Ühtse Eesti Suurkogust on möödas peaaegu kümme kuud. Sellest momendist kui Saku Suurhallis kustusid tuled, inimesed sõitsid kodudesse ja näitlejad ja kaastöötajad suundusid NO99 teatrisse Suurkogu läbiviimist tähistama, on Ühtne Eesti vaikinud. Kui välja arvata üksikud tehnilist laadi teated, dvd-de müük, pole Ühtse Eesti tegelased proovinud lahti mõtestada, mis siis tegelikult eelmise aasta 7. mail Saku Suurhallis ja mitmete nädalate jooksul enne seda toimus.
See on olnud täiesti teadlik käitumine, sest on asju, mille lahtiseletamine vähendab nende väärtust, lisaks on selle lavastusega seotud mõndagi, mis on määratud jääma saladusse, et kaitsta erinevaid allikaid. Lähinädalail avaldab Memokraat koostöös NO99-ga siiski mõned seniavaldamata materjalid Ühtse Eesti kohta, mis keskenduvad põhiliselt sellele, kuidas seda lavastust ette valmistati, läbi viidi ning selle järel avadame mõned seniavaldamata analüüsid headelt Eesti kirjutajatelt, mis lisavad kvaliteetseid ja huvitavaid mõtteid senikõlanutele.
Loodetavasti vormistuvad need tekstid peagi ka eraldi e-raamatuks, mis saab olema kättesaadav Ühtse Eesti koduleheküljelt.
Minul oli suurepärane võimalus osaleda lavastuse loomises ning vahetult pärast Ühtse Eesti suurkogu lõppu palus NO99 panna kirja minu mälestused sellest koostööst. Tegin seda nii täpselt kui sel hetkel võimalik oli. See tekst on põhiliselt kirjutatud juunis 2010 ning see sisaldab vahetuid emotsioone etenduse järgsest ajast. On hea ja huvitav tõdeda, et 2011. aasta valimiste eel on tunda õhus inimeste suuremat soovi poliitikas osaleda, soovi küsida poliitikutelt sisulisi küsimusi, soovi minna valima. On hea mõelda, et võib-olla on selles kõiges natuke ka meie eelmise aasta projekti mõju.