Kust tulevad parteibroilerid?

Daniel Vaarik

“Broiler on erilist tüüpi kana, mida toodetakse liha saamise eesmärgil.”

Wikipedia

Professor Ülo Kaevats kutsus eelmises Vabariigi Kodanike saates üles, et ministrite nõunikud võiksid targemad olla. Viimasel ajal olen ma  ka mitmest teisest kohast kuulnud, et tipp-poliitikud ei saa head nõu, sest nende erakondlikud nõustajad on liiga keskpärased ja sobivad vaid lihtsakoelisi ülesandeid täitma, teisisõnu, nad on parteibroilerid. Ma olen ka nõus, et mõnigi kord see nii on, kuid kas me saame öelda, et broilerid on ise tekkinud? Kust nad üldse tulnud on?

Umbes 12-13 aastat  tagasi hakkas erakondade vahel võidujooks, kellel saab olema vingem järelkasv ja noortekogu. Võisteldi nooremate valijate häälte ning tuleviku nimel, mis pidi ju kuuluma noortele. Nagu tavaliselt, avastasid Keskerakond ja Rahvaliit teistest hiljem, et  noori on vaja, kuid peagi hakkasid ka nemad teadlikult järelkasvu värbama. Noorteorganisatsioonid tugevnesid kiiresti, kuid selle amokijooksu käigus ei mõeldud piisavalt poliitikahuviliste noorte hariduse peale ega selle peale, milliseid väärtusi need inimesed võiksid kandma hakata.

Veel enam, tekib küsimus, miks on erakonnad kasutanud just oma noorteorganisatsioonide liikmeid suhteliselt räpaste ürituste läbiviimiseks nagu näiteks anonüümse sõimu produtseerimiseks meediaväljaannetes, seinte sodimiseks ning muudeks asjadeks, millest “ametlik erakond” saab kergesti taanduda? Muidugi, on mõningaid idealistlikke noorerakondlasi, kuid ma pakun, et see on siiski nišiteema. Ehk mäletate veel aegu, kus mõned noored tassisid näiteks väikeste summade kaupa oma erakonna kontorisse kellegi teise raha ning üritasid väita, et on selle oma napist tudengiteenistusest kõrvale pannud, kui see polnud valimisseaduse mõttest kõrvale hiilimine, siis mis veel oli?

See kõik andis ju noortele mingi signaali ja õpetas neile selgeks mingisuguse käitumise mudeli. Aga veel olulisem on see, mis jäi õpetamata. Tänastest tipp-poliitikutest enamus  on tulnud poliitikasse mõne muu eriala taustaga. Kes on olnud ajaloolane, kes on olnud majandusgeograaf, jurist või insener, kuid miks on nad julgustanud oma erakondadesse tööle tulema lõpetamata haridusega noori? Kindlasti on ju võimalik kultiveerida erakonnaski suhtumist, et parteile tööd tegeval inimesel võiks olla kõrgharidus? Kindlasti oleks võinud maksta noortele isegi haridustoetust kohustusega tulla viieks aastaks peale kooli lõppu erakonnatööle aga siis juba teadmistega, mis aitaksid poliitikat paremini kujundada?

Kui me vaatame tänaseid tipp-poliitikuid, siis on neil olnud peaaegu 20 aastat aega, et teha midagi olulist ära erakondade järelkasvu kujundamisel. Kindlasti on erakonna juhtidel ju mõju sellele pinnasele, kust võrsuvad erakondade tulevased abimehed? Anda eeskuju, ja õpetada, kuidas saaks teha paremini? Nad saavad ju mõjutada seda, milliseid noori erakonda kutsutakse, mida neile õpetatakse, millistesse tegevustesse neid suunatakse?

Aga nad ei ole seda ilmselt teinud ja ma ei tea, kas põhjus on oskamatus või tegelikult isegi hirm järeltuleva põlve ees.

Vaadates broilereid, siis on nende haridus tihti märkimisväärselt nõrk ja tulevik suhteliselt tume. Miks? Sellepärast, et kui te olete näiteks mõne  hea ülikooli lõpetanud ja elus midagi saavutanud eestlane, siis on kõigi erakondade uksed teie ees ristseliti lahti ning te toote erakonnale ühe hoobiga palju rohkem hääli kui 10-15 aastat nõmedaid ülesandeid täitnud õnnetu broiler, kes kõrghariduse puudumisel saab lõpuks talle pudenenud ministeeriuminõuniku tiitli taha tabava lühendi “kt.” ehk “kohusetäitja”.

Siit tekib mitmeid uusi küsimusi, näiteks see, et kas tipp-poliitik on kuidagi broileri ohver või vastupidi. Ning kõige selle peale ei saa ma ütelda muud, kui et kui Eestis on liiga palju parteibroilereid, siis vastutavad selle eest ka need inimesed, kes neid sellisteks kasvatanud on.

Written by Daniel Vaarik