Tahaks uskuda… aga kuidas?

Vaadates täna Mart Laari pärast IRL-i eestseisuse koosolekut elamislubade skandaali teemadel selgitusi jagamas, tuli mulle meelde sama inimene jagamas selgitusi selle kohta, et ta ei lasknud Edgar Savisaare pildi pihta pump-püssist märki. Tol ajal, muide, mulle ei tundunud püssilaskmine sugugi nii suure probleemina, kui see, et hiljem selgus, et Mart Laar oli valetanud.

See on ebameeldivate olukordade klassika, millega kõige kuulsamalt on kokku puutunud Bill Clinton, kellele vähemalt pooled ameeriklastest oleks andeks andnud abielupettuse, kuid märksa vähem inimesi olid valmis andeks andma selle, et valetamine käis tal liigagi lihtsalt ja libedalt.

Nende ammuste lugude juurest tagasi tänapäeva tulles tahaks loota, et end isamaa nimega ehtivad poliitikud on vähemalt sellest midagi õppinud, mis Laariga juhtus, sest elamislubade skandaali puhkedes on taas käes olukord, mis iseenesest ei peaks viima ministrite tagasiastumiseni, vaid normaalse aruteluni elamislubade poliitika teemal, kuid mille asemel on üles kerkinud hoopis karmimad kõhklused ministrite aususe teemal.

Kui skandaal hakkas avalikuks tulema, siis teatasid Juhan Parts ja Ken Marti Vaher, et nemad ei teadnud ärist elamislubadega midagi,  hoolimata sellest, et nende valitsemisalas olevad ministeeriumid osalesid kõnealuste lubade jagamise protsessis. Ma ei tea, mis selle võimaluse tõenäosus on, et nad KUMBKI tõesti mitte midagi teadnud, kuid see ei saa olla väga kõrge. Eriti arvestades, et mitmete ülejäänud asjaosaliste  sõnul ajasid Raudne ja ta partnerid oma äri üsna avalikult.

Samas olin ma juba täiesti valmis uskuma, et nad asjast siiski midagi ei teadnud, sest ministeeriumidel on palju tähtsamaid asju ajada, kuid kui järgmisel päeval selgus, et Partsi enda allkirjaga dokumendid taotlesid konkreetsetelt just seda tüüpi elamislubade arvu suurendamist, siis hakkas suurenema õigustatud kahtlus, et äkki Juhan Parts siiski midagi teadis. Ning sugugi ei vähenenud kahtlus, et Ken Marti Vaher samuti midagi teadis.

Kui Parts üritas samas väita, et elamislubade kvoodi suurendamise taga oli Eesti ettevõtjate surve, teatasid meie ettevõtlusorganisatsioonid nagu ühest suust, et see ei vasta tõele. Ka see alibi langes ära. The plot thickens, nagu ütlevad saarlased. Õigustatud kahtlus muutus juba tõsiseks küsimuseks.

Sellele järgnes uudis veel selle kohta, et ministeeriumide vastavatel ümarlaudadel osales näiteks üks äri läbiviijatest, Nikolai Stelmach. Majandus – ja Kommunikatsiooniministeeriumi maja ei ole isegi nii suur hoone ju, et seal isegi juhuslikult ei võinuks aset leida Juhan Partsi ja Nikolai Stelmachi kohtumine. “Tere Nikolai, noh, mis teed?” “Ah, niisama, ootan ühte tuttavat!”. Vabandan, sest see on nüüd muidugi spekulatsioon, kuid paljude asjaolude koondumisel illustreerib see spekulatsioon kogu loo üha absurdsemaks muutuvat olemust.

Oleme jõudnud ringiga olukorda, kus elamislubadest märksa tähtsam on küsimus sellest, kas ministrid on ausad. Ma olen nõus, et on palju inimesi, kes sooviksid uskuda, et nad seda on. Käesoleva teksti kriitilisest alatoonist hoolimata olen mina üks neist, uskuge või mitte.

Ka Andrus Ansip ütles Delfi teatel täna parlamendis, et ta eeldab, et ministrid on olnud õigel teel ja kuni pole tõestatud vastupidine, jääb ta selle eelduse juurde. Mis aga toob meid selle skandaali kõige grotesksema punktini ning asjaoluni, miks ma seda siin praegu üldse kirjutan. Sest vähemalt mulle küll ei mahu pähe, kuidas on võimalik, et skandaali uurivad siseministri enda alluvuses olevad inimesed.

Asi pole ainult minus, vaid heade valitsemistavade elementaarses rikkumises. Sa ei anna ju keskerakondlasena iseendale uurida idaraha skandaali… Oot, üks hetk… Annad küll. Aga selle tagajärg on ka see, et mitte keegi ei usu ju uurimise tulemust. Vaevalt, et Andrus Ansipki.

Seepärast on hea valitsemistava, erakonna tuleviku, riigi juhtimise usutavuse ja kahtlusaluste ministrite endi väga sügavates huvides, et skandaali uuriks keegi teine kui nemad ise või neile alluvad ametnikud.

Palun loobu huvide konfliktist. Sinu publik.

Oletame näiteks, et nad tõesti ei ole süüdi, nad ei teadnud midagi, nad ei valetanud. Kas me jääme seda uskuma, kui Ken Marti Vaher järgmisel valitsuse pressikonverentsil teatab, et “komisjon leidis küll, et elamislubade korda tuleks rangemaks muuta, kuid avastas samas, et mina pole tõesti süüdi”?

Või tuleme sellesama vana Bill Clintoni juhtumi juurde – no ei oleks ilmselt olnud usutav, kui uurimiskomisjoni oleks juhtinud Valge Maja enda administratsioon ning ühte peamist tunnistajat, Linda Trippi, oleks üle kuulanud Kenneth Starri asemel hoopis Secret Service ning see farss oleks aset leidnud Ovaalkabinetis.

Hiljuti ütles üks IRL-i asjadega kursis olev isik, et IRL ei julge anda teema uurimist enda erakonna kontrolli alt välja, sest nad kardavad, et tulemus pole objektiivne. Sellisel juhul ongi nende tänaseks valikuks ebaobjektiivne tulemus, kuid vähemalt neile kasulik ebaobjektiivne tulemus. Usun siiski, et see väide on nõrk, kuna hea tahtmise juures saab teha komisjoni, kuhu on kaasatud piisavalt erapooletuid inimesi. Seda muidugi juhul, kui meid üldse huvitab väärtus nagu ministrite ausus.

Samuti tundub teemast möödarääkimisena justiitsminister Kristen Michali väide, et ministrite suhtes ei pea algatama kriminaalmenetlust. Loomulikult ei pea. Komisjone võib teha ka ilma prokuratuuri abita. Nii et pigem tekib küsimus, et mida siiski kardetakse.

Küsimused, mis elamislubade skandaalist on üles tõusnud ei ole mõttetud, ebaolulised ega kiuslikud. Isegi siis, kui nende ülevalhoidmisega tegelevad põhiliselt IRL-i kampsikud, on vastused neile siiski laiemalt olulised. Neid vastuseid otsides paneme me paika riiklikke standardeid selle kohta, millisel moel me harjume tõde otsima.

Lisaks liigub tumeda varjuna mööda meie tänast uudismaastikku üks küsimus, millele õige vastuse leidmisest sõltub tänase IRL-i ja kogu Eesti lähipoliitika saatus. See küsimus on järgmine: Kas IRL kasutas elamislubade äriskeemi mingil moel erakonna enda rahastamiseks? Kui peaks selguma, et jah, siis on meil käes Idarahaskandaal 2 ning me ei räägiks enam mingitest pehmetest väärtustest, vaid täismahus poliitilisest kriisist. Juba ainult selle küsimuse pärast on tarvis saada kätte võimalikult selge pilt sellest, mis on toimunud.

Ken Marti Vaher alustas kunagi oma esimest ministrirolli justiitsministrina. See on üks neid ametikohti, kus termin “huvide konflikt” ei oma mingisugust kahetimõistetavust. See kas on, või seda pole ja selle vältimine on esimene tingimus õiglase otsuse saavutamisel. Täpselt sama tähtis on huvide konflikti olemust mõista siseministril. Kas keegi soovib, et teda uuriv politseinik võidaks tema süüdijäämise tõttu  kihlveo või oleks tema naise kibestunud eksmees?

Täna juba kogenud poliitikuna  võiks Vaher ju teada ka seda, kui takistav võib olla poliitilisele karjäärile see, kui sa jätad olulised küsimused vinduma ning proovid selge vastutuse võtmise asemel tuulutamata akendega kabinetis järjest karmimate pealkirjadega korruptsioonivastaseid pressiteateid välja saata.

See pole sel juhul mitte ainult ministri enda poliitiline probleem, vaid kogu riigi probleem, sest olukord jääb pärssima ka kõigi teiste Siseministeeriumi algatuste läbiviimist, sest kui ministril pole usalduskrediiti, siis ei taha keegi ka uskuda, et uued seadused on tegelikult ka ausad ja õiglased. Nii muutub minister iseenda käekäigu nimel  pommiks tervele reale riiklikele projektidele.

Et ta selleks ei muutuks, peaks tal olema julgust anda uurimine edasi, näidata sümboolselt seda, et ta ei karda uurimistulemusi ning kui tulemused on tema vastu, siis jah, tõesti, peaks tal olema ka julgust tagasi astuda. Riigi ja oma erakonna maine nimel. Meenutagem taas, et asi pole elamislubades enam, vaid küsimuses, kas minister rääkis õigust.

Tõepoolest, Res Publica, võtke nüüd aru pähe ja mõistke, et enda kõige suuremad vaenlased olete te ise, kui te ei mõista, et tähtis pole mitte see, mis on vastus Ken Marti Vaheri ja Juhan Partsi teemadel, vaid see, KUIDAS selle vastuseni on jõutud.

  • http://twitter.com/tuulelohe Viljar Sepp

    Kurbtusega tuleb tõdeda, et mitte sittagi pole muutunud. Töötasin sel tol ajal just.minnis kui suures osas sama kamp oma “nulltolerantsist” ainult “nulli” alles jättis – hetkeks oli lootus, et elatakse sõnade järgi ja kiirusega vahele jäänud Vaher võtab just äsja rahvale maha müüdud lubadused omaks ja astubki tagasi.
    Ei.

  • http://twitter.com/mikksalu mikk salu

    Daniel, ühe täpsustuse võiks siiski teha. Kuigi ettevõtlusorganisatsioonid (va Teenusmajanduse koda) ilmselt ei nõudnud konkreetselt ja mingi konkreetse arvu võrra just ettevõtluseks jagatavate elamislubade arvu tõstmist, siis kaudselt võisid nad sellele viidata küll. Näiteks Kaubandus-Tööstuskoja kiri siseministeeriumile selle aasta 10.augustist, mis soovib elamislubade kvoodi tõstmist 0,1%-ni rahvastikust sisaldab ka sellist lauset: “Kaubanduskoja hinnangul on just käesoleval
    aastal olnud märgata ka mõnevõrra suurenenud välisinvestorite huvi,
    väljastpoolt EL liikmesriike, Eestis ettevõtlusesse investeerida ning mõistetav
    on ka asjaolu, et arvestatav hulk Eesti ettevõtteid on üldisest
    majanduskriisist väljudes vajanud jälle suuremal hulgal spetsialiste
    välisriikidest.”

    Taust on ka selles, et kuni selle aastani ei räägitud elamislubadest erinevate kategooriate kaupa, vaid piirmäära tõstmisest üldiselt. Samuti, kuni selle aastani ei olnud ka siseministeerium elamislubadele kehtestanud piirmääru erinevate kategooriate järgi. Alles selle aasta juulis pandi esimene piirmäär paika, konkreetselt siis juriidilise isiku juhtorgani liikmetele, sest oli kahtlus, et seda kasutatakse fiktiivsete lubade saamiseks ära. 

    On täiesti võimalik, et Vaher ja Parts teadsid Raudse-Stelmachi ärist, on võimalik, et nad praegu valetavad, aga kui ma ise eile süvenesin esimest korda teemasse, kuidas üldse elamislubasid jagatakse ja kuidas neid on varem jagatud, siis minu arvates, kui Vaher oleks tahtnud Raudse-Stelmachi äri soosida, siis kõige lihtsam oleks tema jaoks olnud mitte midagi teha. Ehk lihtsalt jätta see kord selliseks nagu see varem kõigi teiste siseministrite ajal oli, ei mingeid piirmääru, ei mingeid konkreetseid numbreid kui palju nt ettevõtlusesse investeerimise alusel elamislubasid jaotatakse – taotletakse nii palju kui taotletakse ja jagatakse siis vastavalt sellele.

  • http://twitter.com/mikksalu mikk salu

    Ahjaa, üks nüanss veel. Kui sa viitad sellele ümarlauale, kus Stelmach ja Raudne osalesid, siis see toimus ju 14 novembril. Samas see kiri, mille majandusministeerium (Parts) siseministeeriumile (Vaherile) saatis ja kus küsiti ettevõtluse kategooria alt elamislubade arvu suurendamist, läks ju teele 10.oktoobril ning Vaher allkirjastas vastava määrus 15.oktoobril. Ehk siis kõik see toimus kuu aega varem kui vastav ümarlaud.
    Ka see ei välista Partsi ja Vaheri teamist või valetamist, aga see ajatelg on siiski oluline, sest ilma selleta jääb mulje, et Stelmach-raudne tulid ümarlauale ja mõjutasid ministeeriumit tegema neile soodne otsus kuigi tegelikult oli otsus ju juba kuu aega tagasi ära tehtud ja määrusessegi valatud.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Aitäh täpsustuste eest! Need lisavad arutelule olulisi fakte. Teise nüansi puhul ei ole muidugi ilmselt oluline mitte ainult see, kas keegi käis ühel konkreetsel nõupidamisel, vaid see, et kas tegemist on ühe tüüpilise näitega sellest, kuidas ministeeriumi uks on lahti erakonda kuuluvatele poliitikutele ning kas see tähendab seda, et neil on mingid rutiinsed võimalused  poliitikat mõjutada mingitel valedel alustel. Samas ma kuidagi ei väida, et see oleks nii, lihtsalt eeldan, et see võis olla ka artikli kirjutanud ajakirjanike mõte.

    Ning lisaks saan ma aru, et kui nüüd rääkida konkreetsest nõupidamisest, siis sellel ei teinud Stelmach mingeid soovitusi, mis oleksid kuidagi just seda äri soosinud. Vähemalt nii kinnitab MKM.

  • http://twitter.com/mikksalu mikk salu

    Õigus, Raudse ja Stelmachi puhul pole kahtlust, et neil oli huvide konflikt ja nad ajasid oma poliitikud ja ettevõtja rolli sassi. Miks ma viitasin sellele nõupidamisele, kus Raudne ja Stelmach osalesid, siis sellepärast, et kui ma ise algselt neid lugusid lugesin (diagonaalis ja detailidesse süvenemata), siis ma sain asjast aru just nii, et Stelmach ja Raudne käisid nõupidamisel ja näe Vaher-Parts võtsid vastu neid soosiva määruse. Alles hiljem märkasin, et kõneksolev määrus võeti tegelikult vastu juba kuu aega varem. Otsus tehti enne seda kui Raudne-Stelmach otsustajate ringi imbusid. See ei anna vastust küsimusele Partsi ja Vaheri tõerääkimise või valetamise kohta, aga ma lihtsalt viitan sellele, kuidas ajakirjanduses kujunev narratiiv võib mõne detaili tähele panemiseta luua teistsugust muljet. 

  • Siret Schutting

    Natuke paneb mõtlema ka see, et isegi kui erinevad analüüside tulemusena mööndakse, et JOKK ja ühtegi rikkumist polnud, siis jääb õhku küsimus – kas ükski poliitik mõnd MOKK (moraalselt on kõik korras – SS) skeemi ei tahaks proovida? Süvaanalüüsi ei olegi ju vaja, tuvastamaks, et 147 Vene miljonäri tõenäoliselt ühte Vanalinna korterisse elama ei mahu. Arusaadav oleks, kui mõni vanaldane kodanik kirjutab end paariks kuuks sisse Lasnamäe korterisse, et pääseda maamaksust, ise resideerudes kusagil Abja-Paluoja kandis, või et mõni tudeng ei kirjuta end Tartusse sisse, et saada sõidutoetust – tuleb ette ka selliseid inimesi. Et aga säärast vassimist tolereeritakse parlamendi tasandil, see on see osa, mis muretsema paneb.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    tähelepanuväärseid üksikasju on veel (sisusse ma liialt ei kaldu, sest väga erapooletuks ma end vähemalt isiklike sümpaatiate tõttu ei saa pidada, endise ülemuse Partsi käekäik läheb mulle isiklikult endiselt korda. IRLi heaks ma ei tööta, nende suhteid ei korralda). 

    Näiteks, miks sildistatakse probleemi ajakirjanduses elamislubade äriks või äritsemiseks elamislubadega? Siiani on avalike materjalide pealt jäänud mulje, et elamislube väljastas endiselt kehtiva korra alusel politsei/PPA. Nende mõjutamises või mõjutatavuses pole siiani keegi mingeid süüdistusi/asitõendeid esitanud. 

    Raudse ja Stelmachi puhul on peamine küsitavus vist see, et kas moraalses mõttes on nende tegevus sobilik – st isiklik moraal, erakond ja selle põhimõtted, rahvasaadik kui kõrgemate ideaalide kehastaja – st abstraktsed ja keerulisemad kategooriad – aga ometi on just siin juba mingi lahendus, sest härrased on ametitest tagasi asutunud. Tegevus, millega implitsiitselt kaasnenud süüdistused moraalilageduses saatuslikuks said, seisnes Stelmachi ettevõtte puhul “asjaajamises” elamislubade taotlemise protsessis ja Raudse ettevõtte puhul väidetavate investeeringute vahendamises peamiselt ärikinnisvarasse. Selles tegevuses pole midagi ebaseaduslikku ilmselt – probleemiks kujunes lõpuni defineerimatu vastuolu selle tegevuse ja erakonna põhimõtete vahel. Seepärast tuli ka lahkuda, mida ka tehti – sest ilmselt oli ilmne, et erakond ise ei ole valmis lõpuni meeste eest seisma.

    Salu kirjutas tänases Postimehes lahti elamislubade (nii poliitika kujundamise protsessi kui iga loa väljaandmise) menetlemise erinevad etapid. Saatkonnad-PPA (ning vajadusel KAPO kooskõlastused keerulisemate juhtumite puhul). Mis on ilmselt õigustatud arutelu objektiks on see, kas esitatud elamisloataotlustes (mida ma eeldan, et iga isik peab ise enda nimel esitama) on esitatud väärinformatsiooni. Antud juhul puudutab see ennekõike tehtavate investeeringute küsimust. Esiteks, kas on täidetud seaduses esitatud nõuded? Teiseks, isegi kui formaalselt on, siis kas on ka sisuliselt (st kas ettevõttesse paigutatud raha ka reaalselt Eesti investeeritakse)? Ma ei ole seadust lugenud, aga võib arvata, et ilmselt on võimalik elamislube taotleda ka nii, et “reaalsest” investeeringust on võimalik hoiduda. Sellisel puhul on tegemist JOKK-skeemiga, kus kõigil osalistel on moraalne süü, mille eest saab ka vastavalt vastutada (poliitilises mõttes). Ehk on üleval küsimus, et juhul kui teadlikult vahendati selliseid elamislubade taotlusi, kus taotlejal tegelikult polnud mingit kavatsust midagi investeerida, siis selline tegevus ei klapi kuidagi Eesti poliitikas osalemisega. Juhin tähelepanu, et sellele, kas ja kui palju ja kes siis on investeerinud, ei ole veel palju lehe- ja eetriruumi kulutatud. Täna küll ilmus üks lugu, et paar nädalat tagasi osteti 100 mln EEK eest ära üks ärikinnisvaraobjekt.

    Ministrite puhul on (poliitilise vastutuse seisukohast) küsimus selles, et juhul, kui märkimisväärse osa elamislubade taotlustes tingimuste täitmiseks näidatud investeeringud on fiktiivsed, siis kas nad olid sellest teadlikud. Mitte, et kas nad olid teadlikud üldse Stelmachi ja Raudse äritegevuse sisust (kuigi nad väidavad, et ka sellest polnud nad teadlikud). Kui tegemist on nõndanimetatud “päris” investoritega (st kes vastavad ka muus mõttes meie käsitlusele inimestest, kes on Eestisse oodatud), siis ilmselt ei näe valdav osa inimesi selles tegevuses suurt midagi laiduväärset (endiselt on problemaatiliseks aspekt, et kas sellise ettevõtlusega kõlbab tegeleda olles poliitik – minu arvates pole see mõistlik ning on isegi riskantne, mitmel põhjusel). Seda, et investeeringud on fiktiivsed ja äritegevuse sisuks oli vene uusrikaste vahendamine Schengeni ruumi, on ju täna väitnud ainult üks allikas – s.o paljastussaate Pealtnägija salapärane allikas Ruslan.

  • Elvar Ojar

    Poisid said hakkama lollusega. Punkt.

    See on see, kui üks nooremapoolne koleerik pääseb võimule, nüüd on tal võimalus oma ideid ellu viia. Paraku ei oska ta veel tajuda piiri saab/pole ilus vahel. Ja veel ütleks, mida kallim õppetund, seda tõhusam.

    Mis mulle meeldib, on see, et eestlastel kokkuvõttes on nulltolerants igast selliste jamade suhtes. Isegi siis, kui eesmärk mõistetav, leitakse, et “nii polnud ilus”. Rõõmu teeb see, et korruptsiooni välja juurimine on meil erakordselt tõhus – abivahendiks puhteestlaslik kadedus.

    Seda öeldes, ma leian, et meie tugevus ei seisne niivõrd meie ühiste vigade meeldetuletamises, kuivõrd meie ühiste omaduste Nokiaks vormimises.

  • margus

    Nagu oma täienduses ka viitad, on alustatud menetlust 65. elamisloa tühistamiseks, kuivõrd need on väljastatud fiktiivsetel alustel. Ühtlasi tähendab see ju, et seni on fiktiivsetel alustel ehk JOKK skeemi alusel elamislube õnnestunud saada küll (vist küll hetkel pole avalikult teada, kas nende menetluste subjektide seas on ka Raudse/Stelmachi kliente). 
    Ma küll ei tea, millal on nende menetlustega algust tehtud (enne või pärast skandaali puhkemist), mistõttu tekib hetkel kohe küsimus, kas neid menetlusi oleks ilma skandaali puhkemiseta üldse alustatud? Ju ehk oleks – iseasi kas ka samas mahus.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    jään selle eestlaste null-tolerantsi osas erimeelele. 0-tolerants on endiselt rahvusküsimuse pinnalt lahvatavate teemade osas. 

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Ka minu kogemus ütleb, et null-tolerants, kadedus jne eestlaste kohta öelduna, on lihtsalt klisheed. Sõltub täiesti asjaoludest,  mis suunavad inimesi oma erinevaid isikuomadusi ette pöörama.

    Just sellepärast ongi oluline, et me ei lase neil klisheedel muutuda isetäituvateks ootusteks. “Kuidas midagi tehakse” loeb väga palju, mitte ainult tulemus. 

    Kadedusest rääkides. Kaks meest on sama jõukad, näevad võib olla samasugused väljagi. Üks sai rikkaks 90ndatel häguse skeemiga, teine uue start-upiga, mis aitas inimestel paremini suhelda. Ühe maine on madal, teisel kõrge. Kas esimese suhtes tuntakse ikka “kadedust” või on asi selles, et “kadedus” aktiveerub siis, kui tundub, et midagi on veel valesti?

  • http://twitter.com/sulevkraam Sulev Kraam

    häirib pigem see, et meedias käib AINULT mingi “not-so-isamaaline isamaaliit” bashimine, selmet asja pulkadeks võtta. Lätis näiteks on olemas selline pangateenus, miks ajakirjandus seda üles ei ole korjanud? https://www.rietumu.lv/en/residence-permit jne.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Siin muidugi seda bashimist ei käi, sest mina sihilikult ei rääkinud probleemi sisust, vaid selle lahendamise vormist, kuid kui sa nüüd selle Läti näite tõid, siis see on iseenesest väga halb näide ja töötab pigem asjaosaliste kahjuks.

    Olen ise väga palju Lätiga kokku puutunud ja võin öelda, et tänu sellele, et Lätis on aastaid toimunud kõikvõimalike väärtuste mahamüümine, on see riik märksa nukramas seisus kui tänane Eesti. Lätist on saanud Vene raha sillapea Euroopa Liidus, korruptsioon on ülitavaline, rahvuslike väärtuste jutt on huumor… seda, kes vabatahtlikult makse maksab, peetakse idioodiks.

    Sellest on kahju ning just nimelt Läti näide peaks olema eriti hoiatav meile.

  • Siret Schutting

    Väga nõus, juba eile tilkus erinevaid kanaleid pidi viiteid Läti pankadele ning tegelikult on ka muid riike, mis seda praktiseerivad.
    Küll aga peaks lihtne pilguheit demograafilistele ja majanduslikele näitajatele viima mõtte, et Läti sellest kuidagi võitnud on.

    Pealegi on küsimus mitte Lätis, vaid Eestis ja meil ilmselgelt asju niiviisi ei aeta.

    @twitter-91378841:disqus Küsimus ei ole kellegi “bashimises”, kuigi väga tugev ühiskondlik reaktsioon näitab, et tabati valusat närvi. Küsimus on aumehelikkuses ja seaduse kitsaskohtade ekspluateerimises. Sageli ei ole probleemiks mitte see, mida tehakse, vaid see, kuidas tehakse.

  • http://twitter.com/sulevkraam Sulev Kraam

    väljendasin ennast valesti. pidasin silmas meinstriimmeediat, kus ainuke sõnum, mida mina olen kuulnud on keerelnud küsimuste: kes kui palju raha sai või kes mida teadis ümber. AGA põhiküsimust minumeelest pole üldse puudutatud: kes need nn investorid olid, kas seal olid ainult pätid või mõni sai ka asja eest, kas seda peaks kuidagi teistmoodi korraldama või mis muud maailma praktikad on. hetkel Eesti tasandi väitlus jätab mulje, nagu oleks tavalisel eestlasel lihtsalt kade meel, et tema ei olnud pumba juures.

    Läti näide ei ole halb näide, vaid on lihtsalt näide asjadest, kuidas mujal maailmas asjad on. Ma ei ütle, et Eesti peab seda näidet järgima, küll aga eeldaks ajakirjanduselt, et näiteks, eesti, läti, usa, uk jne elamisloa protseduurid pandaks ühte tabelisse võrdlusse. See, mulle tundub, käib eesti meediale üle jõu ning lihtsam on lihtsalt bashida teemal isamaaline or not. Veelkord rõhutan, mitte siin blogis vaid meinstriimis.

  • Aivo Vaske

    Mulle on siin paari sisulist asja väidetud lubade osas. Pole üle kontrollinud, aga tunduvad loogilised väited.1.  Lubade probleem algas sellest, et osakapitali nõue kaotati ära, aga lubade nõuetes sellega ei arvestatud, mistõttu mingid isikud said suht ilma rahata teha äriühinguid, mille juhatusse nad kuulusid ja nii lühemaid elamislube taotleda (need pole need load, kus on vaja investeerida 1MEEK). Seejärel jooksis süsteem kinni, suurendati kvooti ja neid lube siis kuidagi tühistatakse nüüd.2. Mis puutub investeeringute mittetegemisse selle firma kaudu, kuhu on 1MEEK investeeritud (jätab mulje, et on fiktiivne investeering), siis on probleem väidetavalt selles, et kui selle firma, mille abil luba taotled, ära müüd, siis võetakse ka elamisluba ära. Aga 5.a on pikk aeg ja äriplaanid võivad muutuda. Seega on targem teha reaalsed investeeringud teiste firmade kaudu, kuhu lihtsalt raha sisse laenatakse. Palju neid tehtud on, ei tea. 

    3. Eespool esitatud Sireti väite, et mingis korteris elasid kõik investorid pead-jalad koos, kommentaariks niipalju, et tegemist oli mu arusaamist mööda ikka ettevõtete kontaktaadressidega, kuhu saab kirju saata jms. Iga äri jaoks pole ju vaja kontorit üürida. Lisaks vt p2.

  • http://twitter.com/bzbende … bzbe … Jan

    Mikk ja Daniel, ma tahaksin selle hambusse sattunud “imbumise” teemal rõhutada kahte asja. Esiteks, kirjutas EPL väga selgelt selle loo võtmes – kui Raudne väidab (senini oli ta seda teinud), et tema elamislubadest üldse ei huvitu ning vahendab ainult kinnisvara, siis sellel novembrikuisel ümarlaual osalemine räägib teist keelt. Ning teiseks – ka oli loos selgesõnaliselt öeldud, et “selleks ajaks olid muudatused kvoodis juba tehtud”. 
    Meie eesmärk oligi näidata, et vastava äriga rambivalgusesse sattunud härrasmees ajab maakeeli öeldes pisut kägu ning ta vähemalt näiliselt on tema ja/või tema kompanjoni äri otseselt puudutava seadusloome juures.

  • Elvar Ojar

    antud kontekstis võib vist “kadeduse” asemel “nördimus” ütelda

  • Siret Schutting

    Ei, need ärimehed olid elanikeks registreeritud sinna.
    Vaja on ettevõtte aadressit ning juhatuse liikme puhul ka elukoha aadressit.

  • Siim Männik

    See on segane asi. Välismaalaste seadus väidab tõesti: “(3) Välismaalasel peab olema Eestis registreeritud elukoht kogu elamisloa kehtivusaja vältel.” Samas 1. detsembri EE kirjutab: “Eesti Ekspress leidis aga 147 jõukat Vene ja Valgevene kodanikku, kes on oma firmad registreerinud just IRLi raudse kolmiku korterisse.” Paraku on teemaga juba nii palju meediapinda kaetud, et ei jõua praega otsida, mida veel on väidetud.

  • Aivo Vaske

    Värskemat uudist ka:

    Postimees kirjutab, et “Eestile luiskas iga teine elamisloa
    saaja.” Ma lugesin ka uudise läbi ja sain aru, et üle poolte kontrollitud lubade osas pole investoritele etteheiteid ja ülejäänute osas on ja viimased peavad nüüd selgitama, kas ja kuidas nad Eestis siiski äri teevad või teha plaanivad. Petiseks pole aga seni veel üldse kedagi tunnistatud.

    http://www.postimees.ee/670882/eestile-luiskas-iga-teine-elamisloa-saaja/

  • Marti Hääl

    Postimees.ee tänases artiklis on kirjas: “Komisjon ei tuvastanud Kabritsa ja Raudse tegevuses korruptsioonivastase seaduse rikkumist, sest neil pole andmed, et mehed oleksid saanud rahalist või muud materiaalset kasu neile kuuluvate osaühingute tegevusest.” Ma loodan siin tegemist ajakirjaniku eksliku lausega. Mulle jääks arusaamatuks, mis andmeid sul veel tulu saamise osas on vaja kui see, et ettevõte mille kaudu sa tegutsesid sai sellest tulu. Ja ütleme nii, et “linnalegendi” kohaselt mitte 3000-4000 EUR per elamisluba vaid 4-5 korda rohkem.

    http://www.postimees.ee/729756/komisjon-taunis-raudse-umarlauas-osalemist/

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Läksin ja vaatasin selle tsiteeritud lause postimees.ee lehelt järgi, sest tundus raske uskuda, et keegi tõsimeeli võis sellise põhjenduse välja tuua.. aga ongi nii, ja tundub, et tegu ei ole ajakirjaniku ümberjutustusega, vaid tõepoolest komisjoni enda sõnastusega. 

    Ja siin tahaks nüüd tõesti ka mina täpsemalt aru saada, et kas ongi nii, et kui minule kuuluv ettevõte teenib mingi sikutegemisega raha, siis senikaua, kui mina ISE sellest rahalist või muud materiaalset kasu ei saa, on kõik parimas korras? See oleks küll väga radikaalne uuendus ning ma ootan huviga, kuidas see kohalduks näiteks siseinfol põhinevatele aktsiatehingutele. 

  • http://www.facebook.com/ott.heinapuu Ott Heinapuu

    lugesin komisjoni teate läbi. pärast oli selline tunne, nagu oleks pea vati sisse pannud. kõik oli nii valge, yhtlane ja umbne.