#OWS: back with vengeance

Eile lõunaks meenutas laupäevast tormi veel vaid pilvelõhkujate katustel sulavast lumest kõikjal nirisev vesi ning Zuccotti park oli rahvast tihedalt täis. Nii tihedalt, et kohati oli raskusi ringi liikumisega. Kui tavaliselt üritab politsei pargi esisel kõnniteel inimesi liikumas hoida, et rahvamass seda ära ei ummistaks, siis eile olid nad sellest loobunud ja vaatasid kogu asja veidi eemalt oma autoderivi juurest pealt. Pargi idaosas käis suurema osa ajast paralleelselt vähemalt kaks suuremat inim-mikrofoniga diskussiooni või miitingut ning lisaks hulk väiksemaid töörühmade koosolekuid ja muidu vestlusringe.

Kuna rahvast oli nii palju, ei ulatunud inim-mikrofoni esimene laine kõigi kuulajateni – mille peale keegi korraldajatest peatas korraks kõneleja ning tegi kiirelt uue mic check-i, mis muutis mikrofoni nö. “kahelaineliseks”: kaugemalseisjad ootasid, kuni kõneleja sõnad läbi inim-mikrofoni nendeni jõudsid ja kordasid neid siis omakorda viibega, nii et need ka tagumiste ridadeni jõuaksid. Eilses külaliskõnelejate nimekirjas olid muuhulgas sellised nimed, nagu Alex Callinicos ja Angela Davis ning mingi seltskond 1960ndate Brooklyni rassirahutustes osalenud tegelasi – ühesõnaga päris revolutsiooniline seltskond.

Kuuldavasti saab #OWS täna oma generaatorid tagasi, kuigi vahepeal jõudis rühm ettevõtlikke okupante juba üles seada alternatiivse energiatootmise – nimelt tellingutele asetatud ja dünamotega ühendatud jalgrataste abil. Praegu on töökorras üks selline energiajaam, aga juba lähipäevil tuleb sellele lisa. Arvestades jahenevaid ilmu võib ennustada, et see tootmisviis saab populaarseks.

Eile andsin pargis ka raadiointervjuu mingile kohalikule kanalile, mille reporter oli juhtunud kõrvalt pealt kuulma üht mu vestlust, mille käigus ma muuseas oma pangandus-tausta mainisin. Meediat on Zuccotti pargis kohal päris ohtralt, intervjuusid antakse-võetakse igal sammul – ning näiteks CNN-i valge buss seisab kõrvaltänava ääres 24/7. Loodetavalt jõuab kõik see tasapisi aina enam ka laiemasse meediasse. #OWS-il on aga juba täna olnud väga arvestatav mõju Ameerika avalikule debatile, kus teemad on nihkunud riigivõlalt ja eelarvedefitsiidilt tööpuudusele ning sotsiaalsele õiglusele – vt. näiteks seda kokkuvõtet või seda pikemat artiklit Salon.com-ist.

Rõõm näha, et ka Memokraadis on arutelu liikuma läinud. Vastan siin mõnedele eelmise postituse kommentaariumis tõusnud küsimustele:

Kas #ows on praeguseks hetkeks piirdunud oma tegevuses ainult Zuccotti pargiga või protestid toimuvad ka aktiivselt Wall Street’il (kas politsei on “sunnitud” endiselt kaitsma pulliskulptuuri (http://cdn.theatlantic.com/sta… Kuipalju üldse toimub NY #ows’i tegevust väljaspool parki ennast?

Zuccotti pargis on #OWS-i kohalik keskus, nö. peakorter, samas kui aktsioone leiab aset mitmel pool üle Manhattani. Mõned kohad on Zuccotti vahetus läheduses (nagu nt. Wall St. 60 aatrium, kus regulaarselt toimuvad Direct Action ja Alternative Money töörühmade kokkusaamised), teised kaugemal, erinevates avalikes kohtades (nagu nt. kasvõi seesama kommunistide kohtumine 28. tänava raamatupoes, mida ma esimeses postituses mainisin). Lisaks on täna #OWS-i sarnased aktsioonid kümnetes USA linnades – Boston, Chicago, LA, Oakland, Nashville, Atlanta, Denver ja San Francisco on kõik viimastel nädalatel kohalikes uudistes uudiseid teinud.

Wall Street ise aga näeb välja nagu lahingutsoon – suurem osa kvartalist on metallaedadega blokeeritud ning igal nurgal seisab politseipatrull, siin-seal on rühmad märulipolitsei mehi. Jalakäijad saavad liikuda kitsastes aedadega piiratud koridorides – kuulsast Wall Streeti pullist on demonstrandid aga teinud pisikese kullatud koopia, mille alusel on kiri “False Idol” ning mida aeg-ajalt õlgadel mööda Zuccotti parki ringi tassitakse.

Vahva, aga kui inimesed kulutavad oma päeva, et parki okupeerida, siis kuidas nad end elatavad? Ma mõtlesin, et seal pargis on kõik inimesed sellest 99% hulgast ja seega mitte nii väga rikkad või kuidas sellega seal üldse on?

Zuccotti pargis toimib korralik köök, mis jagab tasuta sööki – osa sellest tuleb annetustena ja nagu ma aru olen saanud, siis osaliselt kulutatakse selleks ka #OWS-i ühist raha (mis muidugi on samuti annetustest kogunenud). Muide, siin on HuffintonPosti vahendusel on ilmunud ülevaade #OWS-i rahakotist – mis te arvate, miline riik juhib annetuste edetabelit per capita arvestuses? Samuti tasub lugemist LibraryJournalis ilmunud huvitav mõtisklus #OWS-i raamatukogu teemal – mis haagib ütlasi mitmete laiemate #OWS-i jagamis-põhise majanduse teemadega.

Selle süsteemiga on muidugi seotud omad probleemid – tasuta toit ja peavari on New Yorgis asi, mis tõmbab ligi hulgaliselt inimesi, kes kahtlemata küll kuuluvad 99% hulka, aga kes samas ei ole #OWS-i üldistest tegemistest kuigivõrd huvitatud. Osalt ka just nimelt sedalaadi probleemidega tegelemiseks püütakse #OWS-il praegu üles seada kohalikku alternatiivrahal põhinevat majandust. See on jällegi omaette postitust vääriv teema.

Kui ma saan õigesti aru, konsensuslik mudel ei tähenda eriarvamuste maha surumist või taunimist ega välista ka vihaseid põhimõttelisi konflikte?

Jah, täpselt nii, konsensus ei tähenda sugugi seda, et kõik peaksid konkreetses asjas ühel arvamusel olema – see tähendab protsessi, mille käigus osapooled otsivad kõigile sobivat lahendust mingile probleemile, mis neid ühiselt puudutab. Vaata näiteks seda.

Vastutuse teema on muidugi väga hea küsimus ja nõuaks jällegi pikemat ja detailsemat vastust, kui ma siin anda saan. Lühidalt ja üldistavalt võib vast jah öelda nii, et vastutus on ühine, aga siin tuleb olla ettevaatlik, et mitte pimesi kohaldada vastutuse mõistet sellisena, nagu see on seda tüüpilises parlamentaarse poliitika diskursuses. Konsensus-mudel on oma olemuselt lähedasem Habermase “deliberatiivse demokraatia” kontseptsioonile, mille puhul ju samuti ei saa mingi otsus legitiimseks läbi hääletuse, vaid avaliku arutelu kaudu ning põhjal – ja seega kandub ka vastutuse raskuspunkt hääletamiselt diskussioonile. Seda, mil määral taoline ühine arutelu-ruum solidaarsust tekitab, on saanud näha mitmel puhul nii New Yorgis kui ka näiteks Bostonis ja Oaklandis – ja viimase puhul võib vast öelda küll, et asjad läksidki käest ära. Nagu David Graeber eelmises lõigus viidatud artiklis üleb – parim võimalus panna inimesi käituma küpsel ja vastutustundlikul moel on kohelda neid nii, nagu nad juba oleks seda – ja see on täpselt see, millel konsensus-protsess põhineb.

Aga lõpetuseks veel üks link, sedakorda CNN-i vahendusel: “Meet the 99%” – kümme inimest räägivad oma loo sellest, miks nad liitusid #OWS-iga.

Written by Tarmo Jüristo