Meemide rünnak

Nad tegid muusikali, mis põhines filmil, mis põhines raamatul, mis põhines ühel tema mõttel… 2012 on Eestis saamas satiiriliste netimeemide aasta, mille avas Laari ruum, kuid millele järgnes kiirelt peaminister Ansipi ACTA-teemalise ettekande lõikumine, remiksimine ja ristmeediastamine ning ühe ja sama laine peale mahtus ka Galojan.

Kõrvutades pilte ja fakte, muutes konteksti ning luues uusi seoseid, toovad need meemid meieni poliitilise elu absurdsemad küljed. Institutsioonid on aga segaduses. Samaga vastata ei saa – pole ju soliidne ning nagunii puuduvad ka vastavad oskused.

Mõnele võivad need meemid tunduda naljana, kuid nali pole kunagi süütu ning ilma tegeliku mõjuta. Naljadest algab võimu kahtluse alla seadmine. Nali võib olla esimene aste trepil, millest järgmine on “kuningas on alasti” ning millest ülejärgmisel astmel öeldakse, et aeg on lahkuda.

Nalja puhul saab rahulolematuse peita süütu naeratuse taha, “aga see oli ju ainult nali”, kuigi, põrgutki see tegelikult ainult nali oli. Nii võivad olla anekdoodid eestlaste, juutide, soomlaste või rahvuse x kohta teinekord ka märgiks kasvavatest rahvuspingetest.

Samas on nali ka ventiil, miks siis muidu mõned diktaatorid kannatavad ära naljasaate siin või seal ning miks muidu nõukogudeaegsest ajakirjast Pikker võis lugeda teravamat sorti satiiri.

On võimalik, et netimeemide taga on ka suurem rahvakultuuriline osalus poliitikas. Kui see nii on, siis on see ainult hea. Kindlasti poleks laupäevased ACTA demonstratsioonid nii laia kõlapinda leidnud, kui avalikele skulptuuridele poleks hakatud tinamütse pähe panema ning netti poleks ilmunud sadu miksitud fotosid.

Algav nädal toob Ansipi fooliumimeemile igatahes juurde ka techno-remiksi, mille saatis Memokraadile tagasihoidlikult DJ Fooliumi nime taha peituv grupp süvamuusikuid, kes tõsisema loomingu kõrval see nädalavahetus ennast lõdvaks lasid, et koduarvuti taga luua midagi, mis kõlab nagu… Noh, kuulake ise.

Kui te olete juhtumisi Koit Raudsepp Raadio2-st, siis võite selle loo endale raadiokvaliteedis alla laadida siit ja kui te ei ole, siis, uskuge mind, võite ka!

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Eesti on nihkumas täiesti teiselaadsesse keskkonda. Ma nägin esimest ja teist Laari pilti tekkimas. Sõnavõtust esimese pildini oli 15 minutit, sealt kogu mu Facebooki esilehe semantilise ruumi lõppemiseni umbes 30 minutit. Päris õhtuks oli valmis kaks arvutimängu.

    Minu jaoks murdis Eesti end sel hetkel täiesti teistsugusesse reaalsusse, sest see tähendab, et ärritunud inimesed on võimelised ühe päevaga õhtuks tänavale organiseeruma ilma keskse organiseerijata. Kellelgi pole sellise asja jaoks veekindlat plaani.

    Kõik on tore, kui on põhjust ja sisuline vajadus; kõik on vähem tore, kui põhjus ei on ebamäärane hirm ja on oma agendaga planeerija. Ka osad ACTA pelgajad olid väljas õigel põhjusel, vale põhjendusega.

    On täiesti ülimalt arusaadav, miks Twitter ja Google on öelnud, et hakkavad eraalgatuslikul moel seadustest sõltumata oma sisu tsenseerima. Araabia kevad on lääneriikides samamoodi reaalsus ja kiire organiseerumine tähendab, et mõned asjad ei ilmu radarile.

    Occupy liikumise #ows hashtag ei ilmunud trendivasse nimekirja. Keegi oli sellele mõelnud; keegi oli selle ennetanud ja Twitteril oli meetod seda välja lülitada. Kuigi firma seda eitas, ei olnud OWS isegi mitte kohalik trend.

    Kogukond ei tahtnud tegelikult proteste korraldada; Tallinna protesti registreeris noormees, kes vaatas, et mujal on ja piinlik kui siin ei toimu ja pidime teema vaoshoidmiseks ise vahele astuma.

    Meie ühisvestlus ürituse korraldamiseks nägi välja nagu totaalne kaos: ometi oli lõppkorralduses vaid kaks kohta mille kallal ise noriksin: vabatahtlikke korrapidajaid saime kokku selgelt liiga vähe ning meie kõnede sissejuhataja ja järjekord tekkisid viimasel võimalikul hetkel. Teist korda me ilmselt nii ei teeks, kuid minu jaoks oli fenomenaailseim osa see, et ma tänini ei tea kaht kolmandikku neist, kes seda üritust asendamatul moel aitasid.

    Teisisõnu: internet annab tavakodanikule ootamatult palju rohkem võimu, kui tal seni olnud on, ning sellega kaasneb oluliselt suurem vajadus riigipoolsele tasakaalukusele kõigi võimalike noorte huvigruppide osas.

  • http://twitter.com/IndrekIbrus Indrek Ibrus

    Daniel! “Meemid”? Seriously? Ma istun hetkel Berlinalel ühel istungil ja pikalt kirjutada ei saa, aga küllap EHIs on räägitud, et meemindus on miski taseme mõttes piinlik populaarne teooria, selline kellegi loodusteadlase loodud robustune bioloogiline metafoor, mis kultuuridünaamika kirjeldamiseks kirjelduskeelena äärmiselt ebaõnnestunud. Päriselt on. Mõnes mõttes ka ideoloogiliselt positsioneerunud. Kas oled märganud, et mõni humanitaar või meediaskolaar seda mõistet kasutaks? Mis on “meem” sinu jaoks, kui sa seda kasutad? “Õpetatud Eesti” peaks olema vastutustundlik, et milliseid keelendeid ta ringlusse laseb. Nähtuste kirjeldamiseks, millest tekstis justkui räägid, on ju asjakohasemaid mõisteid küll ja veel. 

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Hahah, anna andeks see möödalask, tundus kuidagi tore kasutada siinkohal, eriti viidates mõiste populaarsele kasutusele, mida sa vist väga ei hinda, kuid mulle tundub tihti täiesti vastuvõetav. Et siis kui keegi videot vaadates veel aru ei saanud, ei saa kinnitada, et tegemist oleks tõsiteadusliku ülesastega.

  • http://www.facebook.com/people/Lauri-Palumets/1405133037 Lauri Palumets

    Meemiidee viskas õhku seitsmekümnendatel Richard Dawkins oma “iseka geeni teooriaga”, mainides, et geenide poolt edasikantud info ja meemide ehk mõtteviiruste levimisel on mõningaid sarnaseid jooni. Milles tal on tuline õigus ja meem metafoorina igati kohane. Meemi maine sai kannatada läbi mõnede hardcore memeetikute tööde, kes liig determineeritult püüdsid meemiteooriat geneetikaga siduda.

  • http://www.facebook.com/uku.uku.uku Uku Kristjan Küttis
  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Teisest äärmusest on memeetika saanud kõvasti pihta internetimeemide väljendiga, mis meemi mõtte eelmainit moel ära lihtsustavad. Kuna reeglina on kontekst väga ilmne, siis mind see seganud pole. Noored ütlevadki “meme” selle kohta ja võib-olla saame keele elutsüklit arvestades edaspidi memedest ja meemidest eraldi kõneleda.

  • http://twitter.com/tellakvere TELLAKVERE

    avaliku ruumi skvattimine on olnud juba mitu aastat trend (vt aeosooliga tehtud signatuurid), praegu kasutatakse seda poliitikutele sõnumi edastamiseks

  • studiosus

    Ajakirjanik kajastab teemat väga operatiivselt! Oleks võinud siis juba kohe linkida algallikale ehk Riigikogu stenogrammile. Kas meie ajakirjanduslik kvaliteet ongi jõudnud niikaugele, kus üks lõik = üks lause ning üle 5-6 lõigu pikkust “artiklit” pole mõtet produtseerida, kuna peale seda kaotab lugeja ilmselgelt juba huvi… parem teeme seega juba viis, siis on päevanorm samuti täidetud ;)

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Tere, kui see märkus käis nüüd selle blogipostituse kohta, siis loomulikult olen rõõmus, et Memokraat jätab juba meediakanali mulje, kuid tegemist on siiski vabast ajast peetava blogiga, kus ei tööta ajakirjanikke.

    Kui on huvi pikemate tekstide järele, siis võib lugeda vanemaid postitusi, näiteks tekst nimega Süüdistan, pikkuseks 36 tuhat tähemärki.

  • studiosus

    See ei käinud absoluutselt Sinu blogi kohta – klikka eelmise postituse pildil!

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Selge! Õige mõte iseenesest!

  • Pingback: ACTA: the follow-up | Owl's Opinions()