Foto: Derzsi Elekes Andor
Mõned päevad tagasi saatis üks sõber mulle endise kultuuriministri ja praeguse Riigikogu asespiikri Laine Randjärve Facebooki sissekande. See kõlas nõnda:
Me armastame meie riiki, teatas 100000 ungarlast jaanuarikuisel toetusstreigil. Arvatavasti on soome-ugrilastele vaja vaenulikku suhtumist väljaspoolt, et hakata armastama seda, mis igioma.
Sissekande juurde oli Randjärv lisanud ka lingi Postimehe uudisele, mille pealkiri oli: “Ungaris avaldas 100 000 inimest toetust peaministrile” ning mille sisuks lühidalt öeldes see, kuidas Budapestis avaldasid nimesed toetust oma peaministrile Viktor Orbanile, kes on sattunud nii Euroopa Liidu kui kodumaise kriitikatule alla. Ürituse korraldasid Orbani liitlased.
Tuleb tunnistada, jäin keeletuks. Lugesin kommentaari uuesti läbi, et mõista, ega Randjärv pole olnud irooniline. Muidugi – ta ei olnud. Ta oli siiras. Ta imetles siiralt ungarlasi, kes avaldasid toetust Orbanile ja seeläbi (nii väitis Randjärv) ka oma riigile. Kuid kellele ja millele avaldas siis Randjärv oma sissekandega tegelikult toetust?
Viktor Orbanile? Ungari peaministrile, keda kritiseeritakse praegu nii kodu- kui välismaal tema peaaegu äärmusparempoolse ja äärmiselt konservatiivse ning autokraatliku poliitika tõttu, mis pole peljanud minna nii kaugele, et vastu võtta uus põhiseadus, mis suurendab poliitilist kontrolli muuhulgas meedia, keskpanga ja kohtunike üle? Peaministrile, kelle vastu protesteerivad kodanikuühendused ja rahvusvahelised inimõigusorganisatsioonid? Peaministrile, kelle vastu on avalikult astunud suur osa Ungari intelligentsist ja kunstnikkonnast?
Just neil päevil jookseb kinos Sõprus maineka ungari režissööri Béla Tarri uusim film “Torino hobune”, mille Ungari esilinastus lükati edasi, kuna Tarr oli ühes oma intervjuus äärmiselt teravalt kritiseerinud Orbani poliitikat. György Szabó, rahvusvaheliselt mainekas teatriprodutsent, kes juhtis 13 aastat väga edukalt Trafó Kaasaegse Kunsti Keskust ning kes asendati sel talvel täiesti ootamatult igasuguse juhtimiskogemuseta tantsijaga (kes lubas sealhulgas senisest rohkem tähelepanu pöörata stand-upile ja “arusaadavale kunstile”), ütles paar kuud tagasi siinkirjutajale antud intervjuus: “Orbán, meie peaminister, on seestunud (obsessed) inimene. Ta on poliitilisest võimust sõltuvuses. Ta on meister ükskõik millise opositsiooniliikme naeruvääristamises ja seda teeb ta isegi oma kitsas poliitilises lähikonnas. Ta soovib kõigele leida kiireid lahendusi. See kuningale iseloomulik suhtumine paigutab ta ühiskonnast kõrgemale ja tema pilk ähmastub, ta ei näe enam, mis tegelikkus on.” (Ring any bell?)
Szabó vallandamine põhjustas rahvusvahelise skandaali, terve rida Euroopa mõjukaid lavastajaid, režissööre kirjutasid alla avalikule pöördumisele – kuid ei midagi. Täpselt samasugune nullmõju nagu rahvusvahelistel protestidel, mis hakkasid kostma siis, kui Uue Teatri juhiks määrati võimule lähedalseisev äärmusparempoolne näitleja, kes on mh avalikult antisemiit ning lubanud oma teatris lavastada vaid Ungari autorite tükke, et “tugevdada patriotismi”.
Neid näiteid tuleb Ungarist uuemal ajal pidevalt. Mitmed rahvusvahelised trupid on tänaseks keeldunud Ungaris mängimast, Ungari enda kultuuriinimesed annavad intervjuusid Saksa ja Prantsuse päevalehtedele, ning nende sõnadest kumab sügav masendus ja häbi, avaldatakse petitsioone ja manifeste ning protesteerivad mitte ainult kitsalt kunstnikud, vaid ka inimõiguslased, poliitikud jpt. Neist keegi ei sõdi oma riigi vastu. Ei sõdi isegi väite vastu, et väikeriigi jaoks on rahvuskultuuri säilitamine oluline. Nad on masendunud meetoditest ja äärmuslikkusest, poliitteerulli juhtiva Orbani ülbusest ja kaadrivalikutest, tema jõudemonstratsioonidest ja kogu ülejäänud Euroopaga tülliminekust. Kuid Eesti endine kultuuriminister avaldab sellest hoolimata Orbanile toetust. Talle meeldib, et võimupartei poolt organiseeritud üritusel marsitakse sellise mehe toetuseks.
Ei, me peame uskuma siiski parimat. Pidagem seda vaid Randjärve teadmatuseks ning naiivsuseks (et mitte öelda ignorantsuseks). Ehmatav avaldus ühe kõrge riigiametniku poolt, seda küll. Kuid võib-olla juhtus see tal kogemata.
Kuid seda head usku on raske säilitada, kui mõelda, millise kergusega teeb Randjärv oma kommentaaris ühe võrduse. Nimelt ütleb ta otse välja, et need, kes avaldavad toetust peaministrile, avaldavad toetust ka oma riigile. (See võrdsustamine ei saa olla juhuslik, kuna Randjärve poolt viidatud artikli pealkiri räägib otsesõnu “peaministrist”, Randjärve enda kommentaar aga “riigist”.) Kas Riigikogu asespiiker soovib tõepoolest võrdsustada lojaalsuse peaministrile lojaalsusega riigile, öeldes ühtlasi, et kes on peaministri vastu, on ka oma riigi vastu?
Lisagem siia juurde, et Randjärv teeb freudistliku lapsuse, kui ütleb oma kommentaaris “toetusstreik”, kuigi tema poolt viidatud artikkel ei räägi sõnagi streigist, vaid miitingust. Mõned nädalad pärast Eesti õpetajate ja kultuuritöötajate streiki kirjutab Randjärv seega ühest teisest “streigist”, mis avaldas toetust “peaministrile”, järelikult “oma riigile”. Kas soovib ta oma kommentaariga tõesti öelda, et kuna Eesti streikijad olid peaministri ja valitsuspartei (mille liige Randjärv on) vastu, siis olid nad järelikult ka kodumaa põlgurid? Õpetaja, kes avaldab meelt oma haridussüsteemi struktuursete vigade vastu, mille eest peaks vastutuse võtma viimased kümmekond aastat valitsuses istunud partei, ründab sellega oma riiki?
Säärast, vabandage väljendust, alatut argumentatsiooni oli ju tõepoolest juba ka streigi ajal kuulda, ning isegi kui Randjärv “päriselt nii ei mõelnud”, siis – ometi seda ta ütles. Võrrelgem siinkohal Randjärve demagoogiat ülalnimetatud protofašistliku näitleja omaga, kes põhjendas teatri verepõhist repertuaarivalikut (muide, ka lavastajad tohivad tema teatris olla vaid ungarlased) järgmiselt: “Me tahame kasutada meile kättesaadavaid vahendeid, et oleks võimalik uhkelt öelda: Ma armastan oma riiki, ma olen ungarlane.”
Jah, võib-olla ei tasuks sellest õnnetust kommentaarist nii suurt numbrit teha, kuid ärgem unustagem, et tegemist on kõrge riigiametnikuga ja endise kultuuriministriga, seega on tema sõnadel oluline sümboolne väärtus. Sest Randjärve repliigis on veel kolmaski aspekt. Ja see ütleb, et oma riigi tingimusteta (!) armastamine on asjade normaalseisund ning vahel on lihtsalt vaja kedagi, kes peaaegu et vägivaldselt (sest Orbani toetajate jaoks on välismaised inimõiguslased oma kriitikas vägivaldsed) viiks meid kättpidi tagasi meie alglätete juurde. Me kipume justkui vahel ära unustama, et oma riiki peab armastama, täpselt nii, nagu lapsed kipuvad unustama, et pühapäeviti tuleb minna vanaema juurde ja talle suud anda. Me tegeleme näilisustega, pseudonähtustega, me hakkame isegi oma riiki kritiseerima, temas kahtlema, me ei ole kindlad, kas meie riik käitub ikkagi kõigis asjades kõige mõistlikumalt, ja järelikult hakkab tuhmuma ka meie kodumaa-armastus ning riigitruudus. Kuid lõpp sellisele sogasele asjale nagu oma riigi kritiseerimine, ütleb antud pealtnäha süütu repliik. Me peame oma riiki armastama ja kes kritiseerib, see ei armasta. Ning kui selleks, et asjade normaalolukord (st tingimusteta ja küsimusteta armastus) taastada, on vaja üht korralikku välist ähvardust, siis miks mitte.
Ja selline ideoloogiline seisukoht on, olgem ausad, kas äärmiselt naiivne rahvusromantiline õhkamine, või vägivaldne ähvardus, mis ütleb lühidalt sõnastatuna: Kes streigib oma peaministri vastu, streigib ka oma riigi vastu. Kes streigib oma riigi vastu, ei armasta oma riiki. Kes ei armasta oma riiki, on hälbinud õigelt teelt ning vajab hukkamõistu ja õigele teele tagasijuhatamist.
Kuidas ma peaksin ennast nüüd tundma?