#OWS: kokkuvõtteks

muchtolearn.JPG

Oma 1840. aastal ilmunud ning poliitfilosoofia klassikuks saanud teose De la démocratie en Amérique teises köites mõtiskleb Alex de Tocqueville selle üle, et ameeriklased on kõige vähem revolutsiooniline rahvas, keda ta teab. Selle põhjuseks pidas ta demokraatiat, tänu millele oli tolleaegne Ameerika egalitaarne ja ühetaoline. Tocqueville leidis, et ühiskond, millest valdava enamuse moodustab jõukas keskklass – kus nii vaesed kui rikkad moodustavad väikse vähemuse ning kus inimesi liidavad ühiskondlikud sidemed ka vaatamata nende erinevale jõukusele – mitte ainult ei vaja revolutsiooni, vaid kardab seda.

Toqueville’i aegadest on Ameerika palju muutunud ning täna on maailma arenenud tööstusriikide seas just nimelt Ameerika Ühendriikides kõige kõrgem varaline ebavõrdsus ning ühiskondlik kihistumine ning ühtlasi väga madal sotsiaalne mobiilsus. Nii vast ei olegi suurt imestada, et viimasel ajal on aina sagedamini hakanud kuulda olema küsimust, kas #OWS võib mingil hetkel paisuda revolutsiooniks. Minule tundub see küsimus aga natuke vildakalt püstitatuna. #OWS juba ongi revolutsioon – seda aga mitte kui mingi suur ja kataklüsmiline sündmus, vaid kui igapäevane ja pidev protsess, kui “kestev revolutsioon”. Revolutsioon seisneb siin selles, et #OWS tegeleb mitte olemasoleva ühiskonna kohendamisega, vaid uute praktikate loomisega – ja neid praktikaid on kohati raske mõista või kirjeldada meie praegustes poliitilistes terminites.

Ühel fundamentaalsel tasemel on Zuccotti pargi jätkuv hõivamine koos selle ümber pidevalt seisva politseinikeahelaga vastasseis nn. asutava ja asutatud võimu vahel, nagu seda on käsitlenud itaalia filosoof ja aktivist Antonio Negri. Tsiteerin siin Jüri Lippingu põgusat kokkuvõtet 2008. aastal Sirbis ilmunud artiklist:

“[K]aksikvõimu” teooriat arendab edasi Negri uurimus „Asutav võim: uurimus modernsuse alternatiivist” („Il potere costituente: saggio sulle alternative del moderno”, 1992), kus poliitilise modernsuse põhjapanevat alternatiivi esindavad asutav võim ja asutatud võim. Need kaks poliitilisuse käsitust on kogu uusaja vältel olnud teineteisega pidevas antagonistlikus suhtes: asutav võim algatab revolutsioonilise protsessi, paisates valla spontaanse väe, loova energia ning ihade ja kirgede külluse, ent leiab end ikka ja jälle reedetuna asutatud võimu, selle „seaduse ja korra partei” poolt. Kui viimane kõneleb formaalsete põhiseaduste, poliitiliste institutsioonide ja hierarhilise autoriteedi keeles, siis vastupidi, „rääkida asutavast võimust tähendab rääkida demokraatiast”. Sellega leiab autonomia varasem põhimõte „distantseeruda olemasolevatest autoriteetidest” uue õigustuse. Proletariaat asendub küll rahvahulgaga ja majanduslik kõnepruuk juriidilisega, ent asja tuum jääb endiseks: võimu võtmine ja võimu loomine on üks ja sama asi. Tarvitseb Marxil sellele „vabariiklikule traditsioonile” lisada vaid mõte, et poliitika hõlmab alati ka ökonoomiat, kui poliitilisest ruumist saab korraga ühiskondlik ruum – ning just siinkohal saab ühiskonna ümberkujundamise ideed käsitada ontoloogilise, s.o konstitutiivse praktikana, mille subjekt – lebendige Arbeit, elav ja loov töö Marxi tähenduses – pole midagi muud, kui „revolutsioon ise”.

Ka Eestis manitses president Ilves oma kahe aasta taguses pöördumises “Minu Eesti” mõttetalgulisi poliitikasse puutuvas mitte esitama küsimusi, millele me vastuseid justkui juba teame, et endid selliselt mitte “eksiradadele seada”. Kuid just nagu 1789. a. revolutsioon muutis sotsiaalset reaalsust moel, mida enne seda oleks olnud keeruline ettegi kujutada, püüdleb ka #OWS väljapoole meie tänase ühiskondliku mõtlemise piire. #OWS-i tegelik radikaalsus on peidus just nimelt siin – mitte sõjaka tooniga plakatites või politseikolonnidest piiratud protestimarssides, vaid igapäevases kümnetes kooskäivates töörühmades, assambleedes ning vestlusringides, mis murendavad inimeste arusaamu sellest, mis on võimalik ja mis on võimatu.

Tihti kohtab #OWS-i kohta ka küsimusi, nagu “millised on teie nõudmised?” või “milline oleks siis alternatiiv tänasele kapitalismile”? Aus vastus mõlemale neile küsimustele oleks “ei tea” – ja see ei ole vastus, mida peaks kuidagi häbenema. Kellelgi ei ole välja pakkuda terviklikku ja kõikehõlmavat alternatiivi meie tänasele ühiskonnale, seda ei saagi olla. Ja isegi, kui meil selline oleks, siis ei saa ühiskonnakorda vahetada nagu särki või sokke. Mida aga #OWS-il on välja pakkuda, on terve hulk erinevaid väikseid algatusi ja ideid.

Kindlasti on paljud neist, mida töörühmades või ka üldassambleel arutatakse ja välja pakutakse visandlikud ja viimistlemata, kuid neid naiivsetena maha kanda tähendaks visata koos pesuveega välja ka laps. Sedalaadi release early, release often töömeetodil on omad suured eelised – see tagab võimalikult avatud ja horisontaalse protsessi, kiire tagasiside ning kõrge paindlikkuse. Selle asemel, et lõpmatult arutada millised on näiteks konsensusprotsessi miinused või limiidid (mis sellel kahtlemata olemas on), ütlevad inimesed Zuccotti pargis: “proovime järele ja vaatame, kui kaugele me jõuame”. Ja kui selle proovimise käigus jõutakse mõne probleemini, siis püütakse seda lahendada – mitte ei jäeta asju tegemata eeldades, et “konsensus lihtsalt ei saa töötada”. Seni on see meetod toiminud, ja toiminud paremini, kui vast keegi algselt julges loota.

Samas on inimesed Zuccotti pargis väga teadlikud, et nende edu on endiselt habras ning et nad seisavad vastamisi aina kuhjuvate väljakutsetega, mis muutuvad ka järjest keerulisemateks. Vääramatult lähenev talv on vaid üheks (ja ilmselt mitte suurimaks) probleemiks, millega #OWS-lastel tuleb hakkama saada. Kasvav populaarsus ning inimeste pidev juurdevool on ühelt poolt küll tore, kuid teisalt on sellest saanud suur ja tõsine mure. Mitte ainult seetõttu, et terve hulk uutest liitujatest on Zuccotti pargis valedel põhjustel, vaid ka lihtsalt selle pärast, et kui pargi hõivamine oli algselt sümboolne avaliku ruumi inimestele tagasivõtmine, siis tänaseks on #OWS oma raskelt kättevõidetud avalikku ruumi omaenda populaarsuse kätte kaotamas. Kui veel septembris oli kogu Zuccotti park üks suur avalik foorum, siis täna on see tihedalt telke täis, mille vahel seisma jäädes muutub igaüks kohe takistuseks pidevalt voorivale inimmassile.

Täna on võimatu öelda, kuhu #OWS jõuab või mis sellest võib saada. Mitte sellepärast, et me ei oska ennustada või ette näha takistusi, mis sellele praegu veel väga noorele liikumisele saatuslikuks võivad saada – ja selliseid takistusi on kahtlemata palju. Kuid isegi siis, kui kõik, mis nad ette võtavad peaks õnnestuma, isegi siis ei saaks me seda lõppjaama teada – sest seda ei ole täna veel olemas. Ja see on asi, mis on #OWS-i juures ühtaegu nii kõige huvitavam kui ka pelutavam, kõige inspireerivam ning kokkuvõttes ka kõige lootusrikkam.

Ma vaatasin seda allolevat klippi esimest korda enne New Yorki sõitmist, ja ma mäletan, et sellest jäi hinge mingi imelik elevuse-tunne. Inimesed, kes seal räägivad ei tea, kuhu nad teel on, aga neist õhkus – vähemalt minu jaoks – mingit kirjeldamatut uhkust ja enesekindlust. Täna seda uuesti vaadates on seal mitmeid tuttavaid nägusid, ja mõne inimesega neist sain ma möödunud nädala jooksul isiklikult tuttavaks. Nüüd ma tean, mida nad seal tunnevad – ja ma soovin neile omalt poolt südamest edu.

Where Do We Go From Here? Occupy Wall St. from Ed David on Vimeo.

Lõpetuseks tahaksin aga puudutada veel üht teemat. See sõit – ning seeläbi ka reportaaž – said teoks terve hulga inimeste toel, see oli meie ühine projekt. Ühiselt tehtud meedia – sedakorda küll natuke rabe ja rutakas, aga püüame järgmine kord paremini. Release early, release often. Aitäh.

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Ma tänan. Mu arvamus sellest üritusest muutus veidi ja seda oli ilmselt vaja.

    Iseenesest oleks huvitav näha kudias need prototüüpimised skaleeruvad pikema aja peale.

  • http://twitter.com/mikksalu mikk salu

    “…ning täna on maailma arenenud tööstusriikide seas just nimelt Ameerika Ühendriikides kõige kõrgem varaline ebavõrdsus…”

    See väide pole päris õige. Ilmselt pidasid silmas sissetulekute ebavõrdust. Varanduslik ebavõrdsus on natuke teine asi ja selles osas pole Ühendriigid esimesed, näiteks Saksmaa või Rootsi on varanduslikult ebavõrdsemad.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Hea täpsustus, ma viitasin tõepoolest Gini koefitsendile, mis mõõdab sissetulekute, ja mitte varanduse jaotust. Rootsi kaasus näitab muide seejures hästi, kuidas varanduslikku ebavõrdsust tulude ümberjaotamise kaudu tasandada saab. Kas see kellelegi meeldib või mitte, on muidugi eraldi küsimus.

  • Lauri Isotamm

    mis ühendab riike nagu pakistan, mongoolia, kirgiisia, etioopia, rwanda, valgevene, albaania ja bosnia ühelt poolt ning soome, norra, rootsi, austria ja saksamaa teiselt poolt? 
    õige vastus on see, et nad kõik on TOP25 kõige võrdsema tulude distributsiooniga riikide hulgas (2011 income gini indeks vahemikus 25-30). kui te usute, et see on õnne ja heaolu mõõdik, siis te usute kõike. sissetulekute ühtlusel paistab puuduvat korrelatsioon heaolu või kodanike õnnetundega. HPI ehk ‘õnneliku planeedi’ indeksi eesotsas domineerivad Ladina-Ameerika ja Araabia riigid, kes gini mõõdikute järgi Skandidele ligilähedalegi ei saa. samuti on lood HDI-d ehk inimarenguindeksit vaadates, kus nt USA on 2011. a 4. kohal ja edestab kõiki skandinaaviamaid v.a. norra. kas sissetulekute võrdset jaotust pidada tähtsamaks oodatava eluea, hariduse ja GDP kombost, on iseasi ja pigem ideoloogiline küsimus. objektiivselt on usas elu väga hea võrreldes kogu ülejäänud maailmaga (HDI põhjal). kas see tähendab, et ameriklased on oma eluga rohkem rahul kui ütleme eestlased? kindlasti mitte automaatselt.tarmo väidab, et “Rootsi kaasus näitab muide seejures hästi, kuidas varanduslikku ebavõrdsust tulude ümberjaotamise kaudu tasandada saab”kui “rootsi kaasus” midagi näitab, siis *seda* küll mitte. jätame üldse kõrvale küsimuse, miks selline tasandamine peaks vajalik olema, peale selle, et see seltsimees che’le meeldiks. kuid: varanduslik ebavõrdsus on rootsis olnud ja jäänud suhteliselt väga kõrgeks ja sissetulekute suhteline võrdsus pole seda kuigivõrd tasandanud. ja pealegi, mida see rootsi “tasandamine” aitab, kui nende oma #ows protesteerib ikka sama raevukalt michael wolfi või annika falkengreni palga vastu, mis usa peer’ide omast kümneid kordi madalam?õigupoolest peaks rääkima rootsi asemel ehk hoopis taani kaasusest, mis on namiibia ja zimbabwe järel maailma kolmas kõige ebavõrdsema rikkuse jaotusega riik (wealth gini). hoolimata sellest on taanis inimareng väga kõrge (16. koht 2011) ja namiibias väga madal (zimbabwe taset näitab see, et neil ei suudetud HD-d isegi mõõta). varade suhteline ebavõrdsus ei välista kõrget inimarengut.ehk tuleks hakata mõõtma Human Contempt Index’it, mis võib kriitilise piiri ületada nii kõrge kui madala inimarenguga maades, nii võrdse kui ebavõrdse tulude jaotuse juures? 

  • http://twitter.com/mikksalu mikk salu

    Osalt nõus, aga see kumbapidi kausaalsus töötab on ebaselge. Näiteks, võib Rootsi madal sissetulekute ebavõrdsus tuleneda sellest et sealsed rikkamad lihtsalt ei taha tulu välja võtta (maksude tõttu) ja pigem eelistavad säästa ehk kasvatada oma vara – sellest tuleneb siis omakorda suurem varaline ebavõrdsus. Nagu nõiaring, mida enam tulu ümber jagad, seda suurem varanduslik ebavõrdus. 

    PS. Mulle endale ebavõrduse kontseptsioonid, olgu siis sissetulekute või varanduslik, eriti korda ei lähe. Kui midagi vaadata, siis pigem ebavõrdsust tarbimises. Olulisemad probleemid on ikkagi vaesus (selle absoluutses, mitte suhtelises mõttes) ja sotsiaalne mobiilsus. Esimesega on selles suhtes lihtsam, et me enam-vähem teame, mis vaesust põhjustab ja kuidas seda vähendada. Sotsiaalse mobiilsusega on asi komplitseeritum. Vana aristokraatia, mis pärandas lastele lihtsalt raha ja positsiooni, oleks kukkunud varem või hiljem. Ja kui maha tõmmata ka formaalsed barjäärid (rassi, soo, seisuse), siis mobiilsus kasvas hüppeliselt. Praegu on aga seis selline, et uus aristokraatia(rikkad) töötavad ning õpivad ka päriselt rohkem ja paremini ning mis veelgi hullem, vähemalt sotsiaalse mobiilsuse vaatenurgast, nad suudavad ka oma lastele pärandada tugevama tööeetika – ka nende lapsed õpivad-töötavad rohkem ja paremini. Ma ei tea milliste probleemideni see ebavõrdsus välja viib…

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Tere Lauri. Täpsustuseks – “tasandamise” all ei pidanud ma mõistagi silmas seda, et Rootsi maksusüsteem tasandaks varanduslikku ebavõrdsust, küll aga sellest muidu tulenevat sotsiaalset ebavõrdsust. Ja see tasandamine aitab minu arvates ikka päris palju, kui nüüd korraks USA ja Rootsi ühiskondlikku kliimat võrrelda. Ja see, milline variant meeldiks sulle, mulle, või sm. Guevarale ei puutu siinkohal tõesti kuigivõrd asjasse. See, kas HDI on kuidagi olemuslikult “objektiivne” või mitte-ideoloogiline on veel eraldi teema, kuhu ma praegu üldse ei hakka minema.

    Aga tulles korraks tagasi algse teema juurde, siis ma ei väitnud ei postituses ega kommentaaris, et Gini indeks oleks sobiv mõõdik, mille järgi globaalselt õnne või heaolu hinnata, nii et siinkohal ma viitaks teatavale õlgmehele. Kontekst, milles ma varanduslikku (või õigemini sissetulekute, nagu Mikk mind kohaselt parandas) ebavõrdsust mainisin, on Ameerika enda ühiskonna siseselt. Ja seal tundub minule küll asi nii olevat, et kasvav ebavõrdsus on suurendanud ühiskondlikke pingeid, olgu see siis sinu arvates õigustatud ja mõistlik või mitte. Ja sellega kaasnevad, kui taaskord Tocqueville-ile viidata, omad ohud.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    PS.-i osas tahaks vist tõesti pea igale väitele vastu vaielda. Ebavõrdsus tarbimises on just nimelt see asi, mida läänemaailmas tükk aega juskui ei olnudki, aga mille arvelt see tuli on nüüd vist üsna selgelt näha.

    Kus ma aga kohe tõsiselt tahaks oma eriarvamust deklareerida on see, mis puutub seisukohta, nagu oleks tänase kasvava sissetulekute kihistuse taga see, et rikkad lihtsalt õpivad töötavadki rohkem ja paremini. Kas see selgitaks näiteks tänaseid Eesti õpetajate palgatasemeid?

  • Anonüümne

    See Economisti artikkel räägib USA viimaseid HDI näitajad pisut põhjalikumalt lahti: http://www.economist.com/blogs/democracyinamerica/2010/11/human_development_index
    HDI arvutatakse sissetulekute keskmise, mitte mediaani järgi. Inequality-Adjusted HDI tabelis olevat USA 13. kohal.

  • Lauri Isotamm

    Tarmo, nii et sa väidad endiselt, et sotsiaalne ebavõrdsus ei tulene mitte varanduslikust, hariduslikust, päritolulisest vms ebavõrdsusest, vaid jooksvate sissetulekute erinevusest? Really? Et mida see nn “Rootsi näide” siis ikkagi näitab? Kuidas täpselt on Rootsi madal gini koefitsent aidanud tasandada sotsiaalset ebavõrdsust?
    Ja ma täitsa huviga kuulaksin, kuidas sa oled mõõtnud Rootsi ja USA ühiskondlikku kliimat. Või kuidas seda üldse mõõdetakse. Kui ma enda tagumikumeetrist räägin, siis tundub mulle otse vastupidi, et Rootsi on üsna mitmes mõttes USAga võrreldes oluliselt vähem elatav maa (kui kõrvale jätta otsesed social benefitid võibolla). Räägi sa sotsiaalsest mobiilsusest mida tahes, aga Rootsis on varjatud rassism, ksenofoobia ja ka nt sooline diskrimineerimine vähemalt mu seal elavate/töötavate mitmete sõprade ja tuttavate sõnul eestistki oluliselt teravamini tunnetatud probleem. Keskmise kolmanda maailma inimese jaoks on tajutud vertikaalne ja ülespoole suunatud sotsiaalne mobiilsus USAs ilmselt üsna kõrge, sest kõigist esimese põlve immigrantidest (kokku neid seal täna 38 mio), on peaaegu pooled (14 mio) sinna elama kolinud viimase 10 aasta jooksul. absoluutne maailmarekord. aga ka see pole vist ju see teema. Või mis selle ühiskondliku kliima mõõdik siis on? Telkide arv linnapargis? Ma ei taha nõustuda lihtsalt sinu lihtsustusega, et USAs on elu halb, kuna seal on sissetulekud ebavõrdsed ja Rootsis hea, kuna seal on võrdsed. Kes tuvastas kuskil fakti, et Rootsis on elu parem, kui USAs? Kus see kirjas on? Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes tahaks Rootsis elada (töötada, võibolla jah, mõnes eestiga seotud ettevõttes nt, aga päriselt elada?). Mina küll ei taha. Mitte et mul midagi Rootsi vastu oleks. Sa ju ise ka sõitsid siiski Zuccotti parki ja sellesse väiksesse sharmantsesse Chelsea hotelli, mitte Brunkebergstorgile Swedbanki okupeerima. Ja ma teeks samas olukorras ka sama :)

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Äkki võtad vaevaks tsiteerida, kus ma täpselt seda arvasin? Omaarust ma arvasin, et sissetulekute ümberjagamine tasandab mh. varalisest ebavõrdsusest tekkivat sotsiaalset ebavõrdsust – kas see on tõesti nii keeruline lausekonstruktsioon? Ehk siis veelkord ja hästi selgelt: Rootsis on (erinevatel ajaloolistel põhjustel) tõepoolest väga kõrge varanduslik kontsentratsioon paari suure perekonna kätesse. Nüüd, kumb variant annab sinu arvates kokkuvõtteks majanduslikult – ja seekaudu ka sotsiaalselt – egalitaarsema tulemuse: a) sissetulekuid jagatakse maksude kaudu ühtlasemalt ümber, ning b) sissetulekuid ei jagata maksude kaudu ühtlasemalt ümber?

    Mõõtmise osas – võtsin kiirelt Google-ist esimese näppujuhtuvana näiteks sellise lingi: http://www.forbes.com/2010/07/14/world-happiest-countries-lifestyle-realestate-gallup-table.html. Või võtame siis sellesama HDI (inequality-adjusted, kuivõrd see on meil praegu keskne teema, eksole): http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_countries_by_inequality-adjusted_HDI. USA ja Rootsi leiad neist tabelitest vast isegi. Võibolla on su tagumikumeeter siis üldises mõttes (ja nimetatud maade kodanike omaga võrreldes) mitte kuigi representatiivne.

    “Teravamini tunnetatud” on siinkohal väga hea sõnakasutus. Millalgi paar aastat tagasi arvas Jaak Aaviksoo oma artiklis – mis oli juhtumisi vastus minule – et “Eurobaromeetri andmeil tajutakse etnilist diskrimineerimist Eestis kolmandiku võrra vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt”. Ehk siis tõlkides: enamuse arvates ei ole Eestis vähemusel viga midagi. Mida see täpselt näitab või ei näita on muidugi eraldi huvitav teema.

    Guugeldades “social mobility in america” on esimeseks artikliks nimekirjas “Social Immobility: Climbing The Economic Ladder Is Harder In The U.S. Than In Most European Countries”, kust leiab kohe algusest sellise lõigu: “A new report
    from the Organization for Economic Co-Operation and Development (OECD)
    finds that social mobility between generations is dramatically lower in
    the U.S. than in many other developed countries.” Äkki jagad ka oma datat?

    Rääkides ühiskondlikust (eba)võrdsusest ning elukvaliteedist on üks link, mida vaadata muidugi näiteks siin: http://www.equalitytrust.org.uk/why/evidence. Ja ennetavalt ütlen, et ma olen üsna hästi kursis ka nende aadressil tehtud kriitikaga – millele Wilkinson ja Pickett on ka pikalt ja põhjalikult omalt poolt vastanud.

    Ning see šarmantne Chelsea hotell, kus ma ööbisin, oli juhtumisi Chelsea International Hostel (http://www.chelseahostel.com/). Kahel esimesel ööl jagasin tuba ($65+tax) erinevate brasiillastega, siis avastasime Henri Laupmaaga, et ööbime juhtumisi samas hostelis ja kolisime kokku. Kui sa arvad, et ma selle pärast New Yorgis olin, siis think again ;)

    Kas on veel küsimusi?

  • saltatrix

    Mingit puhku ringi guugeldades jäi silma artikkel hüpoteesist, et vaesus vähendab juba iseenesest sotsiaalset mobiilsust või üldse suutelisust ja motivatsiooni n.ö tähtsaid jõupingutusi teha – sest aur läheb asjade peale, millest jõukam sõidab hajameelselt üle:

    “When we’re poor, Karelis argues, our economic worldview is shaped by deprivation, and we see the world around us not in terms of goods to be consumed but as problems to be alleviated. This is where the bee stings come in: A person with one bee sting is highly motivated to get it treated. But a person with multiple bee stings does not have much incentive to get one sting treated, because the others will still throb. The more of a painful or undesirable thing one has (i.e. the poorer one is) the less likely one is to do anything about any one problem. Poverty is less a matter of having few goods than having lots of problems.”

    Leidsin siit Matt Zeitlini blogi kaudu, kus see versioon nimetati mitme erineva hulgas ära. Üks teine, mis minu arust kõlab päris sarnaselt, on: “Jamie Holmes, in a piece for TNR, suggested that one problem poor people have is over-taxed reserves of willpower. The insight here is from psychologists who have shown that willpower is a depletable resource and that exercising will in one area means that one is less able to do it in other areas. Poor people have to think about things that non-poor people do not. For the poor, “anything more than a muffin,” requires a taxing financial decision, not a relatively non-taxing preference decision.”

  • http://twitter.com/mikksalu mikk salu

    Kui ma ütlesin, et ma pigem eelistan vaadata ebavõrdust tarbimises aga mitte ebavõrdsust tuludes, siis minu jaoks on peamine põhjus metodoloogiline. Tulude mõõtmine ja tulude ebavõrdsuse mõõtmine kipub arvestama ühte ja sama tulu mitu korda. Lihtne näide. A ja B sissetulek on mõlemal 10 000. A kulutab selle kohe ära. B kulutab ära 5000 ja teise 5000 säästab. 30 aastat hiljem on B poolt säästetud 5000 muutunud 20 000-ks. Tulupõhise ebavõrduse mõõtmise järgi oleksid B tulud justnagu kolm korda suuremad, tegelikult on nende kahe sissetulekud ikkagi ühesugused, lihtsalt B lükkas oma tarbimist osaliselt tulevikku. Poliitika tegemise praktika järgi kiputakse aga B sissetulekut aga arvestama mitu korda ja minu arvates on see selge diskrimineerimine, mis julgustab tarbimist, aga mitte säästmist. Pigem peaks poliitika aga ikkagi vastupidine olema.

    Teises osas ma ei saa sinust päris hästi aru. Mis puutuvad siia eesti õpetajate palgad? Ma viitan lihtsalt sellele, et need, kes teenivad rohkem ka töötavad rohkem (tähenduses kauem) ja töötavad produktiivsemalt. Samamoodi, kõrgema haridusega inimesed töötavad kauem kui madalama haridusega. 40-tunnine töönädal on Läänes tänapäeval standard, aga kui vaadata neid ameteid, kes teevad rohkem töötunde, kes puhkavad vähem, kes võtavad tööd ka koju ning nädalavahetuseks kaasa, siis on need ikka management, juura, tarkvaraarendus, meditsiin jne. 

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Hm. Ma ei näe, miks finants- või investeerimistulu peaks olema kuidagi vähem tulu, kui töötasu või kasvõi nt. maast leitud raha. Nii peaks ju pankade puhul ka ainult teenustasusid arvestama, kuna intressitulu oleks eksitav võrdluses firmadega, kes teenitud kasumi kohe dividendidena välja maksavad? Seda argumenti kasutaski muide Aquino Thomas liigkasuvõtmise vastu, öeldes, et see on nagu müüks keegi teisele pudeli veini ja siis küsiks veel ka raha selle joomise eest.

    Muide, sinu toodud A ja B näite puhul ei ole nende kahe tulud sugugi nii ebavõrdsed, kui me võtame (vast mõistliku) eelduse, et 30 aasta vältel toimib ka selline asi, nagu inflatsioon.

    Õpetajate palkade osas: ma korraks veel täpsustan – kas see, et “need kes teenivad rohkem ka töötavad rohkem ja produktiivsemalt” töötab mõlemat pidi? E. siis need, kes teenivad vähem, töötavad vähem ja vähemproduktiivselt?

  • http://twitter.com/mikksalu mikk salu

    Jah, inflatsioonist ma ei kirjutanud, aga kui arvestame sisse ka inflatsiooni, siis see ainult võimendab seda mida ma öelda tahtsin. Nimelt, et tulupõhine arvestus/tulupõhine ebavõrduse mõõtmine/tulupõhine maksustamine võtab ühte ja sedasama tulu arvesse mitu korda. Ja see lõppkokkuvõttes diskrimineerib säästjaid ja säästlikust. Minu toodud näites on A ja B sissetulekud ühesugused, aga B maksab maksu rohkem lihtsalt sellepärast, et ta lükkab oma tarbimist tulevikku edasi. 

    Teise punkti kohta. Jah, üldjuhul küll, need kes töötavad vähem, need ka teenivad vähem, on küll erandeid, kuid üldine trend on statistika järgi selline. Kui 200 aastat tagasi võis vabalt elu-olu ettekujutada niimoodi, et parun käis jahil ja talumees rügas hommikust-õhtuni põllul, siis nüüd roomab Steve Jobs ühe jalaga hauas ja vähi poolt ära söödud kehaga ikka veel tööle, aga ametiühinguliige keerab kelle 5 reede õhtul ukse enda järel kinni ja tagasi ei vaata. 

    Veelkord, on erandeid, kuid üldiselt on nii. Seepärast on praegune ebavõrdsus minu jaoks ka moraalselt keerulisem ülesanne. Ma saan aru ebaõiglusest Inglismaa 1850.aasta tööstuslinnaosas või mõisniku jaoks töötavast talupojast, aga mul on keerulisem tajuda ebaõiglust Steve Jobsi või Bill Gatesi või Ingvar Kampradi varandustes. Miljardärid võivad olla utreeritud näited, aga väiksemates mastaapides kehtivad need ka teiste jaoks, hästi teeniv professionaali, väikeettevõtja jne jaoks.  

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Tulude arvestuse osas ilmselt siis lihtsalt jäämegi eriarvamustele. Mis aga kella viiesesse kontorist lahkumisse puutub, siis püüa saada suvisel ajal Niitväljale tii-aega vahemikku 17:00-18:00. Ja ametiühingu-tegelasi ma seal kohanud ei ole ;)

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Selle teise teema osas – minu teada on ajakirjanike palgad Eestis väga madalad võrreldes näiteks finantssektori või siis juriidilise nõustamisega tegelevate töötajate palkadega, jäädes neile vahel alla kümne või isegi sajakordselt. Kas see tuleneb sellest, et ajakirjanikud on laisad? 

  • http://twitter.com/mikksalu mikk salu

    See tuleneb peamiselt sellest, et nõudlus ajakirjandusliku toote järgi on madalam. Ka sellest, et sisenemisbarjäär ajakirjaniku ametisse on madalam, ka sellest, et ajakirjaniku töö on lihtsam. Ja võibolla on ka ajakirjanikud tõesti natuke laisemad. 

    Aga üldiselt pole mõtet rääkida laiskusest või sellest kui raske mingi töö on – need on mõõdetamatud suurused – nõudlus ja pakkumine paneb asjad lõpuks paika. Ma lugesin hiljuti lugu ühest OWS protestijast http://www.thenation.com/article/164348/audacity-occupy-wall-street?page=0%2C0. Mees loobus õpetajatööst ja täitis oma vana unistuse – omandas magistrikraadi nukunäitlemises (puppetry on vist nukujuhtimine ?). Nukunäitlejate järele erilist nõudlust pole, oma vana õpetajatööd ta samuti tagasi ei saanud ja nüüd on ta hädas. Ma ei ütle, et ta on laisk ja vaevalt ka nukunäitleja töö lihtne, aga kas tõesti on tema probleemides süüdi Wall Street või ülemaailmne pangandus. Ja kas tõesti on kusagil olemas selline ühiskond, kes maksab vaikides kinni iga inimese unistuse ja soovi sõltumata sellest, kas nõudlust nende toodete järgi on või mitte. 

  • http://twitter.com/isotammlauri Lauri Isotamm

    Katsun su väited siis ritta seada.

    Kõigepealt ütlesid sa oma algses postis nii:

    A) “/ – – -/ täna on maailma arenenud tööstusriikide seas just nimelt Ameerika Ühendriikides kõige kõrgem varaline ebavõrdsus ning ühiskondlik kihistumine ning ühtlasi väga madal sotsiaalne mobiilsus.”

    Miku abiga sai selgeks, et see väide päris korrektne polnud. Seepeale ütlesid sa nii:

    B) “Rootsi kaasus näitab muide seejures hästi, kuidas varanduslikku ebavõrdsust tulude ümberjaotamise kaudu tasandada saab.”

    Vaidlesin sulle vastu, et varanduslikku ebavõrdsust ei ole tulude ümberjaotamise kaudu Rootsis kuigivõrd tasandatud ja see on seal endiselt väga kõrge. Siis tegid sa elegantse kannapöörde ja väitsid, et pole varanduslikust ebavõrdsusest kunagi rääkinudki (vt A ja B, kui jälle unus):

    C) “”tasandamise” all ei pidanud ma mõistagi silmas seda, et Rootsi maksusüsteem tasandaks varanduslikku ebavõrdsust, küll aga sellest muidu tulenevat sotsiaalset ebavõrdsust.”

    Siin sa ütled, et  sotsiaalne ebavõrdsus tuleneb varalisest ebavõrdsusest. Aga et Rootsi “ravib” seda selliselt, et jätab rikastele, varaomanikele, sellele kurikuulsale 1%-le nende vara alles ja maksustab hoopis palgatöötajaid kõrgelt. Ja tasandab sellega “edukalt” seda fakti, et 1% on ikka 1%? Justkui jooksev sissetulek oleks probleem, mitte kihistumine.

    Edasi: ma loen su väitest C välja seda, et varanduslik ebavõrdus pole iseenesest probleem? Mina ei vaidle sinuga, aga see vist siiski ei klapi väga hästi selle 99% retoorikaga. Kas probleemiks on tõesti see, et keegi saab kõrgemat palka või see, et varad on väheste kätte koondunud? Oma väites A väidad sa seda viimast. Väites C aga ütled, et see pole probleem, kui

    Nende samade mõistete – varade vs tulude võrdsus – segiajamisest on siin päris prominentne näide: http://blogs.reuters.com/felix-salmon/2011/03/25/swedish-inequality-datapoint-of-the-day/ . NYT tellis uuringu, millega jäeti Rootsi egalitaarsusest USA avalikkusele väga moonutatud mulje. Mulle tundub, et sa läksid samasse lõksu.

    Iseenesest on see vana teema: kas maksustada rikas olemist või rikkaks saamist. Rootsi on valinud maksustada palgatööga jõukuse akumuleerimist. Iseenesest praktiline lahendus. Ingvar Kampradi ei õnnestu ühelgi Rootsi maksuametnikul maksustada (küllap IKEA siiski käibemaksu maksab), lihtsam on võtta matti kellegi palgast. Seda teeb Rootsi tõepoolest edukalt. 

    Ma tahaks tegelikult lõpetada veel ühe õiendusega. Tsiteerin taas su algset posti:

    “Tocqueville leidis, et ühiskond, millest valdava enamuse moodustab jõukas keskklass – kus nii vaesed kui rikkad moodustavad väikse vähemuse ning kus inimesi liidavad ühiskondlikud sidemed ka vaatamata nende erinevale jõukusele – mitte ainult ei vaja revolutsiooni, vaid kardab seda.”

    Funny you should say this, aga kas Tocqueville ei räägigi täpselt tänasest USAst? Ameerika Ühendriikides elab suhtelises vaesuses vähem inimesi, kui 14 EU liikmesriigis. (http://www.nationmaster.com/graph/eco_pop_bel_pov_lin-economy-population-below-poverty-line) Jah, USAs on vähem suhtelist vaesust kui Taanis või Saksamaal. Ja ülirikkaid, nagu me loosungitelt hästi teame, on ainult 1%. Ja see on ainult, juhime tähelepanu, *suhteline* vaesus, mille piir jookseb kusagilt 22,000 USD juurest neljaliikmelise perekonna kohta. Mida selle raha eest keskmine maailma inimene endale lubada saab ja kas seda pidada vaesuseks, on juba jällegi hoopis teine teema…

    Inimloomus on keeruline asi ja revolutsionäär on cool olla. Aga just seesama statistika näitab halastamatult, miks OWS-st ei sa kunagi rahvarevolutsiooni.  

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Ma kardan, et see kukepoks on kõrvalseisjate jaoks kiirelt oma haaravust minetamas, nii et teen sedakorda lühidalt ja vastan su kriitikale mu seisukohtade järjepidevuse osas privas.

    Halastamatu statistika osas – sa vist ei vaevunud seal tabeli all fine print-i lugema :). Dataset, millega sa mind veenda püüad näitab, et USA-s elab allpool vaesuspiiri 12% inimestest, samas kui Jaapanis on vastav number 15.1% ning Leedus nt. 4% ja Hiinas 2.8%? See võiks ka ilma peenikest kirja lugemata väikse kõhkluse tekitada.

  • http://twitter.com/isotammlauri Lauri Isotamm

    CIA poverty map kinnitab seda pilti: http://en.wikipedia.org/wiki/File:Percent_poverty_world_map.png

    tegemist on muidugi suhtelise vaesusega, ehk see lähtub riigi enda kehtestaud vaesusjoonest ja ei ole absoluutne. aga sellesama USA näite puhul on ju ilmne, et absoluutsest vaesusest pole seal maailma mastaabis juttugi. jah, usas on 2010 andmetel juba 15% suhtelisi vaeseid (alla 22,000 usd per pere), aga see pole endiselt enamus. 85% usa inimesi ei ole vaesed. Ja see on ka Toqueville’i mõistes kbalifitseeritav valdavaks enamuseks, julgen ma arvata.

    mina ei pea vaidlust sinuga kukepoksiks, mul on lihtsalt tunne, et sa esitled endale sümpaatseid vaateid absoluutse tõe pähe ja sinuga vaidlemine ei ole soositud. las ta siis jääb.

  • http://twitter.com/mikksalu mikk salu

    Ma korraks sekkuksin siia vaidlusesse. Eespool kõlas väide, et Rootsi kõrge varandusliku kihistumise taga on üksikud väga rikkad perekonnad. See pole päris nii, ülirikaste osas jääb Rootsi USA-st maha. See mis teeb Rootsi varandusliku ebavõrduse USA ja ka paljude teiste maade omast suuremaks, toimub hoopiski skaala teises otsas. Andmed siit http://www.lisdatacenter.org/ , datale ligipääsuks on vaja registreerumine, aga toon mõned numbrid. Rootsis on 27% peredest netovara negatiivne ja  5%-l on netovarade väärtus 0. Ehk siis ligi kolmandik inimestest on kas üldse varatud või lausa negatiivse varaga (kohustused ületavad varasid). Seal samas andmebaasis ringi kaevates tuleb välja ka peamine põhjus – Rootsi peredel on väga vähe sääste. Võibolla on asi siis selles, et kui eksisteerib tugev riiklik safety net, pole inimestel vajadust või pole motivatsiooni säästa. Ilmselt on oma osa ka ajalooliselt kõrges tööpuuduses, kus töötutoetused tagavad küll sissetuleku, aga mitte vara. Võibolla on mingi osa ka riigi-kohaliku omavalitsuse poolt antavates üürikorterites, mis annavad küll eluaseme, aga mitte vara. Kõiki põhjusi ma täpselt ei tea, kuid just varatute inimeste suur hulk on Rootsis kõrge varandusliku kihistumise taga.

  • Anonüümne

    Revolutsioon algas ilma
    minutaJack Randomhttp://vabameelne.wordpress.com/2011/11/17/revolutsioon-algas-ilma-minuta/;)

  • Anonüümne

    Sorry. Mingi probleem tekkis vist selle lingiga. Proovin uuesti

    Revolutsioon algas ilma minuta
    Jack Random

    http://vabameelne.wordpress.com/2011/11/17/revolutsioon-algas-ilma-minuta/

    ;)

  • http://www.argoideon.com archiei

    Iain M. Banksi raamatutes esinev ühiskond Kultuur on selline – tehnoloogia on lihtsalt jõudnud sellele tasemele, kus enamvähem kõik unistused ja soovid on täidetavad.