Eilne päev algas #ows-il kahe üllatusega. Umbes kella kümne paiku saabus Zuccotti parki New Yorgi tuletõrje, kes demonteeris politsei toel #ows-i ökodiisli peal töötavad elektrigeneraatorid ja viis need minema. Sellega seoses kadus ka kohalik #ows-i poolt üles pandud ja hallatud wifi ning võimalus infoleti juures oma arvutit laadida.
Teiseks üllatuseks oli umbes tund aega hiljem parki saabunud saadetis, mis sisaldas tervet virna Guy Fawkes’i maske. Täpset arvu on raske öelda, aga ühtäkki oli terve Zuccotti park täis Alan Moore “V for Vendetta” enigmaatilise peategelase nägusid. Maskidega ei liikunud ringi pelgalt pargi püsielanikud, vaid ka sajad turistid – ning see kõik oli üsna lõbus vaatepilt.
Guy Fawkes-i maskid on muidugi väga spetsiifiline viide (või õigemini, mitu viidet ühekorraga), ning seoses läheneva 5. novembriga ma peaaegu ootasin, et keegi selle triki ära teeb. Kes koomiksit on lugenud (või filmi näinud), need saavad aru. Kes ei ole – lugege ja vaadake :).
Generaatorite kaotus oli muidugi probleem, aga juba õhtusel assambleel andis #ows-i juriidiline töörühm teada, et nad on koostanud vastavad pöördumised ja taotlused, mille abil püütakse generaatorid tagasi saada – ning samal ajal oli käivitatud protsess päikesepatareide hankimiseks. See on üks hea näide sellest, kuidas too pealtnäha kaootiline telklaager on tegelikult üllatavalt hästi organiseeritud. See on teema, millel tasub põgusalt eraldi peatuda.
Täna täitub #ows-i aktsiooni algusest viis nädalat. Selle aja jooksul on see liikumine pidevalt kasvanud, nii laiema võrgustikuna (mis hõlmab täna kümneid erinevates Ameerika linnades asetleidvaid sarnaseid avaliku ruumi hõivamisi) kui ka kohapeal, Zuccotti pargis. Nagu juba varem mainitud – kolmapäeval parki saabudes ei suutnud ma endale magamiskohta leida ning tänasel kuhul on pargi mahutavus ammendatud. Et selle probleemiga tegeleda, on mõned Zuccotti pargi arhitektuuriharidusega residendid võtnud ette projekti, mille tulemusena peaks millalgi järgmise nädala alguses leidma aset selle isetekkelise linnaku suurem ümberstruktureerimine, mille eesmärgiks on olemasolevat nappi ruumi efektiivsemalt kasutada ning samas kogu laagri logistikat paremini korraldada – sest lisaks praeguste elanike telkidele ja magamiskohtadele leiab Zuccotti pargist veel ka meditsiinilise- ja toidutelgi, sanitatsiooni- ja nn. “mugavuskeskuse” (tegeleb residentidele riiete, tekkide, patjade, magamisaluste ja muu sellise jagamisega), infoleti, pressikeskuse ning vägagi arvestatava – ja kiirelt kasvava – raamatukogu. Kogu selle asja tõrgeteta haldamine on arvestatav ettevõtmine, millega tegeleb igapäevaselt hulk vabatahtlikke.
Lisaks sellele silmaga nähtavale infrastruktuurile on Zuccotti pargis aga ka välja kujunenud (ja pidevalt kujunemas) ka terve hulk mitteformaalseid struktuure. #ows on küll algusest peale rõhutanud liikumise ühetasasust ja horisontaalsust – kuid see ei ole ilmselgelt suutnud ära hoida erinevate suhtehierarhiate teket. Kõige üldisemas plaanis jaguneb park ida- ja läänepooleks. Broadway-poolne idaosa on see, kus leiavad aset üldassambleed ning kus asuvad ka nt. raamatukogu ja infolett. Seal liigub ka kõige rohkem külalisi ning leiab aset enamus ad hoc vestlustest ja juturingidest. Lääneosas kipub olema enam protestimeelne seltskond ning seal asub muuseas ka “drum circle” ning omamoodi kohalik Lilleoru ekvivalent – kus leiavad aset igaõhtused meditatsioonid ja muu sarnane. Samuti on pargi elanikega rääkides ilmne, et kujunemas on hierarhia ka nn. “day-oner”-ite ja hilisemate liitujate vahel, kusjuures viimased kipuvad esimestele kohati viitama nimetusega “illuminati”. Samas tuleb öelda, et neist potentsiaalsetest probleemidest ollakse üldiselt väga hästi teadlikud ning nendega ka tegeletakse – ja see viib meid järgmise huvitava teema juurde.
Kogu #ows-i igapäevane toimetamine, alates vestlusringidest ja töörühmadest ning lõpetades üldassamblee otsustega põhineb ühel suurel printsiibil – ja selleks printsiibiks on konsensus. Konsensus samas on enamat, kui pelgalt #OWS-i modus operandi, meetod, kuidas otsuseid vastu võetakse. Konsensus on see, kuidas liikumisele aluseks olev võrdsuse ning hõlmatuse põhimõte leiab praktilise väljenduse. Üldjoontes võtab asja väga hästi kokku see klipp:
Protseduuriliselt on kogu see asi hämmastavalt sujuv ja efektiivne – ning diskussioonide juhid on oma rollis tõepoolest väga professionaalsed. Tõsi, diskussioonid ise võivad venida ning sageli pikaks ajaks pisikestesse detailidesse takerduda – ning see on asi, mis paljudes kõrvalseisjates skepsist tekitab. See probleem on ka Zuccotti pargis väga hästi teadvustatud – ning eilsel üldassambleel oligi juba viiendat korda otsustamisel Struktuuri ja Organisatsiooni töörühma ettepanek #ows-i struktuuris nn. “nõukodade” (spokescouncils) loomiseks. See on mõistagi suur ja oluline teema ning oli äärmiselt põnev jälgida, kuidas kogu debati ja konsensuse loomise protsess aset leidis. Paraku pidin ma eile enne lahkuma, kui GA oma otsuseni jõudis, aga eks ma siis täna pargis kuulen, kuidas ettepanekul lõpuks läks.
Kahtlemata võib konsensus nt. lihtsa häälteenamusega võrreldes olla palju vaevarikkam protsess, kuid nii võttes on ka demokraatia nt. monarhiaga võrreldes lootusetult keeruline ja ebaefektiivne. Ometi oleme me jõudnud arusaamale, et demokraatliku otsustamise erinevad plussid kaaluvad selle ebaefektiivsuse üles. Ja ilma mingi kahtluseta on #ows-i üldassamblee jälgimine ning sellest osavõtmine olnud minu jaoks äärmiselt inspireeriv ja silmiavav kogemus – ning sama olen ma kuulnud nüüd juba kümnetelt erinevatelt inimestelt (nii #ows-i veteranidelt kui ka lihtsalt külalistelt), kellega ma sel teemal rääkima olen sattunud.
See kõik oli eile. Täna aga on uus päev – ja just hetk tagasi hakkas õues hõredat lörtsisegust lund sadama. Saab näha, kuidas see Zuccotti pargis vastu võetakse.