Unistus ühtsusest

Foto: Derzsi Elekes Andor

Mõned päevad tagasi saatis üks sõber mulle endise kultuuriministri ja praeguse Riigikogu asespiikri Laine Randjärve Facebooki sissekande. See kõlas nõnda:

Me armastame meie riiki, teatas 100000 ungarlast jaanuarikuisel toetusstreigil. Arvatavasti on soome-ugrilastele vaja vaenulikku suhtumist väljaspoolt, et hakata armastama seda, mis igioma.

Sissekande juurde oli Randjärv lisanud ka lingi Postimehe uudisele, mille pealkiri oli: “Ungaris avaldas 100 000 inimest toetust peaministrile” ning mille sisuks lühidalt öeldes see, kuidas Budapestis avaldasid nimesed toetust oma peaministrile Viktor Orbanile, kes on sattunud nii Euroopa Liidu kui kodumaise kriitikatule alla. Ürituse korraldasid Orbani liitlased.

Tuleb tunnistada, jäin keeletuks. Lugesin kommentaari uuesti läbi, et mõista, ega Randjärv pole olnud irooniline. Muidugi – ta ei olnud. Ta oli siiras. Ta imetles siiralt ungarlasi, kes avaldasid toetust Orbanile ja seeläbi (nii väitis Randjärv) ka oma riigile. Kuid kellele ja millele avaldas siis Randjärv oma sissekandega tegelikult toetust?

Viktor Orbanile? Ungari peaministrile, keda kritiseeritakse praegu nii kodu- kui välismaal tema peaaegu äärmusparempoolse ja äärmiselt konservatiivse ning autokraatliku poliitika tõttu, mis pole peljanud minna nii kaugele, et vastu võtta uus põhiseadus, mis suurendab poliitilist kontrolli muuhulgas meedia, keskpanga ja kohtunike üle? Peaministrile, kelle vastu protesteerivad kodanikuühendused ja rahvusvahelised inimõigusorganisatsioonid? Peaministrile, kelle vastu on avalikult astunud suur osa Ungari intelligentsist ja kunstnikkonnast?

Just neil päevil jookseb kinos Sõprus maineka ungari režissööri Béla Tarri uusim film “Torino hobune”, mille Ungari esilinastus lükati edasi, kuna Tarr oli ühes oma intervjuus äärmiselt teravalt kritiseerinud Orbani poliitikat. György Szabó, rahvusvaheliselt mainekas teatriprodutsent, kes juhtis 13 aastat väga edukalt Trafó Kaasaegse Kunsti Keskust ning kes asendati sel talvel täiesti ootamatult igasuguse juhtimiskogemuseta tantsijaga (kes lubas  sealhulgas senisest rohkem tähelepanu pöörata stand-upile ja “arusaadavale kunstile”), ütles paar kuud tagasi siinkirjutajale antud intervjuus: “Orbán, meie peaminister, on seestunud (obsessed) inimene. Ta on poliitilisest võimust sõltuvuses. Ta on meister ükskõik millise opositsiooniliikme naeruvääristamises ja seda teeb ta isegi oma kitsas poliitilises lähikonnas. Ta soovib kõigele leida kiireid lahendusi. See kuningale iseloomulik suhtumine paigutab ta ühiskonnast kõrgemale ja tema pilk ähmastub, ta ei näe enam, mis tegelikkus on.” (Ring any bell?)

Szabó vallandamine põhjustas rahvusvahelise skandaali, terve rida Euroopa mõjukaid lavastajaid, režissööre kirjutasid alla avalikule pöördumisele – kuid ei midagi. Täpselt samasugune nullmõju nagu rahvusvahelistel protestidel, mis hakkasid kostma siis, kui Uue Teatri juhiks määrati võimule lähedalseisev äärmusparempoolne näitleja, kes on mh avalikult antisemiit ning lubanud oma teatris lavastada vaid Ungari autorite tükke, et “tugevdada patriotismi”.

Neid näiteid tuleb Ungarist uuemal ajal pidevalt. Mitmed rahvusvahelised trupid on tänaseks keeldunud Ungaris mängimast, Ungari enda kultuuriinimesed annavad intervjuusid Saksa ja Prantsuse päevalehtedele, ning nende sõnadest kumab sügav masendus ja häbi, avaldatakse petitsioone ja manifeste ning protesteerivad mitte ainult kitsalt kunstnikud, vaid ka inimõiguslased, poliitikud jpt. Neist keegi ei sõdi oma riigi vastu. Ei sõdi isegi väite vastu, et väikeriigi jaoks on rahvuskultuuri säilitamine oluline. Nad on masendunud meetoditest ja äärmuslikkusest, poliitteerulli juhtiva Orbani ülbusest ja kaadrivalikutest, tema jõudemonstratsioonidest ja kogu ülejäänud Euroopaga tülliminekust. Kuid Eesti endine kultuuriminister avaldab sellest hoolimata Orbanile toetust. Talle meeldib, et võimupartei poolt organiseeritud üritusel marsitakse sellise mehe toetuseks.

Ei, me peame uskuma siiski parimat. Pidagem seda vaid Randjärve teadmatuseks ning naiivsuseks (et mitte öelda ignorantsuseks). Ehmatav avaldus ühe kõrge riigiametniku poolt, seda küll. Kuid võib-olla juhtus see tal kogemata.

Kuid seda head usku on raske säilitada, kui mõelda, millise kergusega teeb Randjärv oma kommentaaris ühe võrduse. Nimelt ütleb ta otse välja, et need, kes avaldavad toetust peaministrile, avaldavad toetust ka oma riigile. (See võrdsustamine ei saa olla juhuslik, kuna Randjärve poolt viidatud artikli pealkiri räägib otsesõnu “peaministrist”, Randjärve enda kommentaar aga “riigist”.) Kas Riigikogu asespiiker soovib tõepoolest võrdsustada lojaalsuse peaministrile lojaalsusega riigile, öeldes ühtlasi, et kes on peaministri vastu, on ka oma riigi vastu?

Lisagem siia juurde, et Randjärv teeb freudistliku lapsuse, kui ütleb oma kommentaaris “toetusstreik”, kuigi tema poolt viidatud artikkel ei räägi sõnagi streigist, vaid miitingust. Mõned nädalad pärast Eesti õpetajate ja kultuuritöötajate streiki kirjutab Randjärv seega ühest teisest “streigist”, mis avaldas toetust “peaministrile”, järelikult “oma riigile”. Kas soovib ta oma kommentaariga tõesti öelda, et kuna Eesti streikijad olid peaministri ja valitsuspartei (mille liige Randjärv on) vastu, siis olid nad järelikult ka kodumaa põlgurid? Õpetaja, kes avaldab meelt oma haridussüsteemi struktuursete vigade vastu, mille eest peaks vastutuse võtma viimased kümmekond aastat valitsuses istunud partei, ründab sellega oma riiki?

Säärast, vabandage väljendust, alatut argumentatsiooni oli ju tõepoolest juba ka streigi ajal kuulda, ning isegi kui Randjärv “päriselt nii ei mõelnud”, siis – ometi seda ta ütles. Võrrelgem siinkohal Randjärve demagoogiat ülalnimetatud protofašistliku näitleja omaga, kes põhjendas teatri verepõhist repertuaarivalikut (muide, ka lavastajad tohivad tema teatris olla vaid ungarlased) järgmiselt: “Me tahame kasutada meile kättesaadavaid vahendeid, et oleks võimalik uhkelt öelda: Ma armastan oma riiki, ma olen ungarlane.”

Jah, võib-olla ei tasuks sellest õnnetust kommentaarist nii suurt numbrit teha, kuid ärgem unustagem, et tegemist on kõrge riigiametnikuga ja endise kultuuriministriga, seega on tema sõnadel oluline sümboolne väärtus. Sest Randjärve repliigis on veel kolmaski aspekt. Ja see ütleb, et oma riigi tingimusteta (!) armastamine on asjade normaalseisund ning vahel on lihtsalt vaja kedagi, kes peaaegu et vägivaldselt (sest Orbani toetajate jaoks on välismaised inimõiguslased oma kriitikas vägivaldsed) viiks meid kättpidi tagasi meie alglätete juurde. Me kipume justkui vahel ära unustama, et oma riiki peab armastama, täpselt nii, nagu lapsed kipuvad unustama, et pühapäeviti tuleb minna vanaema juurde ja talle suud anda. Me tegeleme näilisustega, pseudonähtustega, me hakkame isegi oma riiki kritiseerima, temas kahtlema, me ei ole kindlad, kas meie riik käitub ikkagi kõigis asjades kõige mõistlikumalt, ja järelikult hakkab tuhmuma ka meie kodumaa-armastus ning riigitruudus. Kuid lõpp sellisele sogasele asjale nagu oma riigi kritiseerimine, ütleb antud pealtnäha süütu repliik. Me peame oma riiki armastama ja kes kritiseerib, see ei armasta. Ning kui selleks, et asjade normaalolukord (st tingimusteta ja küsimusteta armastus) taastada, on vaja üht korralikku välist ähvardust, siis miks mitte.

Ja selline ideoloogiline seisukoht on, olgem ausad, kas äärmiselt naiivne rahvusromantiline õhkamine, või vägivaldne ähvardus, mis ütleb lühidalt sõnastatuna: Kes streigib oma peaministri vastu, streigib ka oma riigi vastu. Kes streigib oma riigi vastu, ei armasta oma riiki. Kes ei armasta oma riiki, on hälbinud õigelt teelt ning vajab hukkamõistu ja õigele teele tagasijuhatamist.

Kuidas ma peaksin ennast nüüd tundma?

  • http://twitter.com/oHpuu Ott Heinapuu

    torkas silma, et Ungari kunstnikud “ei sõdi isegi väite vastu, et väikeriigi jaoks on rahvuskultuuri säilitamine oluline”.

    see tuletas meelde Helsingi ylikooli soome-ugri keelte professori Janne Saarikivi tähelepanekut, et need lätlased, kes vastustasid vene keelele riigikeele staatuse andmist läti keele ohustatusega, teavad ilmselt vähe ohustatud keeltest.
    ohustatud keele näideteks selles kontekstis sobivad koltasaami ja inarisaami keel kumbki 300 kõnelejaga, mille päästmiseks on lasteaedades kasutatud keelepesa või keelekymbluse systeemi, nii et räägitakse lastega ainult nende vanavanemate või vanavanavanemate emakeeles. või siis liivi keel, mida kasutatakse praktiliselt põhiliselt tosina või paari tosina laulu laulmiseks. põhjasaami keel oma mitmekymne tuhande kõneleja, viis korda nädalas ilmuva ajalehe, pea päev otsa kestva raadioprogrammi ja igaõhtuse teleuudistesaatega on nende kõrval ysna heas seisus.

    Ungari keelel on 14–15 miljonit kõnelejat. põhjasaamikeelne Vikipeedia kirjutab, et kõnelejate arvult on ungari keel maailma suuruselt 66. keel. (ma ei tea, kust see hinnang pärineb ja kas on aluseks võetud, et maailmas on ~2000, ~5000, ~10 000 või ~12 000 keelt. keelte koguarvu kohta maailmas on võimalik leida kõiki neid numbreid.)

    ja ma saan aru, et ungari keeles on võimalik pea mis tahes eriala ylikooli taseme teaduslikku kirjandust ohtras valikus lugeda. palju selliseid asju, mida meie siin Eestis loeme inglise keeles, on ungari keelde ära tõlgitud.

    et selliseid “väikeriik” või “ohustatud keel” väiteid võiks võtta pisikeste reservatsioonidega. eks hiina keel võib inglise keelt ka “ohustada” — näiteks tõrjudes selle esimese võõrkeele kohalt mõne riigi põhikoolides. 

    kui keegi tunneb muret eesti või ungari keele olemasolu pärast, võiks ta minu meelest pyhendada ka mõned tunnid liivi keele õppimisele. eesti keele oskajale on see lihtne — peaaegu nagu võõrkeel maast leitud. muidugi võiks liivi keelega tutvust teha yldse palju rohkem liivlasi, eestlasi ja lätlasi kui praegu.

  • Mats Volberg


    Ei, me peame uskuma siiski parimat. Pidagem seda vaid Randjärve teadmatuseks ning naiivsuseks (et mitte öelda ignorantsuseks).”

    Jah. Siin esitatud analüüs selle staatuseuuenduse kohta on kindlasti kordi põhjalikum kui see, mille tegi läbi selle uuenduse autor, enne kui selle postitas.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Ilmselt küll. Kuid arvestades konteksti, pole see kergekäelisus kuigi palju pehmendav asjaolu Riigikogu tänase asespiikri jaoks, kes on olnud seejuures neli aastat Eesti kultuuriminister. Tegemist pole niisama mõtiskleva tavakodanikuga, vaid võimsa signaalmajaka plinkimisega otse võimuerakonna tipust või selle tipu lähedalt ning sellisena tuleb seda ka käsitleda ja analüüsida.  

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=100000359030047 Kristjan Teder

    Võrdlus Orbani ja ühe Põhja-Euroopa väikeriigi peaministri vahel on siiski kohatu, oma poliitiliselt ajaloolt on ta pigem ühe väikeriigi pealinna linnapea, idabloki revolutsiooni harjalt tõusnud staar, kes hiljem kaotas pea. Kui aga arvestada, et Orbani partei võitis viimastel täiesti demokraatlikel parlamendivalimistel 380 kohast 260, siis kui tegemist on kõige sellega, milleks hr Epner teda oma arvamuses tituleerib, siis vajab Ungari küll uut rahvast või vähemalt valgustatud huntat, kes neile miljonitele madjari valijatohmanitele aru pähe taoks. 

  • piretpeiker

    See läheb postituse peamisest teemast tegelikult mööda, aga ütlen vahemärkusena, et mu meelest peaks Ungaris toimuva paremaks mõistmiseks teadma, et sealne ühiskond on äärmiselt lõhestunud, seal käib sisuliselt külm kodusõda. Sellest ka need pidevad valitsuse poolt ja vastu demonstratsioonid – tegemist ei ole mitte ühe rahvaga vaid kahe vaenuliku leeriga. Seetõttu peaks nende nn. parempoolsete ja nn. vasakpoolsete leerist tulevaid avaldusi võtma väga allikakriitiliselt, samuti arvestades, et sealne avaliku arutelu retooriline norm on tunduvalt agressiivsem ja hüperboolsem kui näiteks Eestis oleks vastuvõetav. Ungari lõhestumise kohta on väga hea Emilia Paloneni artikkel: http://www.transform-network.net/en/categories/article.html?tx_ttnews%5Btt_news%5D=382&cHash=8732d85b84428b188d314f4c25ca1e91 See on küll praeguste sündmuste mõttes aegunud, kuid avab hästi tagamaid. Ungari press ei ole vähem lõhestunud kui ülejäänud Ungari, mulle tundub hästi informeeritud ja tasakaalustatud infoallikana Budapost: A Hungarian Press Review, mida juhib BBC korrespondent Nick Thorpe: http://budapost.eu
     

  • http://www.facebook.com/people/Harri-Taliga/100001095498824 Harri Taliga

    Võrdusmärgi asetamine oma riigi/kodumaa armastamise ja peaministri toetamise vahele on täiesti kohatu ühes vähegi demokraatlikus ja euroopalikus riigis, kus peaminister ei saa kuidagi pretendeerida tõemonopolile ning peab alati meeles pidama, et see ametipost on vaid ajutine.
    Pole kuigi keeruline tuua näiteid sellest, kus peamnistri (valitseva võimu) vastu minek tähendab mitte üksnes palju suuremat kodumaa armastust kui talle toetuse avaldamine, rääkimata eneseületamisest või koguni elu kaalule panemisest 

  • Aivo Vaske

    Ma pole suurem asi Ungari asjatundja ja ei tea, kellel seal õigus on, aga olen aru saanud, et seal on ka Jobbiku nimeline seltskond, mis on oluliselt  rahvusradikaalsem ja kelle populaarsus ka pigem kasvab. Eks Fidesz peab seal  kuidagi laveerima ja ka rahvuslikumat seltskonda ja selle muresid teenindama. Kas ja kui palju on üle piiri mindud, ei oska hinnata. 

    Mis puudutab seda, mida autor nüüd tundma peaks, siis kommentaariks ehk niipalju, et ega tundeid eriti juhtida ei saa. Tunded saab ratsionaalseks mõelda, aga mitte vastupidi. Küll võiks proovida mõista ka teist poolt. Kipub olema nii, et  inimesed tunnetavad rahvuse tähtsust ja autoriteedile allumise vajalikkust erinevalt. Mida liberaalsem isik (USA mõistes), seda vähem ta konservatiive ja eriti rahvuskonservatiive neis teemades mõistab. Mida Jänes mõtles, ma ei tea.

    Näidiseks on siin üks teise Ungari leeri tundeid iseloomustav lehelugu, mis osadele inimestele igati mõistlik ja teistele ilmselt haige jutuna tundub. http://www.dailymail.co.uk/debate/article-2127652/The-new-imperialism-How-Brussels-bullies-Budapest-conforming-European-values.html?ito=feeds-newsxml

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=504684060 Marek Kallin

    Äkki oleks Memokraadil aeg saata mõni Orbani valitsusse ilmselgelt positiivselt suhtuv tegelane sinna objektiivset ülevaadet tegema, nagu äärmusvasakpoolne Jüristo tegi Occupy-liikumisest? :)

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Kui mina olen äärmusvasakpoolne, siis ilmselgelt pole sa radikaale näinudki. Kui üldse midagi, siis olen ma pigem šampanjasotsialist ;)

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Randjärv Budapesti blogima? Mõttel on jumet! 

  • alanrein

    Mulle tundub, et proua ex-kultuuriministri imetlusavaldus oli siiras ja see käis meedia poolt ilmselt pinnapealselt edasi antud sajatuhandelise toetusavalduse kohta. Kultuuriministri ja poliitikuna on ta jätnud kohati, ütleks, et lihtsameelse mulje, seega ma ei eeldaks, et ta tegi oma avalduse täie teadmise juures, et millele ta _tegelikult_ poolehoidu avaldab. Tõsi, selle informeerimatuse põhjal on saanud konstrueerida sisuka blogipostituse aga Lotmani parafraseerides – vääritimõistmine on üks kreatiivsuse aluseid.

    Siit viskaks ka kivi meie meedia kapsaaeda, kes lugejate jahtimisest tingitud kollastumises analüütilisi või tagasivaatavaid välispoliitilisi ülevaateid ei avalda, kuna need kipuvad olevat pikavõitu ning enamuse jaoks igavad. Ega keegi eriti ei tea, mis oli Balkani konflikti tagamaa või miks Iisraeli-Palestiina konflikt on nii lootusetu nagu ta on. Mikimausistumine Eesti moodi. Seega, pole midagi imestada, et üks reapoliitik on konkreetse riigi kontekstist halvasti informeeritud.

    Arutelu ahelas õpetajate streik -> streik kui riigile/peaministrile toetuse/ vastuseisu avaldamine -> hariduse struktuursed probleemid -> aga kes on olnud valitsuses viimastel aastatel, on üsna ebaproduktiivne loogika, mida valdavalt kasutatakse poliitilises retoorikas. Selle emotsionaalselt laetud argumentatsiooniahela lahtiharutamine nõuab pikka ekskurssi ajalukku ja otsuste või otsustamatuse lahtiselgitamist. Ja see on olnud komplitseeritud teema nii võimulolijatele kui opositsioonile. Tavaliselt aitab patiseisust välja mingi kolmas jõud, milleks üldjuhul on erainitsiatiiv.

    Mina saan Randjärve unistusest aru. Eriti kui ajad on kehvad ja segadust palju on toetusest oma identiteedi või eestvedaja suunal üksjagu kasu. Nii moraali üleval hoidmiseks kui tegelike august välja toovate tegude ärategemiseks. Pimesi või informeerimatu poolehoid ei meeldi kellelegi. Samas pole põhjust iga sellise poolehoiumõtte peale hakata käsi vehkides hüsteeriliselt karjuma: “Natsism!, Paremäärmuslus!”

    Tegelik probleem on ju selles, et mis on väljapääs olukorras kus võim ja erakonnad on ennast diskrediteerinud. Ühine eesmärk või eestvedaja puudub või see on pehmelt öeldes hägune. See avaldub näiteks ülisuures “ei oma seisukohta” osakaalus viimastel arvamusküsitlustel. Hoolid küll oma riigist aga mitte sellest oma riigist. Tahaksid kedagi toetada aga pole nagu eriti kedagi toetada. Väljapääs on ju olemas – tuleb ise midagi ja üheskoos teha. Opositsioonilisest elitismist välja murda. Ilma erakondliku või kildkondliku sildistuseta. Ja kui keegi tähele pole pannud, siis erinevalt Ungarist või Venemaast, mingeid takistusi selleks ei ole. Kui oled piisavalt nutikas projektikirjutaja, siis maksab seesama riik Sinu ponnistused isegi kinni.

  • Merle Pajula

    Täpsustus (teisest küljest teemast mööda): riigikogu liige pole ametnik, minister pole ametnik, president pole ametnik ja Laine Randjärv pole ametnik. Ametnikud viivad ellu valimistel valitsemiseks mandaadi saanud poliitilise jõu otsuseid. Põhimõtteliselt peaks ametnik suutma oma poliitilised eelistused tööle tulles ministeeriumi ukse taha jätta. Tema asi on teenida ühiskonda, rahvast, mitte üht konkreetset ilmavaadet.
    Saagu mõistelisest selgusest veenva argumentatsiooni nurgakivi!

  • Aivo Vaske

    Ma natuke kommenteeriks seda juttu, et see “ei oma seisukohta” (mis erakonda valida) on kuidagi ülisuur ja iseloomustab oma riigist mittehoolimist. Inimesed ei tea poodi minneski tihti, mida nad osta plaanivad, saati siis veel nii keerulist asja ja valimiste vahel, kus see küsimus on kodaniku jaoks suht teisejärguline, sest kedagi reaalselt valima ei pea. 

    Kui natuke ajalugu (alates 2007) vaadata, siis on näha, et valimiste vahelisel ajal on see number olnud stabiilselt üle 30% ja valimiste ajaks on kukkunud 20% peale. Igatahes tundu siin olevat mingit erakordsust ja revolutsioonilist situatsiooni. http://www.emor.ee/erakondade-toetus/

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=504684060 Marek Kallin

    Randjärv on igav, pidasin silmas pigem Andres Laiapead kui ühte huvitavamat parempoolset-konservatiivset mõtlejat Eesti blogosfääris.
    Aga Tarmole täitsa sõbralikult, et sa oled ise meedias nende vihjamisi natsisildistamistega (Aaviksoo ntx.) vehkinud küll, ei tee sellega võrreldes üks otsekoheselt öeldud äärmusvasakpoolse tiitel sulle sugugi liiga. Pealegi Eesti poliitilises sfääris sa sinna pigem ka kuulud. Siinsed Mikseri tüüpi salongisotsialistid küll kuidagimoodi kapitalismi asendamisest ei kipu rääkima :)

  • alanrein

    Märtsi 37 % on siiski üsna märkimisväärne tulemus arvestadest, et põhi on ca 23 ja 31 pole ebatavaline.

  • http://twitter.com/tellakvere TELLAKVERE

    aitäh Eero, et (Ungarist) kirjutad

    ps. arvan siiki et FB postitused on privaatsed nagu email, teiste postitusi ei ole mõistlik vajalik avalikus ruumisedasi  jagada või vahendada. kehtib nii ajalehtede kui ka blogide kohta.

  • http://twitter.com/tellakvere TELLAKVERE

    või pyhendada need tunnid siiski eesti k. õppimisele? enamus vaevalt et oma emakeeltki keskmisest kõrgemal tasemel oskab. 

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Selle väitega ei saa konteksti vaadates küll nõus olla. Parlamendi asespiikeri ja tuntud poliitiku FB juga, mis on avalikkusele avatud (õigemini oli seda), ei ole küll mingis mõttes sama privaatne nagu e-mail.

    Tegemist ei ole erakirjavahetusega, vaid avatud meediumiga ning isegi kui mõne inimese puhul, kes pole avaliku elu tegelane, võib FB seina avaldamine olla probleemne, siis antud juhtumi puhul mitte kuidagi. 

  • http://www.facebook.com/nurmis Kristo Nurmis

    Lause teine pool, ehk vaenlasekuju vajadus selleks “et hakata armastama seda, mis on igioma” kõlab samuti huvitavalt. S.t et riiklus ühtsustatakse soome-ugri ürgajalooga.

    Randjärve primordiaalsed arusaamad rahvuslusest, autoritaarsest heast rahvaisast ja massi-esteetikast pole muud, kui lihtsama eestlase rahvuslik alateadvus, mis on võrsunud populaarse Eesti ajaloomõtte (Meri, Vahtred) ning moodsate laulupidude ja laulva revolutsiooni supis. Meenutame, et nende fooniks oli brežnevlik venestamiskampaania ja massimigratsioon, mis tingis Eesti rahvusluse fookuse eestlaste eluruumi igipõlisusele ja ainuõigusele oma maale.

    Osade Eesti liberaalide kaldumine konservatismi ja valitseva “ajavaimu” peavoolu dogmadesse, sai minu jaoks palju selgemaks kunagi seda Mikk Salu artiklit lugedes: http://www.epl.ee/news/arvamus/kaks-argumenti-samasooliste-abielu-vastu.d?id=51280678 (Märksõnad: moraalne intuitivism ja orgaaniline kord. Ehk teisisõnu: kõhutunne ja konformism, neoliberaalse lisandiga: whatever sells).

    Kas see ei seleta mõneti ka pealtnäha paradoksi, et mitmete vanemate Eesti liberaalide karjäär algas komparteis? Reformierakonna peavoolu põhiloosung on alati olnud ‘edu’, mitte niivõrd ‘vabadus’ või meritokraatlik sotsiaalne mobiilsus (viimase puhul vrd Ligi reaktsioon Hanssoni saamisel EP presidendiks).

  • Aivo Vaske