Seitse valimisloobumist
Raul Rebane Mar 8, 2011 | 33
Millegi saavutamiseks tuleb tavaliselt millestki loobuda, loomulikult ka valimiste ajal. Vaatame olulisemaid loobumisi, mis viisid häälejaotuseni, mida me nüüd tunneme valimiste lõpptulemusena ja mis määravad pikaks ajaks Eesti kursi.
Reformierakond loobus Savisaarest.
Reformierakond tavaliselt millestki vabatahtlikult ei loobu, aga sedapuhku tehti tugev samm. Andrus Ansipi avaldus novembris 2010, et Savisaarega koostöö on välistatud, oli valimiste lõpptulemust silmas pidades üks olulisemaid seisukohti üldse. Sellele lisandus „Võid kindel olla“ valimisloosung. Paljud pidasid seda garantiiks, et senine majanduspoliitika jätkub, teised lugesid välja veelkordset kinnitust, et Savisaar on mängust väljas. Mõlemad olid suurtele gruppidele olulised teated ja seda premeeriti valimiste võiduga.
Sotsid loobusid Pihlist.
Kui Jüri Pihl juhtis sotse, siis arutati võimalust, et nad võivad üldse mitte Riigikogusse saada, või siis saada 5-7 kohta. Praegune 19 on hoopis teine number ja on ilmne, et need tulid 16.10.2010 tehtud „Uue Alguse“ hoo ja juhivahetusega. Kuidas nad selleni jõudsid, on eraldi teema, sest alles olid nad Tallinnas Keskerakonnaga koalitsiooni teinud ja pidasid seda suureks saavutuseks, võimaluseks „olla võimu juures“ ja „midagi mõjutada“.
Reaalne elu tegi kiiresti selgeks, et kummalgi suurel unistusel ei olnud mingit lootust teostuda ja järgnenud „oktoobrirevolutsioon“ muutis põhjalikult kogu Eesti valimismaastikku. Keskerakonnaga tehtud koalitsiooni kõige tarmukamat toetajat Jaak Jusket premeeris valija tubli 123 häälega, mis on ainult ühe hääle võrra vähem kui ta sai 2007 aastal.
Rahvaliit loobus rahvast.
Rahvaliidu lahkumine Riigikogust oli tõeline „Eksituste komöödia“. Valimistel saavutatud tulemuseni jõudmine ei olnud tingitud mitte rahapuudusest ja oponentide kurjadest kavatsustest, vaid erakond tegi ise enamiku vigadest. Sisetülid, juhtide vahetamine, osa inimeste lahkumine teistesse erakondadesse lõi kurva fooni, kus isegi ustavad inimesed ei suutnud Rahvaliidu poolt hääletada. Samal ajal on „Kuni su küla veel elab …“ maailmavaatel palju pooldajaid ja mitte ainult maal. Nüüd jääb selle idee rahvani viimine juba teiste hooleks.
IRL loobus isamaast.
Formaalselt võib IRL olla rahul, tuli juurde hääli ja kõik peaeesmärgid täideti. Samal ajal on IRL-i intellektuaalne potentsiaal väga kõrge ja tegelikud võimalused ilmselt paremad. Mingil põhjusel loobus erakond oma rahvuslik- konservatiivsest imagost ja valis „piitsaga prääniku juurde ajamise“ strateegia, lubades emapalka, tasuta kõrgharidust, kodukulusid vähendada ja muud sarnast.
Kas 23 kohta tuli tänu sellele kampaaniale või sellest hoolimata, jääb vaidlusküsimuseks kauaks ajaks. Suurest häälesaagist hoolimata ei ole õnnelikud ka sinimustvalged kampsunid, kellele praegune IRL meenutab oma suundumustelt reformimajanduslikku pisipedat.
Rohelised loobusid rohelisest.
Hinges on enamik inimesi rohelised ja valmis looduse kaitseks palju tegema, mõnikord isegi erakonda toetama. Sõna „roheline” eeldabki seda, et mulle räägitakse lillelõhnast ja maasikavälust, meie rohelised hakkasid selle asemel meile pakkuma mingit müütilist kodanikupalka. Isegi kui selles ongi mingi ratsionaalne iva, siis jäi see enamikule arusaamatuks, aru saadi ainult seda, et juba jälle pakutakse mulle mu hääle eest raha.
Kõigele lisaks, nagu „Pisuhännas“, tulid nad tütrele mu oma raha eest kosja, sest kust see kodanikupalk ikka tuleb kui mitte kodanike enda taskust. See viga oli strateegiline ja valimiste puhul tähendab strateegiline viga reeglina võimalust teha neli aastat tootvat tööd. Asja ei päästnud ka Aleksei Lotmani värvikas esinemine peaministrite debatis valimiste eelõhtul.
Keskerakond loobus eestlastest.
Keskerakonna valimiskampaania oli enamikus suunatud vene valijatele ja see tasus ennast teatud piirides ka ära, Edgar Savisaar püstitas eesti valimiste ajaloo kõigi aegade rekordi. Enamikus Lasnamäelt saadud üle 23000 hääle on muljetavaldav saavutus, teistest piirkondadest seda tulnud ei oleks. PBK viimase valimiseelse nädala programm Eesti uudiste tsooni ümber vääris vaatamist, sealt sai Eesti kohta palju huvitavat teada. Info valem oli lihtne- rahuolematus korrutada pronkssõduri koefitsiendiga, liita mõne Tallinna professori olukorraanalüüs.
Tundub aga, et kõigile keskerakondlastele see suundumus ei meeldi, 2007 aasta populaarne reklaamilaul „Üksmeelne Keskerakond“ praegu nii üksmeelselt ei kõlaks, osa tugevaid hääli laulab juba teist laulu.
Kõik loobusid naistest ja kultuurist.
Sellele trendile pani pitsati alla viimane peaministrite debatt ETV stuudios, kus naistele oli jäetud kindel roll, teha meesesinejatele, meessaatejuhtidele ja meesajakirjanikele grimmi. Vormil oli see kõik nagu meeste saun, sisult masina-traktorijaama töökoosolek, kus 90 minuti jooksul ei õnnestunud kellelgi kordagi tarvitada sõna „kultuur“.
Erilist võimalust selleks ei olnudki, sest räägiti asjalikku juttu maksudest, majanduskasvust ja muust sellisest. Kogu asjalikkusest hoolimata oli üldpilt mehiselt kreenis, jätkusuutlik selline asi pikka aega ei ole.
Need loobumised viisid praeguse olukorrani, uue olukorrani jõutakse kas loobumistest loobumistega või uute tekitamisega.
