Sõim

Räägitakse, et Inglismaa kuningas Edward I karjus kord ühe kirikutegelase surnuks. Vaadates Eesti avalikke tekste, tundub mulle vahel, et surnuks sõimata üritatakse ka meil. Vastavat statistikat mul pole, kuid ma julgen väita, et Eestis sõimatakse väga palju. Sõim netikommentaarides. Sõim töökohal. Poliitikud sõimavad. Peaminister sõimab. Rahandusminister sõimab. Pulbitsev viha on nii suur, et kui selle energia rakendada millegi  kasuliku heaks võiks öösiti valgustada kõik Tallinna tänavad või ehitada üles pool tuleviku Eestit.

Mis toimub inimese peas, kes enne avalikku esinemist väitlusloogika korrastamise asemel loob nimekirja solvavatest märkustest ja siltidest, millega rünnata oponenti?  Mis toimus Andrus Ansipi peas, kui ta nimetas netikogukonda seemnesööjateks? Mida arvab Jürgen Ligi, kui ta saatis kaks aastat tagasi öise ähvardavas toonis e-kirja ERR-ile või nimetas hiljuti  noort erakonnakaaslase kriitikat riiklikuks kuriteoks? Kõik on vaenlase poolele üle läinud? Kõik tahavad neile halba?

Või võtame Rein Langi ning tema “lumpenproletariaadi”. Vahel öeldakse selle kohta “reljeefne väljendusviis”, kuid see ei muuda asja kuidagi positiivsemaks, reljeefsus lihtsalt peidab piinliku tegelikkuse ühe segasevõitu kujundi taha. Reljeef, mis on iroonilisel kombel nüri ja porine nagu kirsasaapa konts. Ning siis kui tuleb meelde, et nimetatud poliitikud saavad maksumaksjalt palka ning on seatud kaitsma kõigi kodanike huvisid, hakkab üpris kurb.

Mida üritatakse saavutada? Paremat maine? Mõistmist? Professionaalsel tasandil võin kinnitada, et sõim ei sünnita mõistmist. Enamasti ta sünnitab lihtsalt veel sõimu. Sõimamiskultuur sünnib läbi praktika ning sureb läbi praktika. Tahame seda või ei taha, nii netikommentaatorid kui ka tipp-arvamusliidrid tõmbavad vaikselt, kuid järjepidevalt käima reaktsioonide ahelat, mille tulemuseks on kaugenemine ideede vabast vahetamisest, mis peaks olema teadmistepõhise riigi üks tunnuseid.

Gustav Naanile omistatud tsitaat “ori ei taha saada vabaks, ta tahab saada orjapidajaks” võtab hästi kokku võimaliku põlvkondliku traagika, sest kas nõukogude ajal välja kujunenud inimene oskab luua vaba ühiskonda? Kas enda vabaduste ja teiste vabaduste tunnetamise närvirakukesed on temas üldse välja kujunenud? Kas neid saab osta, siirdada, hankida?

Ma ei taha öelda, et reformierakondlased on ainsad sõimajad, Villu Reiljan, Edgar Savisaar, Juhan Parts ning mitmed teised  ei ole sugugi kehvemad. Euroopaliku kogemusega reformierakondlane Rait Maruste on öelnud, et teda pole kuskil nii palju sõimatud, kui parlamendis, ka sellest võib välja lugeda, et sõimajaid on mitmest leerist, kuid taas ja taas tõuseb esile Reformierakonna pärisprobleem – tahtes olla moodne ja turumajanduslik erakond, lubab see seltskond meile midagi muud kui  kolkafundamentalismi. Ning siis täiesti erilisel ja vaatemängulisel kombel kukub lubadus ägeda karjumise saatel kokku.

Katusel sõimlev Andres Mähar oli paljude jaoks Ühtse Eesti suurkogu tipphetk, kuid paljudel jäi märkamata, et see suurepärane tiraad oli eneseirooniline ning impotentne, alles selle lõpuosas öeldud, “Käi perse ka sina ise, Andres Mähar,” vabastas. Tüüpiline “kellele lüüakse hingekella – seda lüüakse sulle endale” konstruktsioon.

Vaadates mõnede poliitikute käekirja sotsiaalmeedias, on tunda, et nad on harjutanud ka anonüümsetes kommentaariumides. Kommentaariumides, mida ma loodan, et paranev Mart Laar ei loe.

Töötades konsultandina olen õppinud kahte olulist asja sõimamise kohta. Esimene. Stressi ja kriisidega tegelevad inimesed teavad, et ärritunud isik on võimeline sõimama järjest umbes 90 sekundit. Selle järel saavad tal otsa kas mõtted või õhk, või siis mõlemad. Rumal on sellesse 90 sekundi saluuti kuidagi sekkuda, sellele tasemele laskuda, sest see lihtsalt eskaleerib olukorda ning pealegi ei pruugi te ise olla piisavalt hea sõimaja, et sellel tasemel võita.

Teine. Üks tuntud psühholoog ütles mulle kunagi, et tema arvates on vihastamisel ja sõimamisel ainult kaks võimalikku põhjust. Hirm või ebakindlus. Mis tegelikult mõlemad taanduvadki hirmule. Kuigi teadus pakub ilmselt suuremat hulka põhjendusi, olen ma ise mõelnud, et see on vist tõesti laias laastus tõsi.

Vahel on raske uskuda, et mõnda sõimajat juhib tegelikult lihtsalt ebakindlus, ohutunne oma positsiooni kaotamise või mingi rumala olukorra ees, sest tal näib ju kõik nagu olemas olevat, kuid mida vähem tal on eneseirooniat, mida rohkem ta on ennast  suureks ja kõikvõimsaks mõelnud, seda lihtsam on seda kujutluspilti purustada. Ega ilmaasjata ei ütle inglased, et miski, mis tunneb ennast torgatuna, pidi eelnevalt olema mull.

  • http://www.facebook.com/people/Tiia-Kõnnussaar/100000601758926 Tiia Kõnnussaar

    Hea tähelepanek. Lisaksin, et sõimaja võib antud kontekstis olla ka võimust pimestatud, reaalsusega kontakti kaotanud ja siiralt uskuda, et tema teabki lõplikku tõde. Ehk siis kaaskodanike kriitika tundub mõttetu ajaraiskamisena, sest “nad ei tea sellest asjast midagi” ja nad tuleb paika panna. Olen seda nähtust jälginud pikemat aega ER jutusaadetes, kus mõned võimukoalitsiooni juhtpoliitikud on tuntava ärritusega esinenud ja vahel on tekkinud  tahtmine raadio lihtsalt kinni panna.
    Kahjuks on netikommentaatorite stiil nakkav ja on hea, et viimase aja sündmused on sundinud seda teemat jutuks võtma. 

  • Karli

    Põlvkondliku traagika kohta paralleel teadusest (kus uue paradigma “maksvuselepääs”  on lihtsalt enamuse kriitikute kokkulepe): 

    ei Charles Darwini evolutsiooniteooria ega Albert Einsteini erirelatiivsusteooria leidnud enne üldlevinud tunnustust, kui kaasaegsete normimäärajate põlvkond ära kadus. Midagi ei ole teha, (keskealiste) inimvõimetel on piirid. 

  • Spordiott

    Minu arust on sõimust kui üksikisiku
    kõnemaneerist tahes või tahtmata välja kujunemas ühiskondlik arutelumaneer.
    Ainult et sedalaadi vestluses kaob arutatava teema sisukus ja järgi jääb
    puhtakujuline pealiskaudsus, halvemal juhul demagoogia. Talis Bachmann nimetab
    seda oma Valetamismärkide raamatus peenelt noppetehnikaks – “sobivalt valitud
    õigete faktide ja tõsiasjade esitamine koos manipuleerijale ebasoodsate asjade
    vältimise või varjamisega.” Nagu Bachmann ise ütleb, siis “nii on võimalik ka
    piiblilausetest koostada kurjust ülistav tekst.”

    Sellest vaatevinklist võiks analüüsida kasvõi
    meie Presidendi ja Krugmani Twitteri-väitlust, ning otsida teid, kuidas
    sedalaadi showsid tulevikus sisukaks tuunida. Täna on diskussioon suhteliselt
    pinnapealne ja mõlemal suurmehel on nii iseenda kui ka partneri vaatevinklist
    ühteaegu nii õigus kui ka mitte. Sõltub ju seisukoht sellest, kus paiknes
    vahetult enne seda kellegi istekoht;)
    Mul tuleb siin meelde aastaid tagasi oma
    ülikoolis kuuldud Briti ja Ameerika teadlase väitlus teemal, kas teaduse
    kasutajakesksemaks tegemise katsed on kahjustanud selle väärtust? Sellele
    küsimusele ei ole olemas puhtakujulist jah/ei vastust. Maailm on selles mõttes
    halli värvi. Kuulajate poolehoid väite poolt või vast sõltub just väitluse
    detailidest, asjakohastest näidetest, ja mis Brittide puhul eriti lahe, siis
    peenetundelisest huumorist, millega oma suurepäraseid väiteid vürtsitatakse.

    Ott Pärna 

  • http://twitter.com/tanelainla Tanel Ainla

    Nja. Kõrvalepõikena mainiksin, et mulle meeldib oma ettekannetes ja kirjades tihti kasutada ülevoolavat sarkasmi, mis õrnema hingega osapooltele tundub sõimu või mõnitusena. Puhtalt neutraalne ja analüütiline sõnum ei jõu auditooriumini pooltki nii hästi, kui terv sarkasm. Siinkohal arvaks, et ajakirjandus ja meedia on viinud lati sellele tasemele, et ilma sõimu ja labasusteta sinu sõnum mürast enam ei eristu.

    Lihtsalt üks mõttekäik, mis loomulikult ei õigusta rahvaesindajate käitumist…

  • Mele P.

    Teema on aktuaalne ja olulisem, kui ehk esmapilgul paistabki. Toon omalt poolt ka ühe näite, mis tuletas mulle taas meelde üht (lisa)põhjust, miks mõnda aega tagasi ajakirjanikutööst loobusin.

    Kirjutasin siiasamma Memokraati hiljuti ühe loo. Kommentaariumis tekkis elav, kohati teravustega flirtiv, ent üldiselt teemassepuutuv ja edasiviiv arutelu. Järsku sattusin aga Facebookis peale tagaselja peksule: paar inimest, kellele ei meeldinud mõni (või isegi üks) mu loo väide, otsustasid sõimata sõnumitoojat. Selline klassikaline Delfi kommentaatorite keiss, eksole: teemast ei räägi, aga autori tõmbame ribadeks, väljamõeldud lugudega tema või tema sugulaste haridusest, poliitilisest meelsusest jne. Aga mis eriti “tore”: kolm oma täisnimede all sõimlejat olid kõik endised või praegused ajakirjanikud! Daniel, kellele see samuti silma hakkas, lohutas: see on ju ilmselgelt purjus inimeste jutt, vaata sissekannete hilist kellaaega…

    Küsisin siis esisõimajalt, teretuttavalt, kelle FB-küljel see pillerkaar käis, erachatis: mis juhtus? Kui sa ei nõustu mõne mu väitega, ehk arutleme siis neil teemadel? Arutasime veidi ja selgus, et oleme paljuski sama meelt, ainult üks mu toodud näide (et sooneutraalse lasteaia artikkel oli kallutatud), ei meeldinud talle, “viskas s..a ventikasse” ja kukkus sõimama. Edasises rahulikus arutelus teatas see TÜ ajakirjandusharidusega tihti oma nime ja näo all Postimehes kirjutanud noor inimene mulle: Mele, kas sa siis tõesti aru ei saa, et see on normaalne, et kui argumentide kohta midagi öelda ei ole, siis tuleb minna isiklikuks ja püüda näidata vastast naeruväärsena, ükskõik milliste vahenditega. Eestis käib asi ammu nii ja see ongi normaalne.

    No comments.

  • http://twitter.com/oHpuu Ott Heinapuu

    tundub, et maailmaparandamise ja kodanikuhariduse mõttes võiks ajakirjandustudengitele ja praktiseerivatele ajakirjanikele õpetada loogikat. pean silmas klassikalist loogikat, sealhulgas õpetust loogikavigadest, mille hulka kuulub ka argumentum ad hominem. 
    ajakirjanik puutub allikatega suheldes igapäevaselt kahtlemata paljude eri tyypi loogika- ja arutlusvigadega kokku, nii et võiks olla oluline oskus neid käigu pealt ära tunda. nii saaks ehk ära hoida hulga vigaste väidete tiražeerimise meedias ja nende veel laiema leviku.
    kui avastaksin, et argumentum ad hominem ei ole ajakirjaniku jaoks mitte viletsa töö märk, vaid rutiinne töömeetod, siis ma suhtuks selle ajakirjaniku töösse edaspidi teravdatud allikakriitikaga, seades mõttes igaks juhuks kahtluse alla tema formuleeritud faktiväiteid, kus võib see loogikaviga sisalduda.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Sellega seoses meenub kohe üks netiklassikaks saanud artikkel vaidlemise erinevate tasemete kohta: http://www.paulgraham.com/disagree.html

    Seda praegu üle vaadates tundus huvitav muuhulgas ka president Ilvese läinudnädalased säutsud Grahami skaalale paigutada ;)

  • Paavo

    “Gustav Naanile omistatud tsitaat “ori ei taha saada vabaks, ta tahab
    saada orjapidajaks” võtab hästi kokku võimaliku põlvkondliku traagika,
    sest kas nõukogude ajal välja kujunenud inimene oskab luua vaba
    ühiskonda? Kas enda vabaduste ja teiste vabaduste tunnetamise
    närvirakukesed on temas üldse välja kujunenud? Kas neid saab osta,
    siirdada, hankida?”

    See ei ole omistatud, vaid on otseselt Naani 5. veebruaril 1993 Päevalehes lk 2 ilmunud artikli pealkiri. Sama lause kordub artikli sees.

    Üldiselt on kurb näha, et infarkti järgselt mentaalselt alla käinud (Kaplinski spekulatsioon) ja kõike tema ainuõige maailmapildi raamidest väljapoole sirutuvat sõimama langenud Naanil on tänapäeval veel kandepinda. Naan ise oma vankumatus usus iseseisva Eesti võimatusesse oli kõige ehedam orjahing; palju ehedam kui need, keda ta sõimas. Vt Ohmann, Valdur. Gustav Naani kaebekiri EKP Keskkomiteele. – Tuna, 2005, 3, 96-102.

  • Spordiott

    Demokraatlikus riigis on väärtuste kasvamise läbi toimuv eneseregulatsioon vist ainuke, kuid jube pikaldane tee viisakama suhtumise (kus väideldakse seisukohtade mitte isikute tasandil) ja koostegutsemise suunas. Minu arust üks paremini isereguleerunud seltskondi on maasturiomanikud, kes kunagi kõik taluõued ja metsaalused tagurpidi pöörasid. Mingi aeg mehed (ja mõni naine) organiseerusid ja tänaseks on probleem ajalugu. Äkki peaks algatuseks ellu kutsuma (võimalik, et kuskil juba toimuvad) nt kommijate ja sõimlejate suvepäevad, laupäevakud jms, kus siis päeva lõpuks ka miskid tegutsemise “parimad praktikad” kokku lepitakse.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Kuna tsitaat ise on hea, siis võime äkki oletada, et Naan teadis omast käest, millest ta rääkis? :)

  • Paavo

    Selles ma viga näengi, et keskendutakse efektsele, mitte sisulisele ega tõesele. Naani ütlemise aluseks olnud 700-aastane orjaöö ei ole muud kui Carl Robert Jakobsoni poolt päevapoliitilistel põhjustel konstrueeritud rahvusromantiline müüt, millel puudub sügavam ajalooline sisu. Milleks orjaöö, nõukogude taaga ja muude taoliste kujunditega endale ohvripositsiooni võtta ja iseendale kehvust sisendada, samal ajal unustades, et ka Eestil on lausa oma vägivaldse rõhuja ajajärk olnud eesti viikingite näol?

    Kusjuures, ohvrimüütide ohtlikkus ei piirdu vaimse keskkonna mürgitamisega, vaid näiteks Ago Pajur nimetab orjaöö müüti otsesõnu peamiseks põhjuseks, miks Eesti algatas Landeswehr’i sõja (üht episoodi tähistatakse järgmisel nädalal millegipärast võidupühana), mis oli “poliitiliselt kahetsusväärne ja sõjaliselt kahjulik intsident,” vt Pajur, Ago. Landeswehr´i sõja puhkemine: Eesti vaatenurk. – Tuna, 2009, 2, 51-71.

    Ehk näide, kuidas alguses lõi poliitika müüte, aga hiljem hakkasid müüdid juba poliitikat looma. Tulega mängimine.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Siis me räägime erinevatest asjadest. Minu jaoks on samuti 700 orja-aastat konstrueeritud müüt. Sobitasin seda orjanduslikku kujundit hoopis nõukogude aja konteksti.

  • Paavo

    See on sõimu-laadne konstruktsioon, sest nõukogude võimu vaimse taaga kohta pole väljaspool otseselt represseerituid (vt dr Heino Noore tööd) oluliselt andmeid, mis lubaksid püstitada küsimuse ühiskondlikust orjameelsusest. Vastupidi, objektiivsust taotlevate organisatsioonide ja süsteemide nagu Freedom House ja Polity IV järgi on Eesti vabadustelt tipu lähedal. Kas ei või siin pigem esitada teesi, et orjamüüdist vaevatud inimene on pigem avatud ühiskonnas kohati raskustega funktsioneeriv hoopis seetõttu, et näeb iga piirangut orjandusliku pärandina; iga kompromiss ja kohustus on tema jaoks sõltuvus ja “orjus”?

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Sõimulaadne konstruktsioon on natuke palju öeldud, see on kujund ning sel moel kindlasti sildistamine (ja seda teadlikult).

    Aga iseenesest tõesti, objektiivne vabaduse mõõt, ehk siis mingite võimaluste olemasolu ja/või piirangute vähesus ei kajasta kuidagi seda, kuidas inimene oma peas vaba on ning kuidas ta oskab selle kõigega üldse hakkama saada.

  • http://www.facebook.com/oudekki Oudekki Loone

    Ma ei tea, kas see on Naani originaalmõte või mitte (sest sedalaadi ideed olen ma kirjanduses omajagu kohanud), aga väga täpne ja tabav igal juhul. Postkoloniaalsete riikide poliitikat uurides tuleb iseenesest pähe – kõige drastilisem näide on Libeeria verine ajalugu.

    Argumentide tugevust ei ole eriti loogiline hinnata selle alusel, kas nende väljaütleja pooldas Eesti iseseisvust või mitte. Sellest mõttest lähtuvalt, et “riigiehitajad ehitavad riiki oma kogemuste alusel”, kirjutasin ma ühe mõttestiku kunagi siin: http://8mai.wordpress.com/2009/03/20/breznevi-teine-tulemine-21-sajandi-eestis/

  • http://www.facebook.com/kustav.labikaik Kustav Läbikäik

    Ma pole Vaarikuga nõus selles osas, et Eestis sõim kuidagi rohkem levinud oleks kui mujal ja ma pole nõus sellepärast, et mul on kombeks jõlkuda USA internetiväljaannete sabas. Ma leian, et Eesti sõimajatel, kelle hulka loen osaliselt ka ennast, on palju arenguruumi. Selles mõttes aga olen natuke nõus, et sõimamine on omamoodi kultuur, õigemini kunst. Seda on võimalik esteetiliselt nautida, kui seda tehakse hästi.
    Sõimamist võib vaadelda mitmest aspektist.
    ASJAKOHASUSE ASPEKT.
    Kuna sõim on olemas, siis järelikult on ta millekski vajalik. Roppused ei ole alati asendatavad viisaka kõnega, ilma et midagi olulist kaduma läheks. Inimestevaheline dialoog võib olla sõnade kujul, aga võib olla ka näiteks lõuahaakide kujul ja viimane võib, kuigi harvem kui esimene, olla aeg ajalt õige vorm. Viisakus ei ole väärtuslik iseenesest, vaid ainult ja ainult kontekstisiseselt. Ei ole õige panna ühte patta sõimu kommentaarides ja seda, kui ministrid ja president kedagi avalikult sõimavad, sest siin tuleb arvesse võtta
    VÕIMU ASPEKTI.
    Ma toon näite. Kui mind sõimab kõrtsis joodik, siis peab ta arvestama sellega, et ta võib saada nuusutada mu rusikat. Ehk temal on vabadus sõnu mitte valida ja minul on vabadus oma valitud vahenditega juhtida tema tähelepanu sobimatule keelepruugile. Kui mind sõimab turvameeste sõõrist president, siis tema sellega arvestama ei pea. See on õigupoolest demokraatia küsimus – võimalused peavad olema võrdsed. Näiteks sõim presidendi või peaministri poolt riigimeedias ei saa kunagi olla aktsepteeritav, sest mul puudub ligipääs samale v(s)õimupositsioonile. Sõim peaks olema alati ainult võrdsete või selgelt nõrgema poole arsenalis, täpselt samamoodi nagu väike laps võib togida täiskasvanut täiest jõust, aga vastupidine on väga vale. Siit jõuame järgmise võimaliku aspektini:
    SÕIM KUI FRUSTRATSIOONI PIKSEVARRAS.
    Mina eelistan iga kell seda, et kommentaariumis näiteks sõimatakse end tühjaks ja jäetakse naine peksmata või atentaat tegemata.
    Kommentaariumisõim minu arust ise ei näita eestlase kalduvust sõimata, aga midagi (ma ei tea küll täpselt mida) näitab Eestis kommentaaride ebatavaline esiletõstmine nii ajalehtedes, kui ka rääkivas meedias. See on minu meelest tegelikult kommenteerimist ja nendes esinevat sõimu puudutav ebanormaalne hälve Eestis, kui võrrelda meid välismaailmaga. Ja lõpuks, mis puutub mõnede tuntud inimeste madalat kõnepruuki, siis sellest tuleb teha veidi erinevad järeldused kui need, mis tegi Vaarik. See viitab mitte sõimamise traditsioonile, vaid sellele, et meil on demokraatia vigane, mis ei suuda takistada võimu minemist harimatute, matslike, pahatahtlike, despootlike ja agressiivsete inimeste kätte. Viimased aastad on näidanud, et inimeste võimalus määrata kellegi absoluutsesse võimutippu jõudmist on pidevalt vähenenud ja põhimõtteliselt liigub olukord selles suunas, et varsti on sõim üks väiksemaid halbu, mida meie võim kontrollimatult teha võib.

  • http://www.facebook.com/raul.kalev.3 Raul Kalev

    mulle tundub, et sõim saab alguse paljuski kodusest kasvatusest.lugupidamine teise loodu vastu alagab Jumala või Looja tunnistamisest. Sõimata saab teist ja alandada vaid siis, kui ei mõisteta üldse, et meil pole selleks mingit alust ega õigust, sest mitte meie pole teist inimest oma arusaadamades loonud ega kujundanud. Elementaarne austus teiste vastu on omane inimstele, kelle jaoks pole miski püha. Kahjuks ka eestlaste on nii. Näiteks venelaste seas on sellist ruppu netikommenteerimist oluliselt vähem. vähemasti minu hinnangul)

  • Pingback: Feminism ja vihakõne « NAISTE HÄÄL()