Žüriiliikme märkmeid Garage48-lt

Daniel Vaarik Feb 28, 2011 | 7

Ühes asutuses, kus ma kunagi töötasin, hakkas iga päev kolm minutit enne viit koridorides pihta vaikne tümin, mis kulmineerus täpselt täistunnil sellega, et kohvitassid hakkasid alustasside peal kilisema. Need olid lahkuvad ametnikud, kelle ühesuunaline ja pidurdamatu voolamine koridorides meenutas sebrade migratsiooni Discovery Channelis.

Kui viimane neist oli lifti kadunud, saabus majja vaikus, mida häiris vaid üksikutest tubadest kostev klahviklõbin. Seal istusid inimesed, kes olid tõelised oma tööle pühendujad, lisaks ka mõned kroonilised ületöötajad, kes ei osanud oma aega planeerida ning siis need, kellel ei olnud lihtsalt kuhugi minna. Mulle meeldisid pühendujad. Just nemad olid need, kelle käest sai alati mingisuguse kiire lahenduse, mitte põikleva ja segase ümina, et “see ei kuulu tegelikult minu tööülesannete hulka”.

Möödunud nädalavahetuse Garage48 ehk kaks ööpäeva Tallinna Ülikooli hoones kestnud häkkimispidu avalike teenuste teemal tõestas taaskord, et mitmed asjad meie ümber ei ole raha ega aeglaselt küpsevate eelnõude taga. Tähtis on, et oleks paras annus hullust, tahtmine ja oskus midagi teha. Tulemuseks võib olla teadmine, et sa tegid just praegu midagi enda ümber paremaks. Selge see, et tulemuseks võib olla ka reputatsioon ja võib olla isegi raha, kuid see on nii öelda collateral.

Siim Teller kirjutab Garage kogemuste põhjal oma blogis, et Eesti riik ei ole huvitatud andmete avamisest ning see millest ta räägib, ajab tõesti aeg ajalt vihale. Vahel tundub, et sebrakari on end kollektiivselt kuskile oja äärde mäletsema unustanud või ajab sõraga seadusi, et leida võimalusi vähem vastutada. Nii jäi seekord mitu algatust lihtsalt riigi poolse apaatsuse taha. Mõnede Suurbritanniast pärit žüriiliikmetega suheldes tuli nentida ka seda, et  Open Data arengute osas on Eesti täna juba riikide avangardist välja kukkunud.

Lohutava ääremärkusena mainin samas ka seda, et ilmselt Vene riigis ja võib olla oma kogemustele tuginedes ka Leedu riigis ei oleks juhtunud seda, et Justiitsministeerium ikkagi suhtleb laupäevasel päeval programmeerijatega ning proovib neile vastu tulla, nagu kuuldavasti juhtus. Seega lootust nagu pisut siiski on.

Garage48 tüüpi ürituste suurim probleem on see, et neil suure hooga tehtud algatused jäävad kuskile õhku rippuma ning aja jooksul nad zombistuvad ja vajuvad unustusse. Olles seekord ise žürii liige olnud, tunnen, et eile loodud teenustest nii mõnigi võiks leida endale peremehe, investori, edasiarendaja.

Võistluse võitja 112 Mobile tiim tegi 48 tunniga midagi sellist, mis väidetavalt on riigil plaanis teha 318 000 euro eest (no kahtlemata kvaliteedikontroll, viimistlemine ja nii edasi võtab veidi rohkem kui 48 tundi, kuid mõte jääb samaks). Ma ei tea, kui kaua oleme me unistanud, et keegi visualiseeriks rahvale arusaadavalt ja interaktiivselt Eesti riigieelarvet. Meieraha.eu tegi alguse, mille edasiarendamise vastu tunneb huvi juba mitu institutsiooni.


Homseks peab valmis olema. Ajapaik.ee tiimi liige Vahur Puik. Foto: Ragnar Sass

M-kool lõik kiiresti mugavama liidese E-kooli jaoks, loodetavasti näeme siin koostööd E-kooliga. Keskkonnateated näitas, kuidas väärtustada registrites juba olemasolevat informatsiooni, asetades selle kaardileahendustele. Ajapaik.ee – tõeliselt ilus sait, mis võib anda nii ajalooliste fotode kui meid ümbritseva ruumi vaatlemiseks täiesti uued prillid ja seda läbi mängulise lähenemise.

Kokkuvõttes tahaks öelda, et on idealistlik arvata, et kõik asjad on tehtavad vabatahtlikkuse korras, kuid oleks rumal arvata, et paljud asjad on kivimüüri taga, millest ei saa mööda ega ümber. Vahel on seinaks vaid vineer, millest läheb jalg raksti läbi ja tuleb välja, et teisel pool on samuti inimesed, kes pole aru saanud, miks see sein üldse olemas oli.  Soovitan vaadata ka kõiki teisi algatusi (minu poolt esile toodud näited ei olnud paremusjärjestuses, vaid lihtsalt need, mis mulle subjektiivselt praegu meelde kerkisid) ja toetada neid, et nad areneksid ja leiaksid endale koha meie igapäevase elu paremaks tegemisel.

Category: Infograafika, Meedia, Meeldib, Poliitika, Utoopia, web 2.0

Tagged:

  • Pingback: Teller plõksib » e-Eesti on surnud, riik tappis ta

  • Pingback: Estonian State Budget Visualized : Sten Tamkivi's Seikatsu

  • http://www.facebook.com/people/Elina-Kivinukk/656163826 Elina Kivinukk

    Tavalise vabaühenduse esindajana astun vapralt avaliku sektori poolele. Nimelt oli see ju korraldajatele ette teada, et (a) mitmete G48-algatuste väljatöötamiseks on vaja andmeid avalikult sektorilt; (b) nädalavahetusel avalik sektor enamasti ei tööta. Minu meelest peab tark kodanik oskama läheneda ametnikule nii, et viimasel oleks keeruline ära öelda või ta näeks konkreetset kasu ka enda töös või ta näeb, et teda mõistetakse. Nagu igal läbirääkimisel, tuleb teise poole (töö) eripärast aru saada. Kui häkkimispidu oleks olnud vähemalt osaliselt tööpäeva(de)l, oleks kõigil olnud võimalik ehk sisukamaid pingutusi teha, et ettevõtmised õnnestuksid.

    Ka Garage48 idee tervikuna tundub mulle häkkerite töö iseloomust inspireerituna – programmeerimine, hiline õhtutund, projektipõhisus ja kiired tähtajad sobivad minu meelest kenasti. Samas pakkuda avalikule sektorile nt ideed “Arengukava48″ tundub kuidagi kohatu.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Ma ei vaidle vastu Sinu väitele, kuid väidan, et Su väide ei kehti antud olukorra kohta. Tegelikult tegid korraldajad eeltööd, mille käigus suheldi riigiasutustega ka tööpäevadel ning teiseks on nii, et paljud neist lahendustest aitaksid teha ametiasutuste endi tööd kergemaks ja aega kokku hoida. See ongi see põhjus ja initsiatiivi haaramise koht, miks oleks isegi täiesti ennekuulmatul kombel mõtet laupäeval korra välja tulla.

    Samas, et mitte olla liiga kriitiline, on kuulda, et mitu algatust on tänaseks leidnud ametnike poolt päris hea vastuvõtu ning võivadki vähemalt mingil kujul peagi käiku minna. Nii et angu ikka, on halvemaid ja paremaid näiteid.

  • http://siim.lepisk.com/ Siim Lepisk

    Elina, oskaksid Sa kaaslugejaid valgustada nende küsimuste osas:
    Kuidas oleks ametnikul “keeruline ära öelda”?
    Mis ametnikku tavaliselt motiveerib?
    Mis võiks olla konkreetne kasu ametniku töös (maksumaksja hüvanguks töötamises)?
    Kuidas ametnikult avalikke andmeid masintöödeldaval kujul tööpäevadel kätte saada?

  • Pingback: Külalispostitus: Garaažist maailma | Teller plõksib

  • Pingback: Do Startup Weekends Help Create Startups? : Sten Tamkivi's Seikatsu