III Mida võiks õpetada tehnoloogiline pööre Eesti meediale?

Daniel Vaarik

Nostalgiline klipp online ajakirjanduse algusaegadest. Vaimustav uus tehnoloogia!

Carlota Perezi tehnoloogilise muutuse teooria, mida ta kirjeldab näiteks raamatus Technological Revolutions and Financial Capital, väidab, et alates industriaalrevolutsioonist on suured tehnoloogilised pöörded toimunud iga 50 aasta tagant. Iga selline muutus jaguneb laias laastus kaheks osaks, esimeses konfigureeritakse ja installeeritakse uut teadmist ning pärast murdepunkti võtab uus tehnoloogia lõpuks juhtimise üle ja hakkab ilmnema tema tegelik potentsiaal.

Perezi teooriast võib tuletada väga palju märke sellest, et me oleme ületanud infotehnoloogilise pöörde murdepunkti. Alles nüüd. Jah, kuigi mitmeid aastaid on internet ja muud vidinad olemas olnud, oleme  alles nüüd  valmis hakkama aru saama, mida nendega tegelikult teha saab.

Ka kokkurullitavaid käsikirju kasutanud inimesed ei osanud vanal ajal kohe selle peale tulla, et köidetud raamatusse saab panna sisukorra. Meile hakkab alles nüüd selguma, mida ikkagi saab näiteks sotsiaalmeediaga võimalustega korda saata. Asi pole ühes asjas nagu Facebook või  isegi Wikileaks, mis on lihtsalt näited  organisatsioonidest, mis otsivad neid uusi võimalusi ja rajavad teed uute efektiivsemate lahenduste juurde. Asi on muutunud keskkonnas, mille mõju eest ei saa põgeneda kuhugi.

Ühes oma suurepärases artiklis ütleb Carlota Perez, et uut tehnikat kokku osta  on kergem, kui organisatsiooni muuta ning seetõttu krabavad firmad tehnoloogilise pöörde alguses kiiruga igasugust uut kama kokku. Samas näitavad uuringud, et see ei muuda neid efektiivsemaks. Tuleb välja, et asi pole tehnikas. Muuta tuleks hoopis organisatsiooni selliselt, et sobituda uude tehnoloogilisse keskkonda.

See tehnoloogia kuhjamine muutumise asemel on täpselt see asi, mis on minu arvates juhtunud Eesti ajakirjandusega.  Vanadele struktuuridele rajatud toimetusekolakad vägistavad infotehnoloogilisi lahendusi oma papüüruserullide ja hanesulgede kõrvale, mõistmata, et tegelikult tuleks radikaalselt muuta hoopis töötajaid ja organisatsiooni.

Meediafirmades on küll kärbitud töötajate hulka aga vaadates iga jaanuari alguses seda naeratavate nägude merd, toimetuse töötajate fotosid, mis ilmuvad traditsiooniliselt aasta esimeses ajalehes, tekib küsimus, et mida nad seal  kõik teevad? Miks on neid nii palju? Ma ei tea, palju on Wikileaksil töötajaid aga ma ei usu, et eriti rohkem kui mõnes Eesti meediakontsernis.

Midagi peab kindlasti valesti olema, kui nii suure hulga inimestega toodetakse midagi, mille maine ja mõju on nigelad ja kasum saavutatakse sisyphoslike meetoditega. Jääb mulje, et kohmakad struktuurid ajavad mingisugust oma asja ning ei märka võimalusi astumaks uue tehnoloogiaga dialoogi.

Toon vaid mõned näited arengutest Eesti meedias, mis ei arvesta tehnoloogia loogikat.

Esiteks ei ole enamus Eesti ajakirjandusettevõtteid mõistnud sotsiaalmeedia põhilist väärtust, milleks on kollaboratiivsus. Väliselt on ju kõik korras, sest artikleid kommenteeritakse, kuid lähemalt analüüsides  selgub, et kommenteerimismudelisse on sisse ehitatud viha õhutamine, mitte väärtuse loomine. Jättes kasutamata selle väärtuse, mida võiks anda intelligentsemasse sängi suunatud kommentaarium, on meedia enda jaoks valmis ehitanud hoopis negatiivse lisaväärtusega asja.

Üks selle kibedamaid vilju on esinejate põgenemine meediast. Kui vanasti oli inimese esinemine meedias pigem auasi, siis täna tuleb esinejaid intervjuule ajada buldooseriga. Ma tean seda oma praktikast, et tänasel päeval mõne tipptegelase või eksperdi veenmine meediasse esinema minema on oluliselt keerulisem kui varem. Ma tean  Eesti kultuuritegelasi, kes on otsustanud meediaga kaasneva crowdsource’itud vaenu ja kambatsensuuri õhutamise tõttu seal mitte kunagi esineda.

Uskuge, põgenejaid on väga palju. EPL-is ilmunud Kadri Ibruse artikkel sellest, et üha rohkem asutuste juhte peidab ennast pressiesindajate fassaadi taha on tegelikult samast asjast. Kuigi Kadri Ibrus käsitleb tõesti tõsist probleemi, mis on ohtlik demokraatiale, ei maini ta, et õigustuse avalikust pildist kadumiseks on allikatele andnud meedia ise, muutes keskkonnast kõrvale hoidmise kergeks ja lihtsalt põhjendatavaks.

Kui keegi täna meedias esinemisest keeldub, siis noogutavad kolleegid mõistvalt, jaa muidugi, kes see ikka sinna sõimurahe kätte faktivigadega võitlema tahab minna. Nii saab endale kilbi ka korruptant, kellel on hoopis mõjuvamad põhjused meediast eemal hoida.

Teiseks, ei ole ajakirjandusväljaanded mõistnud sotsiaalmeedia teist loogikat, mille kohaselt kasutajad hindavad üksikisikute oskusi ja sõltumatust, mitte keskpärast kõiketeadjat.

Võib olla on siin pilku looritanud asjaolu, et sotsiaalmeedia kasutaja klikib  kurioosumitel ja pornol nagu ka Postimees Online meile pidevalt parempoolses menüüs serveerib. Kuid tegelikult hindab sotsiaalmeedia kasutaja ka ekspertiisi, otsekohesust, säravust ning seda, et me oskaksime vähemalt ühte asja väga hästi, olgu selleks kasvõi tabavalt ütlemine.

Toimetused peaksid esitama endale küsimuse – mida siis oskavad meie ajakirjanikud paremini kui Eesti inimesed üldiselt? Kuna toimetused ei soosi professionaliseerumist, vaid universaliseerumist, on vastus praegu see, et  ajakirjanik ei ole tavaliselt millegi ekspert ja väga tihti pole ta isegi mitte kirjutamise ekspert.

Kolmandaks,  meediaväljaannete on tooted väga kehvalt üles ehitatud selleks, et neid edasi töödelda ja seeläbi lisaväärtust luua. Eks proovige ajalehtede arhiivides mingit mõistlikku otsingut läbi viia. Ma usun, et see pole  niivõrd  infotehnoloogiline probleem, kuivõrd suhtumise küsimus. Ilmselt mõeldakse, et miks me peaksime oma kontenti tasuta ära andma ja kui peamegi, siis miks peaksime me selle lihtsaks tegema? Samas ei ole selline poole vinnaga kehva toote väljaandmine ka mingi lahendus. Infoühiskonna loogika eeldab siin pigem heade kasutajaliideste tegemist ning avatust.

Aga aitab kriitikast. Mõtlesin lõpetada selle esseede sarja mõnede konkreetsete tähelepanekutega, millest võib abi olla ümberkorraldusteks meedias.

Vaja on start-up atmosfääri

Kiiresti arenevates majandusharudes riskitakse ning asutatakse uusi ettevõtteid. Suur osa neist sureb, kuid väike osa jääb alles ja üksikutest neist saavad lõpuks suured ja elujõulised firmad. Kui Skype’i üks asutajaid Niklas Zennström oleks jäänud tööle Tele2-te, poleks meil täna Skype’i ja Eesti peaministril poleks üldse midagi, millega Sarkozy ees kelkida.

Kuid meie meediamaastik näeb välja kuidagi eriti ettevõtlusvaene. Mitmed ajakirjanikud, keda ma tean, teevad oma tööd viimased 15 aastat täpselt samades kulunud toimetuseruumides ning kirjutavad oma ühte või kahte lugu, mida nad kunagi kirjutama õppisid, vahetades ära lihtsalt kuupäevad ja osaliste nimed.

Start-up-i tegemine tähendab riskimist ning ajutist või isegi jäävat langust sissetulekutes, kuid ilma alustavate uute ettevõteteta ei ole lootust näha ka nendega kaasnevat positiivset poolt nagu säravaid silmi, julgust, suuri panuseid ning kasumit uutele omanikele. Start-up-ide vähesus või lausa puudumine meediamaastikul on seda imelikum, et Eesti Ekspress oli omal ajal klassikaline start-up, mis alustas nullist ning mille esimene toimetuseruum asus hotellitoas.

Muutke sisu kasutajale paremini uuritavaks ja otsitavaks

See Jonathan Stray artikkel ütleb peaaegu kõik, mida ma isegi tahaksin öelda, kuid lühidalt öeldes on sotsiaalse meedia ajastul tarvis arvestada sellega, et kasutajale endale meeldib materjaliga tööd teha, otsida andmeid ja mängida nendega. Kui vanasti ajakirjanik ja toimetaja valisid suure hulga materjali seast välja selle, mis tundus nende arvates oluline, siis tänane uudisetarbija tahab tööriistu, millega ta saaks ise infot analüüsida.

Wikileaks tõestab hästi, kuidas on võimalik 250 tuhat dokumenti netti üles panna, kui see on õigesti märksõnastatud, süstematiseeritud ning korraliku otsingusüsteemiga. Kui see vähegi võimalik oleks, siis ma soovitaksin meediakanalitel muutuda avalikuks teenuseks, mis arhiveerib uudiseid, fakte ja sündmusi kõige kättesaadavamal moel. Kuna see aga jäikuse ja rahapuuduse tõttu võimalik pole, siis loodan, et keegi teeb lihtsalt vastava start-upi.

Tehke Eesti parimat analüüsi

Ka Wikileaks tugineb sellele, et nende arhiveeritud materjalidele lisatakse meedia enda poolne analüüs. Nii on kõrgel tasemel analüüs järgmine loogiline samm heale ja otsitavale arhiivile. Arhiivi koostamine võiks suuresti olla masinlik ja odav taristuprojekt, analüüsi lisamine sellele aga kõrge väärtusega käsitöö.

Praegu pakuvad mitmed ajalehed ka arvamusartikleid ja analüüse, kuid enamasti on need nõrgalt kirjutatud ning vähese informatsiooni põhjal. Oleks aeg, et ajakirjanikele jõuaks kohale, et läbilöögiks ei piisa lihtsalt keskmisel tasemel analüüsist, vaid selleks, et ajalehed looksid väärtust, peaksid nad suutma esitada analüüsi sisuliselt mõttekeskuse tasemel.

Seega väidan, et ajaleht, kes tahab tegelikult olla mõjukas ja tõesti läbi lüüa, peab suutma välja käia Eesti tipptasemel analüüsi ja seda toimetusesiseselt, mitte väljastpoolt tellides. Paljud ütlevad selle peale, et see on kallis, kuid järgmised ettepanekud aitavad mõista, kuidas see odavam oleks.

Ärge koormake oma lehte üle igasuguse jamaga

Olete Shveitsi nuga näinud? Mida rohkem vidinaid, kääre, luupe, piibuorke, kompasse ja välgumihkleid selle küljes on, seda raskem on seda kasutada noana. Mitu Eesti meediakanalit on aga just muutunud sellisteks Shveitsi noa online analoogideks. Selliseid portaale võib ju ka vaja olla, kuid mida hakata peale mitme sellise jõulupuuga?

Sotsiaalse meedia ajastul, kus iga asi on otsingusõna kaugusel langeb kasutajale osutatav lisaväärtus iga juurdelisatud ilmateate või tantsusaate tulemuse puhul kiiresti.

Fookus väiksemale auditooriumile

Kõigile kirjutamine tähendab kirjutamist mitte kellelegi … ja keegi ei maksa selle eest. Väiksemale auditooriumile kirjutamine annab võimaluse luua suuremat väärtust, kuna me teame, mida see seltskond vajab ning see on üks väga konkreetseid asju, mille poolest sotsiaalmeedia ajastu erineb massimeedia ajastust.

Imelikul kombel on väikesele seltskonnale hästi kirjutatud tekst hiljem võimeline palju ütlema ka laiemale publikule.

Koristage see solk ära

Kommentaarium tuleb muuta keskkonnaks, kus luuakse väärtust. Eesti Päevaleht on üritanud selles suunas liikuda muutes oma kommentaariumi ID-kaardi põhiseks ning kutsudes külaliskommentaatoriteks erinevate alade asjatundjaid. Samm iseenesest on hea, kuid sellega peaks kaasnema julgem mitteasjakohaste kommentaaride kustutamine ning ajakirjanike endi osalemine kommentaariumis.

Olge julged

Ja viimaks veel see, et minu arvates peaks olema ajakirjanikud julgemad oma õiguste eest seismisel ja organisatsiooni siseste muutuste nõudmisel. On selge, et jäigad struktuurid vajavad korralikku raputamist. Tehkem siis seda. Kas tõesti peab hea kirjutaja Eestis kartma tööpuudust? Õppige. Arenege. Võidelge.

Lõpetuseks

Tehnoloogilisest pöördest on kirjutanud ja rääkinud väga paljud autorid ning siinkohal soovitan edasilugemiseks kindlasti selliseid raamatuid nagu näiteks seesama Technological Revolutions and Financial Capital Carlota Perezilt. Soovitan ka raamatut What Technology Wants Kevin Kellylt, raamatut Communication Power Manuel Castellsilt, või siis raamatut You Are Not A Gadget Jaron Lanierilt.

  • http://www.facebook.com/people/Hando-Sinisalu/1119444699 Hando Sinisalu

    Mõte toota kvaliteetset ekspert- sisu kitsale auditooriumile iseenesest juba töötab ka Eestis. Memokraat on sellest hea näide. Ei saa jätta enda saba kergitamata ja mainimata ka Best Marketingi kui start-upi. Peamine probleem on siin ärimudel – reklaamiandjad ei ole täna veel valmis sellistesse nishikanalitesse reklaamiraha viima. Veelgi enam – Eestis on massimeedia hinnad (eriti masu perioodil) nii soodsad, et reklaamiandjal on efektiivsem kasutada massikanalit ka juhul kui 80% sihtauditooriumist on ülearune.

  • http://twitter.com/kristjanjansen kristjanjansen

    Tore et pr Carlotast kirjutad – kutsu ta TTÜst külalisblogijaks!

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Best Marketing pole jah sugugi paha näide. Mõnel juhul on võimalik kohendada ärimudelit otseselt rahastamiselt kaudsele, selle eelduseks on aga väga õhuke struktuur. Raha tuleb siis kombinatsioonist erinevatest teenustest, loengutest, kirjastamisest ja võib olla isegi kõrval asuvast online poest vms. Rõhutan, selle eeldus on õhuke struktuur.

  • http://twitter.com/IndrekIbrus Indrek Ibrus

    Daniel, ma kindlasti kommenteerin su eseede triloogi mingil kujul ja vormis (kui ma leian hetke kogu selle exceli tabelite toimetamise töölasu all, mis iseloomustab paraku suurt osa moodsat ülikoolitööd tänapäeval). Ja kommenteerida plaanin ma just su teoreetilisi ja filosoofilisi lähtepunkte, kus minu meelest üksjagu vastuolusid. Lihtsalt kiirmärkusena praegu näiteks: pole mitte kuidagi põhjendatud Perezi ja Kelly nimetamine kuidagi ühes kontekstis. Nad on täielikud vastandid ja ilmselt ei nõustu üksteisega mitte raasu võrra. Perez on küll majandusteadlane ja teda on raske seetõttu konstruktivistiks nimetada, küll aga kindlasti nö institutsionalistiks – suur osa tema tööst (koostöös hiljuti lahkunud abikaasa Chris Freemaniga) keskendub sellele, kuidas tehnoloogia areneb nö rajasõltuvuslikje institutsioonide tegevuse ja agendade tagajärjel. Kelly on aga üks kõige hardcore’im nn tehnoloogiline determinist, kes omistab nn agency tehnoloogiale endale. Kuivõrd ma ise töötan sarnaselt temale nö evolutsiooni ja ökoloogia metafooridega, ent teen seda nö konstuktivistlikult platvormilt, julgen öelda, et pehmelt öeldes on ta teooria väga limiteeritud. Mulle meeldis hiljuti The Economistis ilmunud arvustus tema raamatule, mis oli samuti ilmekalt reserveeritud. Aga nagu öeldud, pikemalt ja põhjalikumalt veidi hiljem.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Väga hea, kindlasti oleks huvitav, eriti lahe oleks, kui oled nõus Memokraadis avaldama! Aga mis puudutab Kellyt ja Perezit, siis siin on küll oluline ära märkida, et ma ei nimetanud neid kui sama koolkonna esindajaid, vaid ma mainin neid lihtsalt erinevate raamatute autoritena, mis aitavad laiendada tehnoloogia vastu huvi tundva inimese silmaringi.

  • http://www.facebook.com/kunitson Nikolai Kunitsõn

    Wikileaksi töötajate kohta – http://futureoftheinternet.org/wikileaks-cable-faq . Sealt tuleb välja et on paar palgalist töötajat ning kuni mitu tuhat vabatahtlikku. Samuti seal on kirjas, et Wikileaks saatis kõik dokumendid eri meediaväljaannetele, mitte nad ei avalda neid ise.

    Võrdlus töötajate arvuga ei ole asjakohane, muidu huvitav arvamus.

  • http://www.argoideon.com archiei

    Huvitav lugemine, kuid mõtted lähevad paratamatult sellele, et kui sarnaseid meedia-startup’e oleks reaalselt võimalik Eestis püsti panna, siis oleks neid ikkagi juba tehtud ja toimimas ka olemasolevate meediagruppide poolt. Ning ei ole mingeid uudseid mudeleid just väga näha ka Soomes, Rootsis vms, kus auditoorium palju suurem ja raha märksa enam liikumas. Venemaa kohta igaks juhuks ei hakka sõna võtma, seal leidub igasuguseid rohkem ja vähem kummalisi saite. Ei taha öelda, et praegused meediamudelid on ainuvõimalikud, kuid Eesti suurus on ikkagi kohutavalt piirav faktor igasuguse nišiasja tegemisel. Meenuvad kasvõi Hommikulehe “valge kvaliteetlehe” ambitsioonid omal ajal – ei kandnud Eesti turg seda välja. EE iPadileht näib hetkel väga julge eksperiment, huvitav mis sellest saab.

    Uudsetest asjadest on Toivo Tänavsuu tigerprises.com on juba tükk aega püsti, mul pole selle majanduslikest alustest küll mingit ettekujutust, aga vähemalt mingi katsetus mis pole pärast paari päeva lõpetanud.

  • http://twitter.com/atirip Priit Pirita

    Eestis poleks ehk leheäril viga midagi kui oleks lahendet kojukanne.

    Võrrelda siinset kojukendesüsteemi naaberlinna Helsingiga on…siin ei ole mitte midagi võrrelda. Ma ei kujutaks Helsingis elades ettegi, et mul ei oleks tellitud Helsingin Sanomat, Tallinas elades ma ei kujutaks ette, mis väega saaks ma mõne lehe tellitud.

    Ja kes ei tea mis naaberlinnas toimub, siis a) postkast on toas, ehk iga ukse sees on pilu b) hommikune HS tuleb – tähelepanu nüüd – HILJEMALT kell 6, korrapäraselt IGA hommik.

  • http://www.facebook.com/people/Tarmo-Riisenberg/100000711988093 Tarmo Riisenberg

    Meedias on mõnes mõttes skisofreeniline olukord: ühelt poolt üritatakse näida eksperdina (meenutagem PM-i juhtkirja, mis rõhutas nende enda rolli Wikileaks’i lekete tõlgendajana, nn Papa Janseni sündroom), teisalt vistakse lugemislauale ajakirjanduslikku kiirtoitu, mille külgetõmbavus peabki peituma nö üldhuvis (OMFG, modellil on fotol seljal nahk kortsus) ja kiires tarbitavuses.

    Samasugune skisofreenia on ka ajakirjaniku töös: võid ju olla küll võetud tööle kui ühe teema spets, samas reaalselt pead tegelema veel kümne erineva asjaga.

    Nii võib näiteks arvutimaailmas pädevalt tundev inimene leida ennast tegelemas telefonide, autode, telekate, dvd-mängijate, transpordi ja veel kümne asjaga, kuna peatoimetaja arvates on kõik valdkonnast “tehnika” ja seega kuulub töökohustuse hulka. Sisu kvaliteeti see muidugi ei paranda.

    Mulle tundub, et reaalne alternatiiv on “kõiketeadja” ajakirjanike asemel reaalsete spetsialistide tekstide sisseost. Ehk mingitel inimistel on lepingud genereerida oma valdkonna sisu, seejuures ilma põhipalgal olemata. Olgu siis tegu kasvõi blogi või veebikülje peegeldusega. Ajakirjandusväljaande palgal on vaid toimetaja, kellel on ka pigem manageri kui ajakirjaniku roll.

    Aga kõike seda takistab jätkuvalt Papa Janseni sündroom: seletaja ja tähetarga rollist ei soovita lahkuda. Info edastaja tõlgendaja roll annab võimaluse sellega manipuleerida ja seda väljaande või sellega seotud huvigruppide eesmärkidel ära kasutada.

    Ehk siis sõda moonutusteta teabe nimel pole ainult Wikileaks vs USA vaid ka lugeja vs väljaanne. Soovunelmaid ja pettust saab müüa tõena vaid niikaua, kuni eesriie püsib.

    Ma unistan väljaandest, milles kirjutajad/rääkijad ei ole silmaklappidega orjad, vaid oma väärtust ja oskusi eksponeerida oskavad staarid, selle sõna parimas mõttes. Nö Jeremy Clarksonid: ta on pildil, teda tuntakse, teda armastatakse, teda vihatakse, aga ta ei jäta külmaks.

    Huvitav, paljusid Eesti kirjutavaid ajakirjanikke üldse suvalised inimesed tänavalt nimetada oskavad? Niikaua, kuni neid on vaid ühe käe sõrmede jagu, pole paranemist oodata.

  • http://www.facebook.com/people/Tarmo-Riisenberg/100000711988093 Tarmo Riisenberg

    Meedias on mõnes mõttes skisofreeniline olukord: ühelt poolt üritatakse näida eksperdina (meenutagem PM-i juhtkirja, mis rõhutas nende enda rolli Wikileaks’i lekete tõlgendajana, nn Papa Janseni sündroom), teisalt vistakse lugemislauale ajakirjanduslikku kiirtoitu, mille külgetõmbavus peabki peituma nö üldhuvis (OMFG, modellil on fotol seljal nahk kortsus) ja kiires tarbitavuses.

    Samasugune skisofreenia on ka ajakirjaniku töös: võid ju olla küll võetud tööle kui ühe teema spets, samas reaalselt pead tegelema veel kümne erineva asjaga.

    Nii võib näiteks arvutimaailmas pädevalt tundev inimene leida ennast tegelemas telefonide, autode, telekate, dvd-mängijate, transpordi ja veel kümne asjaga, kuna peatoimetaja arvates on kõik valdkonnast “tehnika” ja seega kuulub töökohustuse hulka. Sisu kvaliteeti see muidugi ei paranda.

    Mulle tundub, et reaalne alternatiiv on “kõiketeadja” ajakirjanike asemel reaalsete spetsialistide tekstide sisseost. Ehk mingitel inimistel on lepingud genereerida oma valdkonna sisu, seejuures ilma põhipalgal olemata. Olgu siis tegu kasvõi blogi või veebikülje peegeldusega. Ajakirjandusväljaande palgal on vaid toimetaja, kellel on ka pigem manageri kui ajakirjaniku roll.

    Aga kõike seda takistab jätkuvalt Papa Janseni sündroom: seletaja ja tähetarga rollist ei soovita lahkuda. Info edastaja tõlgendaja roll annab võimaluse sellega manipuleerida ja seda väljaande või sellega seotud huvigruppide eesmärkidel ära kasutada.

    Ehk siis sõda moonutusteta teabe nimel pole ainult Wikileaks vs USA vaid ka lugeja vs väljaanne. Soovunelmaid ja pettust saab müüa tõena vaid niikaua, kuni eesriie püsib.

    Ma unistan väljaandest, milles kirjutajad/rääkijad ei ole silmaklappidega orjad, vaid oma väärtust ja oskusi eksponeerida oskavad staarid, selle sõna parimas mõttes. Nö Jeremy Clarksonid: ta on pildil, teda tuntakse, teda armastatakse, teda vihatakse, aga ta ei jäta külmaks.

    Huvitav, paljusid Eesti kirjutavaid ajakirjanikke üldse suvalised inimesed tänavalt nimetada oskavad? Niikaua, kuni neid on vaid ühe käe sõrmede jagu, pole paranemist oodata.

  • http://twitter.com/MarkkuPrunt Markku Prunt

    Väärt postitus. Juhiksin tähelepanu sellele, et Perezi raamatu pealkiri on esimese lõigus valesti kirja saanud.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Aitäh, parandatud!

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Argo, “kui sarnaseid meedia-startup’e oleks reaalselt võimalik Eestis püsti panna, siis oleks neid ikkagi juba tehtud ja toimimas ka olemasolevate meediagruppide poolt” tuletas mulle meelde ühe maailma muutvate tehnoloogia-startuppide seas levinud vanasõna:

    Airlines were not created by railway companies.

    Viimased olid ju 20. saj alguses kõikvõimsad ja ilmselt tundus kaasaegsetele, et just nemad defineerivad transpordi ja logistika tuleviku. Aga kui Sul on miljardite eest rööpaid maha pandud, siis nendest kiiremini üle lendamise mudel on liiga ebamugavalt disruptive. Sama paralleel on see, miks videokõnesid ei toonud massidesse hiidsuured ja rikkad telekomid, kes selle peale 60ndatest saadik natuke mõelnud on, vaid (nii filosoofiliselt kui vanuselt) uued tarkvarafirmad.

    Eesti turu väiksus on jama jah, aga eks ka sisutööstust saab eksportida – vt kasvõi seesama kakskeelne Tigerprises. Ja siin ka tehnoloogia areneb – tänu Google Chrome’i sisse ehitatud tõlkele olen nt ennast avastanud juba paar korda mõnd jaapani või hispaania uudis-saiti otseallikanas lugemas.

  • http://www.argoideon.com archiei

    Jah, masintõlke areng tasemele, kus terve maailm muutuks sisuliselt üheks meedia (ja mitte ainult) ruumiks, oleks kindlasti üks selline tehnoloogiline hüpe, mis praegu toimivad meedia “raudteed” põhjalikult segi lööks. Kirjutasin selle mõttega isegi ühe kolumni PMs http://www.postimees.ee/?id=160671 .

    Siiski ma olen pigem skeptiline nende nägemuste asjus, et midagi uut ja põnevat oleks meedias sündimas, mis vana kõik minema pühib. Põhilised elemendid – info kogumine, info analüüs, olulise või huvitava väljavalimine vastavalt teatud kriteeriumidele, toimetamine ning lõpuks tulemuse esitamine – vaevalt küll kuhugi ära kaob. Ma ei ole väga entusiastlik ka sellepärast, et nagu juba ütlesin, ei ole ka väljaspool Eestit näha kusagil uusi elujõulisi mudeleid tekkimas ja nn vana meediat asendamas, ning mitte seepärast, et katsetusi poleks olnud. Võibolla pole tehnoloogia veel piisavalt edenenud, st senikaua kui lennumasinad veel õhus ei püsinud või korralikult juhitavad ei olnud, ei saanud nad ka oldskool raudteedega eriti võistelda.

  • http://www.facebook.com/people/Hando-Sinisalu/1119444699 Hando Sinisalu

    Lennufirmade ja raudteede näide on väga hea!
    Samas on meediaäri ajalugu näidanud ja teistsuguseid arenguid – näiteks televisooni hakkasid arendama raadiokompaniid (USAs näit ABC, NBC, UK-s BBC)
    Aga areng raadiost TV-sse oli ekstensiivne – oli vaja juurde võtta uusi töötajaid, ehitada stuudioid, osta uut tehnikat jne. Ja seada sai paljuski teha olemasoleva taristu peal.

  • Anonüümne

    Mul on Eesti Ekspress iPadis praktiliselt samal hetkel kui keegi kuskil “publish” nuppu litsub. Meedia sisu tootmine ja sellele paberile trükkimine on kaks eri tegevust, mida meedias käsitletakse ühes potis lihtsalt seetõttu, et “nii on alati olnud”. Vt Rain Kooli: http://rainkooli.blogspot.com/2010/11/meediakommentaar.html

  • Anonüümne

    Üks kirjeldatud sündroomi “ajakirjanik-ekspert-kõiketeadja” väljendus on ka Eesti raadiotes olevad iganädalased targutamissaated, kus ajakirjanikud oma vahel erinevatel teemadel targutavad. Neid on meelelahutuslik kuulata, aga tihti tekib küsimus, et kes kurat see ajakirjanik on, et teema kohta midagi arvata ja mulle “asju ära seletada,” selmet korrektset uudist toota ja lasta mul ise otsustada? Mitmed neist saadetest on käinud 10+ aastat ilma sisuliste ja vormiliste muutusteta. Olen püüdnud muu maailma meediast analoogi leida, aga pole siiani leidnud, kas tegu on Eestile unikaalse žanriga?

  • http://www.argoideon.com archiei

    Minu arvamus pole muidugi neutraalne, kuna olen teinekord neis saadetes ise ka rääkinud. Aga mu meelest on väga hea, et toimivaid formaate ei tormata lihtsalt sellepärast muutma, et mingi “uus aeg” on saabunud. Need saated püsivad ikka põhiliste tegijate isiksustel ja eks sellel, et seal kõnelevad just ajakirjanikud, on kah oma põhjus. Need on inimesed, kes ongi nädal otsa samade sündmuste sees elanud, millest nad räägivad, toimuvat nö enesest läbi lasknud. Neil on mingi arusaam nädala jooksul toimunud arengutest tekkinud. Kui seda momenti poleks, siis oleks nood arutelusaated vist üsna mõttetud.

    Midagi väga unikaalset selles formaadis kah pole. Ma ei ole eriline välismaiste raadiojaamade kuulaja, aga võtame siis TV. CNNis on “International Correspondents” http://bit.ly/huVlQk ja NBCs on “Meet The Press” http://bit.ly/gLcc8b – tõsi, seal on rõhk pigem külalistel, kuid eesmärk ikkagi üsna sarnane ja tegu on 1947 (!) aastast jooksnud formaadiga.

    Uudised on ju raadioeetris ka olemas, isegi nendesamade arutelusaadete alguses ja mõnel ka pooltunni peal. Nädalalõpusaated ei ole uudiste ülekordamiseks, vaid nende tähenduse otsimiseks ja see vast teebki nad kuulatavaks.

    Kui oleks ühiskondlik tellimus mingi muu aruteluformaadi järele, küllap need siis ka ilmuks. Raadiotel on täitmist vajavaid eetritunde piisavalt. Mikrofoni, läpaka ja Audacity abiga saab podcasti teha iga soovija ning kui kaamera kah lisada, siis YTs võib ka lausa televisiooni käivitada. Ma ainult ei tea, et selliseid asju keegi Eestis väga teeks. Ilmselt siiski tavameedia suudab vajaliku spektri ära katta.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Anonüümne

    See, et miski ei eksisteeri ei tähenda veel, et seda keegi ei vaja. Sedalaadi äraspidi loogika meenutab taaskord surematut Dr. Panglossi Voltaire’i Candide-ist, kes ka kõige hullemate õnnetustega vastamisi seistes õpetas, et “tout est pour le mieux dans le meilleur des mondes possibles”.

    Ehk siis — see, et hetkel ei ole positiivseid toimivaid näiteid mingitest muudest aruteluformaatidest kindlasti ei tähenda, et need kedagi ei huvitaks, vaid pigem lihtsalt seda, et hetkel ei ole keegi suutnud leida suurel skaalal töötavat alternatiivset mudelit. Raadiosaade või aruteluformaat ei ole vast kellegi jaoks eksistentsi eeltingimus, nii et selles osas on üldse raske rääkida “ühiskondlikust tellimusest” lahus sellest, mida ühiskonnale antud osas pakutakse – s.t. seesama tellimus on olulisel määral funktsioon pakkumisest endast. Ja nagu juba mitut puhku eelpool mainitud, on Memokraat ise üheks selliseks võimalikuks suunanäitajaks. Kas kuni selle hetkeni, kui Daniel selle blogi kuskilt Vilniuse tänavakohvikust üles pani, ei olnud ka selle aruteluformaadi järele, milles me hetkel neid mõtteid vahetame, “ühiskondlikku tellimust”?

  • http://www.argoideon.com archiei

    Võibolla vahetaksime siis mingi muu blogi kaudu neid mõtteid või Twitteris. Ega ka see käesolev paik ei näigi mu meelest päris unikaalsele formaadile pretendeerivat – üpris tüübiline blogi. Imetlen küll seda, et Danielil jätkub järjekindlust, mina näiteks olen blogimise üpris unarusse jätnud, sest muud olemasolevad väljundid söövad lihtsalt mõtted ära.

    Ma arvan küll, et pakkumine tekib lihtsamalt, kui on olemas nõudlus või vähemalt potentsiaalne nõudlus, mida võib ka “ühiskondliku tellimuse” sildiga varustada. Seda ka meedia poolt pakutavate formaatide osas. Kuid see arutelu on vist nüüd jõudnud juba välja liiga metatasandile…

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    See nõudluse ja tellimuse jutt elab oma elu tihti üpris primitiivsel tasemel. Paljudele asjadele ei ole nõudlust enne, kui nad on olemas.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Mul oleks näiteks kahju, kui kaoks ära saade Olukorrast Riigis.

  • http://twitter.com/atirip Priit Pirita

    Skisofreeniline kommentaar. See Papa Janseni sündroom on ka ainuke, mille pärast mina siiani veel “vana” ajakirjandust tarbin. Mind absoluutselt ei huvita lugeda miskit fetsišit, mille nimi on “moonutusteta tõde ja teave”.

    Muide, Jeremy Clarkson on Papa Jannsen ruudus.