#OWS: tegu on väärt tuhat sõna


Fotod: Henri Laupmaa

Kui eile oli juttu konsensusest, siis teiseks #OWS-i läbivaks teljeks on direct action.

Kõige lühemalt ja elegantsemalt on direct action-i kandva printsiibi kunagi sõnastanud Gandhi: “ole ise muutus, mida sa tahad maailmas näha”. Direct action on liikumine/lähenemine, mis põhineb otsesel tegutsemisel ja algatusel, mitte ootusel, et olemasolevad institutsioonid probleemid meie nimel ja meie eest lahendavad. Eestis on selle kõige selgemaks ja tuntumaks näiteks kindlasti koristustalgud “Teeme ära”.

Kui probleemiks on räämas metsaalused, siis laialt levinud lähenemiseks on oodata – või ehk nõuda – et struktuurid nagu keskkonnaministeerium või RMK selle osas midagi ette võtaksid. Aga nagu selgus, on ka teine võimalus. Direct action oli antud juhul see, et inimesed organiseerusid ise – kaardistasid prügihunnikud, reklaamisid ja teadvustasid nii probleemi kui sellele pakutud lahendust. Nad organiseerisid logistika ning lõpuks käärisid ise käised üles ja tegid töö ära. Direct action ei pea aga olema konkreetne aktsioon – nagu talgud seda olid – vaid võib väljenduda ka kestvas protsessis. Sellise variandi üldiseks näiteks võiks Eestis olla Uue Maailma kogukond ja selle toimetamised läbi aastate.

Ja see on koht, kus #OWS on kõige selgemalt enamat, kui protestiliikumine. Inimesed, kes on kogunenud Zuccotti parki ei ole seal eeskätt selleks, et plakateid pea kohal hoides praeguse maailma ja elukorralduse osas oma meelepaha avaldada, vaid selleks, et püüda luua midagi, mis võiks olla sellele alternatiiviks. Hiljutises arvamusartiklis kirjeldas Douglas Rushkoff seda kui “uue ühiskonna beeta-testimist”. Ma ise eelistan ühiskonda puutuvas IT-metafooride kasutamisel pigem küll kasinust, kuid üldise põhimõttena on see võrdlus üsna tabav, nagu ka juba mitmelt poolt kuulda olnud täheldused, kuidas #OWS tegeleb omamoodi “vabavara poliitikaga” (open source politics).

Ehk siis – selliselt vaadatuna on #OWS paari lihtsa printsiibi ümber ehitatav prototüüp võimalikust ühiskonnast, mille kujundamine ja ehitamine leiab aset terve hulga erinevate, omavahel sageli suhteliselt sõltumatute protsessidena, mida kõige üldisemal tasandil koordineerib üldassamblee. Seda ei tule mõista kui mudelit, mida saaks või peaks kohaldama ühiskonnale tervikuna – vähemalt mitte praegusel kujul. Küll aga võiks #OWS olla inspiratsiooniks – ja miks ka mitte toimivaks näiteks – erinevatele institutsioonidele, liikumistele ja kogukondadele. Ja kui selliseid iseorganiseeruvaid, alt-üles arenevaid, egalitaarseid, ühetasaseid ja risomaatilisi organisatsioone tekib järjest juurde, siis kahtlemata saab sellisel arengul olema mõju ka ühiskonna nn. meta-struktuurile, sellele, kuidas me mõistame poliitilist võimu kõige üldisemalt. See ongi ühtlasi direct action-i ideaal: ehitada uut ühiskonda vana kesta sisse.

See võiks vast heita valgust ka asjaolule, et küsida #OWS-i liikmetelt “Mis on teie nõudmised” on mõneti kohatu. See oleks – kui tulla veelkord tagasi IT-metafooride juurde – sarnane olukorraga, kus Steve Ballmer küsiks sama vabavara-arendajatelt, oodates, et nood esitaks nimekirja nõudmistest mille Microsoft saaks oma toodetesse integreerida ja peale mida võiks kõik rahulikult oma palgatööle naasta. Samas selgub siit aga ka see, et omal moel on #OWS märksa radikaalsem, kui seda saaks olla ükskõik milline protest – sest protest opereerib siiski samades kategooriates kui see, millele ta vastandub.

Aga tulles tagasi #OWS-i igapäevaste toimetamiste juurde – eilne lumesadu kogus õhtuks hoogu ning kella kuue paiku oli Zuccotti park üks üsna trööstitu paik. Täna on taevas taas selge ja päike paistab, kuid eilne torm oli hoiatus sellest, mis paratamatult ees seisab – New Yorgi talv ei ole naljaasi. Ilmselgelt on see ka kaart, millele kohalikud linnavõimud eesotsas Michael Bloombergiga on oma panuse teinud, lootes, et lumi ja külm teevad pargi tühjaks ilma, et politsei peaks selleks jõudu pruukima. Veel nädal tagasi oleks ma ka ise arvanud, et aastavahetuseks jääb park iseenesest tühjaks, aga siin nähtu ja kogetu on mind selles osas pannud meelt muutma. Kahtlemata saab talvel olema mõju – ja päris suur mõju, nagu eilne päev näitas. Teisalt olen ma täna aga üsna veendunud, et vähemalt mingi osa tänastest Zuccotti pargi elanikest on piisavalt kangekaelsed, et seal kevadeni vastu pidada.

  • Siim Sikkut

    Vahva tõesti, et kohale läksid ja muljeid vahendad – igati põnev lugemine ja paneb ennast ka rohkem #OWS kui nähtuse üle järgi mõtlema, eriti kuna tõesti tavameedias nõnda vähe juttu olnud meie kandis sellest. 
    Mind on algusest peale köitnud eriti Zuccotti pargi väline – kuidas põhivoolu tegelased ja struktuurid reageerivad ja (tegevus)suuna võtavad. Sellest sõltub ka paljuski, kuidas liikumine millelegi edasisele aluse paneb. 
    Sinu mainitud lumeootus ja nt eilne generaatorite eemaldamine või ka Oaklandi sündmused on pisi-ilmingud sellest, et pigem üritatakse mitte reageerida ja justkui leevendamisega tegeleda (küll läheb üle) – või kuis sulle kohapeal tundub? Samas see on mõneti vesi #OWS veskile – seda enam saab ta jalgu alla. Kui viitsid, võiksid sellest reaktsiooni dimensioonist ka mõni päev kirjutada – mida ses osas kohapeal kuulukse ja osalised tunnevad. 
    Jaksu!

  • Anonüümne

    Väga tore, et jätkad OWS-i kajastamist. Üritus kindlasti väärib seda ja loodetavasti sünnib ka meil teatav debatt sellel teemal. Mõnes mõttes on tegemist ju “Minu Eesti” laadse ettevõtmisega kus ei jääda ootama, et “keegi teeks” vaid “tehakse ise”.

     Mulle tundub aga väga kahtlane, et kas konsensusel põhineva otsustusmudeliga on võimalik edasi minna. Eriti kui otsustatakse midagi olulist mis puudutab kellegi elu positiivselt ja kellegi teise oma negatiivselt. Proovige näiteks korteriühistus mõnelgi teemal leida konsensus….. näiteks valida maja värv või menetleda võlglase probleemi. :-)
     Teisalt ei ole selles ka midagi hullu kui otsuseid ei tehta konsensuse alusel. Enamasti ongi väga jube kui mingi teema ümber (näiteks tööl või riigis) muudkui jahutakse ja keegi ei julge vastutust võtta. Kui ei ole liidrit kes ütleks, et “Aitab haldusreformist rääkimisest! Teeme ära! Mina vastutan. See on küll alguses raske, aga pärast on kõigil (v.a. eks-vallavanematel) parem.”

    Mõned paralleelid veel:
    – Ettevõtetes ja juhtimises on sarnane protsess juba viimased 10-15 aastat toimumas: Coaching, visiooni ja väärtuste otsimine, lame struktuur.
    – Korteriühistu otsustusprotsess.
    – Sõjavägi. Kuigi näiteks üht maailma efektiivseimat, ehk Iisraeli armeed, on tunnustatud selle poolest, et otsustusõigust on päris palju alla delegeeritud võib kindel olla, et kriisisituatsioonides konsensus otsustamiseks ei sobi.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    jaksu tarvis ja aitäh.

    kui lühidalt kokku võtta, siis näib zuccotti pargis domineerivat vaade, et mida iganes võimud nende vast ka ette ei võtaks ainult galvaniseerib liikumist ning annab neile enam hoogu. seni on see vast tõesti ka nii olnud – ja ilmselt on siin ka põhjus, miks NYPD on praeguseks selle suhteliselt hands-off seisukoha võtnud.

    aga üritan veel täna teha ühe postituse, kuhu tuleks kokku omamoodi väike 360-kraadine ülevaade põnevamatest paladest, mis erinevates meediakanalites on #OWS-i kohta viimasel ajal ilmunud.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    konsensuse osas – jah, see on hästi laialt levinud arvamus, et konsensuse-põhine otsustamismudel on väga piiratud kasutusega ning ma usun, et sellisel arvamusel on oma iva. teisalt aga on zuccotti pargis võimalik igapäevaselt näha, kuidas konsensus töötab oluliselt laiemalt ja paremini, kui enamus inimesi julgeks arvata – vähemalt mina olen sunnitud tunnistama, et ma olen selles osas oma varasemaid seisukohti väga tõsiselt revideerima pidanud. tegelikult kaalusin täitsa tõsiselt seda konsensuse-ehitamise protseduuri ka memokraadis detailsemalt selgitada, aga siis otsustasin siiski mitte – kuna sellest tuleks eraldi päris pikk (ja kohati tehniline) postitus. kui see peaks laiemalt huvitav teema olema, siis võin seda muidugi ka veel teha. olgu aga siin lühidalt öeldud, et see protsess võib olla vägagi mitmetahuline ja põhjalik, kasutades erinevaid meetodeid ja tehnikaid keeruliste vastasseisude lahendamiseks. see ei ole muide jalgratas, mida zuccotti pargis leiutatakse – siin kasutatava konsensus-protsessi juured on mh. aktivistide ringkondades pikalt kasutusel olnud praktikates ning ka mitmetes erinevates aasia ühiskondadest laenatud protsessides (viimastest on muide pikalt kirjutanud antropoloog-anarhist david graeber, konkreetselt madagaskari kohalike kogukondade näitel).

  • http://tehnokratt.net petskratt

    muideks, open-source-whatever (liikumine/juhtimine/partisanivõitlus/sõda) valdkonda on juba päris pikka aega lahanud selline tegelane nagu John Robb – näiteks http://globalguerrillas.typepad.com/globalguerrillas/2011/10/leadership-open-source-protest-ows.html

  • Taivo Lints

    Põhimõtteliselt ma muidugi ka võimalusel eelistan konsensusepõhist otsustamist, aga… kas põhjuseks, miks konsensuse leidmine Zuccotti pargis töötab paremini, kui oleks arvanud, ei ole mitte see, et konsensust otsivad seal üldjoontes sama asja vastu olevad inimesed? Välise vaenlase leidmine on ju klassikaline viis panna inimgruppi ühiste eesmärkide nimel suhteliselt konsensuslikult tegutsema ja sisemisi erimeelsusi maha suruma. Hiljem, kui olukord rahuneb, ilmnevad tavaliselt ka grupisisesed erimeelsused märksa teravamalt. Ja Aasia ühiskondades on jällegi kultuuritaust täiesti teine ja individuaalsus oluliselt vähem hinnatud…

  • margus

    Kas #ows on praeguseks hetkeks piirdunud oma tegevuses ainult Zuccotti pargiga või protestid toimuvad ka aktiivselt Wall Street’il (kas politsei on “sunnitud” endiselt kaitsma pulliskulptuuri (http://cdn.theatlantic.com/static/infocus/occupy093011/s_o03_57968784.jpg)? Kuipalju üldse toimub NY #ows’i tegevust väljaspool parki ennast?

    Seoses Gandhi tsitaadiga meenus see artikkel: http://www.nytimes.com/2011/08/30/opinion/falser-words-were-never-spoken.html Eks lihtne ja lööv on alati paremini kõlanud :)

  • Oudekki Loone

    Kui sa viitsiksid seda pikka ja tehnilist postitust siiski teha, siis oleks palju abiks. Ma nimelt olen näinud mitmeid konsensusepõhiseid liikumisi, mille näivalt töötavad meetodid on ajas või inimeste arvu suurenemisel lihtsalt lagunenud. Seega, iga uus töötav metodoloogia on tegelikult oluline ja kasulik.

    Ma seda Aasia osa hindaks kuidagi vähesemaks, tegelikult on kogukondlikkus ka paljudele Euroopa ühiskondadele omane (no võib vaadata katoliiklike väärtusi, mis “Aasia” omadest liiga palju ei erine) – lihtsalt hierarhilised protsessid kippusid sõjapidamisel edukamad olema.

  • Mats Volberg

    “…mingi osa tänastest Zuccotti pargi elanikest on piisavalt kangekaelsed, et seal kevadeni vastu pidada.”

    Vahva, aga kui inimesed kulutavad oma päeva, et parki okupeerida, siis kuidas nad end elatavad? Ma mõtlesin, et seal pargis on kõik inimesed sellest 99% hulgast ja seega mitte nii väga rikkad või kuidas sellega seal üldse on?

  • Anonüümne

    Kui ma saan õigesti aru, konsensuslik mudel ei tähenda eriaravamuste maha surumist või taunimist ega välista ka vihaseid põhimõttelisi konflikte? Lihtsalt viis, kuidas konflikti hallata on teistsugune, mis ilmselt nõuab/tekitab teistsugust poliitilist kultuuri. Ühest küljest see vajab – nagu vast demokraatia üldse – teatud vabatahtlikku enese piiramist (oled nõus ka maja värviga, mis polnud su esimene valik, kui see pole sulle võtmeküsimus). Teisalt, nii palju kui olen spontaanselt konsensusliku stiili võtnud gruppides töötanud, see tekitab tihti loomingulise olukorra, kus inimesed pakuvad välja kolmandaid ja kümnendaid variante ja lõpptulemus ei ole mitte lahja kompromiss vaid parem kui miski esialgselt pakutu. 
     
    Tahtsin aga veel küsida, kuidas vastutus konsensusliku ja juhtideta protsessi puhul töötab. Loogiliselt võttes, kui võim on kõigil, siis ka vastutavad kõik? Aga kuidas see toimib mingil konkreetsel juhul, näiteks kui selgub et midagi on väga valesti läinud?

  • Anonüümne

    http://vabameelne.wordpress.com/2011/10/02/okupeeri-valli-tanav/

    Üks rida atriklite linke OWS teemal – mõneti eklektiline muidugi. Aga järsku on kellelgi neist kasu.
    Ja viidatud lehekülgi (CommonDreams, AlterNet jne.) võib alati vaadata, kui selle teema vastu huvi. Seal on materjali alati rohkem kui lugeda jaksab.

    Ja Tarmole jõudu muidugi. Et viitsisid kohale sõita. :)

  • Anonüümne

    Oleks üks küsimus Memokraat.ee tegija(te)le. Et kas saaks mõne e-maili, millele kirjutada.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    @Taivo: nagu ma juba varem maininud olen, ei ole #OWS vaatamata oma 1%-lisele ühisvaenlasele sugugi homogeenne või isegi üldiselt sarnaste vaadetega grupp. Ja nagu iga teine väga kiirelt kasvav ning arenev kogukond, seisab ka #OWS vastamisi erinevate kasvuraskustega – konsensusesse puutuvas vaata näiteks neid kate viidet: http://occupywallst.org/article/drumming-and-occupation/ ja http://www.theatlantic.com/business/archive/2011/10/occupy-wall-street-vs-the-drum-circle/247366/. Olgu öeldud, et tänaseks on trummaritega siiski üldiselt töötav kokkulepe saavutatud.

    @Oudekki: aga äkki oleks üldse targem teha üks hands-on workshop, kui ma Tallinnasse tagasi jõuan? Siis saaks abstraktse seletamise asemel neid asju näost-näkku arutada ja kohapeal läbi mängida.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    daniel.vaarik/ätt/gmail.com näiteks. 

  • Oudekki Loone

    @Tarmo – hea mõte. Teeme :) Samas, workshopiks on kasulik, kui mingeid kirjalikke materjale on enne olemas, seega võiks natukene juhtumikirjeldusi kirja panna. Ma hakkan ise otsast panema. Jõudu!

  • Taivo Lints

    @Tarmo Jah, aga just seda ma tahtsingi rõhutada, et selline _erinevate_ vaadetega kogukond püsib ilmselt koos ja konsensusvõimeline esmajärjekorras tänu sellele ühisvaenlasele. Homogeense grupi korral ei oleks ühisvaenlase aspekt üldse oluline — seal oleks konsensus by definition. Ühisvaenlase leidmine on klassikaline viis justnimelt sisevastuoludega heitleva grupi ühendamiseks, ja kui enne vaenlaskujundi mõju vähenemist ei leita muud tugevat ühendajat, siis laguneb grupp varsti jälle koost. Sinu viidatud The Atlantic’u artikkel avaldab ju ka arvamust, et konsensusepõhiselt jätkates ei jõua OWS eriti kaugele: “If Occupy Wall Street wants to achieve something other than a modicum of media fame, it’s going to need to do what its pseudoorganizers have so far resisted in the name of inclusivity (and maximizing participation): define what the group is for, what it wants to do, and what sort of behavior gets you kicked out. Then it’s going to have to figure out a way to enforce that.”

    Ehk siis: konsensuse tekitamise meetodid huvitavad ka mind väga ja ma oleksin igati rõõmus, kui OWS’i käigus demonstreeritakse reaalselt pikaajaliselt töötavat konsensusprotsessi erinevate väärtushinnangutega inimeste koostöövõimelisena hoidmiseks, aga vähemalt esmapilgul ja kaugelt vaadates jääb mulje, et pigem on tegu üsna klassikaline varajases algjärgus grupi dünaamikaga, mis aegamööda jõuab mõne teada-tuntud grupistruktuurini või siis laguneb…

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    @taivo: mina omakorda tahtsin rõhutada seda, et vaatamata sellele 1%-lisele ühisvaenlasele ei ole #OWS-il konsensuse ehitamine sugugi lihtne ülesanne. ja ilmselt ei saagi ma sind kuidagi veenda, et see ka pikemaajaliselt ja suuremastaabiliselt võimalik on. seda ei saagi muud moodi tõestada, kui näidates kuidas see töötab. ja selle kohta nägin ma just ükspäev Zuccotti pargis head plakatit: those who say it can’t be done shouldn’t try to stop those who are doing it. mitte, et sina seda püüaksid, muidugi – ja skepsis on siin täiesti mõistetav ja omal kohal. aga selle põhjal, mida ma siin näinud olen, tundub mulle, et on põhjust teatavaks optimismiks.

    p.s. seda atlanticu artiklit ma mõistagi ei linkinudki selleks, et oma jutule kinnitust anda, vaid just nimelt sellise skeptilise vaate esindamiseks.

  • Taivo Lints

    Aha, selge :) Ja tänud hea ülevaate eest kohapeal toimuvast — igati huvitav lugemine!