Daniel Vaarik
Kui ma 2008. aastal Vilniuses ühes Didžioji tänava sisehoovis asuvas üürikorteris Memokraadi nimelise blogi püsti panin, ei osanud ma undki näha sellest, et kaks aastat ja 180 postitust hiljem ulatab Hans H. Luik mulle Rahva Raamatu raamatupoes Oivalise Ajakirjanduse preemia.
Ei osanud ma seda ette näha isegi paar päeva enne võitja väljakuulutamise üritust ning seetõttu arvasin, et ma ei jõua sinna kohale minna. Mul oli samal ajal tarvis reedel Pärnus toimuvat loengut ette valmistada. Kuid siis saabus Hans H. Luige assistendilt sõnum: “Hans palus edasi öelda, et on väga oluline just Teie osavõtt homsel preemiaüritusel,” ning sel hetkel hakkas mulle koitma võimalus, et äkki ma osutungi preemia saajaks.
Ma olen elus varemgi auhindu saanud, näiteks ükskord valitsuse kommunikatsioonibüroo juhina kingiti mulle kobakas savist ruupor, sest ma olevat olnud aasta parim pressiga suhtleja. Ma ei tahtnud kedagi pahandada ja seepärast jätsin enda teada, et ma uputasin selle veel samal päeval Kärevere sillalt Emajõkke (lootes, et looduslik materjal ei tekita keskkonareostust). Ruupor solvas mind kuna see esindas tagurlikku lähenemist avalikule suhtlemisele, minu jaoks oli see hääletoru ühepoolse propaganda kujund, pealetükkiv ja kuulajaga mittearvestav. Samas usun, et kinkijad tahtsid ainult head. Ruuporisse karjumine oligi lihtsalt inimeste tavaline arusaam sellest, mis tööd ma tegin.
Seekordne tunnustus on aga eriline ning ma usun, et see on kõige olulisem auhind, mida ma saanud olen. Mul on hea meel, et Memokraati ning siin ilmunud tekste on märgatud ning on olemas inimesi, kes arvavad, et see on väärt tunnustamist, kuid ma usun, et auhinna andmine kellelegi, kes blogib, kannab endas veel mingisugust sõnumit, mingit olulist kommentaari muutuva ajakirjanduse kohta. Milline see täpselt on, jääb ilmselt igaühe otsustada, kuid üks mis kindel, et miski pole enam kindel, kui meediaauhindu jagatakse blogijatele.
Seda blogi asutades tundus mulle, et kriitilisi tekste meie elukorralduse kohta on liiga vähe ja needki, mis olemas on, on liiga keerulised ja akadeemilised. Samuti tundus mulle, et ajakirjanikud esitavad liiga vähe küsimusi ning mõnede teemadega nagu näiteks demokraatia, ei taha nad alati tegeleda, sest neile tundub, et sellised asjad on kulunud ja leierdatud. “Ei huvita lugejaid,” nagu öeldakse. Samas me teame, et need teemad ei tohiks kunagi kuluda ning valvsus nende hetkeseisu osas ei tohiks kunagi kaduda.
Kahe aasta jooksul on siin sõna võtnud suur hulk inimesi peale minu, nende seas näiteks Sten Tamkivi, Tarmo Jüristo, Kristjan Lepik, Eero Epner, Wolfgang Drechsler ja Ilmar Raag ja teised. Vähesed teavad, et mõne aeganõudva tehnilise küsimusega on aidanud mitmed sõbrad ning praegune logo kujundus on tehtud Martin Rästa poolt.
Memokraadi enda lugejaskond ei ole küll suur, kõikudes kuskil 3000-4000 lugeja vahel kuus, kuid olulisemate postitustega on peaaegu alati käinud kaasas nende refereerimine nii öelda päris ajakirjanduses. Viitamine võttis eriti suured mõõtmed eelmisel nädalal, kui erakondade nõustajatest rääkivat postitust refereeris pikalt kokku viis erinevat meediakanalit, kelle kogulugejate arv ilmselt kattub sel hetkel kirjutavat meediat jälginud lugejate koguarvuga Eestis.
Lühidalt öeldes, aitäh kõigile.
P.S. Esinesin auhinna teemal ka näiteks eelmisel nädalal Mihkel Raua saates Kolmeraudne, mida saab huvi korral vaadata siit.