Kommentaare Jaak Aaviksoo artiklile “Infokonfliktid ja enesekaitse”

Ühel heal päeval, ja see oli juhtumisi NO99 etenduse “The Rise and Fall of Estonia” esietenduse päev, avastasid Daniel Vaarik, Marek Tamm ja Tarmo Jüristo, et neis kõigis oli tekitanud palju mõtteid kaitseminister Jaak Aaviksoo hiljutine artikkel ajakirjas Diplomaatia. Seejärel otsustasid nad, et panevad need mõtted vestlusringi vormis kirja, mis sest, et füüsiliselt istus Tarmo sel hetkel Mallorcal, Daniel sõitis Tallinn-Tartu rongis Tartu suunas ning Marek ladus mõtteid ekraanile Tallinnas Nõmmel. Järgnenud mõttevahetuse tulemused on teie ees.

Marek: “Infokonfliktid ja enesekaitse” (Diplomaatia, märts 2011) on tekst, mis esimesel lugemisel jahmatas, ent teisel lugemisel ahvatles analüüsima. Selle sõnavõtuga seoses (ent sellele võib liita ka tema mõttelise eelkäija, artikli “Eesti rahvusliku infojulgeoleku muutunud ohud”, EPL 13.12.2009), võiks rääkida suisa väiksemat mõõtu diskursiivsest pöördest eesti poliitikas: ei meenu, et nii jõulise ja lahtise tekstiga oleks keegi teine meie poliitikutest viimastel aastatel üles astunud.

“Infokonfliktid ja enesekaitse” (edaspidi IE) on iseenesest lühike pala, ent äärmiselt paljulubav väga mitmesuguste teemade lahkamiseks. Esmalt lubab see kriitiliselt arutleda oluliste filosoofiliste küsimuste üle, nagu mis on subjekt? mis on tõde? mis on identiteet? Teiseks võimaldab see peatuda tähtsatel poliitilistel probleemidel, nagu mis on riik? mis on rahvus? mis on julgeolek? Ja viimaks tõstatab see aktuaalseid küsimusi informatsiooni, meedia ja infosõja tähtsusest. On selge, et kõiki neid aspekte me siin lahata ei jõua ega jaksa, ent teen otsa lahti sel moel, et püüan heita pilgu selle sõnavõtu ideeloolistele lätetele.

Ilmselt on vähe neid, kellele ei meenu artiklit lugedes Niccolò Machiavelli (1469–1527) nimi, või vähemalt makjavellism, kui teatud poliitikast mõtlemise viis. Väga õpetlik on selles seoses üle lugeda peatükk “Kuidas tuleks valitsejatel järgida ausust” Machiavelli raamatust “Valitseja”. Neile, kel pole teost käepärast, tsiteerin peatüki algust, mis võinuks väga hästi sobida ka kõnealuse artikli sissejuhatuseks: “Igaüks mõistab, kuivõrd kiiduväärt oleks valitseja juures see, kui ta täidaks oma lubadusi ning elaks ausalt, mitte kavalusega; siiski näeme kogemusest, et meie päevil on suuri asju korda saatnud need valitsejad, kes on pidanud vähe lugu aususest ja on osanud ajada inimeste päid segi kavalusega; ning lõpuks on nad olnud üle neist, kes on tuginenud aususele.” (tlk. Toivo Tomson, Tallinn, 2001, lk. 131.) Machiavelli nendib niisiis, et edukas valitseja ei valitse üksnes tõe ja aususe, vaid ka luiskamise ja kavalusega. Ja sedasama retsepti soovitatakse Eesti kodanikele ka IE-s: “Olen kaugel sellest, et kutsuda teid üles kasutama tõde – ning mitte ainult tõde, vaid ka vale ja pettust –, selleks, et ennast määratleda. Kuid päris kindlasti ei tohi ennast lasta peibutada ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine.” Tõesti stiilipuhas makjavellism.

Teine ideelooline seos, mis ennast minu jaoks kohe peale surub, on Johann Gottlieb Fichte (1762–1814), täpsemalt tema käsitlus Minast ja Mitte-Minast, nii nagu seda saab ka eesti keeles lugeda tema raamatust “Inimese määratlemine” (tlk. Mati Sirkel, 1988). IE algab postulaadiga “mina” ja “mittemina” vastasseisu universaalsusest ja olemuslikkusest. Väite taust jääb küll avamata, nagu ka selle argumentatsioon arendamata, kuid minu jaoks paistavad Fichte kõrvad siiski selgelt välja. Viimane väitis mäletatavasti, et “Minale vastandub tingimata mingisugune Mitte-Mina”, kusjuures sellel Mitte-Minal puudub tegelik eksistents, ta on Mina fantaasia saadus: “teadvus väljaspool meid olevast asjast pole absoluutselt midagi muud kui meie endi kujutlusvõime produkt” (lk. 85). Fichte maailm, tema visandatud “mõistusriik”, mille sõiduvees liigub IE, on seega sedalaadi maailm, kus valitseb üksnes mõistuslik Mina. Ja ta teeb seda tahte abil (lk. 155). Otsekui Fichte parafraasina kõlab IE üks keskseid filosoofilisi teese: “Eneseteadlike subjektide ja mõistuse tekke kaudu on tekkinud võime ennast identifitseerida ning projitseerida oma tahet. (…) Iga otsuse täideviimine on aga tahte projitseerimine endast väljapoole. See on alati ühepoolne akt ja sellisena oma loomult konfliktne. Mina ja mittemina vaheline pinge ja piir on selle maailma paratamatu koostisosa ja meil tuleb sellega leppida.” On huvitav, kuidas üht filosoofilist vaateviisi esitatakse meile vaieldamatu tõsiasjana, millega tuleb lihtsalt leppida. (Kuna mu eesmärk on piirduda tekstianalüüsiga, siis ma ei peatu filosoofilistel alternatiividel, mis ei lähtu tingimata Mina-kesksest maailmast, vaid mis ehitavad oma ontoloogia pigem Teise pinnalt, nagu näiteks Emmanuel Lévinas.)

Daniel: Oli ainult aja küsimus, et Eesti rahvusriigi kontekstis tõuseb üles teema, kui palju saab ja peab üks riik tõtt rääkima, sest niipalju kui ka ei tahaks kätt ette panna, on tänases maailmas võimatu takistada informatsiooni levikut, mis seab rahvusmüüte kahtluse alla ning näitab nende suhtelist iseloomu.

Muidugi oleks naiivne arvata, et inimesed on võrdselt avatud erinevale informatsioonile, pigem võib näha, et plahvatuslikult rikkaliku info keskkonnas kipub inimene tarbima seda informatsiooni, mis kinnitab tema seniseid veendumusi, kuid selliste kinnitavate kajakambrite mõju analüüsides jõuame selleni, et osad neist siiski aja jooksul kaotavad jõudu ja teised võidavad juurde.

Nii jõuame huvitava dilemmani, mille üle rahvusriigid ja ka riigid üldiselt väga tõsiselt pead murravad. Ühelt poolt – kui infovoogusid riiklikult üldse mitte juhtida, siis selline avatud ja passiivne kultuur kaotab oma tunnuseid.

Samal ajal aga kui infovoogusid riiklikult juhtida, tekitada teadlikult omi müüte ja teha seda ametlikul tasandil, tekib avatuma riigi puhul siiski väga konkreetne vastutus levitatava info tõestatavuse ja faktitäpsuse eest. Välisminister saab kurja noodi, riigi enda ülikoolide akadeemikud protesteerivad mitte eriti teadusliku lähenemise vastu ning küünilised ajakirjanikud itsitavad pihku.

Selles mõttes on piiride avanemine ja info liikumise kiirenemine igasuguse rahvusriigi nuhtlus ning see on põhjus, miks rahvuse üle südant valutavad inimesed erinevates riikides armastavad kultuuriruumi sulgeda või siis militariseerida, nimetades tõdede omavahelist kokkupõrget tihti ka infosõjaks.

Selle sõja käigus on infosõdurid sööstnud lugema kõike, mis aitaks olla moodne ja korraga rahvuslik. Alates relatiivsusteooriast ja lõpetades Foucault’ga proovivad nad neid asju kokku asetada oma ajaloolise arusaamaga oma suure rahvuse kujunemisest, kuid kahjuks kohtuvad nad seal üha suurema suhtelisusega ning lõpuks võivad mõned neist sedapidi jõuda tõdemuseni, et rahvuste darwinism eeldab agressiivset endale sobiliku tõe valikut ja vahel isegi valetamist. Kuna kõik on ju suhteline…

Kuna enamikes ajaloolistes tõlgendustes ei olegi ühest tõde võimalik leida, siis ongi ilmselt väga lühinägelik rajada ühe riigi identiteeti vaid ajaloolistele müütidele. Need on liiga lihtsalt murendatavad.

Samas on aga naiivne ka see seisukoht, et kõik on tõesti suhteline. Ma usun, et on suhteline see, milline oli Ümera lahingu mõju selles lahingus osalenud poolte edasisele ajaloole, kuid kas on suhteline see, et Eesti Vabariigil on olemas Põhiseadus? Ja nimelt siit jõuamegi ühele kindlamale pinnale, et mitte öelda tõeni, mille peale oleks oluline ehitada ka riiki ja tema tulevikku, see on leppe ehitamine universaalses mõttes suhtelisuses elavate inimeste vahel ning kuna see lepe peaks olema pidevalt kinnituv, täna elus olevate inimeste vahel, siis ei ole selles nende jaoks ka midagi suhtelist.

Suurim oht on siin see, kui ajaloolise tõe suhtelisust hakatakse rakendama ka meie tänase elu tähtsaimatele lepetele. Selgelt on oht see, kui mõni minister näiteks arvab, et kui “kõik on suhteline”, siis ta võib ka valetada selle kohta, mida ta eile tegi ning lisada sellele valele veel rahvuslike huvide kaitsmise oreooli. Nüüd ei saa meid enam keegi peatada, hüüataks selle peale iga vähegi siledama välimusega haritud kriminaal.

Tarmo: Minu esimesed emotsioonid IE-d lugedes olid Mareki omadega väga sarnased – leidsin sealt terve hulga ideid ja seisukohti, mis väga tuttavatena kõlasid. Seda intrigeerivam oli täheldada, et ainus nimeviide, mille kogu kirjatükist leiab, on Darwin (ning ka see ei ole tegelikult viide Darwinile, vaid pelgalt tema nime kasutamine looduse metafoorina). Isegi otsene ja väga tuntud Clausewitzi tsitaat – “sõda on diplomaatia jätkamine teiste vahenditega” – on toodud umbisikulisena. Stephen Hawking ütleb oma kunagise kuulsa raamatu “Aja lühilugu” eessõnas, et iga tekstis esinev valem vähendab selle lugejate hulka poole võrra ning võib-olla kehtib humanitaaria-tekstides sama reegel tsitaatide puhul. Teisalt tundub ka minule, et IE väärib hoolikat lugemist ning see eeldab ka konteksti tundmist ja sellega suhestumist. Teemad on tõepoolest suured ning nende üle on Euroopa mõtteloos vaieldud sadu kui mitte tuhandeid aastaid.

Mulle näib, et kõige üldisemas plaanis põhineb IE argumentatsioon kahel vastanduste paaril – mina ja mittemina ning tõde ja mittetõde – ning laiemal eeldusel, et nendes vastandpaarides peab valitsema tasakaal. Seda raamistust oleks muidugi lihtne kritiseerida tervelt realt erinevatelt alustelt (ning filosoofia ajaloos on seda ka tehtud), aga selle üle arutamine läheks hetkel ilmselt liiga tehniliseks. IE on ju vaatamata oma laiale haardele siiski tegevpoliitiku ideoloogiline tekst, millel on eeldatavalt ka väga konkreetsed rakenduslikud väljundid ning praegusel juhul tunduvad need huvitavamadki, kui abstraktsed mõtisklused – mille juurde võib vast hiljem siiski vähemalt põgusalt tagasi pöörduda.

Üks selline huvitav konkreetne aspekt seoses Mareki poolt mainitud “diskursiivse pöördega” puudutab n.-ö. ametlikku ajalookäsitlust. Leopold von Ranke defineeris 19. sajandil ajaloolase ülesandeks rääkida asjadest “nii, nagu need tegelikult olid” (wie es eigentlich gewesen) – millel on ilmne side tõe kategooriaga. 20. sajandil ilmus aga aina rohkem ajaloolasi ja filosoofe, kes sedalaadi objektiivse minevikukäsitluse võimalikkuse (või ka soovitavuse) osas skepsist avaldasid. Enamalt jaolt ei olnud nende kõhklused seotud sellega, et nad oleks kahelnud objektiivse reaalsuse eksisteerimises või arvanud, et “tõde ei ole olemas,” vaid pigem täheldusega, et ühest ja samast sündmusest on võimalik anda mitmeid erinevaid tõeseid kirjeldusi, mis aga omavahel tingimata laitmatult kokku ei sobi. Nii võttes on IE väga postmodernne tekst, mis tingimata ei kutsu meid üles mineviku kohta valetama, vaid lihtsalt valima millist tõde rääkida. Aaviksoo mõiste “rahvuslik informatsioonilise enesemääramise õigus” viitabki sellele õigusele valida vaatenurk lähtuvalt mitte abstraktsest “tõetaotlusest” vaid utilitaarsest ja ühisest, mõradeta identiteedi kaalutlusest – millest siis seejärel saab reine Gedankengut. Asja iva on aga mõistagi just nimelt selles viimases. Ihalus sedalaadi kauni ja vastuoludeta, kasutuskõlbliku ajaloo järele on Eestis juba mõnda aega olemas olnud ning IE sõnastab lihtsalt eksplitsiitselt sellele aluseks olnud printsiibid. Maailma nägemine positiivse mina ning negatiivse mitte-mina vastanduse võtmes annab meile imperatiivi loobuda dialoogist, seda nii mitte-minaga (mis oleks destruktiivne) kui ka mina-siseselt (mis oleks justkui skisofreeniline) ning asendada see “õigete” rahvuslike müütidega. Ajaloo ülesandeks ei ole selliselt tõstatada erinevaid küsimusi, vaid pelgalt anda õigeid vastuseid.

Marek: Ma nopiks teie mõlema jutust üles “ajaloolise tõe” mõiste, mis on mulle teadagi erialastel põhjustel lähedane ja arutleks veidi selle üle. Esmalt peab täpsustama, et IE-s ei ole vaatluse all niivõrd ajalooline tõde üleüldse, kui rahvusriigi ajalooline tõde. Üks artikli võtmeväiteid kõlab: “Rahvusriigi informatsioonilise enesemääramise õigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele. Tal on õigus millestki loobuda, midagi mitte öelda, midagi maha vaikida jne.” Niisiis, isegi kui autor ei väida, et ajaloolist tõde üldse pole, siis on rahvusriigil õigus sellest mööda vaadata, see maha vaikida. Ja siin saab erialane kretinism minus jälle võitu ja pean meelde tuletama, et see väide pole sugugi uus, vaid selle sõnastas ühena esimestest Ernest Renan (1823–1892) oma kuulsas ettekandes “Mis on rahvus?” (1882): “Unustus, ma ütleksin koguni, ajalooline eksimus on rahvuse sünni olulisemaid tegureid, ja seepärast on edukad ajaloouuringud sageli rahvustundele ohtlikud.” (tlk. Kristiina Ross, Vikerkaar, nr 2/3, 2002, lk. 97–98). IE sisaldab endas seega väga selget sõnumit Eesti ajaloolastele, s.h. ka mulle endale: rahvuse püsimajäämise nimel on ohtlik avalikult tegeleda kõikide minevikutahkude uurimisega, tülidele ja vägivallale tuleb eelistada õnnelikke ja võidukaid hetki. Ja midagi pole parata – mina ei saa kuidagi sellise soovitusega nõustuda, sest see määrab igasuguse tõsise ajaloouurimise hukule. Sest kuigi ma olen nõus, et ajaloolased ei tooda ajaloolist tõde, vaid üksnes tõlgendusi sellest, siis on tõekavatsus akadeemilise ajalookirjutuse vältimatu eeldus – ajaloolane, kes ei sea sihiks pakkuda mineviku kohta tõest (s.o. tõestatavat) teavet, ei ole ajaloolane, vaid ideoloog.

Kuid ajalooga seondub IE-s veel üks tähtis teema, nimelt identiteet. Artikli autor näib mõistvat identiteeti kui midagi püsivat ja selgepiirilist, mille “tuumikosa moodustab meie päritolu”. (Ma ei peatu praegu küsimusel, kuidas artiklis saab “minast” sujuvalt “meie”, loodan selle juurde allpool tagasi tulla.) Siin on kolm huvitavat aspekti. Esimest pelgalt mainin: tänapäeva identiteedi-uuringutes pole vist enam ühtegi autorit, kes leiaks, et identiteet on asi, mitte tegevus, s.t. kes käsitaks identiteeti mingite kindlate komponentide ja selge tuumaga tervikuna, mitte pidevas muutumises aktiivse ja paljutise nähtusena. Teiseks on huvitav, et IE käsitab identiteedi tuumana minevikukogemust, samas kui minu hinnangul peetakse tänapäeva sotsiaalteadustes identiteedi peamiseks kujundajaks sotsiaalset interaktsiooni (vt. nt. head ülevaadet raamatus: Peter J. Burke & Jan E. Stets, Identity Theory, Oxford University Press, 2009). Ja viimaks on huvitav, kuidas IE käsituses on päritolu mitte üksnes inimestel, vaid ka riikidel ja rahvastel. Kusjuures seda kollektiivset päritolu võetakse otsekui enesestmõistetavalt, defineerimata, mida selle all siiski silmas peetakse (kas rahvas või riik sünnib siis tõepoolest samal moel nagu üksikinimene?). Juba osundatud Ernest Renan näitas üle saja aasta tagasi, kuidas rahvusriigi üks tunnuseid on enesele auväärse päritolu konstrueerimine, milles salatakse maha kõik ebameeldivused, mis rahvuse loomisega üldreeglina alati kaasas käivad. IE eeldab vaikimisi, et rahvusriigi päritolu ongi see lugu, mida rahvuslikult meelestatud ajaloolased ja literaadid on valmis meisterdanud. Et eestlased on aegade hämarusest ihanud oma riiki, et Laidoner jätkas Lembitu võitlust, et Jüriöö tuled lõõmasid edasi Võnnu all. Ja häda neile, kes seda narratiivi uskuda ei taha – nendest saab Trooja hobune moodsas infosõjas.

Tarmo: Mareki märkused ajaloolisesse tõesse ning rahvuslikku identiteeti puutuvas viivad meid tõepoolest väga sügavatele ja samas tõeliselt põnevatele vetele ning nende mõlema osas tundub minule, et IE-s öeldu mõtestamiseks oleks hea lugeda seda koos Mareki poolt viidatud varasema tekstiga “Eesti rahvusliku infojulgeoleku muutunud ohud” (tähistagem see siis lühiduse mõttes kui ERIMO). Omal moel moodustavadki need kaks artiklit ühe terviku – kui ERIMO visandab probleemideringi ning pakub välja doktriini, siis IE annab sellele kõigele metafüüsilise aluse, avades mitmeid olulisi kontseptsioone, nagu näiteks identiteet ja subjektsus, ning liites need üheks suureks maailmavaateks.

Ajaloolise tõe osas meeldib mulle Paul Ricœuri märkus, et ajaloole on omane “teatud kindlat laadi subjektiivsus” (vt. tema artiklit “Objektiivsus ja subjektiivsus ajaloos”, Tuna, nr. 2, 2002, PDF) mis võiks teisisõnu tähendada, et kuigi ei ole võimalik leida üht ja ainsat objektiivset ajaloolist vaatenurka, ei tähenda see, et iga subjektiivne vaatenurk oleks ajalugu. Tulles siinkohal tagasi IE “perekonna pildialbumi” näite juurde tundub ka minule, et ajaloolase ülesandeks võiks olla just nimelt vaadata nende piltide tagakülgedele ning mõelda sellele, mis on neilt välja jäänud, mis juhtus erinevate piltide “vahel”.

Peter Burke on ajaloolase kutsumuse kohta öelnud järgmist: “Kunagi oli olemas selline amet nagu meeldetuletaja, mis eufemistlikult tähendas lihtsalt võlgade sissenõudjat. Tema ülesanne oli tuletada inimestele meelde asju, mille need oleksid parema meelega ära unustanud. Ajaloolase üks tähtsamaid kohustusi on olla meeldetuletaja” (tlk. Ainiki Väljataga, Kultuuride kohtumine. Esseid uuest kultuuriajaloost, Varrak, 2006, lk 69).

See ei tähenda aga tingimata destruktiivsust. Üks Euroopa ajaloo suuri mõtlejaid, kelle mõju nii IE-st kui ka ERIMO-st läbi kumab, on Friedrich Nietzsche (1844–1900). Nietzsche 1888. aastal ilmunud raamat “Puuslike hämarus” kannab alapealkirja “Kuidas filosofeerida haamriga” (Wie man mit dem Hammer philosophiert), mida on sageli vääriti mõistetud kui üleskutset ikonoklasmiks. Tegelikult peab Nietzsche silmas aga midagi muud – tema filosoofiline haamer on pigem meditsiiniline instrument, millega iidoleid õrnalt koputada, saamaks teada, kas nad mitte õõnsad ei ole. Nii võiks vaadata ka ajaloolast – mitte kui kedagi, kes langetab sepavasara Ümera lahingu, 700-aastase orjaöö, Vabadussõja ning metsavendluse rahvuslikus võtmes narratiivide peale, vaid kui kedagi, kes neid erinevaid “puuslikke” kriitiliselt uurib. Siin aga jõuame tagasi Danieli varasema tähelduse juurde – kui meie kollektiivne identiteet põhineb vaid sedalaadi puuslikel, siis on nende uurimine, nagu Mareki toodud Renani tsitaat viitab, tõepoolest ohuna tajutav.

Mina ja mitte-mina vastandus identiteeti ning subjektsusesse puutuvas (mis on fundamentaalne teema mõlemas artiklis) pärineb oma selgelt äratuntaval kujul tõesti Fichtelt, aga on hiljem osutunud väga populaarseks kontseptsiooniks m.h. ka arengupsühholoogias ja psühhoanalüüsis. Huvitav on siinkohal märkida, et ka neil aladel on sedalaadi vastandus seotud ohu, turvalisuse kaotuse, trauma ning jälestusega. Rahvuslikud müüdid on selliselt Donald Winnicotti mõistes “transitsiooniliseks objektiks” (nagu lastel on seda mängukaru või tekk), mis pakub psühholoogilist turvatunnet, leevendades välise ja sisemise, objektiivse ja subjektiivse reaalsuse kokkupõrkest tekkivat ängi. Mareki kirjeldatud staatilise, asja-tüüpi identiteedi võimalikkuse osas nüüdisaegses maailmas avaldab kahtlust ju ka Aaviksoo ise, mainides ERIMO-s – taaskord väga postmodernses võtmes ning Lyotard’i jälgedes – kuidas “suurte jutustuste” (nagu “keel, kultuur ja usk, mis rahvusliku hariduse kaudu liitsid inimesi rahvuslikuks jõeks”) aeg on läbi saamas. Seega tõstatub küsimus, et mis tuleb nende asemele. Ja siitkaudu jõuamegi IE ühe peamise järelduse juurde, mis paljudes on oma küünilisuses pahameelt tekitanud: kui neid suuri sambaid ei eksisteeri, siis tuleb need ise välja mõelda, et seeläbi “jääda kestma sellena, kes sa oled” – tsitaat ERIMO-st, mis kõlab taaskord Nietzsche “Wie man wird, was man ist” parafraseeringuna.

Identiteeti puutuvas on mul aga veel üks tähelepanek: nii IE kui ERIMO käsitlevad seda bioloogilises võtmes kui omalaadi vastupanuvõimet võõrale, kui “rahvuslikku immuunmehhanismi” – mis võimaldab rahvuse kestmajäämise puhta liigina ning tõrjuda selle suhtes erinevaid vaateid kui kahjulikke viirusi. Ka sedalaadi bioloogilisel rahvuse-nägemusel on oma ajalugu ja eelkäijad, keda ma siinkohal vast eraldi välja tooma ei hakka.

Daniel: Teeme mõttelise eksperimendi ja kujutame ette, et Eesti peaminister ja teised valitsuse liikmed lepivad kokku, et tänasest ja edaspidi loobub Eesti riik tõe rääkimisest teatud teemadel, kuna nii on meie rahvuslikele huvidele kasulik. Nüüd oletame edasi, et peaministri kätte satub olulist informatsiooni, mis on oma olemuselt ebamugav ja mille avalikustamine isegi teistele valitsuse liikmetele võib tema hinnangul kahjustada rahvuse huve.

Kas peaminister peaks varjama seda infot nende samade inimeste eest, kellega ta just leppe sõlmis? Kui vastame jaatavalt, siis ei lähe ilmselt kaua aega tagandatud Richard Nixoni kuulsa lauseni, mille ta prahvatas välja intervjuus David Frostile – “Well, when the president does it, that means that it is not illegal“, ehk siis selleni, et tegelikult on lubatud igasugune valetamine, kui võimul olev isik usub millegipärast, et see on vajalik.

Kui me aga vastame sellele küsimusele eitavalt, siis peame automaatselt tunnistama, et suhtelisusel on vähemalt astmestik. On kokkuleppeid, mis on vähem suhtelised kui teised. Millised kokkulepped peaksid siis olema need, mille alusel toimub tõe ja vale rääkimine? Kes peaksid neis kokkulepetes osalema? Kui lai ring inimesi saaks võtme nii öelda tõe katlaruumi?

Ja kui me nüüd neidsamu küsimusi Eesti peale rakendame, siis nimeliselt kes peaks ütlema, milline on rahvuse huvides räägitav tõde/vale? Kas rahvusel peaks olema üks tõde ja kui jah, siis kuidas see sünnib? Kas ühe tõe saavutamiseks peaks kõigepealt toimuma info-kodusõda, kus tõe mõõga asemel võetakse vajadusel kasutusele ka muud mõõgad?

Üks teine tsitaat, mida on võimalik IE-ga võrrelda, on George W. Bushi nõuniku Karl Rove’i lause ajakirjanikule: “We’re an empire now, and when we act, we create our own reality. And while you’re studying that reality – judiciously, as you will – we’ll act again, creating other new realities, which you can study too, and that’s how things will sort out. We’re history’s actors… and you, all of you, will be left to just study what we do.”

Selle valguses võiks siis vaadata, millised on valikulise tõe mõõga abil läbi viidud Iraagi sõja tegelik reaalsus ning just sellise reaalsuse hind mitte ainult USA, vaid kogu maailma inimsaatustele, majandusele jne. Kahjuks on reaalsus juba loodud ja meil jääb ainult hinnanguid anda. Rove annab selgelt mõista, et reaalsuse loomisel osalevad tegijad, ajaloo elluviijad. Ülejäänud kamp – ilmselt siis kriitikud, ajakirjanikud ja ajaloolased, on need, kelle ülesandeks jääb nokkida reaalsuse bitte ja baite ning neid hinnata ja analüüsida.

IE on selles mõttes huvitav tekst, et ta puudutab olulist küsimust – kui suur peaks olema nii öelda rahvusliku reaalsuse kokkuleppes osalejate ring, kuid ise selles osas selget vastust ei anna. See küsimus vajaks aga kindlasti vastamist, sest kui selle ringi suuruseks on näiteks võimalikud paljud riigid, kõik Eesti elanikud (vast siiski peale nende, kes ei soovi näha Eesti põhiseaduslikku korda), siis oleme lähedal sellele, et IE on kergelt filosoofilises kastmes ära defineerinud konsultatiivse ja kaasava inforuumi, mis küll on teatud piirini subjektiivne, kuid räägib läbi erinevate võimalike tõdedega.

Kui rahvusliku reaalsuse kokkulepe defineerib aga näiteks ainult IE autori ning tema lähimate mõttekaaslaste nägemust, siis ütleksin Rein Raua kombel artiklis “Kui suurt valet me vajame?” kolm kord “ei”. Ning lisaks sinna veel ühe “ei”. Nii kindluse mõttes.

Marek: Tarmo juhtis õigusega tähelepanu IE nietzscheaanlikule koele; tõepoolest, kui peatuda veel korraks artikli ideelooliste allikate juures, siis tuleks välja tuua vähemalt kaks noore Nietzsche teksti, mis kajavad selgelt IE-s vastu: 1870. aastate algupoolel kirjutatud “Tõest ja valest moraalivälises tähenduses” ning “Ajaloo kasust ja kahjust elule”. Mulle tundub, et IE-s mõistetakse “tõde” üsna samas võtmes, nagu seda defineerib Nietzsche oma “Tões ja vales”: “Mis on niisiis tõde? Metafooride, metonüümiate, antropomorfismide liikuv armee, lühidalt, summa inimlikest suhestustest, mis on poeetiliselt ja retooriliselt esile tõstetud, üle kantud ja kaunistatud ning mis pärast pikka kasutamist ühele rahvale kindlad, kanoonilised ja siduvad tunduvad.” (tlk. Märt Põder, Akadeemia, nr. 11, 2007, lk. 2448.) Nietzsche tõdeb küüniliselt, et ühiskonnas tõde rääkida, see tähendab “valetada lähtudes kindlast kokkuleppest, valetada karjaviisi kõigile kohustuslikus stiilis” (samas). Paar aastat hiljem kirjutatud traktaadis ajaloo kasust ja kahjust, heidab ta noore ajalooteaduse esindajatele ette, et need õõnestavad oma töödega ühiskonda, lämmatavad selle elutahet; ajaloouurimisel on Nietzsche silmis ainult siis mõte, kui see on olevikuhuvide teenistuses. Kui IE teatab, et eneseteadvus ja tarkus on inimestele antud “mitte selleks, et tõde teenida (…), vaid selleks, et ellu jääda”, siis on see väide otsekui Nietzsche suust üles korjatud.

Aga lubasin peatuda veel ühel retoorilisel võttel, mis IE-d lugedes silma torkas: kui autor rajab oma väited baaseristusele “mina” ja “mittemina” vahel, siis märkamatult vahetab ta hilisemas arutluses ainsuse mitmuse vastu ja hakkab kõnelema meie’st ja “mittemeie’st”. Mu meelest pole see sugugi süütu üleminek, sest kusagil ei seletata, kuidas “mina’st” ikkagi saab “meie”, ja kas kõik see, mis kehtib “mina” puhul, kehtib automaatselt ka “meie” puhul. IE väidab, et igal eneseteadvuslikul subjektil on informatsiooniline enesemääramisõigus, kuid lisab siis kohe otsa, et see eneseteadvuslik subjekt “võib koosneda paljudest isikutest – perekond, kogukond, küla, klubi, aga kindlasti ka rahvusriik”. See on päris huvitav tehe, kuidas subjekt koosneb mitmest isikust, umbes samas vaimus, nagu see kuulus kurivaim Markuse evangeeliumis, kes kinnitas Jeesusele, et “Leegion on mu nimi, sest meid on palju” (Mk 5:10). Kui ma õigesti aru saan, siis rahvusriiki käsitab IE otsekui selgete piiridega rahvuslikku kehandit, millel on üks teadvus ja üks tahe. Ja see on mu meelest selge antropomorfism. Kuid Daniel juhib õigusega tähelepanu veel ühele IE-s avamata jäänud tehtele – nimelt, kes seda kollektiivset subjekti – rahvusriiki, siinsel juhul Eestit – siis ikkagi esindab, kellel on õigus tema eest rääkida. Kes on need “meie”, kelle nimel IE kõneleb?

Tarmo: Mängin siis omaltpoolt Mareki antud söötu edasi: mulle tundub, et IE mõistes on “meie” sarnaselt “minale” subjekt, mis saab oma vormi läbi piire defineeriva vastanduse “mitte-meiega” ning sisu läbi ühise eneseteadvuse. Seega on tegu (laenates Immanuel Kanti eristust) mitte sünteetilise, vaid analüütilise määratlusega – rahvuse “subjekt” koosneb individuaalsetest subjektidest, kes evivad samasid väärtusi ning jagavad ühist “kompaktset identiteeti” ning õiget (samas mitte tingimata tõest) ajaloonägemust. See aga tähendab, et näiteks need, kes “reformatsioonist ja valgustusajastust hullutatuna” ikkagi tahavad rääkida ka ebameeldivat tõde ning kritiseerida rahvuslikke perekonnaalbumeid on konfliktis “meie” projitseeritava tahtega – ja on seega definitsiooni kohaselt “mitte-meie”. Need kaks artiklit maalivad pildi ohtlikust ja vaenulikust maailmast ning annavad mõista, et kui me tahame selles halastamatus võitluses “jääda kestma sellena, kes me oleme”, ei ole meil sellele eristusele alternatiive.

Neid eeldusi ja nendest tulenevaid järeldusi saaks muidugi kritiseerida tervelt hulgalt erinevatelt religioossetelt, kultuuriliselt või filosoofilistelt alustelt. Kokkuvõtteks tahaks ma aga pakkuda välja hoopis teistlaadse vaate, millel küll ei ole kristluse või judaismi mitme-tuhande aasta pikkust ajalugu või Lévinasi ja Buberi humanistliku filosoofia akadeemilist oreooli, mis aga mõned aastad tagasi Eesti Vabariigi 88. aastapäeva kontserdil oma vahetuses vast pea tervet Eesti rahvast sügavalt kõnetas ja puudutas. Chalice’i laul rääkis samuti “minu inimestest”, selle lähtekoht oli aga IE omast diametraalselt erinev.

Eesti uueks hümniks tituleeritud “Minu inimesed” viitab samuti ajalooteadvusele (“ei lõika keegi läbi meie juuri / tean kes ma olen / kui mäletan kes ma olin”), kuid samas on Chalice’i jaoks rahvas “minu inimesed” ka siis “kui teid on okkad sidumas”. Ja vast olekski siin kohane omalt poolt lõpetada veel ühe lõiguga samast loost:

kuigi on igal ühel enda asjad ajada
on nad kõik selles osa
moodustades rahva
nad on minu inimesed
ja mina olen nende oma

Daniel: Nagu ka kogu eelnev arutelu on osutanud, ei saa IE teksti vaadata kuidagi kergekäeliselt, selles on mitmeid nüansse, millesarnaste üle on ajaloo jooksul vaieldud pikalt ning ilmselt on väga oluline, et sellised vaidlused toimuvad ka tänapäeva Eestis, kasvõi sellesama pidevalt kinnituva leppe võtmes, mida ma ise ülalpool mainisin.

Teine põhjus, miks nimetatud teksti ei saa kergekäeliselt võtta, on selle võimalik praktiline külg. Teame, et see tekst põhineb ettekandel konverentsilt “Psühholoogiline kaitse, meedia ja infoohud”, see avaldati ajakirjas Diplomaatia ning autoriks on tänagi veel ametis olev kaitseminister, kellest juba mõne päeva pärast on saamas järgmise valitsuse haridusminister.

Kuigi Aaviksoo on inimene, kellel on ilmselgelt väga palju ja väga häid omi mõtteid, ei ole sellisel tasemel, sellises kohas ja sellise ametiisiku poolt esitatud tekstid esinemise kontekstist päris lõpuni välja võetavad ega käsiteldavad lihtsalt “ühe isiku huvitava mõttearendusena”. Kujutlegem kasvõi mõnda IE lauset Venemaa, USA, Läti või Liibüa kaitseministri suhu ning me näeme, kui võimatu oleks neid sõnu lahutada nende ütlemise kontekstist.

Ehk siis, me peaksime mõtlema, et mida Eesti valitsus ja täpsemalt kaitseminister meile öelda tahab. Kui kaitseminister ütleb oma tekstidega A, milline on siis B? Kuigi IE tekst väldib hoolega otsest väidet, et riik peaks hakkama valetama, jääb IE-s esinevast ja Mareki poolt juba mainitud lausest “Kuid päris kindlasti ei tohi ennast lasta peibutada ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine…” õhku selge vastamata küsimus, mida me peaksime teisiti tegema võrreldes tänasega?

Kas me peaksime kuidagi muutma seda, kuidas õpetatakse koolides ajalugu? Kas me peaksime sulgema mingisuguseid arhiive või hoopis avama neid rohkem? Kas meil peaks olema rohkem riigisaladusi? Ja mida me peaksime tegema kaitseministri toodud perekonnaalbumi näitega Flickri, Youtube’i, Facebooki ja Wikileaksi ajastul, mil iga versioon albumist välja visatud piltidest on ühe otsingu kaugusel?

  • Tõnu Viik

    Lugesin „Eesti rahvusliku infojulgeoleku muutunud ohud“ läbi ja pean nentima, et Tarmol on õigus. See on tõesti palju ohtlikum tekst ja põhineb jällegi ekslikel (kristlik-metafüüsilistel) eeldustel 1. nagu oleks identiteet midagi homogeenset ja tuuma-laadset, ning selle homogeensuse aste oleks võrdeline teotahtega (sh kaitsetahtega), ja 2. nagu võiks selline identiteet olla ühe kultuuri või riikliku moodustise tugevuseks võitluses teiste samasugustega. Viimase saja aasta ajalugu on näidanud vastupidist: mida monoliitsem „identiteet“, seda lühem eluiga. Ja kõik riiklikult organiseeritud identiteediga riigid on lisaks lühikesele elueale olnud ka suhteliselt elamiskõlbmatud. See ei tähenda, et ka demokraatlikud riigid ei edastaks mingit poliitpropagandat ega viiks läbi riigipatriotismi õhutavaid riituseid, kuid erinevalt totalitaarsetest riikidest ei ole neil kindlasti „ametlikku organisatsiooni“ oma vaimset identiteeti ohustavate „viiruste äratundmiseks“.

  • http://kuldemarvoslap.blogspot.com/ koomas Toomas

    No vähemasti Ekspressi aprillinalja tarbeks on siit kanalist ainest leitud! /muigab/

  • http://twitter.com/IndrekIbrus Indrek Ibrus

    Tekkis veel üks seni artikuleerimata mõte selle kohta, mis mind Aaviksoo ja tema kolleegide käsitlustes segab. See on usk riikide võimekusse. Sest kui lähtuda usust, et käib “sõda” siis peavad ses ettevõtmises olema ju ka pooled. Ja kui see tõesti on “sõda”, siis peaks see kogemus olema totaalne. Kõikeläbiv. Aga ei ole ju. Kui kuskil talitabki miski vene propaganda, siis on see enamasti naeruväärne ja marginaalne ning mattub kõige muu pulbitseva sõnumipaljususe alla, mida kaasaegne “tähelepanu-majandus” toodab. Teisisõnu, ehk võiksime, enne kui maksmaksja eurosente ‘psühholoogilise kaitse’ seminaridele kulutame, lähtuda alustuseks näiteks hoopis Daniel Bellist või Castellsist või Lars Qvortrupist. Nemad on ühel nõul ennekõike selles, et kaasaegne infoühiskond on kasvanud liiga komplekseks, et selle suunamine võiks käia kuskilt pea- või kaitseministri PR-kontorist või ehk lausa “-staabist”. Või lähtugem lihtsalt Popperist, kes naeruvääristas kõiki, kelle metodoloogiliseks lähtepunktiks on üksikindiviidi või -institutsiooni “kavatsuse” väljaselgitamine ning selle põhjal ajalooliste protsesside põhjendamine. Kavatsusest või otstarbest (purpose) ei sõltu midagi, ühiskondlik evolutsioon on selleks liiga kompleksne ning vastupidist väita tähendaks langemist konspiratsiooniteooriaisse, leidis Popper.
    Niisiis, kes iganes tahab tänapäeval oma meeltes infosõda pidada, peab ta seda tegema “tuhande platoo” vastu, kui Deleuze’i laenata. Ning tegema seda olukorras (võrguajastul), kus tõde kasvab ja paljuneb kui risoom, kui sama autoriga jätkata. Aga mis sõda sa risoomiga pead? Või tuhande autonoomse tõeplatoo vastu? Ehk teisisõnu: sõja metafoor muutub kiirelt totraks.
    Aga parim viis riigi iseseivust kaitsta võiks olla kindlustada, et platoosid tõesti on tuhandeid, sest siis on võimalus suurem, et vale lõpuks vajub.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Aplaus.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Huvitaval kombel pani Ekspress mulle eraldatud summadega mööda. http://static.epl.ee/pildid/2010/article/174056.jpg

  • http://kuldemarvoslap.blogspot.com/ koomas Toomas

    No mitte väga palju. Möödapanek siis. Käsilegem seda kui … eee… pooltõde? :) No ei saa ju ainult tõe mõõgaga.

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=100000193151180 Tarmo Michael Riismaa

    Julgen arvata, et õpetatud sõpradel poleks vandliluust torni selleks säravaks aruteluks, kui polnuks meie ajaloost leida suurt ühendavat valet. Ehk siis, kui Laaril-Vahtrel jt ajaloolastel poleks 80il olnud Lauluväljaku-täitele ette sööta mälestust 30ist kui päikselisest-mõnusast ajast, kui mede või toitis inglismanne ja riigihoidja õpetas maarahva kasutama paberit & prill-lauda, siis käidaks ka täna õppekava kinnitamas Moskvas ja palutaks erifondi-luba Bourdieu’d kaemiseks (sest ka täna on idas erifondid ja tuubil riiulid, kus ka B.). Rõhutan Laari jt haridust, sest ajaloolastena nad teadsid falsifitseerituse kõrgpilotaaži seoses nende 30tega kui Suure Valega, mida ehitati rämeda tsensuuri jms kaudu. Aga mitte alati pole tõest tulu, kui tuleb otsustada, kas tõsta relvad ühtse rahvana hädamere vastu või jätkata hala heitunud mesilasperena. Rahvas sai selleks korraks mõjusaks massiks ühendatud (toome koos meile tagasi need õndsad ajad!) ja oma riik sai loodud, läbi paksu ja vedela. Kaitseministri kõne spetsiifilise auditooriumi ees andmaks mõtteainet mõeldaoskavaile avaldatuna kitsama sihtrühma väljaandes…Esimese kivi viskajaks “kodanik” nö konkureerivast kõrgkoolist, kes kogunud juba kive Tartu-taustaga haridusministri “tervitamiseks” … Ja muidugi kõneles Niccolo läbi Jaagu suu, rohkemgi kui Johann. Aga man should do what man should do ja nagu tal tuli kaitsemin-na maha võtta okupatsiooni üks sümboleid 2007, nii tuleb tal haridusmin-na rookida talle ehk vene koole 2011 (meenutagem vaid vene koolilapsi 2007 parlamendi ees räuskamas!). Vandliluu on niiväga puhas ja seal kõrgel on ütlemata turvaline, aga selle nimel tuleb vaeva näha, selle elu nimel tuleb vaeva näha ja sõnnikutki rookida. Et siis, vastikud on need tuimad 30dad, aga need olid 80il head eest leida. Ja memokraat’ki on selle hunniku pealt sündinud.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Kas sina läksid laulva revolutsiooni ajal väljakule tõesti mingisuguse või pärast? Mina küll ei läinud, võin rahulikult väita, et isegi kui ma tol ajal oleks arvanud, et Eesti I Vabariik polnud ideaalne koht, oleksin ma ikkagi läinud. Ma usun, et kedagi ei määratlenud sel hetkel, kui kollane oli kunagi või või kui helesinine oli minevik, see oli üks asi, mida oli meeldiv ette kujutada aga see polnud see, mis viis inimese vabadust nõudma.

    Ja teine repliik muidugi, mida ma siin kindlasti tahan lisada, on see, et kui sa arvad, et rahvast saab pikka aega juhtida nagu laulva revolutsiooni ajal, siis see on ikka väga praktilisel tasemel tõsiselt naiivne arusaam. See ei meenuta isegi elevandiluust torni vaid pigem unistust mingist suuremahulisest social engineeringust, praktikuna võin sulle kinnitada, et sellised plaanid ei toimi ja eriti ei toimi nad Eesti suguse avatud IT riigi kontekstis.

    Täna me näeme, kuidas ajaloo puuslikud pigem lõhestavad ühiskonda, täpselt nagu Tony Judt on hoiatanud, ning naljakas on vaadata, et keegi selle üle üldse imestab.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Jah, ma ka just tahtsin öelda, et oma 20 aasta tagustes mälestustes sorides ei tule mulle üldse meelde mingit seost Pätsu, Laidoneri või Tõnissoni, prill-laua või paberiga – tuleb tunnistada, et tollal jäi mulle isegi üsna hämaraks miks selle Tartu rahu ja järjepidevuse teemal üldse nii palju jahuma peab. Samuti ei ole mul sellest ajast ühtegi mälupilti seoses Laari või ammugi Lauri Vahtrega – laulva revolutsiooni juhtfiguurid olid pigem ikka sellised nimed, nagu Heinz Valk ja – kole meenutadagi, eksole – Edgar Savisaar. Nii kipub vist olema, et laulvast revolutsioonist on tasapisi saamas omaette müüt (ja selles on nüüd küll vast IRL-i ajaloolastel oma väike roll mängida).

    Kui kaitseministri kõne oleks jäänudki ettekandeks spetsiifilisele ja mõeldaoskavale (sic!) auditooriumile, et oleks Chatham House reeglite kohaselt need, kes mõelda ei oska, sellest kuulnudki. Lehte pani selle ikkagi ta ise, nii et sellelt aluselt ei oska ma küll mingit hinnaalandust teha. Üldiselt on aga on siinses kommentaariumis seni suudetud vist päris hästi hoiduda isikute teemal arutamist ning on püütud pigem keskenduda argumentidele – ja minu arust oleks väga tore seda joont ka edaspidi hoida.

  • Anonüümne

    Tahan tänada selle kommentaari eest, sest mu meelest võtab see hästi kokku mitu eesti ühiskonnas ringlevat seisukohta, mille üle tasuks arutada.
    Esmalt väidab kommentaar, et Eesti riikluse taastamise eelduseks oli lihtsustatud ja ilustatud käsitus sõjaeelsest vabariigist. Kuna olen piisavalt vana, et mäletada sündmusi 1980ndate lõpus–1990ndate alguses, siis tihkan nõustuda Danieliga, et see väide ei pea paika. Mind ei viinud lauluväljakule Laari-Vahtre tekstid ja kõned (õigupoolest polnud nendega kursis) ega unistus esimesest vabariigist (tundsin seda halvasti), vaid soov vabaneda nõukogude korrast. Minu iha muutuse järele toitis närune olevik ja (peamiselt) Soome TV-st nähtud alternatiiv paremale tulevikule, mitte õilistatud minevik. Niisiis ootaks, et argumenteerite väidet, et iseseisvuse taastamise möödapääsmatu eeldus oli ilustatud pilt sõjaeelsest vabariigist.
    Teiseks sugereerib kommentaar arusaama, et selline hoiak ja meelelaad, mis iseloomustas Eestit 80ndate lõpus–90ndate alguses, on ühe riigi normaalne seisund, seisund, mida peaks ihalema ja eeskujuks seadma. Siingi saan vaid nõustuda Danieliga, et selline arusaam on utoopiline ja tegelikkuses võimatu. Nagu näitab kogu inimkonna varasem ajalugu, on sedalaadi eksalteeritud sotsiaalne seisund reeglina lühiajaline.
    Ja viimaks on kaunis õõvastav lugeda, kuidas Eesti Vabariigis sündinud venekeelseid koolilapsi nimetatakse kommentaaris “sõnnikuks”, mida tuleb “välja rookida”. Ja seda nähakse suisa uue haridusministri peamise ülesandena. Meenutan, et Eesti NSV ei käsitletud eestikeelseid koolilapsi “sõnnikuna” ja neil võimaldati emakeelne kooliõpe, seda ka kõige rängemal stalinismi ajal. Meenutan sedagi, et paljud sõja järel pagulusse suundunud eestlaste lapsed sai oma koolihariduse omandada Rootsis jm eesti keeles. Keegi ei käsitlenud neid “sõnnikuna”, millest tuleks vabaneda. Ma ei näe, mida on demograafilises kriisis vaevleval Eesti Vabariigil võita, kui ta käsitleb üht osa oma nooremast elanikkonnast “sõnnikuna”. Ja isegi kui lähtuda sellest tõupuhtuse printsiibist, mida kommentaar näib kaitsvat, siis kas tõesti on mõistlik arvata, et venekeelsete koolide kiirkorras jõuline eestistamine, mida kommentaator paistab soovivat, muudab need koolilapsed lojaalseteks eestlasteks. Mäletan oma kooliajast, et igasugused katsed vene keele õpet suurendada põrkasid lihtsalt minu ja mu koolikaaslaste passiivsele eiramisele. Ja mul pole põhjust arvata, et praegune plaan oleks viljakam. Viljakas saab olla vaid vastastikuses austamises ja koostöös kulgev areng, kus eesti keelele üleminekut soosivad paremad karjääriväljavaated, heade õpetajate olemasolu, korralikud õppevahendid jms.

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=100000193151180 Tarmo Michael Riismaa

    Argumentum ad hominem on ütlemata libe vahend mõttevahetusis, pigem hõngub siit Jupiteri vihastamist. Ajaloo puuslike tarvitamine aastatuhandete eest ja ka tänases-homses päevas ei saa naerma ajada kedagi, kes inimloomuse hämarusi vähegi dekodeerida mõistab. Müüdile jääb masside liigutamisel oma koht ka müütilise ‘avatud IT riigi’ (eraldi teema kaheldamatult, idealistliku kallakuga ehk) tingimusis. Peale arvamiste, mida mina ehk Sinu arvates arvata võisin ei leia kommentaarist paraku muud, mis mõttevahetust edasi viiks. Praktikuna 80il ja täna endise NSVL / IdaEur aladel toetan, et Judtil õigus, ja ka neil, kes vastupidi arvavad, so what. Aga ma julgesin vaid arvata, et ehk oli Jaagul õigus, kui Machiavellile küünalt süüdates arvas, et müüdita / või suisa valeta ei pruugi alati massidega hakkama saada. Ja julgesin veidi kahelda rektorkodanike siirais kavatsusis. NING hoolimata tõukuritest & kavastuste puhtusest on sündinud väga sisukas arutelu me meedias, arvasin samati.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Ma arvan, et selles võime olla tõesti kindlad, et müüdile jääb koht alati. Kuid väga suur osa sellest tõepoolest tervitatavast vaidlusest käib selle ümber, milline see koht on, kes seda loob ja kuidas.

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=100000193151180 Tarmo Michael Riismaa

    Müüdist malakana pole kaugel arvamused a la “mina mäletan teisiti, seega on minul õigus”. Ehk Aaviksoo püüdis väita, et kui müütideta ei saa masse & riiki juhitud, siis olgu (riikliku) müüdi loomine & loojad kontrolli all, ülla eesmärgi nimel (mis sillutavad teadagi põrguteed). Aga tema tekstist pole leida mõtet, et teised selles aeg-ruumis toimivad müüdid tuleb murust madalamaks lüüa (nagu siinseski kommentaariumis teistsuguste arvamuste suhtes ette tuleb, paraku).

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Juhin tähelepanu, et väide “mul on antud asjas eriarvamus” ei ole sama, mis “seega on minul õigus” – ning kutsun taaskord üles püüda arutleda argumentide tasemel ja mitte selle üle, kellel on õigus ja kellel ei ole.

    Ei peatekstist ega kommentaariumist ei suuda mina leida üleskutset “müüdid murust madalamaks lüüa” (siin on vast kohane juhtida tähelepanu Nietzsche “Puuslike hämarust” käsitlenud lõigule, s.h. eriti ikonoklasmi puutuvas). Küll olen seda meelt, et müütide, s.h. ka enesekohaste ja ajalooliste osas, on kasulik säilitada kriitilist meelt – ning selles osas tundus minule, et kaitseministri kaks artiklit viitasid vajadusele sedalaadi kriitikat ohjata.

  • http://www.facebook.com/people/Kaur-Kender/100001088868689 Kaur Kender

    Machiavelli on surnud ja ei saa ennast ise kaitsta. Seepärast ma palun, Tarmo: ära palun rohkem nimeta Aaviksood ja Machiavellit samas lauses. See on surnu mõnitamine.

  • http://twitter.com/infovabadus Info vabaks! v2.0

    Platoosid on tuhandeid, aga tõde on ju üks. Oli sees nüüd siis kiidulaul Aaviksoole?

  • http://www.facebook.com/raul.lobanov Raul Lobanov

    fsdfsdfsd

  • http://www.facebook.com/raul.lobanov Raul Lobanov

    vabandust :)

  • http://kuldemarvoslap.blogspot.com/ koomas Toomas

    Tooksin väheke värskust diskussiooni rakendustega otse elust.
    Veerpalu kaasus ja suusaliidu pealik Järv: “Me olime s u n n i t u d valetama.” (minu sõrendus).
    Järv ja Alaver valetasid (“olid sunnitud”) müüdi kaitseks. Veerpalu medalite järel oleme kõik olnud veel rohkem eestlased, need medalid on ju ennekõike ka “meie”, mitte üksi Veerpalu omad. Sama ka nt Kanteri puhul.
    Raul Rebasel on nüüd nõks keerulisem oma müüdikriitilist meetodit turustada, sest üks meie oma peas haudunud müüt (kõik suusatajad panevad peoga dopingut, AGA MEIE OMAD MITTE IIAL!) on sõltumata Veerpalu med.- ja jur.-konsultatntide pingutustest ja formaalsest lõpptulemusest selgelt potist alla lastud.

  • http://twitter.com/IndrekIbrus Indrek Ibrus

    Me räägime siiski tõe-, mitte valeplatoodest. Tõdesid ei ole üks vaid täpselt niipalju, kui on reaalsuse interpreteerijaid ja seejärel kommunikeerijaid. Tõde sõltub vaatleja perspektiivist, kui küberneetikasse laskuda. Aga kui seda tõde hakatakse lisaks märkimisväärselt väänama lähtudes interpreteerija/kommunikeerija strateegilistest eesmärkidest, siis läheb peatselt jamaks – eriti kui me räägime demokraatlikust Läänest, kus rule of law, transparency, accountability, freedom of speech jms on üldiselt ju uhkelt kilbil. Ja on tegelikult ka kogu süsteemi eeldusteks. Kui võimalust ausaks ja kõiki tõepersektiive kaasavaks dialoogiks ühiskonnas pole, pole ka Läänt. Või ei kuulu konkreetne riik sinna. Teisisõnu, Lääs eeldab, et kõik tuhat platood on nähtaval ja kõnevõimelised. Vastupidiseks võimaluseks oleks nende platoode peitmine ja riigi keskse enesenarratiivi konstureerimine miski juhtinstitutsiooni poolt – infosõja peastaap, näiteks.

  • http://profiles.google.com/risto.variksaar Risto Variksaar

    See on hea tähelepanek, ja selle nimeks on vist diskussioonikultuuri puudumine. Teada lugu: väike ühiskond, k6ik on k6igiga seotud ja kardetakse vastanduda. Liigne harmooniapüüdlus, ülemäärane lojaalsus. S6brad ju ikka hoiavad kokku, parimail hetkil “hingavad ühes”.
    Nii ei kuule nt Välismääraja saates vist pea kunagi midagi kriitilist EV välispoliitika kohta.
    Kahju!