Eesti tippmodell ja meediateenuste seadus

Kõigepealt avaldan suure saladuse: Eesti Tippmodell, mille finaal jõuab ekraanile juunis, kõik osad enamus osi filmiti ära jaanuaris. See tähendab, et võitja paljud väljalangejad on tegelikult teada – seda teavad erinevates etappides väljalangenud kandidaadid, saatetiim ja eeldatavasti ka võitja edasipääsenud ise. See ebaoluline fakt aitab muidu kuiva meediateoreetilist arutelu illustreerida särava ja lugema kutsuva fotoga.

Foto: Kanal 2.

Võib-olla olete märganud, et Eesti tippmodelli otsimise käiku, nagu erinevaid tõsieluseriaale tavapäraselt, kajastatakse aktiivselt meedias, info vastu saate telgitaguste kohta näib olevat avalik huvi. Seetõttu peaksime küsima, miks ei avaldanud ükski meediaväljaanne juba kasvõi päev enne esimese osa eetrit, umbes nädal tagasi, võistluse võitja nime? Selle väljaselgitamine ei oleks väikeses Eestis väga kontimurdev ajakirjanike jaoks, kes on toonud meieni elamislubade või idaraha skandaalid. Üle päeva jõuavad meie ajakirjanikud ju mõne väiksemas ringis hoitud saladuseni.

Esimene võimalik põhjus on rist-omandid (cross-ownership) Eesti meedias. Kui üks omanik omab ajalehti-ajakirju, telekanalit, veebilehti ja raadiot, on ühise omandi tulemusena meediakontsernil motivatsioon toetada ajalehtede, ajakirjade ja ka raadioga samasse kontserni kuuluva telekanali saateid. Kanali kasvav vaadatavus paneb loodetavasti vaatajad ka ostma ajalehti ja ajakirju, mis saatetegelaste tegemistele kaasa aitavad elada. Võitja teatavaks tegemine mitu kuud enne saate finaali oleks ilmselgelt hävitav saate vaadatavusele.

Teiseks võimalikuks põhjuseks on, et sõltumata meediaorganisatsioonide ärihuvist, lähtuvad nad eelkõige oma tarbijate soovist. Tarbija soovib meelelahutust ja põnevust. Nad ei taha veel teada, kes võidab. Samal põhimõttel nagu ajalehtedelt oodatakse teatri-, raamatu- ja kinoarvustusi, mis ei räägiks välja, mis „lõpus juhtub“.

Kui aga ajakirjanduse roll on informeerida avalikkust faktidest avalikku huvi puudutavates küsimustes, ja Eesti Tippmodell on avalikuks on huviks defineeritud, siis peaks ajakirjandus ka selle loo justkui ära kirjutama. Või peaks ajakirjanik maha vaikima informatsiooni, mis on vastuolus rahva ootustega? Kui me soovime jõuda Euroopa viie rikkaima hulka, siis äkki peaks põnevust üleval hoidma, mitte külma duššiga lootust kustutama?

Eesti Tippmodelli saate reklaam Youtube’is. Kanal 2.

Lahenduseks on loomulikult taaskord ajakirjanduse ja meediatoodete eristamine, millele andis aluse professor Marju Lauristin. Tõsielusari ja seda saatvad lood lehtedes ei ole ajakirjandus, need on meelelahutustooted, mis on vana maksiimi järgi oluliselt vähem reguleeritud kui oopium. Mistõttu kõige põletavam küsimus täna trükimeediale („Miks meedia üldse kajastab sellist jama?“, „Kas meedia roll ei ole hoopis rahvast harida ja madalaimat ühist nimetajat tõsta?“ ja: „Kes siis ikkagi võitis?“ kõrval) on see, miks trükimeedia ei suuda pakkuda lugejatele iseseisvat meelelahutust, mis ei oleks tõsielusarjade kõrvalprodukt?

Meenutan, et mõni aeg tagasi ilmus igas vähegi endast lugupidavas ajalehes järjejutt. Täna on lehes järgi ainult horoskoobid ja koomiksid, ning seega ilma telest-tuttava sisuta laias laastus meelelahutusfunktsiooni täita nad ei suudaks. Mistõttu võib eeldada, et meediakontsentratsioon ja rist-omand on pigem kasvavad nähtused. Seadusandja on meil siin ajaga kaasas käinud. Kui varem oli Eestis (nagu ka mitmel pool mujal) sätestatud, et ringhäälinguluba ei väljastata isikule, kes samaaegselt tegeleb päeva/nädalalehe väljaandjana, ja sellest piirangust möödaminekuks oli vaja erinevaid juriidilisi isikuid, siis aasta tagasi hakkas kehtima ühegi vastuhääleta ja ilmselt mitte üllatavalt ilma erilise ajakirjanduse tähelepanuta vastu võetud uus meediateenuste seadus, kus enam seda tülikat piirangut pole. Tundub, et ka Eesti Päevaleht ja Delfi vaatavad selles suunas.

Ning kõige põletavam küsimus televisioonile (siinkohal eelkõige Eestis tegutsevatele telekanalitele) on: kas te suudaksite sama korrata oma ajakirjanduse, uudistega? Esimest korda ajaloos läks sel korral Bonnieri uuriva ajakirjanduse preemia teleajakirjanikele, ja mulle tundub, et trükimeedia kestvad sünergiaotsingud onlineväljunditega on viinud märkimisväärse hulga talenti ajalehtede juurest ära. Osaliselt televisiooni, tänu millele võib televisioon hakata agendat juhtima ka ajakirjanduse osas – nagu ta praegu teeb meelelahutuses.

Seega tuleb välja, et online-meedia ei olegi ainus väljakutse Eesti trükiajakirjanduse jaoks. Kuidas vältida telelehtedeks muutumist, kajastades peamiselt vaid seda, mis eile telekas näidati? Kuidas vältida meelelahutuslike, lavastuslike elementide jõudmist niinimetatud tõsisesse ajakirjandusse? Ma näen vaimusilmas 15-osalist uurivat lugu ERMi saagast, mille viimane osa, kus selgub „tegelik süüdlane“, ilmub nädal pärast valimisi. Põnevust jaguks pikalt. Hea tõsieluseriaalidest tuntud lavastuslik nipp on ka toimetajatepoolne intriigide punumine ja õhutamine saatetegelaste vahel – mõnda muidu kuiva Riigikogu liikmetest rääkivasse uudisesse kulub see taktika teinekord hästi ära.

Üks vana kooli strateegia võiks olla oma liistude juurde jäämine: televisioon las tegeleb meelelahutusega, trükimeedias võiks aga fookus ja ka leheruum jääda telesaadetest kirjutamise asemel päris ajakirjandusele. Jah, see tähendab ka seda, et ajaleht ei paljasta meile kolm kuud ette Eesti Tippmodelli võitjat. Ilmselt on tõsisemaid teemasid, millele ajakirjanike uurimisressursse kulutada.

Artikli autor Allar Tankler on kommunikatsiooniekspert. 

  • Ilmar Raag

    Iseenesest oli minu jaoks selles loos kôige huvitavam môte, et kirjutavatel ajakirjanikel on deontoloogilised probleemid, millest justkui teleajakirjanikud on vôitnud. Vôib-olla. 
    Kuid ääremärkusena arvaksin siiski, et televisiooni “omaks liistuks” ei ole ainult meelelahutus. Umbes nii nagu televisioonis korratakse tihtipeale BBC algusaja motot: “inform, educate, entertain”. Kuni interneti tulekuni oli televisioon ka trükiajakirjandusest veidi kiirem informeerija. Seda eelist nüritarvitati “breaking news” kontseptsiooniga, mis vôis tühise sündmuse venitada terve päeva peale enne kui trükiajakirjandus sai järgmisel päeval oma lehega välja tulla. Kuid online’i tulekul tekkis olukord, kus teleajakirjandus kaotas veidi pea, sest online uudised olid alati kiiremad kui televisioon seda tehniliselt vôimaldas. Mäletan diskussioone, mille sisuks oli arusaamine, et teleuudised, nii nagu ka kogu teleajakirjandus peab rohkem liikuma môtestamise, analüüsi ja “isikupära” otsimise poole, sest vaataja üldjuhul juba teab kôiki uudiseid, mida ta televiisorist vaatab. 
    Tôsi see môttekäik ei ole kuidagi seotud Tippmodelliga, mis tôepoolest lihtsalt meelelahutus. Televisioonis tehakse seda samal pôhjusel, miks trükiajakirjanduses tabloidmeediat. Ehk teiste sônadega mul oleks kahju, kui kogu televisioon taandataks ainult Tippmodellile, mille pärispatuks on trükiajakirjandusele ôuna ulatamine. Kôige muu suhtes autoriga nôus. 

    P.S. 
    2000 aastal vôrreldi ameerika ja briti uudisajakirjanike usaldusväärsust vôrreldes trükiajakirjanikega. Tulemuseks oli, et Inglismaal, kus “popular press” (News of the Wordl” “The Sun”) on pikkade traditsioonida, olid teleajakirjanikud usaldusväärsemad ja Ameerikas vastupidi. Nii loen ühest raamatust, et Inglismaal ei käsitleta pressi vôrdväärselt Ameerikaga neljanda vôimuna. “According to this peculiarly British, unromanticized understanding, journalism is a trade not a profession, journalists are “reporters” and are more gadflys than watchdogs.”

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    Allari mõtlemapaneva artikli muudab ladusaks üks mitteformaalse loogika viga, mis meenub mulle nii TÜ Tiiu Hallapi analüütilise filosoofia/mitteformaalse loogika loengutest kui ka tõele au andes, põhikoolis väitlustegevusega alustades õpitust. Ta kasutab terminit “avalik huvi” väga paindlikult. (ingl k on loogikavea nimi “equivocation”, keegi teadjam võiks öelda, kas ka eesti keeles on mitteformaalse loogika veana see kuidagi “sildistatud”). 

    Avalik huvi, ajakirjanduse teoreetiliste käsitluste alustermin ei ole see sama, mis “kõik, mis avalikkust huvitab”. Aga see semantiline nihe on Allari käsitluses just toimunud. See muudab ka süllogismi “1. Tippmodelli võitja teadasaamine on avalikkuse huvides. 2. Ajakirjandusel on imperatiiv tegutseda avalikes huvides ning avaliku huvi nimel võivad langeda ka kõik muud barjäärid, sh privaatsus jm põhiõigused 3. Ajakirjandus peaks tegelema Tippmodelli võitja väljaselgitamisega” pealtnäha koherentseks. Aga tegelikult see seda ei ole, just eelnimetatud põhjustel – Allar kasutab paindlikult mitmetähenduslikky terminit “avalik huvi”. Inglisekeelsetes teoreetilistes käsitlustes eristatakse “public interest” ja “public’s interest” selle loogikavea vältimiseks.

    Tippmodelli nime teadasaamine pole kunagi olnud nendes avalikes huvides, mis on ajakirjanduse laiade volituste ja ühiskondliku ülesande vundament. Kui aga avalike huvide tähendus nihestada hoopis selleks kõigeks, mida on vaja teha avalikkuse tähelepanu kätkemiseks, siis võib avaliku huvina tõepoolest käsitleda mida-iganes. Selle loogikavea olemasolu ei muuda muidugi kogu artiklit olematuks või sisutuks. Aga toon ei ole vast enam forte. 

    P.S meedia ristomandist ja meediateenuste seadusest. Tõepoolest, ristomandi keeld on arenenud riikides kadunud juba ammu. Keeld oli varasemalt paigas just nendes avalikes huvides, mida mina silmas pidasin. Ja USA poliitikaajakirjanduses on õnneks või kahjuks samuti ka sisuliselt määravamaks muutunud telesaated, ennekõike pühapäevahommikused talkshowd (podcastidena enamus vabalt saadaval): 
    Meet the Press, saatejuht David Gregory, võrk NBC (alates 1947)
    Face the Nation, saatejuht Bob Schieffer, võrk CBS (alates 1954)
    This Week, saatejuht George Stephanopoulos, võrk ABC (alates 1981)
    Fox News Sunday, saatejuht Chris Wallace, võrk FOX (alates 1996)
    State of the Union, saatejuht Candy Crowley, võrk CNN (alates 2009) (Wolf Blitzeri “Late Edition” asemel)
    algusaastate numbrid pärinevad Wikipediast.

    Kahtlustan, et Allari viidatud uurimus tele- ja trükiajakirjanike võrdlusest käsitles kohalikke teleajakirjanikke (USA puhul). Olen veendunud, et üleriigiliste võrkude teleajakirjanikud on USAs esimese järgu superstaarid ja usaldusväärse info allikad olnud aastakümneid juba.

  • http://twitter.com/tankler Allar Tankler

    Tere,
    Ilmar – mu mõte oli eelkõige see, et Eesti telemeedia ja teleajakirjanduse pärast ma ei muretse – eeldused on ka informeerimise osas saavutada eestvedaja roll; ja ERR usaldusväärsus on suurem kui “meedial” laiemalt, kuigi üldiselt arvan, et telemeedia kõrgem usaldusväärsus tuleneb juba formaadist, inimesed peavad telet raskemini manipuleeritavaks (“ma ise nägin!”). Küsimus minu jaoks on, kuidas trükimeedia oma koha eest võitleb, mitte ainult online’i, vaid ka telega.

    Andreas: süllogism oli 1) Ajakirjandus kirjutab Tippmodellist, järelikult ju siis on avalik huvi; 2) Kui on avalik huvi ja ajakirjandus, siis peaks ära kirjutama ka võitja nime. Aga kuna on tõmmatud piir ajakirjanduse ja meelelahutuslike meediatoodete vahele, siis see seaduspära ei kehti

  • http://twitter.com/tankler Allar Tankler

    Tere,
    Ilmar – mu mõte oli eelkõige see, et Eesti telemeedia ja teleajakirjanduse pärast ma ei muretse – eeldused on ka informeerimise osas saavutada eestvedaja roll; ja ERR usaldusväärsus on suurem kui “meedial” laiemalt, kuigi üldiselt arvan, et telemeedia kõrgem usaldusväärsus tuleneb juba formaadist, inimesed peavad telet raskemini manipuleeritavaks (“ma ise nägin!”). Küsimus minu jaoks on, kuidas trükimeedia oma koha eest võitleb, mitte ainult online’i, vaid ka telega.

    Andreas: süllogism oli 1) Ajakirjandus kirjutab Tippmodellist, järelikult ju siis on avalik huvi; 2) Kui on avalik huvi ja ajakirjandus, siis peaks ära kirjutama ka võitja nime. Aga kuna on tõmmatud piir ajakirjanduse ja meelelahutuslike meediatoodete vahele, siis see seaduspära ei kehti

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    See “avaliku huvi” teema tuli Memokraadi kolleegiumis ka enne artikli avalikustamist jutuks, kuid mina nägin siin hoopis võimalust, et Allar ei pidanud silmas seda, mida teoorias avalikuks huviks peetakse ning ei pidanud silmas ka seda, mis avalikkust puhtast uudishimust huvitab, vaid ta pidas silmas hoopis seda, mida (Eesti) meedia on tänaseks defineerinud kui avalikku huvi.

    On olemas nimelt mingisugune trepp või spiraal, mida mööda võib isik astuda avaliku elu tegelaseks ning pärast seda, kui sa sellel spiraaltrepil oled piisavalt palju samme teinud, käsitletakse sind automaatselt avaliku huvi objektina kõiges, mis sa teed ning see õigustab päris olulisi tegevusi. Nüüd see avalik huvi on tegelikult kaugelt sugulane selle sinu poolt välja pakutud teoreetilise ja ühiskondliku huviga, ta on justkui selle poolvennaks tunnistatud ning ükskõik mida meie sinuga ei arva, on palju ajakirjanikke, kes siiralt usuvad, et avalik huvi ongi just see.

    Küllap jõuame siit välja ka meesteni nagu maailma esimene papparazzi Ron Galella ning vastuolud, mis selle kõigega välja ujusid, kuid ühesõnaga, minu jaoks ei ole loogikaviga, kui need mõttekäigud läbi käia.

    P.S. Mõelgem ja langetagem korraks pea kasvõi näiteks selle Postimehega sõsarväljaande kajastuse peale:
    http://www.elu24.ee/761064/lugeja-markas-eesti-laulu-voit-erutas-ka-ott-leplandi-vaikest-otti/

  • http://www.facebook.com/people/Kaido-Ulejev/650219737 Kaido Ulejev

    Allar, oled väga tänuväärse teema võtnud lahata. Tippmodelli case on analüüsiks ehk liialt must-valge, kuna tegemist on meelelahutusliku teleformaadiga, s.t. meediatootega, millel ajakirjandusega vähe pistmist. Kuigi tegijad üritavad pea alati neid formaate päriseluga segada, esitada neid ajakirjanduse pähe.
    Televisiooni muutumine agendaseadjaks on juba mitme aasta tagune muutus. Eelkõige tulenebki see populaarsetest telesaadetest nagu “Tantsud tähtedega” jms. Ka “Pealtnägijal” on siin oluline roll olnud. Online-meedia on seda protsessi vaid süvendanud. 

    Kogu ajakirjanduse (mitte meedia) seisukohast on märksa olulisem, kuhumaale kirjastajad oma optimeerimisega lähevad. Ja kas selles protsessis tehakse midagi ka lugeja-vaataja-kuulaja huvides. Kõik jutud dubleerimise vältimisest, jõudude ühendamisest ja rohkemast sisust lähtuvad ju väljaandja seisukohast. Rohkem sisu pole juba ammu meediatarbija jaoks mingi argument. Küsimus on ikkagi eelkõige selle sisu kvaliteedis, sageli ka selle puudumises.
    Meediaettevõtte seisukohast on parim, kui üks nutitelefoniga ajakirjanik täidab tal kõik kanalid ja teeb seda võimalikult operatiivselt. Auditooriumi asi on öelda, kas neile selline lähenemine ka korda läheb.

  • http://www.facebook.com/people/Toomas-Seppel/100000279480429 Toomas Seppel

    Kerge täpsustus meediateenuste seaduse osas. Nimelt on ka kehtivas õiguses meediateenuste koondamist piirav norm. Nimelt MeTS § 32 p 3 järgi tegevusluba antakse tingimusel, et ta ei ole juhtimise üle valitseva mõju kaudu seotud ettevõtjaga, kellele on antud tegevusluba televisiooni- ja raadioteenuse osutamiseks ja tegevusloa andmine võib oluliselt kahjustada
    konkurentsi meediateenuste turul, eelkõige turgu valitseva seisundi tekkimise
    või tugevnemise kaudu.

    Meediateenuste seadus seega annab aluse keelduda tegevusloa andmisest juhul kui raadio-, tele- ja tellitavate teenuste turul tekib meedia koondumise oht. Sisuliselt tähendab see seda, et iga viie aasta järel saaks tegevusloa andja hinnata, kas tele- ja raadioturul on tekkinud mõni valitseva mõjuga ettevõtte. Tegelikkuses hindab meedia koondumist täna Konkurentsiamet
    läbi konkurentsiõiguse. See on ka põhjus, miks loobuti meediateenuste seaduses selle valdkonna reguleerimisest ning alles jäi ainult üks täiendav abinõu tegevuslubade andmise menetluses.

    Kas Eestis peaks olema ristmeedia koondumise keeld (mitte absoluutne, vaid teatud mõjust alates)? Mis võiksid olla need näited, kus Eesti meediaturu nähtamatu käe toimimisele peaks riik oma käe ette panema? Modellisaade vist kuigi hea näide selle jaoks ei ole.

  • http://twitter.com/tankler Allar Tankler

    See säte jäi jah vanast RhSist alles, samas piirang trükimeedia ja ringhäälingu ristomandusele kadus ära, ja ma ei märganud, et ka seletuskirjast oleks seda põhjendatud?

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    meediateenuste seadus tehti tegelikult uue EL audio-visuaalmeedia teenuste direktiivi ülevõtmise käigus/tõttu ja selle alusel. Seal seda samuti pole. Samas paljud asjad, mis direktiivis on, ja mida Eesti õiguskultuur varem ei tundnud, on nüüd seaduses (nt viide reguleerimise asemel toetuda ringhäälingute eneseregulatsioonile selles osas, mis puudutab toiduainete reklaamimist lastele jpm)

  • http://twitter.com/susanluitsalu Susan Luitsalu

    Saate toimetajana olen täiesti endast väljas, et keegi tiimist pole mulle öelnud, et võtted said läbi juba jaanuaris. Pean seda mingist blogist lugema! Ja samal ajal muudkui valmistan ette järgmisi episoode. Kae narri…

    Okei. Nali naljaks. Lihtsalt mainin, et näidiskeisiks on keiss, mida pole tegelikult olemas. Üht isiklikku hüpoteesikest on presenteeritud kui saladuskatte alt rebitud fakti. 

    “Kõigepealt avaldan suure saladuse: Eesti Tippmodell, mille finaal jõuab ekraanile juunis, kõik osad filmiti ära jaanuaris. /…/ See ebaoluline fakt aitab muidu kuiva meediateoreetilist arutelu illustreerida särava ja lugema kutsuva fotoga.”

    Võtted on muuseas pooleli. Ilmselt muud polegi, kui et peab selle arutelu illustreerimiseks nüüd uue pildi valima.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Tere Susan, parandame alati kõik valefaktid ilma igasuguse valehäbita ja võimalikult kiiresti. Kõige parema pildi annaks see, kui sa annaksid natuke rohkem infot, et mis seisus saated on, mitu osa on filmitud ja mitu veel filmida ning samuti, mis seisus konkurss ise on, kui palju võitjaid on teada. Või filmitakse seda saadet isegi nii öelda “reaalajas”, üks osa korraga?

  • http://twitter.com/tankler Allar Tankler

    Tervitus. Mis seisus siis võtted on? Modellisaate lehel on kandidaatidele osalemistingimustes kirjas, et “„Eesti supermodelli“ võtted on jaanuaris 2012”. Ma olen ka mujalt aru saanud, et võtted on läbi, kuigi kindlasti siis toimetamis/monteerimistöö ju alles algab.

  • Aavu

    Ma saan aru kui saatele Tiiu Randviirust pandaks pealkirjaks tippballetitantsija. Kus on selles saates Eesti tippmodell? Seda ju pole, milleks siis valetada? Kas selleks ainult, et üks sõna järjekordselt ära lörtsida?  Nagu lörtsiti ära hitt, sest vahepeal raadiost ei tulnud ühtki laulu, ainult hitid. Saaks veel aru kui otsitakse tippmodelli kandidaate, kellest kunagi aastate, vasktorude, vee ja tule läbimisel võiks saada isegi tippmodell.

  • http://www.argoideon.com archiei

    Mu meelest on lihtsalt null avalikku huvi seda võitjat kohe teada saada. Avalikku huvi tuleks ikkagi defineerida mitte lähtuvalt uudishimust, vaid reaalsest mõjust inimeste elule, Websteri järgi “the people’s general welfare and well being; something in which the populace as a whole has a stake.” 

    Mulle jäi näiteks silma, et äsja The Guardian põhjendas Süüria presidendi ja tema naise isikliku kirjavahetuse avaldamist ajalehes “avaliku huviga” olukorras, kus Assadi poliitika tõttu on hulk süütuid inimesi surnud ja ma kaldun nendega konkreetses kaasuses nõustuma. Siin käsitletud kaasus aga käsitleb puhtalt meelelahutusliku iseloomuga saadet ja mingit – isegi kaudset – mõju enamiku inimeste elule kogu selle saate olemasolu või puudumine ei oma.

    Teiseks argumendiks, miks nt ajaleht ei peaks avaldama mingi telesaate võitjat või sisu ette ära, on lihtsalt viisakus ja korrektsus nende suhtes, kes soovivad saadet ise jälgida. Olen aja jooksul lugenud mitme mulle huvipakkuva sarja veebifoorumeid ja neis peetakse reeglina äärmiseks matsluseks sisu kirjeldamist  enne, kui kindlasti kõik soovijad on saanud vastava osa ära näha. Ning hoiatatakse: nüüd tuleb SPOILER. Sama joont järgitakse ju spordivõistluste, nt jalgpalli puhul – kui samal õhtul on (mitte otse)ülekanne matšist, siis uudistediktor hoiatab enne skoori avaldamist, et nüüd ma kavatsen selle tulemuse öelda.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Argo, avalikust huvist on ülalpool juba piisavalt räägitud, kuid sinu näide jalgpallimatšist ei ole selles mõttes päris hea. Täpsem näide on selline jalgpallimatš, kus väidetakse, et mäng alles käib, kuid tulemused on ette ära otsustatud ja siin kujutan ma küll ette inimesi, kes hea meelega loeksid tegelikku tulemust. Spoileri näide on selles mõttes hea, et võikski teha sama asja Tippmodelli puhul – ajalehed ja portaalid teevad edasi sadu uudiseid ja pingestavad infovälja, kuid samas võiks mõni väljaanne vabalt ette kirjutada “Spoiler” ja selle järele tulevase tippmodelli nime.

  • http://twitter.com/tankler Allar Tankler

    Argo, ma suures plaanis olen nõus; nõutuks teeb lihtsalt see, et mis on siis avalik huvi üldse Tippmodelli uudiste vastu on. Seda vist ei ole, seega on selge, et tegemist pole ajakirjanduse, vaid meelelahutusega. Ning sellest tõusetub küsimus, kas trükimeedial on mõtet tegeleda tele kõrvalproduktide tootmisega, või paneks ressursid selle ajakirjanduse tegemisse, kus avalik huvi olemas.

  • http://twitter.com/susanluitsalu Susan Luitsalu

    Aga vahet ju polegi, mis seisus täpselt võtted on. Nad on pooleli ja olenemata sellest, kas on filmida veel 1 episood või 11, on see analüüsi aluseks võetud ja faktina esitatud oletus vale. Mis omakorda muudab küsitavaks selle analüüsi mõttekuse. Osaliselt vähemalt.
    Ma ei hakka siin tootmisprotsessi peensustesse laskuma. Ütlemegi siis nii, et on filmida rohkem kui 1, aga vähem kui 11 episoodi. Miks kõike korraga ei filmita? Seepärast, et Eesti suguses miniriigis on täiesti võimatu võitja nime neli kuud meelelahutusmeediast eemal hoida. Loogiline ju.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Nii, et täpsustada teksti vajan siiski natuke täpsemat vastust. Praegusel hetkel on üheteistkümnest osast paar osa veel filmida ning lõplik võitja tänase seisuga teada ei ole? 

  • http://twitter.com/susanluitsalu Susan Luitsalu

    Võitja ei ole teada ja veel mõned kohad pingereas. See, mitu osa täpselt filmida on vaja, ei oma aga selle arutelu plaanis absoluutselt mingit tähtsust. 

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Selge pilt ja aitäh! Viisin parandused sisse (maha tõmmatud tekst + kõrval uus tekst!). Aitäh täpsustuste eest!

  • http://www.facebook.com/people/Urmas-Loit/100002036287381 Urmas Loit

    Autor tõstatab õige küsimuse, kas meediakontsentratsioon peaks olema kuidagi õiguslikult reguleeritud. Õigesti on viidatud, et ringhäälinguseadus seadis oma kehtimise lõpuni keelu “anda välja” ringhäälinguluba taotlejale, kelle omandis on ka ajaleht ja raadiojaam. Seda piirangut mitte kunagi ei rakendatud, kuigi Kanal2-Postimees-trobikond kohalikke lehti-Raadio Kuku andnuks kaasuse välja küll, sest omandisuhted viisid/viivad ilma eriliste keerdkäikudeta Schibstedini välja ja on vaid seaduse rakendajate tahe, et seda “erinevate juriidiliste isikute” opereeritavate meediaüksuste puhul ei soovitud rakendada (tõlgendamise küsimus). Sisuliselt oli see juriidiline deklaratsioon, seda enam et kui ristomandus tekkis ringhäälingulubade kehtimise ajal, siis ei juhtunuks mitte midagi.

    Toomas Seppel Kultuuriministeeriumist märgib õigesti, et AVMSD mõjul ringhäälinguseaduse asemele vastu võetud meediateenuste seadus võttis muudetud kujul senise regulatsiooni üle (§ 32 p 3) Sõnastus “tegevusluba antakse tingimusel, et ta ei ole juhtimise
    üle valitseva mõju kaudu seotud ettevõtjaga, kellele on antud
    tegevusluba televisiooni- ja raadioteenuse osutamiseks ja tegevusloa
    andmine võib oluliselt kahjustada konkurentsi meediateenuste turul,
    eelkõige turgu valitseva seisundi tekkimise või tugevnemise kaudu” on samas sedavõrd segane, et maakeelde panemiseks peab puuda soola ära sööma. Ja taas – see on seotud vaid loa väljaandmisega, mitte loa peatamise või tühistamisega, kui kirjeldatud olukord peaks saabuma loa kehtimise ajal.

    Järeldada võime ehk vaid seda, et poliitilist tahet meediapoliitikate rakendamisel meeta kuidagi meediakontsentratsiooni vastu ei ole. Seda nähtub ka Tartu Ülikooli osalusel läbi viidud rahvusvahelisest meediapoliitikate uuringust (Mediadem: http://www.mediadem.eliamep.gr/findings/; vt faas 2). Toomasel on õiged küsimused, aga avalikku valmisolekut selle üle arutleda pole ka olnud. Sestap oleks väärtuslik, kui autori tõstatusel küsimus ikkagi avaliku debati päevakorda tuleb, olgu siis kasvõi mõne veidi parema kaasuse põhjal.