil mujal, samuti erilisemate fotode saatmiseks. Kuidas toimib see teie jaoks?