Räägime Asjast

Ühe nädala sees sattusin lugema kolme esmapilgul omavahel seostamatut teksti. Professor Madis Metsis kirjutas Postimehes (Taome ajud atradeks), et “Eesti innovatiivsus on küll tähelepanuväärne, aga paraku jääb sellest rääkivate ja seda maailmas esindavate asjapulkade ennastupitava kiidulaulu varju,” ja takkapihta kuulutas sellise väite “karmiks tõeks”. Teiseks, ettevõtja ja investor Raivo Hein arutles pea samal ajal oma blogis tema arvates viltu kiskuvat motivatsiooni noorte internetiettevõtjate kogunemistel (kirjutasin talle ühe vastulause ka) – ja kuigi tekstis leidis ta pigem positiivset sellest, et idufirmadest rohkem räägitakse, oli artikli pealkirjaks saanud siiski Startup Hype. Ja kolmandaks, kui mu hea kolleeg Tiit, kellele neil päevil annan pärast seitset aastat üle Skype Eesti juhtimise teatepulga, andis Äripäevale online-intervjuu, leidis kohe esimese küsimuse esitanud lehelugeja, et tema tahaks kõige rohkem teada, “kuna lõpeb Eesti tüüpi eelmise “juhi” hype ja hakkavad tulema tulemused?” (kirjaviis muutmata).

Anonüümsete kommentaatorite osas on tavaks õlgu kehitades edasi liikuda, aga eespool mainitud auväärsete arvajate sõnastustele mõeldes tundub mulle, et need tsitaadid peegeldavad üht ühiskonnas tõusvat järjekordset sildistavat dihhotoomiat: Eestis on kaht sorti inimesi: need kes teevad (=head) ja kes räägivad (=pahad).

Räägib, järelikult haibib

Inglisekeelne “hype” tähendab otsetõlkes laialt tutvustamist, (müügi)edendust ja propagandat. Ajapikku on sellele sõnale kinnistunud negatiivne alatoon, mis vihjab sisutühjusele, et juttu on rohkem kui kulisside taga tegelikku sisu. Vast julgem ja selgem on definitsioon haibi-sõna algsel kreeka tüvel “hyperbole“, mille puhul sõnaraamatud rõhutavad just meelega tehtud, ekstreemset, täielikult üle võlli liialdust kas kirjasõnas või retoorikas.

Kujutame hetkeks ette skaalat:

 

Vasakus otsas on endassetõmbunud vaikiv Asi, s.t mingi objekt või teadmine, millest aga keegi veel ei tea. Teises otsas paikneb kirev ja lärmakas Vale, mis justkui väidab, et on jätkuvalt selle objektiivse Asja kohta räägitav lugu, aga samas ei oma enam reaalsusega erilist sidet. Ja nende kahe punkti vahele mahub terve rida ainult natukene Asja ilustavaid lugusid. Selliselt visualiseeridas võiks Haip olla justkui väikeste ja mõttetute asjade katse paista selle skaala paremal küljes tegelikkusest parema ja suuremana, pidevalt kombates kerge ilustuse ja puhta pettuse piiri.

Kapitalistlikus maailmas meist nii Läänes kui Idas on palju võimalikke info levitamise ja kuvandi loomisega seotud tegevusi, mida keegi ei põlasta haibiks: müük, teenindamine, meediasuhted, turundus, reklaam, bränding, partnerlus, konsultatsioon. Ja tehnoloogia arenedes ka üha rohkem kahesuunalisi protsesse: tagasiside küsimine, arutelu, kaasamine. Kui Eesti majandus, teadus ja riik lävivad nende ühiskondadega, siis on loomulik, et meie Asjade ümber eeldatakse sarnast kommunikatsioonipilvekest.

Ja ometi on sõbralik teenindaja meie kohvikuteski selline haruldus, et naeratusest ehmunud klient leiab end sundmõttelt “mis ta nüüd tahab, kas mul on midagi viga või on tema äkki mingi pervert?!” Inimeste jaoks, kel alateadvuses vanasõnad “suuga teeb suure linna…” ja “rääkimine hõbe…” sildistub kõik, mis erineb kargest vaikusest kiiresti Haibiks. Eriti juhul, kui suu avab keegi, kes ei ole parajasti kõnealuse Asja seaduslik autor ja omanik ise.

Viimase kahekümne aastaga oleme vaikselt leppides õppinud elama enese maailmale müümise vajadusega nagu kibestunud vanur soolatüükaga keset laupa: parema meelega ei tahaks sellest suurt midagi teada, vaid hoopis oma Asjaga tegeleda, aga peeglist ikka paistab. Sellelt positsioonilt tekibki kiusatus tõmmata ebameeldivale igal võimalusel põlgusetuli peale: kuradi tühikargajad, asjapulgad, muiduleivasööjad ja kaasakaagutajad! Nad ei ole ju “meie seast,” kes Asju teevad – järelikult on jutumeeste ainuvõimalikuks motivatsiooniks enese upitamine! Üks professor pidas oma hiljutise halvustuse käigus vajalikuks täpsustada, et peab mõttetuks just “asjapulki”, mitte “müügimehi” — selgub, et selles süsteemis on lausa terminoloogiline alavääristus-hierarhia?

Siin ongi esimene mure: selles, et me vaikselt nohisedes mingit oma Asja teeme, ei piisa. Ei piisa ettevõttele, et valmivat toodet eksportida. Ei piisa ülikoolile, et noort ja hakkajat välisprofessorit riiki meelitada. Ei piisa kodanikuühendusele, kes sai oma saunataguse korda, aga naabrimehe vana külmkapp on ikka üle aia näha. Ei piisa parlamendisaadikule, et ta litsus saalis õiget nuppu, kui tema valija ei tea, kas ja miks ta seda tegi.

Kui kõik need osapooled oma Asjast entusiastlikult ja kõva häälega räägivad, ei ole see haip, vaid normaalsus, mida me vajame.

Pime dualism teeb haipijaist pärisvaenlased

Ja teine mure, mis seotud mure on see meie pidev kirg otsida lihtsaid, must-valgeid vastandusi. Kui sa arvad, et Edgar on korruptant, siis järelikult oled Ansipi fänn! Kui rääkida, et meil on vaja rohkem insenere, siis eeldatakse sellest paratamatult humanitaaride tembeldamist mõttetuteks märsilohistajateks. Kui sotsiaalteadlane ei toeta pimesi veendunud majandusliberaalide kõiki seisukohti, on ta järelikult kommunist. Usun, et Memokraadi lugejaile tekitab selliste labastavate kaksainsuste uuesti ja uuesti kuulmine juba tuttavaid judinaid.

Aga ka professor Metsis jõuab oma tekstis samasse kohta: “Lugedes üllitist «Innovaatiline tegevus Eesti ettevõtetes», kipub päris sassi minema, kumb on meie eesmärk: kas innovatsioon või innovatsioonist rääkimine?” See on sama väärtuslik küsimus kui see, kas terve laps vajab kasvamiseks vitamiine või mineraale. Või kas äri eesmärgiks on käive või kasum. Selline küsimus võib puudutada ehk päeva, kvartali või aasta horisondiga prioriteetide seadmist, otsustamist kumb kahest valikust on hetkel teise suhtes esiplaanil. Aga mitte kunagi ei ole selle taga peidus tegelikku, lihtsat ja binaarset valikuvõimalust: valime ühe ja unustame teise. Mõlemat on vaja.

Edukad organisatsioonid vajavad mõlemat liiki spetsialiste: ametilt nii Asja tegijaid kui Asjast rääkijaid. Aga siin on peidus veel üks peenem võimalus, eriti meie napi inimressursi juures. Suurepärased sõnumilevitajad kipuvad sageli olema inimesed, kes katavad ka ise halltoonides mõlemat: on kas tegija või rääkija poole suundumuse ja talendiga, aga siiski ka mitte “puhtad” suhtekorraldajad/pressiteatevormistajad, vaid 80/20 või 40/60 ajajaotustega hübriidid. Teadlane, kes suudab oma tööd põnevalt esitada ka TEDi laval, mitte ainult oma nishi teaduskonverentsil. Või väikese puidufirma spetsialist, kes suudab moodustada enam kui kahesõnalisi lauseid maakonnalehe küsimuse peale, et millega ta tegeleb. Või IT-firma PR-inimene, kes õhtuti salaja oma MacBook Airil Twitteri-kliendi asemel hoopis Terminali “ruby” kirjutab.

Eestis on sellise hübriidsuse kohta üks kaugele paistev näide – meil on nimelt üks väheseid riigipäid maailmas, kes on kirjutanud Assembleris koodi ja suudab adekvaatselt ja oma sõnadega rääkida küberkaitsest või e-tervisest. Paneb tõeliselt kulmu kergitama, kui loen arvamusi, et nendel teemadel maailmas “ringi targutamine” on jällegi üks “haip” ja president peaks tegelema [sisesta oma lemmikhäda siia]ga. Oleks tunduvalt kasulikum, kui me keskenduksime jõuliste e-Eesti müütide poolt maailmas avanenud ustest püstipäi sisse marssimisega, selmet vaielda, kas konkreetsed uksed avanul on ikka volitused ja kompetents. Ju siis on, kui need lahti sai.

Sarnane olukord on IT-valdkonnas ka #estonianmafia hashtag’iga (silt, mille meie sagedastele luuregruppidele Silicon Valley’s kleepis sealne legendaarne haip-investor Dave McClure). Sellal kui avalikkus arutab, kas see “startup hype” meil juba liiale ei lähe, saavad paljud alustavad interneti-tiimid teha vaikselt ja sihikindlat oma äri ehitamise tööd. Investorid ja mentorid vastavad nende kõnedele varmamalt kui varem – nad on ju sealt “Eesti maffiast”! Ja järjepideva haibi tulemusena on oluline sihtrühm ehk juba unustanud nende sõnade Ida-Euroopa ja organiseeritud kuritegevusega seotud algsed tähendused.

Ma tegelikult kavatsesin neist labastest vastandustest lausa pikemalt ja abstraktsemalt kirjutada, aga sõber Tarmo viitas seepeale Silver Rattasepa suurepärasele artiklile Sirbis, Antidualism – üks igatpidi tore mõtteviis, mis võttis mult kõik võimalikud targemad sõnad suust. Soovitan lugeda terves mahus, ja olgu mu ülaltoodud praktiku-näited siis vaid vana teadmise illustreerimine kaasaegses kontekstis (ühe teise hiljutise Memokraadi-postituse vaimus). Aga lõpulõigu tahaksin otse Rattasepalt tsiteerida siiski:

“Dualismivastane mõtlemine on üks tõeliselt tore mõtteviis, kuna aitab meil mõista aina rohkemat, näha aina enamat. Absoluutse, inimesest sõltumatu tõe võimalikkusest või isegi vajalikkusest loobumine aitab meil paremini aru saada[…], kuidas keel mõjutab kogemust, kuidas teadmised tekivad väga paljude osaliste – asjade endi, nende tajumise ja kogemise, nendest rääkimise ja nende peale mõtlemise – ühistöös. Tundkem siis pigem rõõmu selle äratundmise üle, et keeldumine surumast kogu oma arusaama maailmast vastandlike sõnapaaride raamidesse aitab meie mõtlemisele tublisti kaasa, ei lase meid langeda „algoritmilisse” mõtlemisse, vaid aitab tõepoolest muutuda tundlikumaks tegelikkuse erinevuste suhtes.”

Ehitame tooteid, firmasid ja riiki – ja hoiame au sees ka seda, kui keegi meist võtab vaevaks teistele meie edusammudest ja plaanidest rääkida, ja neid teisi isegi vaatama kutsuda. Tigedast vaikimisest olematuseni on liiga lühike samm.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    i like you many times, Mr Tamkivi

  • http://www.facebook.com/people/Andres-Kütt/668019416 Andres Kütt

    Aikurja, see oli nüüd kümnesse. Samas, nagu Sammalhabe juba ütles, “looduses peab valitsema tasakaal”. Asjast Rääkimine kipub alatihti muutuma asjaks iseeneses ja üsna selge fakt on et on siginud terve pusa tegelinskeid kes maksumaksja raha eest või sootuks ilma rahata ringi tormavad ja Innovatsioonist ja Startupist ja jumal teab veel millest jahvatavad omamatta niigi palju reaalset kogemust kui varblane nokavahel ära võiks viia. 

    Ja, muide, ütlen seda selges teadmises, et kaldun ise rohkem rääkimise ja vähem tegemise poole ning seda sügavamalt kummardades inimeste suunas kellel Sammalhabeme õpetus paremini välja tuleb. (bow)

  • Silver Salla

    Lugesin viidatud Madis Metsise ja Raivo Heina artiklitest välja pigem muret sinupoolt viidatud Asja puudumise (või selle vähesuse) pärast. Ehk siis munemise ja kaagutamise paralleeli kasutades omab kaagutamine mõtet ainult siis kui muna on ka olemas. Artiklites aga muretsevad autorid, et plats on küll kaagutajaid täis, aga mune on ebaproportsionaalselt vähe. Sinu väitega, et kui juba muna on olemas, siis maksab kõvasti kaagutada, nõustun aga täielikult. Kas kaagutajate kooriga on liitunud munejad, kes on rutanud liigselt põhisündmusest ette, ei ole piisavalt munemiseks ettevalmistunud või on lausa kuked (ehk ei olegi võimelised munema), on aga ebaselge.

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Täiesti nõus, Andres! 

    Raivo Heina ja tema tegemisi põgusalt teades olen ma jumala kindel, et tal ei ole mitte vähimatki müümise ning üldse äriga seotud ethose ja pathose vastu. Vana võitlejana ta ju peab ilmselgelt teadma, et salaja kuuri all nokitsemisega kuuri alt välja ei saa.

    Vast juhtiski ta pigem tähelepanu just nimelt sellele Andrese viidatud “tegelinskite pusale” ja seadis küsimuse, kas tasakaalu eirav ethos ja pathos on ikka innovatsioonile ja startuppimisele (pikemas perspektiivis) kasulik.

    Ebaproportsionaalne või ebaadekvaatne kommunikatsioon võib nimelt tekitada siin järgmisi probleeme: 1) ebaõigete ootuste levik (Raivo kirjeldatud “ratsa rikkaks” väärettekujutus) ja 2) kommunikatsioonipohmell (kui ebaadekvaatsed ootused ei täitu, tekib tagasilöök – startupi imagopendel liigub hooga teise ebaadekvaatsesse äärmusesse).

    Seega võiks minu arvates olla startupi-inimeste eneste huvides kärpida sõrmi neil, kes Sammalhabeme õpetustele eriti nahaalselt vilistavad.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Asjast rääkimises on mitu võimalikku mudelit:

    1) tee-tee-tee (ehk rääkimine = 0)
    2) tee-räägi-tee (tavaline kogemuste vahetamine)
    3) tee-räägi-räägi-räägi… (kus me ükskord ikka panime!)
    4) räägi-räägi-räägi (mõttetud mehed + mehed, kellel on tegelikult midagi öelda) 

    Viimasesse, neljandasse kategooriasse kuuluvaid inimesi peetakse Eesti mõistes väga sageli automaatselt kõlkapüksteks, kellest midagi ei sõltu, kuid tegelikkuses on kõlkapüksid neist vaid osa. On päris paha, kui teatud tühisust vihates stigmatiseerime terved ametialad ja inimesed.

    Samuti on paha, kui me mingeid müüte kritiseerides kritiseerime rääkimist üldse.  Kui palju neid inimesi on, kes maksumaksja raha eest ringi traavivad ja innovatsioonist mõttetult kaagutavad? 15-25? Eesti oludes reaalne number. Kui palju on inimesi, kes võiksid ja peaksid innovatsioonist arutlema? Sadu, kui mitte tuhandeid. 

    Kuidas üldse saada rääkimises tugevaks, kui kuskilt ei alusta, jne. 

    Kaagutamise siltidega on oht on sattuda “tegijate” grupimõtlemisse, kus “tegijad” arvavad, et neil on mingisugune monopol tõe üle, kuid see viib tavaliselt üsna halbade tulemusteni. #triggerhappy #grupimõtlemisemüoopia

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Lisaks rääkimise faktile ja määrale võib sisutu haibi tuvastamisel kasu olla ka sellest, kui vaadata, MIDA räägitakse. Alguses oli teadupärast sõna.

    Eesti startupinduse retoorikat kõrvalt kuulates hakkavad sageli kõrva VC, angel, investment round jms märksõnad, samas kui näiteks sõna “müük” kuuleb pigem harva. Sellest võib välja kujuneda (kui mitte ei ole juba kujunenud) mõtteviis, et raha tulebki teenida investoritelt, mitte klientidelt. Sellesse mõtteviisi on paraku sisse programeeritud mull ja sellele järgneb pohmell.

    Tunnen mitmeid startuppe ja startuppijaid, kes vägagi mõtlevad müügi peale. Hr Vassilkov ütles lausa, et tema ei hakkagi tegema ühtegi kõlarit, millele juba ostjat olemas ei ole :) 

    Aga üldine rõõmus vadistamine motiividel, et startup on mõnusal ideel põhinev veebi- või mobiilirakendus, mille eduloo esimeste sammude hulka kuulub VC-lt Ferrari-raha saamine, ei pruugi valdkonnale kaasa aidata.

    Samas on minu arust selge, et eestlastele ei saa ette heita liigset rääkimist ja müümist. Pigem jääb sellest ikka puudu. Ning olen aru saanud, et Silicon Valleys avab see osade poolt stigmatiseeritud “Eesti haip” päris hästi uksi. Uksi, mis ilma selle abita ei pruugikski muidu avaneda.

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Tänan, aga mulle tundub, et pean ridade vahelt ühe pointi siiski uuest välja rõhutama: juba see analüüs, et “kas keegi on piisavalt kogenud, et rääkida” ja “midagi tegelikult teinud oled?” on ühiskonna mõttes energia kulutamine valesse kohta, sellesama dihhotoomia süvendamine. Ma tahaks, et meil oleks rohkem inimesi, kes teevad JA räägivad.

    Aga samas, kui mõni “ainult räägib”, siis jumala eest, kütku aga – kui keegi, kes pole päevagi töötanud Skype’is, räägib Skype’ist kui Eesti loost, siis on kokkuvõttes ka see brändi ja müüte toetav teene nii Skype’ile kui Eestile ja pigem võiks öelda aitäh kui näägutada, et “volitusi pole”.

    Tõeliselt sisutühjad, mingi õela sala-agendaga eneseupitajad reedavad end kiirelt ja roteeruvad uue kuuma teema juurde niikuinii, *shrug*. Ja üldiselt usun, et see on ikka tõesti _liiga_ väike alamhulk, et selle pealt teha laiemaid “haibimeeste” üldistusi (vt ka Danieli kommentaar). Pesuveega läheb liiga palju lapsi välja.

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Kui meil on 1 ühik Asja ja 10 ühikut juttu, siis võib edasi kulutada energiat sellele, et:

    1) lihtsalt niisama olla ja vaadata, kuidas kulgeb
    2) astuda aktiivseid samme, et saaks selle jutu osa ometi 5 peale alla – kehtestades kriteeriume jutu sisule ja vormile ja aktiivselt sõimates neid, kes on mingid “isehakanud,” kriteeriumitevälised sõnavõtjad antud Asja teemal
    3) astuda aktiivseid samme (investeerides, leiutades, arendades, tootes), et Asja oleks 3 ühikut, sest see ette tõtanud 10 ühikut juttu on tekitanud maailmas huvi ja nõudlust rohkem kui 1 Asja järele

    Minu arust on edasiviiv käitumine #3. Tekstid, millele reageerisin propageerivad rohkem lähenemist #2.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Mulle on jäänud mulje, et mingil (ja mitte vähe-olulisel) määral on siin tegu tüüpilise kultuurikonfliktiga. Start-up-maailma kultuurile annab paratamatult tooni Silicon Valley, seda mitte ainult eeskuju ja eesmärgina, vaid ka otseselt läbi inimeste – olgu nendeks siis insenerid, programmeerijad, juhid ja ettevõtjad või investorid. See on keskkond, kus väärtustatakse initsiatiivi ja pealehakkamist, kus ebaõnnestumise stigma on oluliselt madalam ja üldine testosteroonitase tublisti kõrgem, kui enamuses traditsioonilisemates sektorites. Kõigel sellel on nii plusse kui miinuseid, aga iva on selles, et need on lihtsalt teatud mõttes erinevad maailmad oma erinevate kultuuridega. Ja mulle tundub, et seda erinevust ei olegi ju tegelikult vaja tingimata “välja triikida” – sellest ei juhtu midagi, kui Garage48 jääbki omalaadi gung-ho stiilis enklaaviks, kus inimesed saavad koos käia ning teha midagi, mis neid vaimustab. Seda maailma ei pea “päris-ärimeeste” poolt ära koloniseerima, kes siis õpetaks seal justkui looduslaste moodi ringi hullavatele tüüpidele seda, kuidas käib müük ja mis on kassavoog jmt. 

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    See kultuurierinevuste vaatenurk on tõsiselt hea ning ilmselt kitsas mõistes kehtiv, kuid lisaksin kaks täiendust.

    1) Vastandumine rääkimine=0, vaikimine 1 ei ole omane ainult start-upi kultuuri kritiseerijatele, kuigi see on seoses Garage48-ga paar korda just eriti teravalt üles tulnud. Tegemist on aga siiski laiema teemaga ja selles mõttes ikkagi laiemat mõtestamist vajava probleemiga;

    2) Kui vaadata Carlota Perezi võtmes, siis pigem ei juhtu mitte nii, et start-up kultuur jääb nurka pesitsema, vaid tõenäoliselt on tänane start-up lähenemine homse mainstream äri lähenemine. Vahepeal saab võib olla palju nalja ja keegi ütleb, et kuningas on alasti, kuid lõpuks saabub produktiivne ajastu, kus see ongi “päris-äri”. Nii et sel juhul toimuks koloniseerimine hoopis teises suunas.

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Muide mida sa nimetad “start-up lähenemiseks” ning miks sa arvad, et see on homne mainstream äri lähenemine? Ei vaidle, lihtsalt uudishimutsen.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Noh, kui võtta aluseks see erinevate kultuuride kohtumise lähenemine, siis ei ole selle punkt 2) osas jällegi tegelikult ju kuigi produktiivne arutada selle üle, et kummas suunas see kohtumine peaks lahenema — pigem võiks seda näha ju hoopis akulturisatsiooni, kultuuride segunemise ja sünteesi võtmes (mis on muuseas just nimelt ka kolonialismi-käsitlustes väga edukalt kasutusel olnud kontseptsioon).

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Sellist teksti kirjutad sa ju puhtalt sel otstarbel, et lollid siit minema ehmatada, eks? :)

  • http://profiles.google.com/toivo.ellakvere toivo ellakvere

    Oliver Melamed: Me kohtasime suurepäraseid insenere, kes disainisid ja valmistasid kõrgekvaliteedilisi tooteid, kuid ei olnud huvitatud müügist

    link ÄP artiklile

  • http://profiles.google.com/toivo.ellakvere toivo ellakvere

    hype on eelkõige väsitav, tekitades ilma sisuta kommunikatsiooni. Kõige halvemas mõttes … hype on myra.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Kirjutan eeldades, et neid siin ei ole ;)

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Noh, vist ei ole väga huvitav vastus aga põhimõtteliselt start-up lähenemist eristab või siis eristas mõne aja eest mainstream lähenemisest hulk asju, mis puudutavad networki ja selle mõju. Õigemini asja veabki võrk, mitte start-upindus kui selline. Tähtsad punktid on infoedastus, kiirus, arusaam väärtuse loomisest. Üks näide on see, kuidas konkurentsimudelid on rohkem klastripõhised.

    Muidugi täna on võrgu mõjul toimunud asjadest suur osa saanudki/saamaski mainstreamiks ja tundub imelik, et vaid 10 aasta eest olid paljud asjad “ärisaladused”, mida täna rahulikult räägitakse TED-il või kusiganes ja suured firmad proovivad ka oma case’e sisse suruda ja näha välja värsked, kiired ja paindlikud. 

  • http://www.facebook.com/mridala Märt Ridala

    Väga õige artikkel! Mulle meeldis. Ma pakuksin välja veel järgmised seosed:

    – Mida rohkem otsitakse, leitakse ja räägitakse positiivset, seda paremini inimesed ennast tunnevad ja seda rohkem positiivset nad ka saavutavad. Ehk teistpidi kui Madis Metsis kirjutab kui P…s kõik on, siis ettekandja ei naeratagi, sest kõik on ju halvasti. Kui aga ettekandja loeb Garage48 saavutusi ArcticStartup-st, siis ta tunneb, et elab ägedas kohas – Tallinnas – ja siin lihtsalt on nii vinge, et naeratus tuleb iseenesest.

    – Rääkijate kritiseerimine sellepärast, et nad räägivad on ju põhimõtteliselt selle sama põhimõtte rikkumine. :-) Ehk kui keegi arvab, et vaikimine on kuld, siis peakski ta ju vaikima, mitte meedias arvamuslugusid kirjutama. :-)

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Ühe kõrvalmõttena: et mitte liialt startupid-garaazhid-räniorg mõistete pilvekesse kinni jääda, siis kas tegelikult needsamad protsessid ei ole Eestis juba pikemat aega käimas palju suruemalt ja teistes valdkondades. Meenutagem Reiljani lõpu algust tähistanud “kultuuritegelased jäägu oma liistude juurde” (http://euro.postimees.ee/240906/esileht/siseuudised/presidendivalimised_2006/218110.php ). Või siis laiemalt hõõguvaid pingeid parteihierarhilise demokraatia ja osaleda sooviva kodanikuühiskonna vahel.

    Äkki on juba see (Sinu poolt muidugi mitte surmtõsiselt kasutatud) “päris” ja “mängu” jaotus signaal, et “päris” peab hakkama muutuma, “lillelaste” pärast.

  • http://www.facebook.com/people/Peep-Ehasalu/100000185269899 Peep Ehasalu

    On ka viies grupp – räägi-tee-räägi. Asjast enne rääkides õnnestub paljud asjad teistele seletades ka endale selgemaks rääkida. Äsjane töö Viru hotelli muuseumiga nägi just selline välja, kus alguses viisime 23. korrusele kuude kaupa erinevaid inimesi ja muudkui rääkisime, mida siia kõike võiks teha, seejärel mida me siia plaanime, siis mida hakkame tegema jne. Oli näha, mille peale inimestel silmad läksid särama ja mille peale mitte. Paaris ajaleheartikliski sai seda nimetatud, ehk tegelikult ajal, mil veel muuseumis midagi olemas polnud. Lõpuks oli nii palju veksleid välja antud, et tuli ära teha. Kontseptsioon ka enda jaoks piisavalt selgeks räägitud, nii et sai kenasti valmis.
    Seda moodust võiks vist nimetada mõtte põrgatamiseks, kus rääkimine on ülioluline – isegi kui veel mingit “asja” ennast ei olegi. Võib seda vaadata ka usu tugevdamisena, Eesti kontekstis samuti mitte väheoluline tegevus. Kes on vähegi meeskonnamänge mänginud, see teab, kuidas üksteist ergutades ja ka avalikkuse ees endale rinnale tagudes lubatakse maad ja ilmad kokku. Sport on sport – alati kõik ei õnnestu, konkurendid on tugevamad, tervis veab alt, traumad, spordivälised probleemid jne, aga pärast paneb avalikkus seda nn. hype’i ikka pahaks. Äri on äri – pole see spordist nii erinev ühti.

  • Jaak Laineste

    Kõrvalmärkus, et äri eesmärk pole tavaliselt ei kasum ega käive, vaid omaniku vara (ettevõtte väärtuse siis) kasvatamine. Muud on seal instrumendid. Või noh, tegelikult võib vabal maal muidugi äri eesmärk olla mis iganes, mida äri omanikud selle eesmärgiks seavad. Aga sisust: kõigepealt tuleb muidugi rääkida, haipida ja müüa enda asja. Siis kindlasit kuulata, mida turg vastu ütleb. Kui on positiivseid signaale, siis alles teha, ja siis juba teha kõvasti. Siis uuesti rääkida, veel kõvemini. Jne jne. Seda, et enne muneme muna ja siis kaagutame, ei ole mõtet teha – enamus selliselt munetud munad on paraku mädamunad.

  • http://www.facebook.com/Juurik Marten Juurik

    Ma ei ole üldsegi rääkimise vastu. See on paratamatu inimelu osa, kuna kogu mõtlemine, tähenduste loomine ning suhtlus käib keele kaudu. Siiski arvan ma, et selline relativistliku dimensiooni kasutusele võtmine muudab ähmaseks Metsise ja Heina põhipoindi – nimelt, et mitte igasugune jutt ei ole vajalik. 

    Relativismil, eriti ka antidualismil, on huvitav kalduvus lõhkuda sellised kasulikud tähendused nagu efektiivne, kasulik, vajalik ja hea. Just neist mõneti dualistlikest kategooriatest, mis siiski ei välista kahe kategooria asemel näiteks skaalat, peaks lähtuma kogu diskussioon tuleviku planeerimise ning elu paremaks muutmise osas. 

    Öelda, et jutumees pole tingimata paha ning et ei ole olemas absoluutset halva kategooriat, ehk siis relativistlik argument, pöörab tähelepanu põhiprobleemilt, milleks on halb jutt. Just halb jutt, ebavajalik, eksitav, kahjulik, väheinormatiivne, on see, millele minu meelest nii Hein kui ka Metsis tähelepanu pöörasid. Kommunikatsiooniinimesed räägivad millestki, mida nad ei tea, või veelgi hullem, manipuleerivad kuulajatega, tekitades neis asjatuid ootusi jms.

    Mõnes mõttes on kirjeldatu tohutu infovoo tingimustes vajalik. Ainus viis, kuidas keegi rääkijat kuulda võtab, on teha rohkem häält. Samas on selline lahendus kogu tähelepanu nihutanud kommunikatsiooni sisult ja kvaliteedilt selle “välimusele” ning hulgale. Kasuliku, ehk siis informatiivse, õpetliku, vajaliku kommunikatsiooni asemel võtab aina enam võimust totaalne infomüra, mida iseloomustab kiirustamine, vähene põhjalikkus, manipuleerimine, liialdamine, tähelepanu püüdmine, loosungilikkus jms.

    Selline olukord on minu arvates just see, mida peab silmas Metsis – ilus jutt ilma tegudeta. Teises võtmes on samale probleemile vihjanud Jaak Nigul – Eestis on liigselt visionääre ja vähe tegutsejaid (http://arvamus.postimees.ee/779978/jaak-nigul-miks-riigil-raha-ei-jatku/). 

    See ei tähenda, et jutumehi ei ole tarvis. See vaid pöörab tähelepanu ebaproportsionaalsele olukorrale, kus jutumehi väärtustatakse rohkem kui teadust (Metsis) ning ühtlasi on Eestis suhteliselt palju jutumehi (Nigul).

    Siinsetes kommentaarides on käinud läbi ka arvamus, et juttu ei saa olla kunagi liiga palju. Et tegemist on justkui lõputu progressiga, kus aina rohkem tootlikkust tingib kordades rohkem juttu ja infot. Paraku ei ole minu arvates rohkem ja rohkem juttu niigi küllastunud inforuumis lahendus. Pigem tuleks rõhku panna kommunikatsiooni kvaliteedile ning lihtsalt inimeste infoühikutega üleujutamise asemel toota üks ühik infot ning kasutada seda efektiivsemalt.

    Ja kindlasti ei pea minu arvates paika arvamus, et mida rohkem millestki positiivselt räägitakse, seda paremini inimesed end tunnevad. Kui infot saab liiga palju, siis inimesed kohanevad infomüraga, ignoreerides kogu infot või jälgides vaid valitud ja usaldusväärseid kanaleid. Piirangu seab kas või aeg – kellelgi ei ole aega lugeda näiteks kõike, mida PM online oma portaali postitab. Liiga palju infot on minu arvates alati müra, tähenduses, et inimesed tajuvad seda väsitavana, mittevajalikuna ning hakkavad seda vältima.

    Veidi selline idealistlik jutt, ma tean, aga lihtsalt üks minu hinnangul väga oluline aspekt jäi kogu siinses arutelus kuidagi varju. Mitte märkamata, kuid pälvis liialt vähe tähelepanu.