Kui Delfi 1999. aastal asutati, oli massiline online kommenteerimine eestlasele üldiselt võõras – nii olid esimestel kuudel paljud kommentaarid Delfi enda töötajate poolt loodud. Eri kasutajanimede alt tekitatud vestlused näisid tegijatele endile naljakad, tundus, et sündimas on midagi uut ja erilist ning kui lugejad hakkasid lõpuks üha enam kaasa lööma, siis oli tiim päris õnnelik.
Võib olla see kõik tunduski sel hetkel süütu tegevusena, kuid sellel asjal on ka teine nimi – “astroturfing”. Tegemist on inglisekeelse mõistega, mis tähistab võltsmulje jätmist rahva poolsest rohujuure tasandi algatustest. Astroturfingut või kunstmuru külvamist kasutatakse selleks, et peita mingisuguse kitsa grupi inimeste huvid rahvaalgatuse maski taha ning mõned selle rakendused on kaugel sellest, et olla kahjutud.
Olgu selleks siis ootamatu kodanikeliikumine poliitilise kandidaadi toeks või siis kodanike spontaanne vastuseis või toetus ideele rajada uus ostukeskus, kokkuvõttes on see manipuleerija unistus, sest rahva tahte abil on võimalik õigustada põhimõtteliselt mida iganes. Samal ajal on kunstmuru külvamine tõeliste kodanikeliikumiste suurimaid vaenlasi, kuna see ohustab nende usutavust ja mainet.
Murukülvamine Delfi moodi oli ilmselt mõeldud olema ajutine, et näidata inimestele, et kommentaarides saab kaasa lüüa, ning seda kõike juhtis idee rahva kollektiivsest ajust, kodanikuajakirjandusest ja millest veel. Võibki oletada, et järgnevatel kuudel hakkasid inimesed vaikselt kaasa tulema ning kommentaariumitiivikud läksid käima ilma, et neid oleks tulnud iga hommik ise ringi keerutada.
Delfi asutajate põlvkondlik iseloom ning ka võib olla Eesti poliitika toetajate demograafiline jaotus tähendas paraku ka seda, et alguses sai kommentaariumides kõige rohkem kriitikat Keskerakond ja õnnetud maapoliitikud, kes olid seni arvanud, et arvuti on midagi, mis näeb liniku ja lillevaasi all hea välja.
Esimesed anonüümsed poliitikud-kommenteerijad Delfis olid seetõttu IT alal väledamad parempoolsed erakonnad, eriti Reformierakond, kuid selle tulemusel ei võtnud palju aega, kui tehnika omandas ka Keskerakond ning tegi seda ilmselt seda kirglikumalt, et teha ninasarviku kapakul tagasi vahepeal tekkinud mahajäämust.
Keskerakonna tolle aja üheks raudsemaks põhimõtteks oli näiteks see, et iga Siim Kallasest rääkiva loo esimene kommentaar pidi olema “Kus kümme miljonit on?”. See teine Sven Mikser, see, kes polnud veel ennast leidnud, üritas 2001. aastal aga sadade hääletustega muuta internetiportaalis Mega küsitlustulemusi Edgar Savisaare kasuks.
Sun Tzu on ütelnud, et parim sõjavägi on nähtamatu sõjavägi. Tõepoolest, see näis kehtivat ka online kommentaaride maailmas.
Kaasa tulid ka ametnikud, mäletan ise juhtumit, kui üks Jüri Mõisa aegse Tallinna Linnavalitsuse osakond tulistas Rahandusministeeriumi pihta sadu anonüümseid ja suhteliselt roppe kommentaare, kõik ühest või kahest linnavalitsuse arvutist. Jüri Mõis ise tõenäoliselt asjast teadlik ei olnud, kuid asi lahenes alles pärast linnapea ja ministri kohtumist.
Teadlikumad inimesed teadsid, kuidas Äripäeva kommentaaride alt IP-aadresse vaadata ja nii sai päris palju nalja kui selgus, et mingisuguste majanduspoliitiliste kommentaaride all “lihtsa inimese arvamusena” lebavad sõnavõtud pärinesid tegelikult hoopis Eesti Panga arvutitest. Ilmselt ei maganud ka erafirmad, sest tõepoolest, suhtekorraldusfirmade mitteametlikku teenusenimekirja ilmus lühikeseks ajaks ka “kommentaaride kirjutamine”, et sealt siiski vähemalt väliselt ära koristatud saada väikeste ja kurjade mees-ja-koer-tüüpi agentuuride pärusmaale.
Üks astroturfingu probleeme oli see, et anonüümsuse maski all lõppes iga vaidlus pigem mingi roppusega. Viha sünnitas viha ning kuna tegelik identiteet inimesi enam ei piiranud, lendas päris palju neljatähelisi sõnu. Selles nägid mõned ajakirjanikud küll ohtu avaliku debati kvaliteedile, kuid astroturfingu probleemi ei osatud sel ajal veel ette näha. Täna Postimehes töötav Kalle Muuli kirjutas tookord üpris prohvetlikult:
“Lollus kuhjub metalolluseks, samasuguseks neutraalseks “tapeediks” nagu masinamuusika baaris.”
(Hillar Kohvi ja Maie Parriku ühisaju netis, EPL)
Huvitav on see, et samal ajal arenes ka teistsugune rohujuurlus, mille eesmärgiks oli kallutada telesaadete ja foorumite tulemusi. Erakondade liikmeid hakati mobiliseerima selleks, et helistada telesaadetesse üksikute ideede või kandidaatide poolt. Tundub nagu oleks need kaks tegevust arenenud käsikäes, nagu arvutiseerumine ja mobiiltelefonide levik ka üldiselt.
Omamoodi sama puu õied on erakondade pensionäride kogu liikmed, kes helistavad konkreetselt kätteõpetatud sõnastuses saadetesse nagu Kuku Raadio Vox Populi ja teised sellised. Sellisel juhul on ehk võltsing kõige väiksemat laadi, kuna inimene saab helistada vaid korra saate jooksul, kuid korraliku koordineerimise korral on sellega siiski võimalik kujundada näilist toetust või suurendada vaenu ühiskonnas. Loomulikult ei taha ma öelda, et neis saadetes ei ole siiraid helistajaid.
Täna on aasta 2011 ja me võiksime eeldada, et väljaanded, sealhulgas Delfi on astroturfingu asjast aru saanud ja midagi ette võtnud. Right?
Tegelikult mitte. Tõsi on see, et on online väljaanded tegelevad sellega, et võtavad maha kommentaare, milles esineb selgelt rõve sõna või mida siis inimesed on toimetusele ära märkinud kui solvavat, samuti näitavad osad kanalid samalt IP-aadressilt kommenteerimist, mis peaks vähendama ühe konkreetse klikkeri võimalust esineda eri nimede alt, kuid sellele on astroturfijad vastanud väga lihtsa strateegiaga – paarkümmend kommentaatorit istuvad eraldi arvutite taga ja kommenteerivad igaüks suhteliselt mõõdukalt, samas õigel ajal ja vajalikus räiguses.
Sellise tehnikaga saab kokku juba 60 näiliselt täiesti rohujuure tasandilt tulevat kommentaari. Rääkimata sellest, et tehniliselt on IP aadressi erinevate teenuste abil võimalik näidata erinevana, ehk siis väikese tehnilise taibuga on võimalik sellest probleemist mööda hiilida.
Viimaste aastate suurimaid saavutusi meedia poolt oli Priit Kutseri nimelise rämekommentaatori paljastamine, kuid samal ajal näitas see paljastus, et selline tegelane on saanud viimastel aastatel Eesti meediaruumis karistamatult tegutseda ning tõenäoliselt tegutseb samal moel ka edasi. Kirjutada otse linnavalitsuse arvutist näitab muidugi ka erilist lohakust ja ülbust, kui ta oleks seda ettevaatlikumalt teinud, poleks ta kunagi vahele jäänudki.
Ei maksa arvata, et Keskerakond on siin ainus, paljude erakondade ümber liiguvad inimesed, kes veedavad oma aega põhiliselt internetis kedagi tagudes, kui nad aga vahele jäävad, siis ametlik erakond laiutab käsi ja ütleb, et mis teha, sellele klounile lihtsalt meeldib meie maailmavaade ega me ei saa teda keelata. Soovitan seda juttu siiski mitte liiga tõsiselt võtta.
Kui astroturfingu infrastruktuur on paigas, siis võib kergesti tekkida kiusatus seda laiemalt rakendada. Nii liigub infot selle kohta, et üks erakond on pakkunud astroturfingu tiimi teenust müüa 1300 euro eest selleks, et muuta telesaadete hääletustulemusi. Kas see on kellegi era-algatus või erakonna ametlik rahateenimise viis, seda ma hetkel ei oska ütelda, kuid järgmine kord kui te superstaari saadet vaatate, siis lootke, et mõnel kandidaadil pole pangakontol liigseid eurosid ja ühte telefoninumbrit…
Nii nagu kõik kaitse- ja ründestrateegiad, arenevad ka meediakanalite ja nende mõjutajate käsutuses olevad tehnoloogiad pidevalt. Hiljuti kirjutas Guardian arvutiprogrammidest, mida kasutavad suuremad ettevõtted ning isegi USA valitsus selleks, et luua muljet rahva toetusest. Selline programm võib teile luua automaatselt 10 erinevat karakterit, koos emailiaadresside ja muuga ning tekitada mulje, et kõik need avaldavad oma arvamust erinevate IP aadresside alt.
Tänane seis Eesti meedias on selline, et kahtlemata on online kommentaatorite hulgas palju pahaaimamatuid tavakodanikke. Võib olla on neid isegi enamus, kuid samal ajal on nad väga kergesti manipuleeritavad. Iga enesest lugupidav astroturfer teab ju seda, et kommentaariumi teemat saab pantvangi võtta nelja lihtsa põhimõtte abil:
1) ole esimene kommenteerija (töötab eriti siis, kui esimesed 10 kommentaari on sinu omad)
2) too sisse mõni teema, mis inimesed kindlasti vihale ajab (ehk siis midagi sellist, mis juhib jutu mujale)
3) kirjuta nii pikalt, et keegi ei viitsi enam lugeda
4) mine räigelt isiklikuks, nii isiklikuks, et autor enam ei taha sel teemal kirjutada.
Lahenduseks oleks massiivne kommentaariumide modereerimine ja toimetamine ning vähemalt pseudonüümi tasemel autentimine, kuid selleks pole väljaannetel tahtmist ega jõudu. Eesti Päevalehe erandiga (kes millegi pärast identifitseerib kasutajaid, kuid ei modereeri kommentaare kuigi tõsiselt) ei ole meedia täna ilmselt valmis mõistma ka seda, et nende vastutusel moondub, väändub ja pihustub Eesti avalik arutelu ja nad ei saa aru, et nende tegevusetusel on reaalsed ja kurvad tagajärjed kogu Eesti ühiskonnale.
Kui neilt küsida astroturfingu kohta, siis saate vastuseks mingisuguse pikema tehnilise joga ja väite, et “kõik on kontrolli all” või siis ütlevad nad, et “see jutt on liialdus”. Kui te lähete sama asja küsima poliitikute käest, siis on vastus midagi taolist “meie küll ei tee, kuid oleme kuulnud, et erakond x või y võib seda teha” või siis “me ei saa ju kontrollida seda, kuidas mõni fänn meist kuskil kirjutab”.
Urmo Soonvald, Merit Kopli ja Väino Koorberg tõstavad taas- ja taaskord üles sõnavabaduse viigilehe ning üritavad sellega väita, et inseneeritud läbu on sõnavabaduse ja rahva kaasatuse hind. Kui kuulata neid, siis tundub, et lähim riik, millel on sõnavabadusega probleeme on meist ainult 80 kilomeetri kaugusel, sest seal asub kommentaare tugevalt modereeriv ja ebakvaliteetne Helsingin Sanomat, Soome-Ugri tsensuuri kuri peastaap.
* Kunstmuru külvamise termini laenasin Ott Heinapuult ja Jaagup Irvelt, kes olid neid eri kombinatsioonides varem kasutanud.