Lumehani

Paul Galico kirjutas kunagi sentimentaalse jutustuse vigastatud lumehanest, kelle üks mees Inglismaa rannikult leidis ja terveks ravis. Mõni aeg hiljem algas teine maailmasõda ning 400 tuhat liitlasvägede sõdurit jäi Dunkerque’is piiramisrõngasse. Nagu paljud teised, läks ka jutustuse peategelane liitlasvägedele appi inimesi evakueerima. Ta seadis korda oma väikese paadi, lükkas püsti purje ning läks sõduritele appi. Siinkohal suudab Galico lookene luua võimsa kujundi:

Sel hetkel kui paat kaldast eemalduma hakkas, kostus tiibade kahinat ning midagi lendas paadist mööda. Kuuvalguses oli näha valgeid tiibu, hane iseloomulikku ettepoole sirutatud kaela. Paat lahkus Dunkerque’i suunas, lumehani tegemas aeglaseid ringe selle kohal, kuni mõlemad kadusid pimedusse.

See kirjanduslik moment tuli mulle meelde hiljuti Päästeameti konverentsil esinedes ja kuna mul polnud aega üksikasjade üle vaatamiseks, siis rääkisin seal küll luigest, kuid mõte jääb samaks. Kujutluspilt lumehanest on väga inspireeriv. Ehk oleme selliste piltide mõjul valmis tegema asju, mis pole meile isiklikult kasulikud, asju, mis pole efektiivsed ning isegi esmapilgul ratsionaalsed mitte?

Saalis oli vaikne. Mõistsin, kui palju on meie ümber inimesi, kes teevad asju nii öelda lumehane pärast. Nende hetkede pärast, mil sa ei mõtle, milleks see mulle isiklikult kasulik on, vaid teed seda lihtsalt selle pärast, et see tegevus on eriline ning tundub õige. Siin meenub ühe teise raamatu lõpp. Neil Straussi Emergency on sisuliselt mehe päevik, kes soovib terrorihirmus elavast USA-st jalga lasta, kuid leiab ennast lõpuks päästetöötajana inimesi päästes ning tunneb lõpuks, et ta ei pea kuhugi põgenema.

Ma usun, et kujundliku lumehane nimel töötavad Eestis täna ka paljud õpetajad, arstid ja politseinikud. Ma usun, et ühtegi vabatahtlikku päästekomandot ei tehta Eestisse sellepärast, et siseminister käskis või siis sellepärast, et päästevõrgu efektiivsus kui eesmärk suunab inimesi vabatahtlikuks. No kujutage seda tõsise näoga ette.

Meie ümber on inimesi, kellel on mingisugune teine mõte, midagi muud, kui esmajoones palgapäeva ootus, nad ei tee oma tööd sellepärast, et neid pole lihtsalt mesise poti juurde lastud.

See kõik toob mind Silver Meikari juurde, keda erakondlikud netikommentaatorid üritavad täna näidata halvas valguses, sest ta väitis, et on erakonna kassasse annetanud raha, mille päritolu ta ei teadnud. Mõned Reformierakondlased proovivad osutada sellele, et põhjuseks on see, et Silver pole saanud häid ametikohti. Nägemata küll parimalgi tahtmisel, mida Meikar nende niinimetatud ametikohtadega kaotanud on, ei välistaks ma hoopis võimalust, et broilerite kõrbehaisust väsinud Silver tegi oma avalduse lumehane pärast.