Kui Arno isaga…

Tarmo Jüristo

2. augustil ajakirjandusse jõudnud teade IRL-i vastuseisule mitteabielulise kooselu õiguslikule reguleerimisele vallandas Eesti meedias artiklite laviini, mille üks viimaseid seisukohavõtte tuli haridusminister Tõnis Lukaselt, kes värskel valitsuse pressikonverentsil üsna lambist homo-teema üles võttis ja teatas, seoses Hollandi plaaniga anda välja kooliõpikud, kus käsitletakse samasoolistest paare sama iseenesestmõistetavalt kui heteroseksuaale, järgmist:

“Mina arvan, et vana maailma väljasuremisstrateegiaid üle võtma ei peaks ja niisugust õppematerjali ei tule ja meie kool ei vaja. Kuigi see ei välista, et ka meil ilmub lähiajal mõni tark, kes nõuab, et Luts aetaks hauast üles ja kästaks tal “Kevade” ümber kirjutada nii, et Arno osa aega vähemalt Teelega käimise asemel käiks ka näiteks Kiirega.”

Minu esimese reaktsiooni võttis üsna hästi kokku samal pressikonverentsil viibinud rahandusminister Jürgen Ligi, kes Lukase peenest huumorist mõneti rabatuna küsis oma kolleegilt haridusministrilt: “Millest sa räägid?” Asja üle veidi pikemalt järele mõeldes ning Lukase hilisemaid selgitusi lugedes tuli aga pähe päris mitu erinevat tähelepanekut, mõned lõbusamad, mõned kurvemad.

Ajakirjandusse jõudnud kajastus Lukase etteastest on napp ja seega on täiesti võimalik, et haridusminister on tegelikult märksa terasem ja taibukam inimene, kui need avaldatud repliigid arvata lubaks. Seega ei tahakski ma siinkohal hakata lahkama homoseksuaalsuse teemat laiemalt ja näiteks arutleda selle üle, kui mõistlik on kartus, et koolides homoseksuaalsuse mitte-hinnanguline käsitlemine võiks viia inimkonna (või siis kasvõi rahvuse) väljasuremiseni. Küll aga võiks pöörata tähelepanu hr. Lukase Lutsu-interpretatsioonile.

Hr. Lukas näib arvavat, et Eesti koolides ei ole homopropagandal kohta ning et “Kevade”, vähemalt seni, kuni mõni tark pole Lutsu hauast üles ajanud, kannab uhkelt heteroseksuaalsuse lippu. Ma pean tunnistama, et kuigi ma olen “Kevadet” päris mitu korda lugenud, polnud ma siiani tõesti osanud seda normatiivse seksuaalkäitumise võtmes näha. Aga okei, kui haridusminister arvab, et see võiks olla üks Lutsu romaani kandev telg — mis siis ikka, otsime välja mõne aasta vanuse “Kevade”-teemalise nupu Veiko Märka sulest, mis käsitleb muuhulgas õpetaja Lauri seksuaalsust. Aga see tähelepanek kuulub kindlasti nende lõbusamate märkuste hulka ja siinkohal jääb üle vaid loota, et mõni tark ei pea nüüd vajalikuks Lutsu hauast üles ajada, et õpetaja Laurile koju kolm last ja ootav abikaasa kirjutada — mine muidu tea mismoodi sellise romaani lugemine tärkavat noorsugu ja seeläbi Eesti demograafiat mõjutab.

Mõneti kurvem on aga vast see, et ilmselt ei ole haridusminister Lukas märganud, et Emil Tode “Piiririik” on Eestis gümnaasiumitasemel päris mitmel pool kohustusliku kirjanduse hulgas. Või siis pole ta tähele pannud, et “Piiririik” on gay-romaan. Tõele au andes tuleb muidugi tunnistada, et seda pisikest fakti on tegelikult üsna lihtne mitte märgata — kuivõrd selline (mööda)lugemisvõimalus on autori poolt romaani taotluslikult sisse kirjutatud. “Piiririik” on jutustatud minavormis, mis Eesti keeles võimaldab tegelase sugu mitte välja tuua ja seega on hea tahtmise (või siis nii tekstilise kui kontekstuaalse tuimuse) korral võimalik eeldada, et peategelane on naissoost. Nii ma ei teagi, kumb variant oleks traagilisem — kas see, et Lukas ei tea, et “Piiririik” kuulub Eesti kaasaegse kirjanduse kaanonisse, või siis see, et ta pole aru saanud, millest see raamat räägib.

  • http://www.facebook.com/people/Hillar-Poldmaa/1427681951 Hillar Põldmaa

    Ausalt öeldes ei ole ma veel näinud õpetajat, kes edastaks oma ainet selle ühele või teisele osale hinnanguid andmata.

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Daniel, mulle tundub, et sa õilistad Lukase postsovjetlikku ksenofoobilist jauramist liigse analüüsi ja tähelepanuga. See jutt oli tal tavaline plastpudeliõllene möla, mida kuuleb iga külapoe taga, seal pole midagi analüüsida.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Igaks juhuks juhin tähelepanu, et selle kirjatöö autor oli tegelikult Tarmo Jüristo aga noh, ilmselt ei muuda see midagi sisuliselt ka Sinu kommentaari juures.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com tarmojuristo

    Njaa, antud asja juures on traagika aga selles, et seda juttu ei aetud külapoe taga, vaid valitsuse pressikonverentsil. Samuti tundub mulle, et sedalaadi “tavalist plastpudeliõllest mõla” kuuleb viimasel ajal avalikult ja Eesti elu seisukohalt päris oluliste inimeste suust liiga tihti, et sellele mitte tähelepanu pöörata.

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Selles on sul paraku õigus… Kommenteeriks veel sedapidi, et Eesti poliitika on täpselt nagu Eesti laiatarbe-ajakirjandus, kus suunanäitaja rolli võtmise asemel toimub konkureerimine madalaima ühisnimetaja osas: “Rahvas ju nõuab!” Võtavad plastpudelist lonksu ja muudkui nõuavad.

    Ega siin muud lahendust ei ole, kui tuleb tasapisi mõistlikumat inforuumi kultiveerida ning sinna jõudumööda ka uusi inimesi pardale vinnata. Ning mida muud see Memokraatki teeb :)

  • allikas

    Ma ei ole “Piiririiki” lugenud, aga miks arvatakse, et kui mees kirjutab, siis on kohe juttu mehest? Naiskirjanikud kirjutavad sageli minavormis mehe või sootuna. Samuti on see hea, et Eestis on sootud asesõnad, sest see lubab lihtsamalt keskenduda tähendusele ja abstraktsematele tasanditele, mitte füüsilisusele. Arvan, et homode õigus abielluda ning elada diskrimineerimiseta on nende inimõigus, lihtsalt ei saa sellest aru, miks minategelast automaatselt meheks peetakse, kuna kirjanik on mees.

  • http://www.facebook.com/ott.heinapuu Ott Heinapuu

    nojah, autor on ise “Piiririigi” kohta öelnud, et talle oleks kyll kummastav olnud, kui naisterahvas seda audioraamatuna sisse oleks lugenud. Õnnepalu luges ise, andes minategelasele meeshääle.

    sellegipoolest ei pruugi seda võtta lõpliku tõena — alati on võimalik tõlgendada võtmes “mida see autor ikka teab” ja käsitada “Piiririiki” autonoomse tekstina, mida pole tarvis tõlgendada seoses autori isiku, tema arvamuse ega teiste tekstide kaudu ;)

  • http://tarmojuristo.wordpress.com tarmojuristo

    Tahtmata siinkohal kaugele “Piiririigi” tekstianalüüsi radadele minna ütleksin ainult, et selle raamatu puhul on paar väga head põhjust miks eeldada, et minategelane on meessoost — nii nagu on ka hea põhjus sellele, miks Õnnepalu seda otse välja toomast hoidub. Siiski, kui romaani hoolikalt lugeda, siis ühes kohas leiab tegelikult ka sellekohase viite.

    Aga igal juhul tasub lugemist, kui seda seni veel mingil põhjusel teinud pole.