Räägitakse, et Inglismaa kuningas Edward I karjus kord ühe kirikutegelase surnuks. Vaadates Eesti avalikke tekste, tundub mulle vahel, et surnuks sõimata üritatakse ka meil. Vastavat statistikat mul pole, kuid ma julgen väita, et Eestis sõimatakse väga palju. Sõim netikommentaarides. Sõim töökohal. Poliitikud sõimavad. Peaminister sõimab. Rahandusminister sõimab. Pulbitsev viha on nii suur, et kui selle energia rakendada millegi kasuliku heaks võiks öösiti valgustada kõik Tallinna tänavad või ehitada üles pool tuleviku Eestit.
Mis toimub inimese peas, kes enne avalikku esinemist väitlusloogika korrastamise asemel loob nimekirja solvavatest märkustest ja siltidest, millega rünnata oponenti? Mis toimus Andrus Ansipi peas, kui ta nimetas netikogukonda seemnesööjateks? Mida arvab Jürgen Ligi, kui ta saatis kaks aastat tagasi öise ähvardavas toonis e-kirja ERR-ile või nimetas hiljuti noort erakonnakaaslase kriitikat riiklikuks kuriteoks? Kõik on vaenlase poolele üle läinud? Kõik tahavad neile halba?
Või võtame Rein Langi ning tema “lumpenproletariaadi”. Vahel öeldakse selle kohta “reljeefne väljendusviis”, kuid see ei muuda asja kuidagi positiivsemaks, reljeefsus lihtsalt peidab piinliku tegelikkuse ühe segasevõitu kujundi taha. Reljeef, mis on iroonilisel kombel nüri ja porine nagu kirsasaapa konts. Ning siis kui tuleb meelde, et nimetatud poliitikud saavad maksumaksjalt palka ning on seatud kaitsma kõigi kodanike huvisid, hakkab üpris kurb.
Mida üritatakse saavutada? Paremat maine? Mõistmist? Professionaalsel tasandil võin kinnitada, et sõim ei sünnita mõistmist. Enamasti ta sünnitab lihtsalt veel sõimu. Sõimamiskultuur sünnib läbi praktika ning sureb läbi praktika. Tahame seda või ei taha, nii netikommentaatorid kui ka tipp-arvamusliidrid tõmbavad vaikselt, kuid järjepidevalt käima reaktsioonide ahelat, mille tulemuseks on kaugenemine ideede vabast vahetamisest, mis peaks olema teadmistepõhise riigi üks tunnuseid.