Lumehani

Daniel Vaarik May 22, 2012 | 7

Paul Galico kirjutas kunagi sentimentaalse jutustuse vigastatud lumehanest, kelle üks mees Inglismaa rannikult leidis ja terveks ravis. Mõni aeg hiljem algas teine maailmasõda ning 400 tuhat liitlasvägede sõdurit jäi Dunkerque’is piiramisrõngasse. Nagu paljud teised, läks ka jutustuse peategelane liitlasvägedele appi inimesi evakueerima. Ta seadis korda oma väikese paadi, lükkas püsti purje ning läks sõduritele appi. Siinkohal muutub Galico lookene aga eriliseks, sest minu arvates suudab ta luua võimsa kujundi.

Sel hetkel kui paat kaldast eemalduma hakkas, kostus tiibade kahinat ning midagi lendas paadist mööda. Kuuvalguses oli näha valgeid tiibu, hane iseloomulikku ettepoole sirutatud kaela. Paat lahkus Dunkerque’i suunas, lumehani tegemas aegalseid ja majesteetlikke ringe selle kohal, kuni mõlemad kadusid pimedusse.

See kirjanduslik moment tuli mulle meelde hiljuti Päästeameti konverentsil esinedes ja kuna mul polnud aega üksikasjade üle vaatamiseks, siis rääkisin seal küll luigest, kuid mõte jääb samaks. Kujutluspilt lumehanest on väga inspireeriv. Ma tunnistan, et ma olen sellistele hetkedele mõeldes valmis tegema asju, mis pole mulle kasulikud, asju, mis pole efektiivsed ning isegi esmapilgul ratsionaalsed mitte. Kuid need kujundid sunnivad inimesi tegudele ning annavad jõudu.

Ma vaatasin päästeametnikke saalis ning hetk oli vaikne. Korraga ma sain aru, kui palju on meie ümber inimesi, kes teevad asju nii öelda lumehane pärast. Nende hetkede pärast, mil sa ei mõtle, milleks see mulle isiklikult kasulik on, vaid teed seda lihtsalt selle pärast, et see tegevus on eriline ning tundub õige. Siin meenub ühe teise raamatu lõpp. Neil Straussi Emergency on sisuliselt mehe päevik, kes soovib terrorihirmus elavast USA-st jalga lasta, kuid leiab ennast lõpuks päästetöötajana inimesi päästes ning tunneb lõpuks, et ta ei pea kuhugi põgenema.

Ma usun, et kujundliku lumehane nimel töötavad Eestis täna ka paljud õpetajad, arstid ja politseinikud. Ma usun, et ühtegi vabatahtlikku päästekomandot ei tehta Eestisse sellepärast, et siseminister käskis või siis sellepärast, et päästevõrgu efektiivsus kui eesmärk suunab inimesi vabatahtlikuks. No kujutage seda tõsise näoga ette.

Reaalsus on see, et meie ümber on inimesi, kellel on mingisugune teine mõte, midagi muud, kui esmajoones palgapäeva ootus ning nad ei tee oma tööd sellepärast, et neid pole lihtsalt mingi mesise poti juurde lastud. Probleem on muidugi see, et kui see kõrgem mõte tasku kaob, siis ei näe neist paljud enam põhjust oma tööd edasi teha. Kõige hullem on nendega, kes ei saa ka lahkuda, kuna kuhugi pole minna ning nii nad kibestuvadki.

See kõik toob mind Silver Meikari juurde, keda erakondlikud netikommentaatorid üritavad täna näidata halvas valguses, sest ta väitis, et on erakonna kassasse annetanud raha, mille päritolu ta ei teadnud. Mõned Reformierakondlased proovivad osutada sellele, et põhjuseks on see, et Silver pole saanud häid ametikohti. Nägemata küll parimalgi tahtmisel, mida Meikar nende niinimetatud ametikohtadega kaotanud on, ei välistaks ma hoopis võimalust, et broilerite kõrbehaisust väsinud Silver tegi oma avalduse lumehane pärast.