Miks ta peaks tagasi tulema?

Sten Tamkivi
Külalispostitus Tallinn-Kopenhaageni lennukist

Käesolevat arvamust ajendas mind kokku kirjutama möödunud nädalal Presidendi Kärajatel arenenud vestlus. Eri esinejad muretsesid seal ajude väljavoolu ja nende Eestisse tagasimeelitamise pärast, mispeale Hede Kerstin Luik juhtis tähelepanu, et “Eesti püsimajäämine” ei ole noorte naasmiseks piisav argument. Siis ma twitteridasin oma toetusest sellele ideele ja edasi arenes diskussioon juba Facebooki – modernne värk. Aga usun, et teema piisavalt oluline, et seda mitte ainult Facebooki põhja settima jätta.

Kujutleme ennast hetkeks ühe noore Eesti soost maailmakodaniku nahka. Sa oled hea tervisega, vastupidav ja kohanemisvõimeline. Suudad inglise keeles mõelda, aga hakkama saad veel mõnes teiseski. Juba keskkoolis õnnestus sul olla vahetusõpilasena aasta kuskil Lõuna-Ameerikas või Austraalias. Kui sa anekdoote räägid, suudad teha seda nii, et ei venelane ja etiooplane naeravad – isegi kui nalja esitamine eeldab shoti aktsendi eristamist new yorki omast.

Kuna su vanematel ei ole palju raha, siis orienteerud vabalt Euroopa Liidu ja kolmanda sektori struktuurides, mis võimaldasid sul maksta oma bakalaureuse-semestrite eest Rootsis ja Inglismaal, sest Ameerika ja Singapur tundusid esialgu ebamugavalt kaugel – eks magistris jõuab ka seal ringi vaadata. Sinu sünnipäeval olid kohal kristlane, moslem ja kaks geid – sa ise ei oleks tähelegi pannud, aga üks vana klassiõde kuidagi jutu sees mainis.

Sa veel ei tea, kas lähed kaasa sõprade plaaniga alustada päris oma firmat, veeta aasta heategevusega Aafrikas või korjata oma CV-sse esimesed bränditud read mõnelt globaalselt suurfirmalt, kelle peaküttidega karjääripäeval pisut vestlesid.

Sa põhimõtteliselt ei karda midagi, sest iga päev toob midagi uut ja oled ju hakkama saanud ja pikk elu on veel ees ja kõik uksed valla. Sa ei karda okupatsiooni, sest see oli ammu. Ja ei ole eriti mõelnud, et eesti keele pärast peaks kuidagi eraldi muretsema, sest pea kõigil sinu sõpradel on mingi “oma” keel, mida neil “kodus” räägitakse.

Ja siis su ema küsib iganädalase videokõne käigus, ise mitte eriti lootes, et “ega sa ei plaani koju tagasi kolida nüüd lõpuks?”.

“Miks?”

Sellel hetkel oleks kummastav, kui sinu ema, ei, kogu sinu kodumaa parim vastus, millega ta suudab lagedale tulla on “et Eesti püsima jääks”. Sest tegelikult on üks asi, mida sa kardad: et elu jääb seisma, miski ei arene ja see ongi lõpp-peatus.

Eesti Vabariigi põhiseadus algab nii:
Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki,
[…]
mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade

Riigi alusdokumendi roll on fikseerida aluskokkulepped, mille üle vaidlemiseks enam igapäeavselt aega ei raisata. Seda ei tee ma ka siinkohal. Küll aga teeb muret kui seda universaalset vundamenti käsitletakse valmis majana, mitte stabiilse aluspõhjana, millele rajada midagi uut ja ilusat. On liiga palju värve, detaile ja väärtusi, mis ei mahu põhiseadusesse või kümnesse käsku, aga võiksid mahtuda kummagi järgija maailmapilti.

Me elame maailmas, mis väärtustab kasvu. Startup-firma unistab 10x ja 100x väärtuse kasvust, suur börsifirma stabiilsest 20% aastakasvust, tubli läänemaailma riik mõneprotsendilisest. Majanduslik kasv on üks universaalsemalt mõõdetavaid-võrreldavaid, jah, aga oleks ju labane indiviidi või riigi edu vaid selles mõõtmes vaadata.

Kasvamist on igasugust. Teadlane ahmib endasse üha rohkem varasemat teadmist, et luua selle vahemikesse uut. Sportlane kasvatab musklit, olümpiakoondis kvalifitseeruvate liikmete arvu, mõlemal silme ees arengu mõõdupuuna medalid. Pärdilt ootame üha ajatumaid kõlakatedraale, Kerlilt rohkem nädalaid Ameerika singlitabelites. Bhutani valgustatud monarh kasvatab oma rahva õnneindeksit ja ma kahtlustan, et mitte ainult seepärast, et rahaline GDP on teistes mõnevõrra maas.

Kui sellised inimesed on Eestis (kes füüsiliselt, kes keelelis-kultuuriliselt, maailma jaoks ehk vahet polegi?) ja seega saavutused tulevad sellest Eestist, siis ei klapi kuidagi matemaatika, et kõikide nende kasvavate osade summa, meie oma riik… “jääb püsima”. Miks seada latt nii madalale? Või isegi – mis õigusega saab seda nii madalale suruda?

Mul ei ole midagi selle retoorika vastu, kui see on vaid üks osa suuremast visioonist selle kohta, mis on meie riigi eesmärgid, mida Eesti pakub oma kodanikele — ja mis ehk isegi veel olulisem — millist väärtust Eesti pakub oma olemasoluga muule maailmale. Mõtleme siis selle suure pildi peale ka, arutame seda kaasteelistega ja nõuame oma esindajatelt, kui nad ise juttu sellele ei vii.

Põhiseaduse preambulast jätsin enne kopeerimata ühe teise, mõnevõrra avarama osa selle dokumendi eesmärgist:
pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus

Lihtsalt “säilimine” ei inspireeri, ei pane suurelt mõtlema, ei pane püüdlema paremaks ja suuremaks saama, misiganes mõttes. Ja ei hoia paljusid kodust lahkumast või meelita juba lahkunuid siia kiirelt naasma. Hetkel, kui meie suurim eesmärk on status quo, on selge, et see eesmärk jääb täitmata.

Loe ka:
  • http://twitter.com/kristjanlepik Kristjan Lepik

    Sten, hea lugu!

    Just kõige olulisemaks võikski pidada täna välismaal õppivat (noort) inimest, talle kindlasti ei piisa ainult patriotismi nupule vajutamisest, ta tahaks näha ka head keskkonda, seda nii infrastruktuuri, majanduse kui kultuuri mõttes.

    Oluline on siin ka see, et maailm on täna väga palju muutunud koos tehnoloogia arenguga, riigipiirid on selgelt ähmastunud. Ma tunnistan, et elan 95% ulatuses inglisekeelses meediaruumis, see oleks pea võimatu olnud 15 aastat tagasi. Peame koos sellega ka mentaliteeti muutma.

    Olen ka mõelnud pikalt “Eesti vs. muu maailm” töötamise valikute üle ja minu jaoks kujunes lõpuks kaalukeeleks see, et tahtsin, et lapsed kasvaks siinses kultuuriruumis (juured!) ja ka Eestis on võimalik keskkonna nooruse tõttu rohkem asju ära teha kui staatilisemas lääneriikide keskkonnas.

    Kuid saan aru, et paljude jaoks see otsus on päris keeruline, seega me ei tohiks kindlasti jääda puhkama patriotismi loorberitele, peame pidevalt ja strateegilise plaaniga Eesti keskkonda paremaks ehitama.

  • http://twitter.com/andreaskaju andreaskaju

    oluline on ka mitte langeda igavese riikliku eesmärgiseade peibutavasse lõksu. Olukord, kus mitmed tugevad sotsiaalset kapitali ja ühiskondlikku pidamist omavad arvamusliidrid targutavad uute ühiskonnaüleste eesmärkidega seadmise vajalikkuse üle, on ka leebelt öeldes koomiline. Õnnelik on minu jaoks see päev, kui hinnatakse püüdlemist kui põhiprotsessi – st et ühiskond hindab stereotüüpi inimesest, kes püüab iga päev saada paremaks (õpihuviline, uudishimulik, endalt maailma poole suunatud vaade, introspektsioonivõimeline, kriitiline) ja oma parema äranägemise järgi elada. Ühiskondliku hindamise all ma ei pea silmas muidugi aukirju või diplomeid või muud patronaaži, aga mittetakistavat suhtumist ja poliitikat.
    Ühiskond, mis hädavajaliku ümberjagamise abil sellist, post-modernses ühiskonnas hakkama saada sooviva indiviidi stereotüüpi toetab, on teinud kaugelt rohkem kui plaanimajanduse kombel ühise ressursi allutamist mingitele kvaasieesmärkidele, mis on moraalselt ja sisuliselt ammendunud sel hetkel, kui nad paberile seatakse, sest maailm meie ümber muutub niivõrd kiiresti – see tõdemus on klišeelik, aga see ei tee seda vähem tõeseks. Selliste eesmärkide hulka pole vaja lugeda ainult viie rikkaima või õnnelikema hulka pürgimist, sama naeruväärsed on erinevad katsed strateegilises tasandil lukustada mingeid riiklikke prioriteete või arengusuundi (a la – peame keskenduma biotehnoloogiale, materjaliteadusele ja IT-le ning suunama neile ammendavalt kogu riikliku tähelepanu). Strateegiline käitumine on paindlikkus. Ja paindlikult suudavad käituda inimesed ja organisatsioonid, mis on targad, avatud, õpivõimelised, uudishimulikud

  • http://twitter.com/IndrekIbrus Indrek Ibrus

    Kenasti kirjutatud ja point õige.

    Kinnitan seda oma kogemusega. Peale 4.5 aastat Londonis (enne seda Norras magistratuuris) võtsin jalad selga ja naasesin Eestisse ennekõike ikka sellepärast, et siin anti võimalus midagi uut ja potentsiaalis ehk päris head ehitada. Praegu siis ehitame.

    Et ma töötan akadeemilises sektoris, siis on ju fakt, et Inglismaal on see palju struktuureeritum, konkurents ka tihedam. See toob kaasa, et vähemalt noorteadlase karjääri kestel, mis kestab umbes 10 aastat, ei õnnestu eriti midagi uut luua või ehitada (va. see, et tuleb muudkui avaldada ja seda ägeda õpetamiskoormuse kõrvalt). Siin Eestis aga saab – tööd ja tegemist on hakkajale laokil küll ja veel. Teisisõnu, ma ei naasnud siia nö ainult Eesti pärast. Vaid ka oma karjääri ja tegutsemisvajaduse pärast. Seda ent saatis teadmine, et kui mu tegevus õnnestub, on see Eestile hea. Ja ma usun, et kui need kaks eesmärki õnnesub retoorikas edaspidi ühendada, siis on see väike samm edasi.

    Samas, märgin, et mind nature häirib see kampaanialine “Noored koju” sõnum. Mitte, et see otse vale oleks, aga selles on ka veidi sellist suletuse konnotatsiooni – et pole midagi vaja välismaal ukerada. Tegelikult on ju mõlemat vaja – et mindaks ja siis ka tuldaks ning seejärel uuesti mindaks. Jne. Eesti väikese süsteemina saab võita vaid avatusest. Kuid muidugi sellisest, mille keskel on väike magnet, mis garanteerib mõlemat – nii tsentripetaalset kui ka tsentrifugaalset liikumist. Küsimus alatiseks on, et kui tugev ja milline see magnet on.

  • http://twitter.com/mikktamme Mikk Tamme

    Sten,

    Väärt lugu!

    Aga miks siis ikkagi peaks tagasi tulema? Ja kas on probleem, et ei tulda? ;inu enda väike kogemus SSE Riias õppivaid ja hiljem kaugemale välismaale tööle ning õppima läinud inimesi vaadates näitab, et pärast kogemuste omandamise aega tahetakse tagasi tulla. Mõnus on ju keskkond Eestis. Kui inimene maha rahuneb ja maailma näeb, siis oskab rohkem hinnata. SSE Riia puhul üle 80% inimestest on tagasi tulnud Eesti.

    Lisaks – mis need eesmärgid Sinu arust siis olema peaksid, et tuldaks tagasi?

    Viimaks – kirjeldad väga multikultuurset ja võimekat inimest. Palju neid on üldse, kes sellisel tasemel tegijad on? Äkki tuleks jätta üldised kampaaniad ning võtta tööle “EESTI” head-hunterid, kes tooks Eestlasi tagasi case-by-case nagu üks korralik riik välisinvesteeringuid toob?

    Tevitusi Singapurist,
    Mikk

  • http://twitter.com/mikktamme Mikk Tamme

    Muide Indreku jutt, et Eestis on võrreldes “arenenud maailmaga” kõvemaid väljakutseid võimalik noortel saada, tuletab meelde ühe võimaluse, kuidas Eesti firmasid edukamateks muuta ning ühiskonda rahvusvahelisemaks.

    Paneme (näiteks EASi algatuseks) ja hiljem huvitatud firmade rahad kokku ning hakkama maailma tipp-ülikoolides värbamas käima. Nii nagu McKinsey või Google või kes teab käib. Lihtsalt ühiselt paljudele Eesti firmadele.
    Just selle lööklausega, et kas tahate vastutust ja väärt asju teha mitte lihtsalt pabereid määrida.
    Seda eri valdkondades:
    1. maailmatasemel MBA-sid, et ärisid juhtida ja arenda välisturgudele.
    2. tipptasemel IT inimesi ja muid vahvaid inimesi.

    Jah – alguses pole palk nii hea kui mujal oleks. Aga küllalt palju on maailmas neid noori, kes otsivad mõõdukat seiklust.

    Ja kui tuleb välja, et ikkagi Eesti väga palju rahvusvaheliselt tegijaid talente ei taha tulla, siis on vähemalt neile Eesit tutvustatud.

    See oleks igati lahe asi, mida ette võtta minu arust.

  • Anonüümne

    See olin mina, kes presidendi kärajatel ütles, et meie viimase 50 aasta põhieesmärk on olnud püsima jääda ja et see on praegugi kõige alus. Otsekohe, järgmises lauses, rõhutasin, et “loomulikult ei saa see olla eesmärk omaette, vaid tähtis on hoida ülal eesti kultuuriväli, mis suudaks inimesele pakkuda kõik tähtsamad eneseteostusvõimalused” (või umbes nii). Proua Luik seda teist osa muidugi kuulda ei tahtnud, tal oli nii kiire poliitikule “ära panemisega” – kuulutades, et püsimajäämine pole eesmärk omaette, millele järgnes võidukas pilk ja aplaus.
    Ma tahan selle märkusega öelda, et ei maksa lahtisest uksest sisse murda. Mitte keegi pole püsimajäämist seadnud omaette eesmärgiks. Millele mina tähelepanu tahtsin juhtida, oli see, et kogu meie jutt inimväärsest Eestist ja hvuitavast ning dünaamilisest ühiskonnast on tühi sõnamulin, kui me enne seda (või selle kõrvalt) ei taga ühiskonna minimaalset füüsilist taastootmist.
    Üldiselt läks arutelu põnevaks just enne lõppu, kui Lauri Karp oma ettekande pidas, mis ei koosnenud “pikaajalise finantseerimise” nõuetest, nagu Sutropi oma, vaid lõi tõepoolest midagi visiooni taolist, milline see Eesti olema peaks, kuhu pärast Oxfordi ja Heidelbergi tagasi tuldaks.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    @laurivahtre. Kui jutt käib vaid eesmärkide järjekorrast, siis mulle endale tundub küll, et see ei ole nii selge muna-kana küsimus, et püsimajäämine tuleb enne ja siis alles kõik muu selline pehme ja suleline.

    Ma pakun, et püsimajäämine sõltub väga palju sellest, et inimesed tahavad püsima jääda ning nad tahavad siis, kui neil on võimalus ennast teostada ja tunne ülev. Seda ei saa aga saavutada käsu teel ega hüüetega “tehke õigete inimestega lapsi”.

    Võib olla hoopis nii, et põhieesmärk on luua äge ja ligitõmbav kultuur ning selle peale tuleb ka hästi kõva püsimajäämise tahe just siin ning (et ei oleks väga pehmeväärtuseline jutt, siis ka selle soovi kaitsmise tahe meie NATO liitlaste poolt).

  • http://www.facebook.com/people/Hando-Sinisalu/1119444699 Hando Sinisalu

    Kui ma 15 aastat tagasi USAs magistriõpingud lõpetasin, siis ei tekkinud hetkekski mõtet, et jääks sinna. Eestis oli võimalik asuda meediakompanii direktoriks, USAs oleks pidanud alustama trainee tasemelt. See on tegelikult ka üks oluline argument – väikeses riigis on tunduvalt lihtsam olla “tegija”. Elukeskkonna mõttes on samuti Eestil eeliseid – siin on vaba ruumi ja loodust (katsu näiteks Hollandis leida koht, kus saaks metsas telkida või metsikult järve ujuma minna). Eestis rahvusvahelise äri ajamise suurim takistus on minu arvates täna (nii triviaalselt kui see ka ei kõlaks) lennuühendused. See on Eesti suurim “puue” ja riik peaks selle likvideerimiseks otsustavaid samme astuma.

  • http://www.facebook.com/people/Hando-Sinisalu/1119444699 Hando Sinisalu

    Kui ma 15 aastat tagasi USAs magistriõpingud lõpetasin, siis ei tekkinud hetkekski mõtet, et jääks sinna. Eestis oli võimalik asuda meediakompanii direktoriks, USAs oleks pidanud alustama trainee tasemelt. See on tegelikult ka üks oluline argument – väikeses riigis on tunduvalt lihtsam olla “tegija”. Elukeskkonna mõttes on samuti Eestil eeliseid – siin on vaba ruumi ja loodust (katsu näiteks Hollandis leida koht, kus saaks metsas telkida või metsikult järve ujuma minna). Eestis rahvusvahelise äri ajamise suurim takistus on minu arvates täna (nii triviaalselt kui see ka ei kõlaks) lennuühendused. See on Eesti suurim “puue” ja riik peaks selle likvideerimiseks otsustavaid samme astuma.

  • Anonüümne

    Ohh. Jälle peetakse mind mingiks isamaaliseks juhmardiks, kannel käes ja murumüts peas. No vaadake ometi seda sulgudesse pandud repliiki “…(või selle kõrvalt)…” – see ju sellepärast seal ongi, et rõhutada: see ei ole vundamendi-katuse küsimus; üks põhjustab teist ja teine jälle esimest ning vahepeal nad on mõlemad ning toetavad teineteist vastastikku. Sellest ma ju räägingi!

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=1602586062 Art Lukas

    Pole üldse paha mõte mu meelest. Teine asi, et paljudes neist ärikoolidest on ka päris aktiivne ja kõrgelennuline ettevõtluscommunity. Mu meelest võiks mõelda sellele, et neile läbimõeldult promoda Eestit võimaliku kohana uue start-upi tegemiseks, kui mõni maailmakodanik on juhtumisi otsustanud see Euroopasse luua. Kui ma pool aastat tagasi Inseadis rääkisin, kuidas meil firma saab asutada mobiiltelefoniga allkirjastades, tulumaksu ei pea maksma ja maksuamet saadab ise maili teel meeldetuletusi elektrooniliste deklarite esitamiseks, kuulati mind suu ammuli, sest ega keegi ju ei tea seda. Loomulikult ei suuda Tallinn võistelda Londoniga finantsistide rohkuses või Pariisiga kohapeal elavate jaeklientide arvus, aga igas äris ei pole see ka oluline.

  • Anonüümne

    Miks peaks kodueestlased ära tegema selle töö infrastruktuuri ehitamisel, elukeskkonna arendamisel ja silmaringi avardamisel, et meelitada välismaale läinuid tagasi? Viimased saaksid selle ülesehitustööga palju paremini ju hakkama?!Sellised inimesed on konformistid ja Eesti majandusel on neid vaja, aga mitte riigil. Nende lapsed saavad täpselt samasuguse kasvatuse (“aga mida ma siin töötan, kui mujal saab palju rohkem pappi”) ja ring jätkub.

    Teine asi on inimestega, kellel ei ole reaalselt väljundit Eestis (teadlased jt)

  • Anonüümne

    Mikuga nõus. Sten, sa kirjeldada enda loos inimest, keda, kõigist neist, kes on “jalutama” läinud, on vaid väike protsent. Ja sellised inimesed on igal juhul globaalse mastaabiga ning nende tegemised mõjutavad Eestit ka siis, kui kui ta füüsiliselt siin ei paikne.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Anonüümne

    Tere ka siinses foorumis, Lauri.Ma juhtumisi just ca. aasta tagasi üle pika aja “taastootsin füüsiliselt” ja tulemuseks oli sedakorda tore ning terve poisslaps. Küsimus, mida või keda täpselt ma antud diskussiooni raames taastootsin on aga hetkel veel lahtine. Praeguse seisuga paistab nii, et ma püüan oma pere lähema mõne aasta tulevikku pigem Eestist väljaspool planeerida, seda erinevatel põhjustel, millest mõned on küll ka siin artiklis vihjamisi mainimist leidnud ja mis minu jaoks on küll palju enamat, kui tühi sõnamulin. Kindlasti hakkab mu poeg rääkima Eesti keelt ja loodetavalt ka lugema Eesti kirjandust. Kas ta aga hakkab oma elu elama Eestis või ennast eestlasena identifitseerima sõltub tõenäoliselt just nimelt paljudest neist asjadest, millele Sten viitas ja ilmselt pigem suhteliselt vähe sellest, kus ta juhtumisi “füüsiliselt taastoodeti”.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Ei, seda isamaalise juhmardi ja kandle argumenti ma küll ei tahtnud viljeleda. Ja seda viimast repliiki arvestades – sel juhul ei olegi meie jutu vahel vastuolu. Aga ma arvan, et ka Sten ei pidanud silmas ja mina kindlasti ei pea silmas ühte või teist konkreetset esinemist või inimest. Tõsi on see, et Eesti avalikus väitluses ja näiteks riigimeeste kõnedes räägitakse oluliselt rohkem abstraktsest “püsimajäämisest” ja “iseolemise tahtest”, kuid palju vähem neist asjadest, mis võiksid tõesti inspireerida paljusid nooremaid ja teistsuguse maailmavaatega inimesi (mitte, et nad ka vastu oleks aga lihtsalt ei inspireeri ega kõneta). Ja üleskutse oleks seda laiendada nagu tegelikult viimasel ajal seoses Talendid koju jms projektidega on ka juhtumas.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Mul on Handoga sarnane kogemus. Kui töötasin rahvusvahelise firma Eesti haru juhina, rääkis mu Soome kolleeg tihti sellest, kui õnnelikud on Eesti noored, kes saavad puutuda kokku tegelike probleemidega ning istuda tippjuhtidega sama laua taga. Tema argument oli see, et kuigi mitmes mõttes on meie tase ka madalam, on paljud juhtimisprobleemid maailmas ikkagi sarnased ja seega on Eestis võimalik areneda kiiremini kui näiteks rohkem paika loksunud Soomes, rääkimata mõnest suurest riigist. See on muidugi kõik pikem jutt ja neid tipp-kogemuse kohti on Eestis samas siiski suhteliselt vähe ning ees on palju endisi noori…

  • http://twitter.com/lauranoodapera Laura Noodapera

    Olen pikalt mõelnud, millal keegi sellel teemal Memokraati midagi kirjutab, et saaks noore inimesena kaasa rääkida.

    Olgu etteruttavalt öeldud, et ma ei ole kindlasti see, keda Sten oma kirjatöös kirjeldab. Välismaale on mind viinud vaid lühikesed puhkusereisid, sedagi Euroopa piires. Kuid mida aeg edasi, seda enam tundub, et nüüd oleks aeg asjad kokku pakkida. Selline suhtumine on minu põlvkonnas valdav, põhjuseks esiteks see, et Eesti tundub paljudele kitsaks jäävat, tähtsam roll on aga siin meie ühiskonnas valitsevas mentaliteedis.

    Üldiselt tuntakse, et me ei ole siia tahetud. Haridust omandama minev inimene (olgu siis kutse- või ülikooli, kogemusi on mul mõlemaga) saab oma nahal tunda kõigepealt seda, et teda peetakse pehmelt öeldes tömbiks indiviidiks. Nõudmised on madalad –- mis ma neilt ikka nõuan, nad niikuinii ei oska –-, suhtumine kehvapoolne. Olgu siiski öeldud, et loomulikult on ka erandeid – seda nii õppejõudude/õpetajate kui tervete haridust pakkuvate üksuste seas. Ning see kehtib reeglina ka väljaspool kooli. Tavaline on „vanemate ja targemate“ viis alahinnata ning katsed patroniseerida neid, kes neile esimesest pilgust tunduvad kuidagi ebaadekvaatsed. Põhjus võib olla mis tahes: vale sugu, seksuaalne orientatsioon, vaated, rahvus vm tegelikult marginaalset. Kui noori inimesi nii koheldakse, siis mis peaks motiveerima end siin riigis teostama? Sisemine sund, jah seda küll. Kuid kuidas on nendega, kelle nahk on õhem ning kes ei suuda end lõputult ise tagant tõugata? Iga inimene vajab ju mingitki tunnustust.

    Lahkujatest suurem on see rühm noortest, kes ei teosta oma täit potentsiaali. Tundes, et siin ei ole nad tahetud, kuid ega kuskile eriti minna ka ei ole, sest mis tahes kohas oleks nad lihtsalt immigrandid, tekitab tunde, et ollakse lõksus. Tavaliselt valitakse siis töö, mis võimaldaks äraelamist, kuid pakub tulevikuks suhteliselt olematuid väljavaateid. See on loomulikult seotud ka motivatsioonipuudusega.

    Mida ma selle kõigega öelda tahan, on see, et ma näen enda ümber lõputult palju õnnetuid inimesi, kes ei tunne end oma kodumaal hästi. Kas nad siit lahkuvad või mitte, on nende enda sisemise eelistuse küsimus, kuid need probleemid, millega nad siin silmitsi seisavad, on samad. Tugev ühiskond on õnnelik ühiskond ning minu meelest tuleks teha pingutusi nii selleks, et siit lahkujad sooviksid naasta, kui ka selleks, et siia jäänud tunneks end tahetute ja motiveeritutena. Sest elus ei ole alati kõik enda kätes, soodus keskkond võib teha imesid.

  • http://twitter.com/mikksalu mikk salu

    Minnakse ja tullakse peamiselt ikkagi majanduslikel põhjustel. Ma ei pea siin silmas pelgalt vaene riik-rikas riik valikut, aga arenev-kasvav vs paigal seisev. Ka Eesti (küll ilmselt puudulik) migratsioonistatistika näitab korrelatsiooni majanduskasvuga.
    Avatud ja arenev majandus on parem garantii kui mingi umbmäärane “kojutoomise programm.”

  • Anonüümne

    Mulle näib, et tõstatatud probleemi tuumaks on see, et viimase ajal (mis mõõtkavas keegi soovib mõõta, aga ütleme näiteks, et üle-euroopastumisest alates) saab üksikisik areneda võrreldamatult kiiremini kui suur ühiskondlik üksus (riik, piirkond vms). Ma võin elada lisaks eestikeelsele veel inglise-, saksa-, rootsi- ja hispaaniakeelses mõtteruumis, ma võin küllalt väikese kulu eest liikuda kus ja kui palju tahan ja arendada oma silmaringi laiemaks.

    Ühiskond on paratamatult oma arengus inertsem ja aeglasem (kujutlegem ookeaniaurikut). Ta on ka mõõtmatult rohkemate otsuste ja tegude summa kui seda on andekas, motiveeritud ja arenguvõimeline üksikisik.

    Mina isiklikult tunnen, et ainuke asi, mis võiks takistada minu mõnesse muusse paika elama minekut, on vaid minu kättevõtmine. Ma ei tunne, et miski objektiivselt takistaks. Muidugi tahaks ma, et Eestiski ilmuks kiiremas korras mõnedki keskkondlikud tingimused (mõtteviisi avatus, lennuühenduste tõhusus, et nimetada vaid mõni), mis mujal arengu käigus välja on kujunenud ja mis mulle meeldivad ja mu tegutsemisele soodsad tunduvad, aga see võtab ju aega. (Võttis ju Marshalli plaani toel ja NATO kaitsel aega lääne poolgi.) Aga mõistagi, inimene, ja minagi, tahab elada täna, igal hommikul. Või nagu ütles kunagi Toomas Paul – inimene ei taha elada hästi, ta tahab elada paremini. :)

    Tundub, et sellel “talendid koju” väitlusel ja püüdlustedebatil on Ida-Euroopas pikk ajalugu. Te olete ju lugenud Czeslaw Miloszit, Milan Kunderat, noor-eestlasi, et nimetada vaid mõned. Paistab, et hetkel parema puudumisel on parim, mis me teha saame, luua Eestis väiksemaid ja suuremaid oaase, kus ongi need tingimused, mida soovime. Oaasidel, kui on korralik niisutussüsteem, on tendents laieneda. Või siis mitte neid oaase luua ja minna mujale oaasidesse ja seegi pole mingi rahvus-moraalne surmapaat.

    Ja mis puutub võimalikke tagasitulejaid, siis küllap nutikamad neist (aga nendest me siin ju räägime) tajuvad isegi, et Eestil on mõneski osas (mõtteviisi avatus, lennuühenduse tõhusus etc) veel suuresti areneda ja et see võtab lihtsalt aega.

    Iseasi muidugi kui on tendentse, mis tüürivad Eestit hoopis teistesse suundadesse – nende vastu peab mõistagi võitlema.

  • http://www.facebook.com/tanel.raja Tanel Raja

    Minu arvates on praegune diskussioon üles ehitatud valedele alustele. Kui aknast välja vaadata, siis vaatab vastu sügisene kaamos. Vanemad inimesed teavad, et sellele järgneb veel karge tali, kuid pärast seda saabub soe kevad, uue elu algus. Noorema inimese jaoks võib sügis tunduda maailma lõpuna.

    Oma olemuselt on läbi iga inimene oma elu jooksul kolm faasi, millede vaheline piir on iga indiviidi jaoks unikaalne. Esimene periood on “Mina” ja selle käigus peab inimene, ennast universaalse tõe etaloniks ja kui mingi asi ei klapi, siis on süüdi kas lähiümbrus, või suuremate murede puhul kogu maailm. Selles perioodis saab iseseisvat elu alustav kodanik jalad alla, kaeb maailma ja õpib. Kaasaegne ühiskond on kaelakandmisperioodi mõnevõrra edasi tõuganud, mis tähendab seda, et iseseisvusperioodi algus saabu suhteliselt hilja, kusagil esimese veerandsaja järel. Kuni selle vanuseni on inimese eest hoolitsenud keegi teine — vanemad, ühiskond, riik. Esmapilgul võib tunduda äärmiselt ebaõiglane, et äkitselt tuleb ise hakkama saada. Selle faasi üheks oluliseks näitajaks on ka vajadus oma geene võimalikult laialt levitada.

    Teine faas on “Meie”, kus inimene läheneb teise veerandi lõpule. Kuni sinnamaani üritab inimene enda eluga tegeleda, mammonat kokku ajada, oma isiklike muredega majandada. Äkitselt ühel ilusal päeval jõuab inimesele kohale, et kui ma peaks ühel päeval surema, siis kas keegi mind mäletab? Kas must räägitakse, kas ma olen endast mingi jälje jätnud? Seda asja nimetatakse keskeakriisiks ja kuigi see on tegelikult tunduvalt tõsisem kriis kui elu esimene kriis (miks must enam ei hoolita? Miks ma pean kõik ise tegema?) ei ole see enam pseudoprobleem, vaid tõeline eksistentsiaalne kriis. Mitte kõik ei suuda sellest kriisist ennast läbi vedada. Selle faasi võtmesõnadeks on pere, ühiskond, riik.

    Kolmas faas on “Hõim”. Selle faasi võtmesõnadeks on “et sugu surma ei saaks.” Vanematel naistel tekib tungiv vajadus hoolitseda oma lastelaste eest, vanematel meestel vajadus levitada elu jooksul kogutud teadmisi. Selles vanuses inimesed on tavaliselt väga rahvuslikult meelestatud ning see faas katab inimesse sisseprogrammeeritud vajadust oma geene kaitsta, andes oma järeltulijatele võimalikult suured võimalused oma rolli täita.

    Mis puutub väljarännakutesse, siis need kolm faasi aitavad mõista miks inimesed lähevad. Inimesed, kes lähevad esimeses faasis tulevad peaaegu eranditult tagasi. Selgub, et mujal on täpselt samad lood, ainult toime tulla on veelgi raskem. Selgub, et konkurents on veel tihedam ja klaasist lagi veelgi madalamal. See asi ei ole unikaalne Eestile, näiteks kui lugeda Soome, Saksa, Iiri ja Briti ajakirjandust, siis on neil praegult täpselt samad mured.

    Palju ohtlikumad on teise faasi rändajad. Neid on vähe ja nad lahkuvad peaaegu alati pikaajaliselt, võib-olla isegi jäädavalt. Kui esimese faasi inimesed lahkudes ei võta eriti midagi kaasa, siis nood inimesed lahkuvad reaalsete teadmispagasitega. Kui läheb näiteks teadlane, kes ei saa oma elutööd siin lõpetada kuna võimalusi pole, siis on see halb.

    Kolmandas faasis tullakse pigem tagasi.

    Muide, erinevad kriisid aitavad samuti rändele kaasa. Nimelt praegult on jalgu alla hakanud saama inimesed, kes pole kunagi nõukogude aega näinud. Nende mured on vanema põlvkonna jaoks, kes iseseivuseelset aega mäletavad, lihtsalt niivõrd tühised, et neid ignoreeritakse ja see võib olla üheks põhjuseks, miks noored peavad sideme saamiseks reaalsusega käima välismaal oma vitsasi kätte saamas.

  • Anonüümne

    Mõtlesin küll “rahvus-moraalne surmapatt”, ei teagi, kus see “paat” sisse tuli. Ilmselt mingi rahvuslik kollektiivne alateadvus.

  • Anonüümne

    Tere!
    No aga ma küsin ainult niipalju, et miks siis ühtedel on justkui kohustus seda elu siin Eestis kangesti ahvatlevaks ja tagasikutsuvaks muuta, teistel aga õigus n-ö pilvepiirilt vaadates otsustada, kas nad on nii lahked ja tulevad tagasi või ei tule nad mitte? Ehk teisisõnu tahaksin teada, et kui eeldad, et Eestis tuleks üht-teist muuta ja selleks vaeva näha, siis milline võiks ja peaks olema äraläinute panus sellesse? Olgu või hea nõu näol? Aga mis variandid on veel? Sest ma kuidagi ei taha nõustuda olukorraga, kus ühtedel on nagu (moraalne) kohustus midagi paremaks teha, oma rahva heaks vaeva näha, teistel aga täielik vabadus otsustada, mida oma eluga peale hakata.

  • Anonüümne

    Aitäh, nii need arusaamad üksteist leiavadki. Laste arv tõesti ei ole “enne” ja muu “pä’rast”, aga eks ole naiivne sedagi arvate, et kui teeme elu Eestis paganama põnevaks ja heaks, küll siis sünnivad ka lapsed. Võib ju lausa vastupidi juhtuda. See, miks üks pere saab neli last üles kasvatatud ja teine ühe või ei ühtki, on sama salapärane küsimus kui viiekümne aasta eest. Kõik lihtsad ja selged seletused on osutunud ekslikeks.

  • http://pulse.yahoo.com/_6F3ADHJK6UAAN6G3ZUO43V5B7I Liisbet Sooaluste

    Eestis ei ole lihtsalt mitte midagi teha. Noorte t88puudus on vist Euroopa k6rgeim. Tahaks kyll koju tulla, aga midagi kahjuks ees ei oota. Elan yhes yliindustrialiseerunud L22ne-Euroopa riigis ja iga kord Eestit kylastades tahan lihtsalt rahus metsas jalutada. Eestis on imeline loodus, mis on meie ainus t6eline rikkus. V2ga paljudes riikides on see juba m88dunud n2htus. Eestist v6iks saada t6eliselt eesrindlik roheline 8koriik. Meil on selleks k6ik eelised: telekommunikatsioon on viimase peal, rahvast on piisavalt v2he, et paljusid otsusi v6tta vastu otsedemokraatia abil, mahep6llundust annaks arendada, kui vaid tahtmist oleks. Saaks ehk siis l6puks lahti sellest “postsovietliku mudamylka”tiitlist. Minusugusel noorel inimesel v6ib ju pea t2is olla igasuguseid ideid, aga turule on v2ga raske siseneda, sest eelmine generatsioon on end ysna mugavalt sisse seadnud. Ja neid ei huvita, mis maailmas toimub. Eesti on t2iesti n2htamatu. Aga v6ib-olla just siin saavad v2lismaale suunduvad noored ka kodumaale kuidagi kasulikud olla – n2idata, et yhest pisikesest riigist tuleb ka huvitavaid inimesi, kes huvituvad maailma asjades ja tunnevad end mugavalt globaalse kodaniku rollis. Piirid aina h2gustuvad ja maailm muutub ainult keerulisemaks. Riigid kui sellised loovutavad j2rjest enam oma suver22nsust, v6imu m6iste on muutunud. Nii palju siin maailmas taandub vaid isiku tasandile ja just inimestevaheline globaalne suhtlus on see, mis m22rab meie tegelikkuse. Tuleviku noorte kodu pole mitte Eesti v6i Mehhiko v6i Jaapan, vaid maailm, kus elavad koos eestlased, mehhiklased, jaapanlased ja paljud-paljud teised. Kus keegi fyysiliselt oma koha leiab, ei olegi ehk enam nii t2htis, pigem on oluline, kus inimene end vaimselt ja hingeliselt kodus tunneb. Kui Eestis ei ole piisavalt ruumi uutele ideedele ja kus valitseb intellektuaalne stagnatsioon, siis on raske noori ja v6imekaid inimesi sinna tagasi tuua. Ma ei usu, et masinlikult m6ne suurkorpostasiooni heaks nagu liinit88line iga p2ev raha teenida oleks pea iga v2lismaalekippuja elu eesm2rk. Elus on palju muudki peale selle.

  • http://twitter.com/mikktamme Mikk Tamme

    Lauri,

    Aga kas siin pole mitte lihtne omakasu. Need, kes teevad paremaks ja nö. “talendid tagasi” kutsuvad saavad sellest kasu. Maksutulu suureneb, elu läheb huvitavamaks jne.

    Ehk tegemist lihtsalt neile kasuliku tehinguga.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Anonüümne

    Mulle tundub, et täielik vabadus otsustada, mida oma eluga peale hakata on ühtviisi meil kõigil ja see hõlmab ka valikut selles osas täpselt mille või kelle heaks vaeva näha. Samuti ei ei eelda ma, et kellelgi oleks kas moraalne või ükskõik milline muu kohustus elu Eestis minu jaoks paremaks muuta. Ei ole sellist kohustust, nii nagu minul ei ole kohustust seda elu kellegi teise jaoks ahvatlevamaks teha, kelle arusaamad meeldivast elust minu omadest juhtumisi radikaalselt lahku lähevad.

    Minu esialgse remargi mõte oli aga selles, et “ühiskonda” ei saa “füüsiliselt taastoota”, ühiskond, nagu Sa isegi oma “Suure pettumuse” raamatus näid rõhutavat, ei ole taandatav selle liikmete biomassile ning tänapäeval on aina suurem osa selle liikmetest vabad valima, kas veeta oluline osa oma elust võitlemaks millegi eest, mida nad ise elementaarseks ja enesestmõistetavaks peavad (ja mis on keskkonnana olemas mõne lennutunni kaugusel), või kulutada see millekski muuks.

    Samuti juhiks ma tähelepanu sellele, et need, kes on mujale kolinud reeglina ei leinagi, et “vat kus paha lugu, Eestis ei tehta midagi selleks, et ma tagasi tuleks”. Pigem on küsimus ju ikka sedapidi, et Eestit riigi ja ühiskonnana huvitab üsna elulisel tasemel, et võimalikult paljud inimesed, kes potentsiaalselt võiks sellesse ühiskonda panustada seda ka teeksid.

    Ahjaa, ma ise muide ei näe, et need kaks asja (Eestist eemalolek ja siia panustamine) tingimata üksteist välistama peaksid. Eks omal moel tegin ma seda ka eelmisel aastal Horvaatiast, kas see panustus konkreetselt Sinule meeltmööda oli on muidugi iseküsimus ;).

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Anonüümne

    Mulle tundub, et täielik vabadus otsustada, mida oma eluga peale hakata on ühtviisi meil kõigil ja see hõlmab ka valikut selles osas täpselt mille või kelle heaks vaeva näha. Samuti ei ei eelda ma, et kellelgi oleks kas moraalne või ükskõik milline muu kohustus elu Eestis minu jaoks paremaks muuta. Ei ole sellist kohustust, nii nagu minul ei ole kohustust seda elu kellegi teise jaoks ahvatlevamaks teha, kelle arusaamad meeldivast elust minu omadest juhtumisi radikaalselt lahku lähevad.

    Minu esialgse remargi mõte oli aga selles, et “ühiskonda” ei saa “füüsiliselt taastoota”, ühiskond, nagu Sa isegi oma “Suure pettumuse” raamatus näid rõhutavat, ei ole taandatav selle liikmete biomassile ning tänapäeval on aina suurem osa selle liikmetest vabad valima, kas veeta oluline osa oma elust võitlemaks millegi eest, mida nad ise elementaarseks ja enesestmõistetavaks peavad (ja mis on keskkonnana olemas mõne lennutunni kaugusel), või kulutada see millekski muuks.

    Samuti juhiks ma tähelepanu sellele, et need, kes on mujale kolinud reeglina ei leinagi, et “vat kus paha lugu, Eestis ei tehta midagi selleks, et ma tagasi tuleks”. Pigem on küsimus ju ikka sedapidi, et Eestit riigi ja ühiskonnana huvitab üsna elulisel tasemel, et võimalikult paljud inimesed, kes potentsiaalselt võiks sellesse ühiskonda panustada seda ka teeksid.

    Ahjaa, ma ise muide ei näe, et need kaks asja (Eestist eemalolek ja siia panustamine) tingimata üksteist välistama peaksid. Eks omal moel tegin ma seda ka eelmisel aastal Horvaatiast, kas see panustus konkreetselt Sinule meeltmööda oli on muidugi iseküsimus ;).

  • Anonüümne

    Noh, aga kui nad ei ole omakasupüüdlikud? Kas saab inimesele pahaks panna, kui ta ei ole omakasupüüdlik? Praegu justkui pannakse :-)))

  • Anonüümne

    Eks ma selle jutuga olen üsna nõus, mis siin ikka vaielda. Ühiskond ei ol taandatav biomassile, selles oleme nagunii ühel meelel. Mina lihtsalt leierdan oma ceterum censeot, et on olemas üks kriitiline piir, kust allapoole langedes muutub biomass, õieti tema puudulikkus, otsustavaks. Nagu Pärnus ütlesin: kui võtta akordionimängijalt üks käsi, siis ei mängi ta mitte poole vähem või poole kehvemalt, vaid ei mängi üldse. Ma tahaks, et eestlastega seda ei juhtuks.
    Mis puutub mujale läinute kojutoomisse, siis Sina muidugi ei nõua ei tea mis aseme valmistegemist, aga selliseid lihtsalt leidub. Leidus ka Pärnus, kus öeldi lausa: “Tehke! Ja meie siis vaatame, kas tuleme või ei tule.” Selle peale tekkis küll tahtmine kedagi põrgusse saata. Aga Sina ja paljud teised, kes on tõesti olulised, on teisest puust, ja ma usun, et sellised inimesed ei soovi muud, kui eneseteostusvõimalusi. Just see on see punkt, kuhu kõik koondub. Kui andekatele ja edukatele inimestele ilmneb, et nende eneseteostus on Eestis sama võimalik või isegi võimalikum kui kuskil mujal, siis nad tulevad. Eneseteostusvõimaluste avarus oleneb paljuski ühiskonna käsutuses olevast rikkusest ja rahast. Aga mitte ainult. On muud ka. Mõlemaga tuleb tegelda.

  • Anonüümne

    Olen nõus, et Eestist saaks ökoriigi teha ja et kõik eeldused on olemas, aga tegelikult ei ole mitte ideede genereerijatest puudus, vaid reaalse töö tegijatest ja seda sellepärast, et ei ole vastavat haridust. Vaja on reaalseid oskusi, reaalteaduste kasutamist. Mina ei näe, miks sa ei võiks seda ökoriiki arendada – praegu ju ei takista seda keegi, ka konkurents on väga väike. Sinu maailmakogemus annab sulle selle mõistmise, millised asjad on üleüldse võimalikud, aga kas sul on ka vastavad oskused, mis kõik selle võimaliku ellu suudavad viia. Just selliseid inimesi ongi vaja, kes oma ideed ka ära teevad, mitte ei targuta niisama, et kuidas võiks. Siin ju räägiti, kui lihtne on Eestis midagi ära teha vrd muu maailmaga. Miks siis keegi seda ära ei kasuta? Mis on Sinu vabandus?

  • http://pulse.yahoo.com/_6F3ADHJK6UAAN6G3ZUO43V5B7I Liisbet Sooaluste

    Minu vabanduse leiab minu esimesest lausest. Ma ei jaga arvamust, et reaalteadused on ühe riigi toimimise alus. Et asjad toimiks, on vaja sümbioosi reaal-humanitaar-sotsiaalteadustest. Nt keskkonnaküsimuste puhul aitaks kaasa sulam keskkonnatehnoloogiast, -eetikast ja -poliitikast ja -õigusest. On ette tulnud, et inimesed, kes on võtnud erinevatel põhjustel vaevaks välismaal õppida ja kes on ka erinevad (spetsiifilised) oskused omandanud, võivad koju naastes leida end olukorrast, kus on raske oma erialale rakendust leida (olgu see siis reaal- või humanitaarala). Koju võidakse ju kutsuda, aga noortel pole kerge eikuskilt alustada. See ei ole muidugi vaid Eesti probleem, suures osas Euroopa riikides on olukord analoogne. Aga ma rohkem ei targuta, ehk ühel päeval teeme oma ökoriigi ära :)

  • http://www.facebook.com/people/Andres-Toode/100000456632945 Andres Toode

    Mul on siin muidugi hea targutada, sest sellel ajal, kui minul see “mina”-faas esines, polnud piirid sugugi nii lahti ja maailm nii globaalne kui täna (pean silmas pigem omaenda mõtlemises olnud piire ja maailma), seega tegelen mõneti oma sundvalikute tagantjärele vääristamisega.
    Aga selle esimese veerandi ja ka päris suurt juppi teisest veerandist oma elust nii või teisti suuremalt jaolt Eestis veetes ja järelikult ka oma energiat siinse keskkonna parandamiseks ja arendamiseks rakendanuna tekitab minus pisut kummastust (ka siin esindatud) nooremate arvajate arusaam, justkui ei saaks Eestis elada sellepärast, et siin mingid tingimused nii hästi ei sobi. Ok, kui tegemist on klimaatiliste tingimustega, siis sinna pole tõesti midagi parata ja isegi kasvuhoonegaaside intensiivne õhku paiskamine ei anna tõenäoliselt kiiret tulemust :) Kuid enamasti on nimetatud selliseid põhjusi või tingimusi, mida oleks võimalik muuta ja mille muutmine võiks olla väljakutse.
    Kuna tänane maailm tõesti piirideta on, siis tegelikult pole ju suurt vahet, kuskohas täpselt hetkel resideerida ja väljakutseid vastu võtta. Ka Eestis aadressi omades tähendab nende väljakutsete realiseerimine nii või teisti lühemaid või pikemaid “väljasõite”, rahvusvahelist suhtlust, jne. Ehk küll aeglasemalt kogunevat materiaalset heaolu, aga julgen kinnitada, et teadmine – sinu tegevus on aidanud kaasa siinse ühiskonna (kasvõi mikrotasandil) paremaks muutumisele, pole sugugi vähe väärt.

  • http://www.facebook.com/people/Hando-Sinisalu/1119444699 Hando Sinisalu

    Kas Eestis koheldakse noori halvemini kui Lääne- Euroopas? Mul on just jäänud vastupidine mulje – et just Eestis on tänu väiksele ja paindlikule ühiskonnale noortel lihtsam ennast teostada. Läänes on kogu süsteem väga täpselt paigas ja kuhugi väljajõudmine võtab rohkem aega.

  • http://twitter.com/mikktamme Mikk Tamme

    Kindlasti ei ole mõtet pahaks panna kui keegi pole omakasupüüdlik.

    Praeguses kontekstis tähendab see aga seda, et kellelgi pole moraalseid kohustusi, millekski. Kui Eestis olevad inimesed leiavad, et nende majandusarengule või emotsionaalsele rahulolule oleks parem, et välismaale läinud talendid tuleks tagasi, siis tuleb sellega tegeleda.
    Kui Eestis olevad inimesed leiavad, et selle arvelt majanduskasvu ei taheta ning emotsionaalselt pole sellel ka miskit väärtust, siis ei pea “lillegi liigutama,” et neid ära läinud talente tagasi tuua.

    Ja teiselt poolt on see nende talentide suhtes – kui inimene tõesti suudab elada palju paremini – nii materiaalselt kui veel tähtsam oma arengu ja rahulolu poolest, siis miks ta peaks tagasi tulema?
    Samas ei tasu unustada, et paljudel inimestel on sõbrad Eestis, neile meeldivad Eesti metsad ja loodus, üksjagu on tegelikult ka huvitavaid töökohti ja võimalusi ettevõtteid luua (eriti kui oled ettevõtliku hingega ära tegija, mitte ainult spetsialist)

    Ehk kellelgi ei saa ühtki moraalset kohustust panna. On valikute küsimus, mida tahetakse teha.

  • Anonüümne

    Inimestel siiski on moraalsed kohustused. Mitte ainult oma lähedaste ees, vaid ka oma rahva ees. See ei tähenda mingit padupatriotismi, aga nii nagu inimene ei saa ennast teostada ainult tänu iseendale, nii ei saa ta ka elus mõleda ainult iseendale. Iga suurem kooslus, mille hulka inimene kuulub, annab talle midagi, aga ka nõuab midagi. Kasvõi tähelepanu, veidi aega, teatavat energiakulu. Kasvõi eemalt. Kasvõi Okeaaniast. Kuid see kõik on juba kasvatuse küsimus. Kui me sisendame oma järeltulijatele, et nad ei võlgne kellelegi midagi, mingeid moraalseid kohustusi ei ole, mõelgu vaid endale, siis lahkume me inimsuse tasandilt.

  • http://www.sandersaar.com Sander Saar

    Väga hea lugu, nii mitmeski kohas oli äratundmist ja pani see üleskutse ka mind mõtlema.

    Tudengid välismaal (minu kogemuse põhjal) on vägagi nö patriootlikud ja valmis aitama kaasa Eesti arengule. Mõistame ju hinges, et oleme väikesed, kuid seda rohkem tahame korda saata. Sellega seoses tuli mõtteks ka uus lähenemine sellele kampaaniale, mis ehk rohkemgi Eesti majandusele ja ettevõtjatele kasu tooks.

    Jagasin oma vaadet siin videos: http://bit.ly/aVS6nB

    Kuhugi ei ole kadunud Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine, Eesti uudistele kaasaelamine jm. Tuleb lihtsalt hoida ja ka luua uusi huvitavaid sidemeid Eesti ja välismaal elavate/õppivate/töötavate eestlaste vahel, eelkõige pidades silmas oskusi ja kontakte mida noortel üle maailma kogutud on :)

  • http://www.facebook.com/randruut Mihkel Randruut

    Nõus – kes tahaks olla eestlane kui see tähendaks vaesust ja rumalust.

    Küsimus on, kas piisab keskpärasusest? Kui vaadata erinevaid edetabeleid siis oleme pea kõikjal keskpärasuse etalonid. Ei vaesed, ei rikkad; ei tervemate ega haigemate seas. Hallid kujud seega,

    Ühest küljest on kindlasti võimalused, mis Eestis noortel on võrreldamatult suuremad kui suurtes jõukates riikidest. Teisest küljest on konkurentsi puudumine paljus viinud selleni, et lepime samuti keskpärasusega nii oma riigijuhtimises kui isiklikes tegevustes.

    Mida need tagasi tulnud talendid Eestis peale hakkavad? Püsimajäämiseks on vaja mõista, et 1/5 rootslase palgataseme saavutamine või erilist pingutust mitte nõudev inseneritöö ei rahulda enam 95% ajast muu maailma inforuumis viibijat. Talendid tulevad koju kui neile pakkuda väljundit, mida kahjuks suudavad täna teha vaid käputäis ettevõtteid Eestis.

    See mis motiveeriks talente tagasi pöörduma oleks võimalus midagi uut luua. Ning mitte vaid teoreetiliselt ning moraalsele toele tuginedes vaid reaalsete eurodega. Vaja oleks “Talentide fondi”. Olgu siis eneseteostuseks globaalsele turule suunatud ettevõtte asutamine, ülikooli juures uue maailmatasemel teadussuuna arendamine või uue kultuuriliikumise algatamine. Küsimus vaid, kui palju neid talente ikka koju oodatakse kui see tähendab kellegilt mõne palakese ära võtmist…

  • Anonüümne

    Tõesti palju hästi läbimõeldud ja huvitavaid postitusi on siin, sh. vestluse aluseks olev Steni arvamus. Kuivõrd on nii juhtunud, et viimased umbes 7 aastat olen ise ka väljaspool Eestit õppinud ja töötanud, siis kogu see presidendi poolt algatatud arutelu köitis ka minu tähelepanu ja pani mõtlema. Kõigepealt ütlen kohe ära, et ma ei pea end üldse mingiks eriliseks talendiks ning ilmselt ei ole seda ka 95% ülejäänud eestlastest, kes erinevatel põhjustel lühemaks või pikemaks ajaks maailma seiklema on läinud.

    Kindlasti on teatud kontingent Eestist viimastel aastatel lahkunud lihtsalt väga pragmaatilistel majanduslikel kaalutlustel – võibolla Eestis teenitud palk ei võimaldanud hästi ära elada ning kusagil mujal maksti piisavalt palju rohkem, et ära kolida. Teise grupi kolijate jaoks seevastu on peamine tõuge soov silmaringi avardada, midagi uut õppida, tegevushaaret laiendada ja ennast lihtsalt proovile panna. Kumbagi motivatsiooni ei saa iseenesest halvaks panna ja omas valdkonnas andekaid inimesi (kutsume neid siis talentideks) võib ju tegelikult olla mõlemas rühmas, kuigi nende „tagasitoomise“ strateegia peaks ehk olema erinev.

    Ma loomulikult ei ole esimene, kes sellele viitab, aga kogu see debatt ja teema püstitus on minu arvates ebaõiglane andekate ja tegusate inimeste suhtes, kes on palju suuremad talendid kui valdav enamik Eestist lahkunutest, kuid on otsustanud jätkuvalt Eestis tegutseda. Sellega seonduvalt – üldine eesmärk võikski ju hoopis olla Eestisse võimalikult suure hulga talentide koondamine. See sisaldab (a) talente, kes on jätkuvalt Eestis, (b) eestlastest talente, kes hetkel juhtumisi ei ole Eestis ning (c) talente, kes võibolla ei olegi veel kunagi Eestis käinud. Ja see ei sisalda suurt hulka eestlasi, kes on Eestist lahkunud.

    Igaks juhuks pean siinkohal lisama, et ka minu arvates oleks tore küll kui Eesti oleks ka edaspidi eestlaste nägu, aga võitluse juures nn. talentide nimel ei peaks küll liiga palju selle pärast muretsema, et mis riigist keegi parasjagu pärit on. Samuti on loomulikult oluline, et andekatel Eesti noortel oleks piisavalt võimalusi end rahvusvahelisel tasemel täiendada ja enda talenti arendada. Aga see vist täna probleemiks ei ole. Küll nad lõpuks ka tagasi tulevad. Näiteks ma arvan, et mina küll millalgi kolin enda perega tagasi Eestisse ja ma üldse ei oota, et keegi Eesti riigis selle jaoks midagi tegema peaks. Isegi ma arvan, et talendid ei oota seda… Lihtsalt tuleb tagada, et ka Eestis (või Eestist) oleks võimalik põnevate asjadega tegeleda ja ma usun, et see on ka täna võimalik.

    Lõpetuseks veel võin enda kogemusest kinnitada siin eelnevalt juba kõlanud arvamust, et sageli on väljaspool Eestit elavad eestlased meeletud Eesti patrioodid, kes igal sammul Eestit promovad, kõiki Eestiga seotud üritusi suurelt tähistavad jne. Ja ma ei räägi praegu mitte endast, kuigi proovin ka ise seda jõudumööda teha. Aga igatahes usun, et Eesti huvides võibki tegelikult olla, et teatud hulk selliseid patrioote elakski väljaspool Eestit ja mida suuremad talendid nad seejuures on, seda parem.

    Siiski veel ka üks väga praktiline mõte. Eesti riik võiks tagada, et Eestis oleks piisavalt lihtne saada inglisekeelset haridust igal tasemel. Minu lapsed näiteks räägivad kodus eesti keelt ja mängivad mitmete teiste eesti keelt rääkivate lastega. Aga siiski lapse mingist vanusest alates ma oleksin mures, kas tema jaoks 100% eestikeelsesse kooli minek liiga raske muutus ei ole. Või vähemalt võiks olla varuvariant olemas kui lapsel ei lähe uues keskkonnas hästi. Ilmselt tegelikult meie saaksime kuidagi hakkama, aga see Indiast pärit ja uusi kogemusi otsiv tippinsener, kes praegu võibolla kaalub Tallinnasse kolimist, ei saa kindlasti enda lapsi tavalisse Eesti kooli panna.

  • Anonüümne

    Madis viitas õigele asjala – me peaks samaaegselt koju kutsumisega väärtustama rohkem ka neid talente, kes meil siin Eestis jätkuvalt edasi on. Muidu võibki tunduda, et riigi ja rahva jaoks on olulisemad need kes on läinud – seega võib kergesti tekkida vastupidine reaktsioon: lähen parem ära ja las nad siis meelitavad mind tagasi..

  • http://www.facebook.com/mairold Mairold Vaik

    Sõnastan ümber oma paar aastat tagasi Saaremaale tagasirände üle mõtiskledes väljaöeldut:

    Välismaal elavate eestlaste tagasituleku hüvede nuputamise asemel tuleks rohkem keskenduda sellele, kuidas oleks endal EESTIS parem elada. Mida saaks omalt poolt ette võtta, et sul oma külas, tänaval, töö juures või vaba aega veetes veelgi parem oleks? Mitte ainult isiklikus elus, vaid ka kogukonna mõttes ja teisi arvestades. Küll siis kaugelolijad märkaksid, et kohalikud SIIN on viimasel ajal õnnelikumad ja tülitsevad omavahel vähem.

    23. august 2008: Mis mind Saaremaale elama meelitaks?
    http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=2&artid=8754&sec=0

  • http://www.facebook.com/people/Riina-Einberg/100000863143943 Riina Einberg

    Kas Pärt peaks tagasi tulema? Või piisab, et ta meid inspireerib, viib inimesi kokku Eesti noorte tegijatega, siin käib ja temaga saab vestelda? Mis siis sellest, et ta välismaal on. http://www.nytimes.com/2010/10/17/magazine/17part-t.html?_r=1

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Uhoh, eelmine nädal oli mõnevõrra kiire ja mõtlesin, et “küll nädalavahetusel tulen ja löön ka jätkuarutelus kaasa”, aga siin juba kõik jutud aetud… :)

    Igatahes suur tänu tagasiside ja heade (selle all mõtlen sisulisi ja konstruktiivseid, mitte ilmtingimata ainult nõustuvaid) kommentaaride eest.

    Minu enda jaoks on kõige põnevam edasiarendus just see, mis puudutab Eesti kasvamise ja arenemise mudeleid, mis ei ole rajatud ainult teatud koguse biomassi paiknemisele neil 45,000 ruutkilomeetril. Kus on ruumi eestlusele nii “kodus” kui “võõrsil”. Mingi ühine väärtusruum, mingid maailmale pakutavad unikaalsed hüved, 21. sajandi vääriline infrastruktuur, mille täielik kasutamine ei ole piiratud füüsilise asukohaga. Eesti kui meeleseisund, kui soovite. Ja siis geograafiline koht, kus see seisund on kõige tugevam maailmas, aga mitte eksklusiivne.

    Ahjaa, ferdinandlutt – Memokraadis on hea tava rääkida oma nime all.

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Võibolla läheb jälle liig lingvistiliseks, aga minu jaoks on see, mida Sa kirjeldad (“meie riik on koht, kus on hea olla inimesel, kes tahavad iga päev saada paremaks..”) täiesti OK viis ühel riigil omale pikaajalist eesmärki sõnastada. Oluline, et selline eesmärk a) ei oleks vaid loosung (s.t seda rakendataks sisuliselt igapäevases riigijuhtimises, tegevuste prioretiseerimisel ja nende tulemuse mõõtmisel) ja b) omaks parteide-ja-valimiste-ülest kokkulepet ja laiemat ühiskondlikku tuge. Lähim asi sellisele b)-viisil sõnastamisele täna on minu arvates just Arengufondi kasvuvisioon… aga kuidas saab selle dokumendi puhul a)’ga…?

    Võimalik, et siin kõlbab laenata ärimaailmast mitmetasandilisemat tuleviku kirjeldamise “keelt”. Visioon – missioon – strateegia – taktika jne. Kus igal tasandil on erinev ajaline horisont ja võimalik detailsuse aste. Sellistesse mudelitesse mahuks kenasti kõrvuti nii Sinu kirjeldatud püüdlemist kui sellist hindav pikk eesmärk, kui vajadusel ka sellele käegakatsutava fookuse seadmine lühiajaliselt (“selle 5-10a jooksul on fookuses need valdkonnad”).

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Daniel sõnastas üsna täpselt selle laiema motivaatori, mis ajendas mind kirjutama. Teksti soovitud mõte jääb samaks kui eemaldada too esimene kontekstilõik, kus viited ühele üritusele ja ühele ütlejale. Ehk siis puudus igasugune plaan just Hr Vahtre veel varem öeldud laused väär- või üldse täpsemalt tõlgendada.

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Formaadivabadus võimaldas mul tolle hüpoteetilise näidis-inimese lausa välja mõelda.

    Ma poleks üllatunud kui 1:1 kirjeldatud tüüpi ei olekski veel olemas. Aga kümme või sada või tuhat erinevat, kelle summat kirjeldasin — kindlasti on.

    Ja need, kes ennast vaid 10% ulatuses ära tunda said, kas ka nende puhul saab eeldada, et neil on piisavalt globaalset haaret, et see iseenesest Eestini tagasi ulatub? Või peaks Eesti enda käe natuke vastu ulatama?

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Absoluutselt. Ühiskonnas ei saa olla mingit maailma mõttes keskpärase sisuga “tavakodaniku elukvaliteedi paketti”, mille residendid on enda maksutaha eest ostnud ja siis Estonia DeLux lisavarustust, mida müüakse ainult välispassi esitamisel.

    Tipptalentide puhul ma läheks veelgi kaugemale, eristada ei tohi mitte kodu-eestlasi ja välis-eestlasi, vaid üldse mitte mingil rahvuse, nahavärvi või senise passi pinnal. Kui Nobeli preemia laureaat tahaks Tartus elada – oleks me ilmselt rahul ja küll ta ka oma elukvaliteedi säilitaks. Kui tavaline PhD – siis vast ka. Aga magister? Magistrand? Keevitaja? Kuhu me selle talendi-piiri tõmbame?

  • Anonüümne

    Estonia State of Mind on päris hea loosung ka:)

  • http://www.facebook.com/people/Riina-Einberg/100000863143943 Riina Einberg

    Milline Eesti mulle meeldiks. Mis võiks olla Eesti missioon. Mis on Eestil maailmale anda. Maailmakodanikke (metropoliite), kellel on midagi maailmale anda. Ja uskuda, et küllap need andmised tulevad kaarega ka meile tagasi.
    Eesti võiks olla koht (ja juba ongi, mingil määral), kus on hea lapsi kasvatada. Julgeteks, avatuteks, loomingulisteks.
    Sellisteks, kellele ei olegi õnneks palju vaja. Puhas loodus, turvaline keskkond, kus on võimalik lapsele anda vabadust omapäi tegutsema õppida.
    Hea haridus (vähemalt kuhugi maani, baas). Toredad kaaslased, kellega hoitakse kontakti ka hiljem. Need, kes seda on saanud viimase aastakümne jooksul ära läinutest – on suhted säilitanud, siia midagi tagasi toonud ja edasi viinud. Ka täiesti tavalised inimesed, mitte ainult geeniused.
    (ja mitte selle pärast, et Maksuamet oleks seda neilt nõudnud või mõni kuri seadus) Vahel on seda teinud nende järglased. Vahel on see tulnud kaudselt – midagi, mida nad on andnud maailmale, on jõudnud Eestisse kui osasse maailmast. Kas Eestile andmine peaks olema kohustuslik või vabatahtlik?
    Antakse siis, kui tuntakse, et ollakse midagi saanud? (Tegelikult on ju juba täna nii, et kohustuslikust andmisest on võimalik kõrvale hiilida, ise reguleerida palju raha Eesti riigile jõuab.) Eesti on tegutsemiseks natuke väike – on paratamatu et siit minnakse välja oma tegemiste ja arenguga (kas siis virtuaalselt või füüsiliselt). Aga see tuleks pöörata enda kasuks, mitte üritada sunnismaisust põlistada, hirmsat tragöödiat sellest teha.

  • http://twitter.com/kristjanjansen kristjanjansen

    Kõrvalteema: mind on alati kummastanud, kui sujuvalt on eesti keeles sünonüümideks saanud “kasv ja areng”. Kas Arengufondi kasvuvisioon või Kasvufondi arenguvisioon?