Illusioon rahva tahtest ja sõnavabadusest

Kui Delfi 1999. aastal asutati, oli massiline online kommenteerimine eestlasele üldiselt  võõras – nii olid esimestel kuudel paljud kommentaarid Delfi enda töötajate poolt loodud. Eri kasutajanimede alt tekitatud vestlused näisid tegijatele endile naljakad, tundus, et sündimas on midagi uut ja erilist ning kui lugejad hakkasid lõpuks üha enam kaasa lööma, siis oli tiim päris õnnelik.

Võib olla see kõik tunduski sel hetkel süütu tegevusena, kuid sellel asjal on ka teine nimi – “astroturfing”. Tegemist on inglisekeelse mõistega, mis tähistab võltsmulje jätmist rahva poolsest rohujuure tasandi algatustest. Astroturfingut või kunstmuru külvamist kasutatakse selleks, et peita mingisuguse kitsa grupi inimeste huvid rahvaalgatuse maski taha ning mõned selle rakendused on kaugel sellest, et olla kahjutud.

Olgu selleks siis ootamatu kodanikeliikumine poliitilise kandidaadi toeks või siis kodanike spontaanne vastuseis või toetus ideele rajada uus ostukeskus, kokkuvõttes on see manipuleerija unistus, sest rahva tahte abil on võimalik õigustada põhimõtteliselt mida iganes. Samal ajal on kunstmuru külvamine tõeliste kodanikeliikumiste suurimaid vaenlasi, kuna see ohustab nende usutavust ja mainet.

Murukülvamine Delfi moodi oli ilmselt mõeldud olema ajutine, et näidata inimestele, et kommentaarides saab kaasa lüüa, ning seda kõike juhtis idee rahva kollektiivsest ajust, kodanikuajakirjandusest ja millest veel. Võibki oletada, et järgnevatel kuudel hakkasid inimesed vaikselt kaasa tulema ning kommentaariumitiivikud läksid käima ilma, et neid oleks tulnud iga hommik ise ringi keerutada.

Delfi asutajate põlvkondlik iseloom ning ka võib olla Eesti poliitika toetajate demograafiline jaotus tähendas paraku ka seda, et alguses sai kommentaariumides kõige rohkem kriitikat Keskerakond ja õnnetud maapoliitikud, kes olid seni arvanud, et arvuti on midagi, mis näeb liniku ja lillevaasi all hea välja.

Esimesed anonüümsed poliitikud-kommenteerijad Delfis olid seetõttu IT alal väledamad parempoolsed erakonnad, eriti Reformierakond, kuid selle tulemusel ei võtnud palju aega, kui tehnika omandas ka Keskerakond ning tegi seda ilmselt seda kirglikumalt, et teha ninasarviku kapakul tagasi vahepeal tekkinud mahajäämust.

Keskerakonna tolle aja üheks raudsemaks põhimõtteks oli näiteks see, et iga Siim Kallasest rääkiva loo esimene kommentaar pidi olema “Kus kümme miljonit on?”. See teine Sven Mikser, see, kes polnud veel ennast leidnud, üritas 2001. aastal aga sadade hääletustega muuta internetiportaalis Mega küsitlustulemusi Edgar Savisaare kasuks.

Sun Tzu on ütelnud, et parim sõjavägi on nähtamatu sõjavägi. Tõepoolest, see näis kehtivat ka online kommentaaride maailmas.

Kaasa tulid ka ametnikud, mäletan ise juhtumit, kui üks Jüri Mõisa aegse Tallinna Linnavalitsuse osakond tulistas Rahandusministeeriumi pihta sadu anonüümseid ja suhteliselt roppe kommentaare, kõik ühest või kahest linnavalitsuse arvutist. Jüri Mõis ise tõenäoliselt asjast teadlik ei olnud, kuid asi lahenes alles pärast linnapea ja ministri kohtumist.

Teadlikumad inimesed teadsid, kuidas Äripäeva kommentaaride alt IP-aadresse vaadata ja nii sai päris palju nalja kui selgus, et mingisuguste majanduspoliitiliste kommentaaride all “lihtsa inimese arvamusena” lebavad sõnavõtud pärinesid tegelikult hoopis Eesti Panga arvutitest. Ilmselt ei maganud ka erafirmad, sest tõepoolest, suhtekorraldusfirmade mitteametlikku teenusenimekirja ilmus lühikeseks ajaks ka “kommentaaride kirjutamine”, et sealt siiski vähemalt väliselt ära koristatud saada väikeste ja kurjade mees-ja-koer-tüüpi agentuuride pärusmaale.

Üks astroturfingu probleeme oli see, et anonüümsuse maski all lõppes iga vaidlus pigem mingi roppusega. Viha sünnitas viha ning kuna tegelik identiteet inimesi enam ei piiranud, lendas päris palju neljatähelisi sõnu. Selles nägid mõned ajakirjanikud küll ohtu avaliku debati kvaliteedile, kuid astroturfingu probleemi ei osatud sel ajal veel ette näha. Täna Postimehes töötav Kalle Muuli kirjutas tookord üpris prohvetlikult:

“Lollus kuhjub metalolluseks, samasuguseks neutraalseks “tapeediks” nagu masinamuusika baaris.”

(Hillar Kohvi ja Maie Parriku ühisaju netis, EPL)

Huvitav on see, et samal ajal arenes ka teistsugune rohujuurlus, mille eesmärgiks oli kallutada telesaadete ja foorumite tulemusi. Erakondade liikmeid hakati mobiliseerima selleks, et helistada telesaadetesse üksikute ideede või kandidaatide poolt. Tundub nagu oleks need kaks tegevust arenenud käsikäes, nagu arvutiseerumine ja mobiiltelefonide levik ka üldiselt.

Omamoodi sama puu õied on erakondade pensionäride kogu liikmed, kes helistavad konkreetselt kätteõpetatud sõnastuses saadetesse nagu Kuku Raadio Vox Populi ja teised sellised. Sellisel juhul on ehk võltsing kõige väiksemat laadi, kuna inimene saab helistada vaid korra saate jooksul, kuid korraliku koordineerimise korral on sellega siiski võimalik kujundada näilist toetust või suurendada vaenu ühiskonnas. Loomulikult ei taha ma öelda, et neis saadetes ei ole siiraid helistajaid.

Täna on aasta 2011 ja me võiksime eeldada, et väljaanded, sealhulgas Delfi on astroturfingu asjast aru saanud ja midagi ette võtnud. Right?

Tegelikult mitte. Tõsi on see, et on online väljaanded tegelevad sellega, et võtavad maha kommentaare, milles esineb selgelt rõve sõna või mida siis inimesed on toimetusele ära märkinud kui solvavat, samuti näitavad osad kanalid samalt IP-aadressilt kommenteerimist, mis peaks vähendama ühe konkreetse klikkeri võimalust esineda eri nimede alt, kuid sellele on astroturfijad vastanud väga lihtsa strateegiaga – paarkümmend kommentaatorit istuvad eraldi arvutite taga ja kommenteerivad igaüks suhteliselt mõõdukalt, samas õigel ajal ja vajalikus räiguses.

Sellise tehnikaga saab kokku juba 60 näiliselt täiesti rohujuure tasandilt tulevat kommentaari. Rääkimata sellest, et tehniliselt on IP aadressi erinevate teenuste abil võimalik näidata erinevana, ehk siis väikese tehnilise taibuga on võimalik sellest probleemist mööda hiilida.

Viimaste aastate suurimaid saavutusi meedia poolt oli Priit Kutseri nimelise rämekommentaatori paljastamine, kuid samal ajal näitas see paljastus, et selline tegelane on saanud viimastel aastatel Eesti meediaruumis karistamatult tegutseda ning tõenäoliselt tegutseb samal moel ka edasi. Kirjutada otse linnavalitsuse arvutist näitab muidugi ka erilist lohakust ja ülbust, kui ta oleks seda ettevaatlikumalt teinud, poleks ta kunagi vahele jäänudki.

Ei maksa arvata, et Keskerakond on siin ainus, paljude erakondade ümber liiguvad inimesed, kes veedavad oma aega põhiliselt internetis kedagi tagudes, kui nad aga vahele jäävad, siis ametlik erakond laiutab käsi ja ütleb, et mis teha, sellele klounile lihtsalt meeldib meie maailmavaade ega me ei saa teda keelata. Soovitan seda juttu siiski mitte liiga tõsiselt võtta.

Kui astroturfingu infrastruktuur on paigas, siis võib kergesti tekkida kiusatus seda laiemalt rakendada. Nii liigub infot selle kohta, et üks erakond on pakkunud astroturfingu tiimi teenust müüa 1300 euro eest selleks, et muuta telesaadete hääletustulemusi. Kas see on kellegi era-algatus või erakonna ametlik rahateenimise viis, seda ma hetkel ei oska ütelda, kuid järgmine kord kui te superstaari saadet vaatate, siis lootke, et mõnel kandidaadil pole pangakontol liigseid eurosid ja ühte telefoninumbrit…

Nii nagu kõik kaitse- ja ründestrateegiad, arenevad ka meediakanalite ja nende mõjutajate käsutuses olevad tehnoloogiad pidevalt. Hiljuti kirjutas Guardian arvutiprogrammidest, mida kasutavad suuremad ettevõtted ning isegi USA valitsus selleks, et luua muljet rahva toetusest. Selline programm võib teile luua automaatselt 10 erinevat karakterit, koos emailiaadresside ja muuga ning tekitada mulje, et kõik need avaldavad oma arvamust erinevate IP aadresside alt.

Tänane seis Eesti meedias on selline, et kahtlemata on online kommentaatorite hulgas palju pahaaimamatuid tavakodanikke. Võib olla on neid isegi enamus, kuid samal ajal on nad väga kergesti manipuleeritavad. Iga enesest lugupidav astroturfer teab ju seda, et kommentaariumi teemat saab pantvangi võtta nelja lihtsa põhimõtte abil:

1) ole esimene kommenteerija (töötab eriti siis, kui esimesed 10 kommentaari on sinu omad)

2) too sisse mõni teema, mis inimesed kindlasti vihale ajab (ehk siis midagi sellist, mis juhib jutu mujale)

3) kirjuta nii pikalt, et keegi ei viitsi enam lugeda

4) mine räigelt isiklikuks, nii isiklikuks, et autor enam ei taha sel teemal kirjutada.

Lahenduseks oleks massiivne kommentaariumide modereerimine ja toimetamine ning vähemalt pseudonüümi tasemel autentimine, kuid selleks pole väljaannetel tahtmist ega jõudu. Eesti Päevalehe erandiga (kes millegi pärast identifitseerib kasutajaid, kuid ei modereeri kommentaare kuigi tõsiselt) ei ole meedia täna ilmselt valmis mõistma ka seda, et nende vastutusel moondub, väändub ja pihustub Eesti avalik arutelu ja nad ei saa aru, et nende tegevusetusel on reaalsed ja kurvad tagajärjed kogu Eesti ühiskonnale.

Kui neilt küsida astroturfingu kohta, siis saate vastuseks mingisuguse pikema tehnilise joga ja väite, et “kõik on kontrolli all” või siis ütlevad nad, et “see jutt on liialdus”. Kui te lähete sama asja küsima poliitikute käest, siis on vastus midagi taolist “meie küll ei tee, kuid oleme kuulnud, et erakond x või y võib seda teha” või siis “me ei saa ju kontrollida seda, kuidas mõni fänn meist kuskil kirjutab”.

Urmo Soonvald, Merit Kopli ja Väino Koorberg tõstavad taas- ja taaskord üles sõnavabaduse viigilehe ning üritavad sellega väita, et inseneeritud läbu on sõnavabaduse ja rahva kaasatuse hind. Kui kuulata neid, siis tundub, et lähim riik, millel on sõnavabadusega probleeme on meist ainult 80 kilomeetri kaugusel, sest seal asub kommentaare tugevalt modereeriv ja ebakvaliteetne Helsingin Sanomat, Soome-Ugri tsensuuri kuri peastaap.

* Kunstmuru külvamise termini laenasin Ott Heinapuult ja  Jaagup Irvelt, kes olid neid eri kombinatsioonides varem kasutanud.

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Olen mõelnud, et üks võimalikke samme kommentaariumite ohjamiseks oleks organisatoorse vastutuse (mida selgelt ei olda tõsiselt võtmas) viimine personaalseks.

    Lihtne tehniline lahendus koosneks kahest osast:
    * Mitte ükski autentimata kommentaar ei läheks artikli juurde üles enne kui selle artikli autor (olgu ta siis koosseisuline ajakirjanik või väline kaastöötaja) seda poleks oma selge suunava klikiga kinnitanud. Ehk modereerimine, mis on algteksti autori, mitte mingi tudengitest tagatoa-valvekorrapidajate seltskonna (kellel puudub algtekstiga isiklik suhe) ülesanne.
    * Iga artikli lõpus algab kommentaaride blokk sõnadega ” poolt valitud lugejate kommentaarid”

    Ma arvan, et kui autoril, kes laenab “lugejakirjade” kõrvale oma personaalse brändi on võim ja vastutus laussõimu ja kodanikupeksu läbi mitte avaldada, siis on see hoopis midagi muud umbisikuline klikke lugev meediamootor “Postimees.ee, mis tegelikult ei ole Postimees”. Ja teistpidi, autorid, kes lasevad igasuguse joga enda teksti sabasse (sest äkki mõnel on nt Elu24 ridades klikipõhine boonussüsteem, ma ei tea?) hakkavad kaotama oma otsesel kaasabil kaotatavaid allikaid ja lõpuks hakkab lugeja nende nime ka juba artikli alguses ebakvaliteetsena ära tundma.

    Ja pakun, et nii meediafirmade juhtide kui reklaamiosakondade jaoks oleks ka iga üksiku autori ja teksti kommentaariumite kvaliteeti arvestav kasutusstatistika väga huvitav võrdlev lugemine, mis aitaks oma ärimudelit edasi tjuunida.

  • http://twitter.com/tankler Allar Tankler

    Mu meelest on huvitav, et FB ja vähemal määral Twitteri mõjul on tegelikult taastunud või sündinud inimeste valmisolek asju oma nime all kommenteerida (mida teatud määral omakorda jällegi kahandab traditsiooniline meedia, kes Twitteri ja FB postitusi ära trükivad; sh ka nt Priit Kutseri tweedi juhtum – kui võib kritiseerida pseudonüümide alt kommenteerimist, nö push-meediat, siis Twitter on ikkagi puhas pull-meedia ja seal inimese poolt väljendatu võiks jääda tema enda asjaks; eriti kui samas kaasuses mõni ajakirjanik oma kontodel märksa radikaalsemaid seisukohti väljendas, ilma, et keegi seda kritiseerinud oleks, aga see selleks). Seetõttu mulle tundub, et algne põhjus anonüümseks kommenteerimisvõimaluseks netis on ka kadunud – samamoodi nagu Delfi võis peatselt loobuda nn astroturfingust, võiks praegu olla võimalus ka teha nt FB kaudu autentimine, ning olulist tagasilööki klikkidele ei tohiks tulla.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Allar, täitsa nõus. FB siseste debattide puhul on muidu küll oht muutuda ühe sõpruskonna “kajakambriks” aga kui FB-d kasutada lihtsalt autentimise infrana, siis ka minu meelest on see vägagi kaalumist väärt. (Näiteks EPL võiks ID kaardi kõrval lubada ka FB autentimist, vaataks, mis saab :)).

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=841655132 Martin Tajur

    Nõus. Eesti meediaväljaannete kommentaariumides võiks tõepoolest olla sarnane autentimine nagu kasvõi selles samas Disqus’i keskkonnas, mida Memokraatki siinsamas kasutab. Põhimõtteliselt integratsioon FB ja Twitteriga, et ei saaks esineda anonüümse seinasodijana. Ilmselt tahavad meediaväljaanded lisada ka mingit oma, kohalikku autentimisviisi, aga põhiline oleks just see, et tagada mingigi seos reaalse isikuga. (Kas see just ilmtingimata nii rangel kujul oleks tehtud kui et ID kaardi ja isikukoodi tasandil, on omaette küsimus. Mina nii ranget süsteemi ei pooldaks.)

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Minu kogemus on, et FB on mõnevõrra parem kui Twitter. Uue Twitteri accounti tegemine on kergem kui uue FB accounti tegemine ja Twitteri accountil on nagu väiksem reputatsioon kaasas. Samas, siiski parem kui mitte midagi.

  • http://www.facebook.com/tauno.novek Tauno Novek

    Postimehe FB lehel on kommentaarid märksa asjalikumad, mõnda diskussiooni on kohe huvitav lugeda. Facebookil on lihtne widget mida saaks kerge vaevaga lisada iga väljaande lehele ja mis tagaks et kommentaari autoril oleks ka mõningane vastutus oma sõnade eest. Keegi suurtest pole julgenud seda esimesena teha.
    Delfi ilmselt leiab et kommentaaride andmebaas on neile oluline virtuaalne kapital ja kui see asuks FB süsteemis siis nad ei kontrolliks seda piisavalt. Kommentaaride arhiivi väärtus on ka see et need aitavad suurendada otsingumootoritest tulevate külastajate arvu. Sotsiaalsete võrgustike ajal aga oleks SEO-st palju suurema väärtusega näiteks see, kui Delfi teeks oma kommentaariumi Facebooki-põhiseks – kommenteerimiseks tuleks the FB Connect Delfiga, selle tulemusel nad saaksid teada mis nende kasutajatele meeldib, kes on nende sõbrad ja kellele saaks pakkuda palju paremini suunatud reklaami mis lugejaid ka reaalselt huvitaks. Selle asemel eelistatakse praegu näidata palju bannerireklaame mis enamasti kasutaja huvidega kokku ei lange.

  • http://twitter.com/infovabadus Info vabaks! v2.0

    Kuigi põhimõtteliselt on mingisugune garanteeritud autentimine igati tervitatav, siis läheb minu arvamus lahku selle osas, et kas oleks õige nõuda autentimist Facebook’i või Twitter’i vahendusel või oleks vaja selleks mingit neutraalsemat kanalit. Kuigi infoühiskonna tavakodanik ei näe nende teenuste kasutamises probleeme, siis asjatundjad pole nendega kuigi rahul, vt nt http://www.eff.org/issues/social-networks. Isikliku info (kuni sotsiaalse käitumise profileerimiseni välja) niivõrd massiline usaldamine ühe suure ja läbipaistmatu eraettevõtte kätesse ei kõla hästi ja kui päevalehed nõuaksid nende teenuste kontosid, et artiklitele märkusi lisada, siis oleks see minu arvates sobimatu. Lühiajaliselt küll võit eesti meedia avaliku arutelu kvaliteedile, kuid kaotus selle arutelu pinna neutraalsuse ja mõjutamatuse osas.

  • http://twitter.com/tauntz Tauno Talimaa

    Tahtsin antud teemal oma arvamust avaldada aga kuna Disqus ei luba mul seda anonüümselt teha, siis ei hakanud oma mõtteid siia kirjutama sest see oleks mu “päris mina”‘ga seotud – ja mu aus arvamus antud teemal oleks ehk liiga radikaalne ja see näitaks mu “päris mina” halvas valguses neile inimestele, kes minu radikaalse mõttega nõus pole.
    Tulemus: mitte-anonüümne kommenteerimine pärsib sisulist arutelu ja selle tulemusena on artikli all ainult inimesed, kes kõik üksteisega nõus on ja üksteist takka kiidavad. Erinevad arvamused pole teretulnud sest sel juhul oled sa autsaider – ning kõik teavad su nime ja saavad su pihta ka “päris elus” näpuga näidata.

  • http://www.facebook.com/joel.limberg Joel Limberg

    Tehnilisi vahendeid kommentaaride (ehk kommenteerijate) haldamiseks on kindlasti palju; ja ei tahaks ka uskuda et Delfil jt pole võimalik nende kasutuselevõtule või loomisele natukenegi resurssi eraldada.

    Tundub ikka, et asi on kinni tahtmatuses. Või siis mitte hoolimises. Et veebiväljaannete-inimesed on nii harjunud praeguse süsteemiga, et ei hakka kuskile kaugemale mõtlemagi.

    Frustreeriv, kuidas isegi lihtsaimaid tehnilisi vidinaid kasutusele ei võeta, kuigi need tõstaksid arvatavasti oluliselt kogu keskkonna kvaliteeti. Isegi “arvamusportaal” EPL.ee kommentaarilehekülg on nagu pärastlõunane programmeerimisharjutus.

    (Siin huvitav jutt Metafilter.com-i modereerimisest ja kasutatavatest vahenditest http://vimeo.com/21043675)

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    See pidi siis küll üks radikaalne arvamine olema, minu arust on Memokraadi kommentaarium olnud ka mitte-anonüümselt üsna värvikirev…

    Aga Sinu loogikat edasi arendades peaks siis oma “päris mina” näpuosutusi (või pigem siis juba sõimu, solvanguid, laimu ja ähvardusi) kartma ainult need osapooled, kes avalikus diskussioonis kirjutavad oma nime all lehes selle algteksti, mida ülejäänud ühiskond anonüümselt kommenteerida saab? Fair play?

    Kuidas see süsteem pika-ajaliselt toimida saaks? Ka ajakirjanikud ja ühiskonda puudutava arvamusega kodanikud anonüümseks, et nende radikaalsed mõtted “päris mina” ei segaks? Või oleks loogilisem, et need harvad erijuhud, kus anonüümsuseta võimatu käivad läbi toimetaja — kas näiteks kaalusid oma radikaalse mõtte Danielile kui Memokraadi “toimetajale” edastamist, palvega see edastada sobivuse korral nime mainimata?

  • http://twitter.com/Ivari Ivari Kull

    Eestis on millegipärast kommentaariumite lahendused täiesti ühest äärmusest teise. Ühes äärmuses on epl oma absurdse ID kaardil põhineva autentimisega, mis tekitab nii kõrge barjääri kommenteerimiseks, et tapab igasuguse diskussiooni. Teises äärmuses on Pm ja Delfi, kus puudub autentimine ja tagajärg on sama, mis Epl-l ehk diskussioon tapetakse.

    Samas on tänaseks päevaks olemas juba ohtralt lihtsasti aktiveeritavaid lahendusi, mis tagavad kesktee ja kvaliteetse diskussiooni. Nende näidetena juba mainitud Disqus ja hiljuti lansseeritud Facebooki kommenteerimise süsteem, mida nt. Techcrunch hetkel katsetab.

    Niisiis tekib küsimus miks neid lahendusi ei kasutata. Tõenäoliselt on vaid aja küsimus millal uute ja mõistlikumate lahendustega välja tullakse. Esimesena tegutseb arvatavasti Ekspress ja päästab ainuomanikuna Epli veebi agooniast. Keerulisem on aga Pm-i ja Delfi seis, sest põhimõtteliselt võrdse turuosa puhul esimesena rangem kommentaarium lansseerida võib osutuda jalga tulistamiseks ja kommentaatorid jooksevad teise portaali üle.

    Niikaua kui suuremateks muutusteks julgust kogutakse võiks vähemalt võtta üle enamus arenenud kommentaariumite feature’i, mis näitab by default esimestena neid kommentaare, mis lugejate poolt enim soovitusi saanud.

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=576840705 Kristjan Jõevere

    On üks valearusaam, mille juured on nii sügaval, et see jääb vist igaveseks püsima, nimelt, et portaalid teenivad anonüümsete kommentaaride avaldamisest tulu. Ei teeni. Portaali tuluallikas on unikaalsete kasutajate arv, see on ka see number, milles delfi ja pm omavahel võistlevad ja pm läbivalt kaotab.

    Pageviewd on muidugi ka väga olulised, nagu on ka saidil viibitud aeg, aga kasutajate arv on ikkagi peamine. Ja kommenteerijaid, palun väga, on kõigist kasutajaist kaduvväike hulk, laias plaanis 1/50 – 1/100, sõltuvalt päevast. Ja mis veel hullem – võiks ju arvata, et kommentaaride peal klikitakse, tehakse pageviewsid juurde, aga ei: kommentaare loevad ainult needsamad inimesed kes neid ise kirjutavad. kontrollitud.

    Seega rahas asi ei ole. Miks pm ja delfi läbuseina edasi peavad? Kaks asja – esteks, anonüümne kommimine on nii suur osa mõlema saidi identiteedist, et sellest loobumine oleks võrreldav geikapist välja tulemisega. teiseks – miks üldse peaks midagi tegema nende kommentaaridega? leiba nad seal lehesabas ei küsi, las ripuvad! milleks parandada midagi, mis toimib niigi hästi! Selline ühiskondliku mõtlemise mambodžambo on ju ikka kitsa kildkonna eramure, mitte võimsa portaali asi!

  • Anonüümne

    jjj

  • Anonüümne

    Pöörduksin tagasi Steni kõige esimese ettepaneku. Minu arvates on kommentaarid loogiline jätk artiklile. Seega oleks igati loogiline, et artikli autor ise jälgib neid ja loomulikult ka jätkab arutelu antud teemal. Sarnaselt blogijatele oleks ajakirjaniku tööks artikli juurde tekkinud arutelu edasi arendamine ja seega võiks tema valvsa pilgu alt läbi käia ka kommentaarid. ….ja eks sa proovi järgmine kord saada intervjuud inimeselt kelle kohta lasksid läbi “ta on ju täielik l…pea” kommentaari.

  • http://twitter.com/kristjanlepik Kristjan Lepik

    Hea kommentaar.

    Minu meelest ollakse ka veel väga palju vaates, et on kas eri asja veebis –
    a) artikkel, mille meie kirjutasime
    b) mingite umbmääraste isikute kommentaarid sellele artiklile.

    Ei paista küll PM/ Delfi puhul arusaama, et artikkel ja kommentaarid on praeguse tehnilisel lahenduse puhul (visuaalselt koos nähtaval) üks sisu (content). Kes esimesena neid kvaliteetselt koos kasutama õpiks, see saaks mu meelest ka olulise konkurentsieelise. Kuid praegu paistab, et visioon puudub ja ei suuremaid juleta muudatusi teha.

  • http://twitter.com/kristjanlepik Kristjan Lepik

    Üks mõte, mis seda anonüümset läga võiks korrigeerida:

    PM / Delfi veebides luua esiteks kontrollitud ID-ga kommenteerimise võimalus juurde (ID-kaart / FB autentimine). Teiseks võiks olla kaks võimalust portaali lugemiseks:
    a) näidatakse kõiki kommentaare
    b) näidatakse ainult oma nime alt kirjutavate isikute kommentaare

    Kui oleks julgust rohkem, võiks default setting olla see, et ainult oma nime alt kirjutajate kommentaarid oleks näha. Kuid kõva samm edasi oleks ka võimalus anonüümseid kommentaare mitte vaadata. Ma ise küll ei kujuta ette, et tekiks vajadus siis seda “anonüümset vaadet” kunagi kasutada.

    Mudeli nimi võiks olla “Metsasanitar”.

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Ometi olen märganud FB all ka teatud pseudonüümsuse levimise kasvu. Olen näinud ka naisterahvaste piltide taha peitunud kõigiga sõbrustavaid profiile, mis on selgelt kellegi projektid.

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Samas: meil puudub netiketikoolitus. Me ei mõista rahvana, et kirjalik tekst tundub väga radikaalne, kui seda ei pehmenda.

    Kui oleksineelmisse lausesse “ma arvan, et ” ette asetanud, oleks mõte alles jäänud, aga võimalik pahameel ja “argumendiga lahmimine” ära jäänud. Ehk siis teisisõnu: võib-olla on toosama näost lähtuv ettevaatlik arvamine diskussiooni mõttes isegi elutervem?

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Kas kunstmuru teemal ei kannataks lihtsalt laiemalt teadvustada et selline tehnika kasutusel on?

    Tehniliste piirangutena kujutan ette vaid anonüümprokside IP-aadresside keelamist: toda sama Postimehe “sama ip pealt on postitanud” nippi. Kui meie keel oleks veidi paremini arvutis töödeldav, oleks võimalik ka heuristiline tekstianalüüs, mis püüab kommenteerija stilistilist sõrmejälge tuvastada. Pikemate tekstide jaoks on selline lahendus inglise keele tarvis valmis tehtud. Minul on küll arvestatav hulk teadvustamata stampväljendeid.

    Samas, kui algab kellegi teadlik jooks, kus stardipauk antakse kuskil skaibi all: “nüüd läks üles, ruttu kirjutage esimene leht täis, kaugemale ei loe keegi”, pole ei IP-probleemi, ei stilistilist ühtlust vaid lihtsalt suur hulk lambaid, kes suurendavad instinkti karjaga samas suunas joosta…

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Minu arvates ei ole selline pseudonüümsus probleemiks, vähemalt kui hästi modereerida. Nimelt on küsimus just FB accounti tegemise suhtelises keerukuses (uus emailiaadress jne) ning selle accountiga kaasnevas online maines. Kui moderaator leiab, et account on mingeid piire ületanud, võib ta selle näiteks ajutiselt bännida, mille tulemusena peab siis astroturfer, spämmija või muidu troll tegema uue accounti. Aga selle tegemine on piisavalt aeglane ja tülikas ning modereerijatele tekib senisest tugevam eelis.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    üldiselt pole mõtet rakendada mehhanisme, mis on disanitud worst-case stsenaariumi ümber. See tähendaks muude poliitikavaldkondade/põhiõiguste juures vabaduse kärpimist piirini, et ükski hull ega haige saaks teistele inimestele viga teha. See aga tähendab kogu elanikkonna hullusärki toppimist

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    pigem on probleem inimeste võimetuses asetada end teise inimese rolli ja kujutada ette, kui palju valu võib üks lause teha. Kujutan ette, et valdav osa netisolvajaid ei adu päris täpselt, mis toimub nende kommentaare lugeva inimese peas. See on antisotsiaalne isiksushäire, puudulikud suhtlemisoskused. Lapsed õpivad hea ja halva iseseisva eristamise (siin pole mõtet arutada, kas see on nö geneetiline pärisoskus või lihtsalt omandatakse teadmine läbi sotsiaalse tingituse) alles 4. ja 5. eluaastaks, aga sotsiopaatiliste kalduvustega kodanikel jääb see võime lõpuni arendamata. Kliinilise psühholoogia mõistes pole me keegi objektiivselt normaalne, vaid hälbime igaüks erinevate karakteristikute lõikes “keskmisest”, kuid mulle tundub, et keskmise kommenteerija profiil on rõhutatult keskmisest hälbiv, mõnes spetsiifilises lõigus.

    Kristjan Jõevere ütles EPLi kohta, et kuigi autentimine korrastas veidi arutelu, siis radikaalid on radikaalid edasi, ka oma nime all. Lihtsalt suuresti üllatas, et antisemiitideks, rassisteks või lihtsalt sotsiopaatideks osutusid inimesed, keda me teame ja tunneme.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    pigem on probleem inimeste võimetuses asetada end teise inimese rolli ja kujutada ette, kui palju valu võib üks lause teha. Kujutan ette, et valdav osa netisolvajaid ei adu päris täpselt, mis toimub nende kommentaare lugeva inimese peas. See on antisotsiaalne isiksushäire, puudulikud suhtlemisoskused. Lapsed õpivad hea ja halva iseseisva eristamise (siin pole mõtet arutada, kas see on nö geneetiline pärisoskus või lihtsalt omandatakse teadmine läbi sotsiaalse tingituse) alles 4. ja 5. eluaastaks, aga sotsiopaatiliste kalduvustega kodanikel jääb see võime lõpuni arendamata. Kliinilise psühholoogia mõistes pole me keegi objektiivselt normaalne, vaid hälbime igaüks erinevate karakteristikute lõikes “keskmisest”, kuid mulle tundub, et keskmise kommenteerija profiil on rõhutatult keskmisest hälbiv, mõnes spetsiifilises lõigus.

    Kristjan Jõevere ütles EPLi kohta, et kuigi autentimine korrastas veidi arutelu, siis radikaalid on radikaalid edasi, ka oma nime all. Lihtsalt suuresti üllatas, et antisemiitideks, rassisteks või lihtsalt sotsiopaatideks osutusid inimesed, keda me teame ja tunneme.

  • http://twitter.com/ppmotskula Peeter P. Mõtsküla

    Pseudonüümsus on väga OK. Muide, kõik mu varasemad argumendid on käinud ano-, mitte pseudonüümsuse vastu.

    Pseudonüümsus võimaldab arvajal kaitsta oma “füüsilist mina” välise (nt tööandja) surve eest või oma identiteeti teemade kaupa “jupitada” (mina kui langevarjur, mina kui lapsevanem, mina kui …). Ja samal ajal säilitab pseudonüümsus — tõsi, ehk veidi nõrgemalt kui päris nimega esinemine — arvaja vajaduse oma valitud identiteedi reputatsiooni hoida, mis anonüümsuse puhul puudub.

  • http://twitter.com/infovabadus Info vabaks! v2.0

    Pole küll otseselt minu asi end portaalipidaja rolli kujutada, aga kas ei esita “autor toimetab” mudel autoritele liiga suuri nõudmisi? 1) Autor ei pruugi sellest huvitatud olla, 2) autor ei pruugi olla üldsegi eeskujulik toimetaja, veel vähem moderaator, 3) autoril võib tekkida kiusatus täiesti sisukas, kuid konkureeriv arvamus eemale tõrjuda, mille tulemusel kipuks kaduma kommentaariumi kui sellise üks peamine mõte.

    “Autor toimetab” mudel eeldab, et autor on huvitatud heast kirjalikust dispuudist ja võimeline seda juhtima, aga nt isegi oma pedagoogihariduse ja aastatepikkuse seminaride juhtimise kogemuse taustal kahtlen ma, kas ma olen võimeline endale olulisel teemal olema kõiki osapooli arvestav moderaator (nt oma ekspertsuse valdkonnas, kus on nt kaalul minu pädevus eksperdina või otsesed tulud vms). Ühesõnaga, “autor toimetab” mudeli võiks olemusliku huvide konflikti tõttu minu arvates kohe maha matta.

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Guardian kirjutab kuidas [Washington kübermuru kasvatab].

    Omapärane on sealjuures see, et info-operatsioonid oma rahva vastu on neil tegelikult kunagi ka seadusega keelatud olnud.

  • http://www.facebook.com/people/Priidu-Kull/100001189700196 Priidu Kull

    http://majandus.delfi.ee/news/tarbija/tarmo-noop-lahja-olu-sobib-ka-autojuhile.d?id=42254243&com=1 – siin on üks näide olukorrast, kus õlletehas oleks võinud müügiedu suurendamise nimel oma PR osakonnal lasta kommentaariumisse kirjutada.

  • Anonüümne

    Teise sama suure (või isegi suurema) probleemi kohta tekkis täna illustreeriv materjal, mistõttu oleks rumal seda mainimata jätta. „Arstide liidu avalik pöördumine Avaliku Sõna Nõukogu poole“ – http://bit.ly/eziJQc

    Probleem on laiem ning hõlmab paljude toimetuste (tervishoiu- jpm ) teemade käsitlemise teadlikku või mitteteadlikku poliitikat. Ma ei kutsuks seda sotsiaalseks vastutustundetuseks. Pigem enda pidamiseks vastutusväliseks subjektiks.

    Tuletame meelde Anneli Rõigase juhtumit, kus Postimees avaldas surnud lapse ema artikli, mis oma nimeliste (sic!) süüdistustega arstide ja õdede aadressil, nende absurdsuse ja isiklikkuse tasemega, oli leebelt väljendudes „outrageous“. ASN-ile selgitati, et „Toimetus otsustas kirja avaldada enne haigla vastust seetõttu, et seda kirja levitati väga paljudele väljaannetele ning avaldamise kiirus oli määrav.“ ‘Lisaks selgitas Postimees, et „toimetus otsustas avaldada (Anneli Rõigase) kirja täiskujul, sest see avab meditsiinisüsteemis leiduvaid ebakõlasid, mis on seni jäänud avalikkuse eest varju.“ Teema uudisväärtuslikkus tekkis enne faktide elementaarset kontrollimist…

    Meenutame Ekspressi vaktsineerimiseteemalist nädalateemat, mille sisus esitati fakti konstateerival moel ja ilma ühegi adekvatse asjaosalise kommentaarita LLJ-i (lihtsalt lolli juttu). Tervishoiutemaatika on vaid üks valdkondadest (kuigi kardetavasti suurima mõjuga), kus toimetused juba aastaid pressivad välja (või lasevad filtrist läbi) tendentslikku materjali. See ei ole üleskutse (enese-)tsensuurile, vaid teemade tasakaalustatud käsitlusele pikemas perspektiivis kui üks päev või nädal. Võimuga tuleb vastutus.

    Liiga tavaliseks muutunud tervishoiuteema käsitlemine puhtalt uudisväärtuslikkuse raames. Kusjuures uudisväärtuslikkus on sünonüümne (ühesuunalise) poleemilisusega. Patsiendi õiguste kaitsmise teema (kaitsmine „arsti eest“!) on üks online väljaannete valveteemadest.
    Kuna mu tutvus- ja perekonna ringis on korralik omajagu meditsiinivaldkonna töötajaid, siis julgen öelda, et lisaks kasvavale bürokraatiale, metsikule töökoormusele, on Eestist lahkumise üks peamisi põhjuseid arstide (üha enam demoniseeritud) kuvand ja selle pidev taasloomine avalikus meedia-ja poliitikadiskursuses.

  • Anonüümne

    Kuna teema tõukub ilmselt mantrast “üha enam mõistlikke inimesi ei taha avalikult kirjutada, kuna ei soovi kommentaarides sopaga loobitud saada”, siis on siin üks lihtne lahendus. Kui autor kommentaare ei soovi, siis need väljaandes keelatud, st kommenteerimise võimalus lihtsalt puudub. Kui tal midagi selle vastu ei ole, siis on kommenteerimine – ja riskid koos sellega – vabad.

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Nn. “Postimehe peatoimetaja ekslusiivmeetod”? :)

    Ma kahtlustan küll, et enamik nt arvamuslooga avalikku diskussiooni alustavatest inimestest on väga huvitatud… avalikust diskussioonist. Sellisest, mis aitab mõtteid korrastada, ühiskonna jaoks olulisi asju selgeks rääkida ja lõpuks ehk ka keskpõrandale kokku tulla. Aga mitte sellisest, mis mängib meest, aga mitte palli. Või siis lihtsalt räuskab, sõimab, ähvardab.

    Meediaväljaande kommentaarid suudavad pakkuda kumbagi neist mudelitest, vastavalt sellele, kuidas masinat häälestada. Masin on / masinat pole on liiga laisk lati alt läbi jooksmine.

  • http://www.facebook.com/people/Rain-Kooli/1007764160 Rain Kooli

    Ma ei tea, kas see töötaks kõigi toimetuste kõigi osakondade puhul, kuid arvamustoimetajana oleksin ma küll valmis rakendama eelmodereeritavat kommentaariumi, kui selline võimalus Delfis tehniliselt olemas oleks. Autorite läbipeksmine ja teemaväline jahumine sõdib ju rängalt minu kui toimetaja huvidega (avaldada võimalikult kvaliteetseid artikleid võimalikult laialt autorite ringilt), järelmodereerimine aga a) jätab halvad kommentaarid ikkagi kas või mõneks ajaks üles b) on hullult ressursimahukas.

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Aitäh, Rain!
    Äkki saad ka pisut avada tausta, mille alusel Delfi sees tehnilisi arendustöid järjekorda pannakse, ehk siis mis Sind takistab tegemast oma toimetajatööd nii nagu tegelikult ôigemaks peaksid?

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Priit, mantra Sinu keelepruugis praegu peaks olema midagi, mida korratakse pidevalt ja mis ei oma ilmtingimata seost hetkeoludega? Mulle tundub, et seda esinejate põgenemise väidet on sellesse kategooriasse pisut keeruline panna, kuna sellest on vähe räägitud ja see on suhteliselt faktipõhine asi. Vaata kasvõi telesaadete esinejateringi, trükimeedia esinejateringi ja nii edasi.

    Mantraks võiks aga pigem nimetada Sinugi poolt toodud väidet, et kommentaaride kinnikeeramine on mingisugune oluline pluss artikli autorile. Esiteks jääb nii ju puudu diskussioon ja teiseks teeb mingi online koll sellest nagunii uudise, seejuures vigaselt. Sealt edasi läheb aga juba korralikult rutjumiseks ning muide, ega järgmised lugejad sel juhul enam ei tea, et Sa tegelikult selle vigase tsitaadi autor polnud.

  • Anonüümne

    Kui autor saab valida omale sobivad kommentaarid, tekivad arvamuste rühmad – algne tekst koos sabaga; astroturfi vastu see ei aita, pigem vastupidi – saab konstrueerida endale soodsaid vastuväiteid, millele siis vastata – näiliselt nii mitmekülgne aga ometi kontrollitud.

  • Anonüümne

    EPL: (:)kivisildniku teksti kommenteerib Sven Sildnik. See võib ju minu pärast olla teadlikult nii konstrueeritud, aga kui EPL-s teksti avaldada saab pseudonüümi all ja kommenteerida ainult kodanikunimega, on see jaburavõitu.

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Iseendaga “vaidlevat” autorit on muidugi võimalik lihtsalt ette kujutada, eriti selliselt poliit-manipulatsioonidest karastunud kaadrilt, kellest Daniel kirjutab. Aga see on probleem ainult siis kui teisitiarvajad ei saa samas meediakanalis oma seisukohti muul viisil kui kommentaaridena esitada.

    Aga saab ju? Kui mõni Sinu seisukoht ei peaks pääsema kommentaarina läbi vastaspositsioonil oleva autori-toimetaja filtri, siis saab selle esitada samale toimetusele samuti arvamusloona avaldamiseks. Ja – üllatus küll – siis jällegi oma nime all, mitte anonüümselt.

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Asja võib vaadata ka aspektist, et kommide modereerimine on teatavas osas tagajärgedega võitlemine. Suur osa ebameeldivate kommentaaridega meediasisust on juba oma very algelt ja eesmärgilt stressitekitav ning vihaõhutav. A la räpasevõitu ja peetivad lood inimestest, kes väljaande omanikule võlgu on, pealkirjaporno (vt http://twitter.com/debiilik) jms.

    Ajakirjanikel on soov kirjeldada teemasid läbi intriigi ning selle eesmärgi nimel ei lööda risti selle ees, et esitada infot valikuliselt või kallutatult, puhtalt selle nimel, et loos oleks kasvõi vihjamisi olemas bad guy. Isegi kui see guy ei olegi nii väga bad.

    Tõtt-öelda tabab mind peale Eesti peavooluajakirjanduse tarbimist alati teatud stressitunne ja tahakski kohe kellelegi halvasti öelda. FT, Economisti, BBC jt-ga ma sellist emotsiooni nagu ei tähelda.

  • http://kuldemarvoslap.blogspot.com/ koomas Toomas

    Kas pole irooniline tänaste Põhja-Aafrika sündmuste valguses tõmmata paralleele mitte nii väga ammuse “Bulgaaria medõdede” juhtumiga, kes seal karjade kaupa imikuid olla maha tapnud puhtast õelusest (väidetavasti on ka selle sõna tüveks “õde” ;) ) ja rassismist.

    Ma küll ei tunne väga paljusid med.töötajaid nõnda lähedalt, et nende märtüüriumile südamest kaasa elada, aga seevastu tunnen mitmeid inimesi, kelle jaoks on just need meedikud, kes hädaldajaid (tihti hüpohondrikuid) ravivad, need kõige mandunumad/lollimad/pahatatlikumad ja vastavalt hädaldaja asukohale asuvad need “targad/pädevad” arstid siis kas Tartus/Tallinnas/Helsingis/Saksamaal/jne.

    Viimatikirjeldatud publik siis ahvatlevabki ajakirjanikku seda kepphobust aeg-ajalt diivani alt välja tõmbama, lakka tolmust puhtamaks kloppima ja “jippikaijee!”-hüüete saatel paar tuuri ringi kappama. Klikke-komme tuiskab nagu oavarrest. Võigas.

    Ja tõesti-tõesti, siis kaabivad need “lolli/laisad” tohtrid minema ja Soome väga kõrgete standardite/nõudmistega pensionärid viskavad nende kvalifikatsiooni ja suhtumise peale suurest rõõmust silda.

    Terevisiooniski tõmmatakse kõiketeadva muige ja “höhhhööö”-irve saatel perearstidele diagnoos, et nad kõik ju otse loomulikult peesitavad soojal maal “konverentsidel” ravimifirmade raha eest ja “need, kes odavamaid retsepte välja kirjutavad, saavadki ainult Sloveeniasse, mitte Mehhikosse, nagu kallite revimite väljakirjutajad” . Sihukese asja peale hakkab hommikune praemuna söögitorus gravitatsiooni eirama ja tagasi välja ronima.

  • Anonüümne

    Kenasti öeldud. Ma tean väga hästi, kuivõrd naiivne on just siin ja täna küsida, kuhu jääb toimetuse vastutus, kui väga olulisi ja eelkõige suure ühiskondliku kõlapinnaga teemasid käsitletakse (ka “self proclaimed” päris ajakirjandusega tegelevates väljaannetes) pea eranditult sensatsiooni-skandaali keeles ja vormis.

    Aga samas, muuhulgas ka kommentaaridest rääkides – nõnda kaua, kui väljaanded peavad ennast tõsimeeli Infoühiskonna teenuse seaduse § 8 alla käivaks – ehk tunnevad hommikul, et on faks, piipar, abstraktsemas vormis näiteks telefoniside. Või halvematel päevadel veeretavad endalt vastutust ka § 9 abil – ehk on kindlad, et on vahemälu kusagil ISP serveris, polegi midagi loota. Diagnoose ei peaks sellisel juhul panema ajakirjanduse reeglite ja põhimõtete, vaid psühhopatoloogia käsiraamatu alusel. Peaasi, et vägivaldseks ei muutu.

    Ja kui „Delfi“ ikka veel vaatab hommikul peeglisse ja näeb seal vahemälu või Postimees Twitterit, on kogu see diskussioon siin valel teel. Siis peaksime küsima hoopis, et miks nad püüavad teha ajakirjandust, kui soovivad kõik olla Elionid, EMT-d ja Elisad. Ehk peaks aitama ja toetama hoopis kapist välja tulemisel?

  • http://www.facebook.com/nurmis Kristo Nurmis

    Praegustes kommentaariumides viiakse läbi küll astroturfingut, aga ma ei arva, et see tegelikult toimib. Ma ei tea küll kedagi, kes peaks kommentaare tõsiselt “rahva hääleks” (v.a ehk Martin Helme, kes on sellest tuletanud kogu oma poliitilise programmi). Sellel infokanalil puudub igasugune autoriteet ja iga poliitik või arvamusartikli autor saab kommentaarides avaldatud kriitikat kasutada pigem hoopis eneselegitimatsiooniks (nimetades selle ühtseks sõimuks: jälle mingi sallimatu mass, pööbel või vastaserakonna tankistid löövad peldikuseinal risti…).

    Ainus toimiv funktsioon, mis kommentaaride-põhisel mustal propagandal võib olla, on ehk teatud sildistuste, “argumentide” ja freimingute pinnal hoidmine. See on aga komentaariumide kakofooniat arvestades ka üpris piiratud funktsioon, soosides peamiselt kas lugeja hoiakute kivistumist või kõik-on-korrupeerunud suhtumist (mille üheks tulemiks oli ilmselt ka hiljutine parteivastaste üksikandidaatide maania).

    Et muuta kommentaare vähegi sisukamaks, on oma nime all avaldamine tõenäoliselt parim esmane lahendus (enne üldisemat kultuurinihet). Kui keegi vajab aga mingil põhjusel anonüümsust, siis võiks selleks olla eraldi link, kus ta saaks esitada oma arvamuse moderaatorile ülevaatamiseks, kes hindab kuivõrd see sisaldab sisulist ja väärtuslikku infot ja argumentatsiooni. Ehk: anonüümsus erandjuhuks ja eelmodereeritavaks.

  • Anonüümne

    Jah. Tekivad puhasliinid – tekst ja seda toetavad kommentaarid. Veidi retooriliselt võiks küsida, kas monoloogide kogum on dialoog.
    Pakutud viisil saab keskkonna haldurile lihtsa vaevaga lahti kõntsast. (Vaeva peab nägema autor – kui sa saasta mõttega ei sordi, saab sind alati süüdistada tendentslikkuses. Saab muidugi ka siis kui sordid mõttega – vaevalt, et välja praagitud kommide autorid selle heaks kiidavad).
    Ma oletan, et lihtsam variant – psedonüüme lubav kommenteerimine, ilma täiendava modereerimiseta (mingi automaat ebatsensuursuste ja ähvarduste väljapraakimiseks on tõenäoliselt ikkagi vajalik) annab pigem parema tulemuse kogusummas väiksema vaevaga. Ehk siis mingi hulk tigedat jampsi jäetakse lihtsalt kirjutamata.
    Võibolla ma olen naiivne.

  • http://www.facebook.com/ott.heinapuu Ott Heinapuu

    hm. kui kommentaariumidel ei ole mingit majanduslikku mõtet (nagu Kristjan Jõevere siin kuskil ytles) ega mingit autoriteeti (nagu Kristo ytles) ja kui nende vastu niikuinii keegi huvi ei tunne (nagu ytles keegi kolmas), võiks need ju lihtsalt kinni panna? midagi ju ei juhtuks, eriti keegi ei paneks tähele?

    kui meediaorganisatsioonidelt on praegu liig nõuda programmeerimist ja arendusi, et nad oma kommenteerimissysteeme parandaksid, võiks ette võtta ju miinimumprogrammi ehk nõuda meediaorganisatsioonidelt, et uusi kommentaare ei oleks võimalik kirjutada ja et vanad ka enam nähtavad poleks.

    kes tahab, võib toimetusele alati e-kirja saata, paremad neist avaldataks lugejakirjade rubriigis nagu paberlehtedeski.

    (palun seda kommentaari lugeda veidikese irooniaga. ma ei mõelnud seda kõike mitte surmtõsiselt.)

  • http://kuldemarvoslap.blogspot.com/ koomas Toomas

    Rein Raud on võtnud EPLOs risti ja korrutab seal vale vajalikku suurust käsitleva loo all Harri Kingole ja teistele harrikingodele: “Ma ei ole kaamel! Maei ole kaamel!”. Ilma moderaatori tööriistakastita, vaeseke.

  • Anonüümne

    Lisaks juurde, et artikli toimetaja on teinud seal üsnagi vänge vea. Alapeakirjad on küll illustreeriv element, kuid seda enam ei tohi sinna panna midagi sellist mida tekstis pole. RR räägib natsionalismist, kuid alapealkirja on pandud natsism (e. natsionaalsotsialism). Kahjuks see natsism on nii vänge sõna, et hakkab autoriteksti üle domineerima.

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Sattusin Postimehe online’i vaatama ning seal on spetsiaalne avalehe sektsioon “Tippjuhtide palgad”, millel ei tundugi muud eesmärki olevat kui kommentaaripornot õhutada. Töötab: http://www.e24.ee/?id=411936

    Või näiteks http://www.e24.ee/?id=412709 töötab ka väga hästi ning toodab ootuspäraseid kommentaare:

    “01.04.2011 21:17
    Al Bandy : herr samost sa oled joomisest paistes ja suust tuleb sul välja ainult minngi kuradi loll lalin.
    -1 +11”

  • http://twitter.com/tellakvere TELLAKVERE

    “hm. kui kommentaariumidel ei ole mingit _majanduslikku mõtet_ (nagu Kristjan Jõevere siin kuskil ytles) ega mingit autoriteeti (nagu Kristo ytles) ja kui nende vastu niikuinii keegi huvi ei tunne (nagu ytles keegi kolmas), võiks need ju lihtsalt kinni panna? midagi ju ei juhtuks, eriti keegi ei paneks tähele? ”

    nojah, jälle üks arvamustekimp teemal, kuidas kommentaare paremaks muuta (kasutades tehnilisi vahendeid). aga võiks ka küsida, miks sotsiaalsed vahendid (häbi – piitsana, edevus – präänikuna), millega kommentaarivooge kuhugi asjalikumasse sängi ei keera, on senini olnud kasutud. häbi siis selles mõttes et mõnda asja oleks häbi kirjutada ja edevus selles mõttes et nutikate ideede puhul antaks nende esitajale pos. tagasisidet.

    täiesti on välja jäetud see, et millist lisaväärtust kommentaarid annavad. mis motiveeriks ajalehti _rahaliselt_, et nad praegust süsteemi muudaks. vastus: ei miski. nii see jätkubki juba 10 aastat samade mängureeglitega samades piirides.

  • http://twitter.com/tellakvere TELLAKVERE

    rahaline väärtus samas ei teki “mittemillesti”, selle peab olema algne sotsiaalne väärtus. “minu kommentaar on samal lehel kus mihkel muti kommentaar, järelikult on selles midagi sama head või vaimukat kui muti kommentaaris”. mis väärtus on lexusel, stockmanni kliendikaardil või jaan tätte kontserdil?

    kommentaaride hetkeseis peegeldab ka eliidi juhtrolli läbikukkumist. meritokraatiat ja sõnavabadust ei taluta. vähemuste õigusi ei tolereerita. teisalt, oh irooniat, samaaegselt, on see ka proletaarse revolutsiooni läbikukkumine. keskmine ametnik või virelev üksikema või töötu keevitaja suudab kommentaarides väljendada oma viha ja taaskirjutada stammväiteid, aga mitte mobiliseerida omasuguseid. ei suuda pakkuda lahendusi.

    eliit ei kuula rahvast, rahvas ei kuula eliiti. suhtlemisvõimetus. patt.

    ahjaa, miks ma ise siin kommenteerin. inertsist. lobisemisvajadusest.