Rubriik: Utoopia

reisikiri bonni lähedalt

me olime nädalavahetusel seal bonni lähedal vanas jahilossis ümberringi olid piiniad ja männid viiemeetrised kadakad ja jämedad männid ja kaskede ümber olid mähkunud suurte lehtedega tummad ronitaimed mõned meie seast läksid jalutama ja laanest jooksis […]

Read More

Vestlus vabadusest

Räägi, miks sa ratastoolis oled? See tavaliselt huvitab tutvuse alguses kõiki. Mul on üks lihashaigus nimega Duchenne lihasdüstroofia, mis tähendab seda, et keha ei tooda düstrofiini, mis aitaks lihastoonust hoida.  Igapäevaselt kasutan siis liikumiseks elektriratastooli, […]

Prosuumer. Sissejuhatus.

tumblr_n04nt2e8Mt1tqwckgo1_1280

“Kaua te enda isikuturundusega juba tegelenud olete?”

“Ma ei tegele sellega.”

“Ah? Miks te siia siis tulite?”

“Teie ju ise tahtsite minuga intervjuud teha…”

“Ja kui te intervjuuga nõustusite, siis te juurdlesite kindlasti selle üle, millist kasu te sellest saate?”

“Ei, see ei olnud minu esimene mõte! Ma mõtlesin, et miks mitte juua üks kohvi huvitavas seltskonnas ja vestelda näiteks blogidest…”

“Aga kui see intervjuu tuleb hästi välja, siis te saate ju sellest kasu?”

“Mingil tasandil kindlasti … aga see on väga kaudne kasu…”

“Super, ma panen siis kirja, et te kasutate isikuturunduse kaudseid meetodeid!”

“Ma ei kasuta neid!”

Mis otsast Eesti avalikkus ussitab?

Sten Tamkivi püüdis hiljuti siinsamas ühe Eesti ühiskonda kummitava probleemi löövasse kujundisse: “Napi paari aastaga on totaalselt ussitama läinud Eesti avalik mõtteruum.” Jagan seda diagnoosi (“totaalselt” on ehk väike lõiv löövusele), mistõttu nopin pakutud kujundi üles ja kirjutan veidi konkreetsemalt lahti.

Arvamusveskid

Alljärgnev on õuduslugu. Põhjamaine death metal. Lõpus saavad kõik surma. Kuid alustagem sellest, et Homo Sapiensi sotsiaalmeediakäitumise sarnasust niinimetatud sipelgaveskitele on varemgi täheldatud. Sipelgad, kes on teatavasti pimedad, jätavad üksteisele erinevaid lõhnasõnumeid, mis aitavad leida […]

Minu Õllereklaami sees on midagi*

Eellugu, erinevad hoiatused ja countdown

Eestis tehakse alkoholireklaami 18 miljoni euro eest aastas, väidab Terve Eesti Sihtasutus. Millega seda summat võrrelda? Mäletad seda Reformierakonna “Uhke” kampaaniat 2011. aastal, mil bussipeatused olid kollased ning teles jooksis prime time reklaam, kus inimesed olid uhked? Kuidas see kõik käis mitu kuud üle Eesti, lehtedes, raadios, online’is? No see maksis ametliku info kohaselt kaksteist korda vähem. Nii et jaanuarist detsembrini kulub alkoholiturundusele iga kuu umbes samasugune summa, mis aitas ühel erakonnal võita valimistel peaministritooli.

Poolteist aastat tagasi palus Terve Eesti Sihtasutus (TESA) mul kaasa mõelda alkoholireklaami mõjude teemal ning kuigi osa tööst olen teinud tasuta, olen ma saanud nende käest tasu 3344.- eurot koos käibemaksuga. Ma mainin seda sellepärast, et sa teaksid edasi lugedes, kus ma istun ja seisan. Sest alkoholireklaamist rääkimine on üpris radioaktiivne värk, eriti pärast seda, kui alkoholist on saamas julgeoleku kõrval üks lähenevate valimiste keskseid teemasid.

Alkoholireklaamid on aja jooksul väga kõvasti muutunud. Vaata kasvõi seda fotot 1990. aastate alkoholireklaamist. Kas see võiks ilmuda mõnes tänases ajalehes ilma, et avalikkuses ei hakkaks kõlama süüdistused purjuspäi autoga sõitmise propageerimises?