Kaks tähelepanekut Andrei Hvostovilt

Neljapäeva õhtul istusime ühe väikse aga seda vaimuerksama seltskonnaga koos ja arutasime muuhulgas laste valimisõigust *, mille realiseeriks nende vanemad.

Tulid jutuks ka kuueteistkümne aastaste noorte eelistused. Küsimus, kas vanemad ikkagi tohiksid nende eest valida erakondasid, kes on noortele endile täiesti vastuvõetamatud (loe: kõik olemaolevad erakonnad).

Neljakümnendates eluaastates olevad mehed – see meie seltskond, tundis sügavat muret. Märgati peretüli ohtu, ent veelgi enam ebaõiglust noorte suhtes. Jah, tõesti. Üks tuttav õpetaja küsis kunagi minu palvel ühiskonnaõpetuse tunnis kaheksandalt klassilt, et kuidas nad suhtuvad sellesse, kui nende vanemad valiks nende häältega mingeid oma erakondi.

Võite isegi arvata, mis oli vastus. Üksmeelne karjatus “ei!!!” Mõtlemata, spontaanselt. Hinge põhjast. Ei!

Mina (nagu me kõik ilmselt) teame-mäletame seda ealist iseärasust. Just sellel ajal tundub, et vanemad on maailma kõige rumalamad inimesed.

Meie vestluses Danieliga ei suhtunud ma 16 aastastele valimisõiguse andmise mõttesse piisava respektiga. Kirjutasin, et sel pole mõtet. Aga seda ainult ühel põhjusel – ma märkan, kuidas valimisea langetamise ettepanek muutub perevalimise aseaineks.

Seda serveeritakse justkui mingi kompromissina, mingi poolele teele vastutulekuna. Mida see ei ole.

Perevalimiste point on mujal.

Ja see ongi minu teine tähelepanek. Tegelikult ka põhjus, miks ma siin üldse sõna võtan.

Kommentaaride lugemisel panin tähele embrüonaalset arutelu “kas lapsevanem on kuidagi parem-targem-vastustundelisem valija kui see, kel alaealisi lapsi pole?”

See pole see küsimus. Küsimus on: “kas poliitik, kes püüab lapsevanematele meele järgi olla, on kuidagi teistsugune kui see poliitik, kes püüab meele järele olla mitte-lapsevanematele?”

Mina arvates on vastus “jah.”

Igatahes mõned professionaalsed poliitikud tunnistavad, et nad on väga tundlikud valijagruppide suuruse suhtes.

Seda tunnistab Liisa Pakosta, kelle kahest erinevast kommentaarist toon järgmised lõigud.

Lugege Liisat:

“probleem on selles, et koolieelses vanuses lapsevanemate osakaal valimistel on nii väike, et KOV’is võimulolijad ei pea tegelikult nendega arvestama, vaid peavad arvestama enamusele meeldivamate teemadega, ja seda isegi siis, kui tegu pole KOV’i otsese kohustusega. Kui laste hääl tuleks ka arvesse, siis poleks lapsed nii disproportsionaalselt igapäevases poliitilises tegevuses arvesse võetud.”

Ja veel Liisa:

“Sa võid täna ribadeks töötada ennast laste nimel, aga hääli valimistel ikka ei saa, sest selles sektoris on lihtsalt hääleõiguslikke nii vähe, ja seega valituks ei osutu. Seega pead tegema poliitikas valiku – kas töötad masse puudutavate küsimustega ja saad massi hääli või teed koraks sähvatuse laste olukorra teemal, ent see jääbki su viimaseks tööks esinduskogus.”

Ja Liisa Pakosta pole üksi selle pihtimusega.

8.juunil sel aastal toimus Riigikogu konverentsisaalsi ümarlaud, kus arutati rahvuse edasikestmise küsimust.

Seal võttis sõna ka Margus Tsahkna. Tema esinemist võite vaadata siit.

Pikkus 7:47. Antud kontekstis läheb huvitavaks alates 4.minutist.

Tsahkna ütleb, et ta on ette valmistanud 5-6 valimiskampaaniat ning “küünilise poliitikuna” vaatab ikka analüütiliselt, kes on valijagrupid ja kui suured need on. Eakaid on palju, nad on valijatena järjekindlad ja usaldusväärsed – nad tulevad valimisjaoskondadesse kohale. Ent põhiline – neid on palju. Seepärast poliitikud töötavadki nende heaks.

Ma olin tol päeval seal kohal. Kui Tsahkna seda ütles, siis mul vajus suu ammuli. Et poliitik ütleb sellise fundamentaalse asja välja. Lõpuks ometi.

Seal oli ajakirjanikke ka. Peale minu. Ehkki ma olin rohkem nagu MTÜ Noor Eesti esindajana kohal.

Minu meelest Rain Koolit Delfist nägin seal. Mõtlesin, et nüüd puhkeb maru, nüüd panevad poliitikast kirjutavad ajakirjanikud IRL-ile turmtule peale.

Ei miskit. Kirbusittagi.

Ja sama praegu Memokraadis. Liisa Pakosta ütleb välja midagi väga olulist, midagi fundamentaalset. Oudekki Loone kergitas selle peale imestunult kulmu ja ongi kõik. Kogu moos. No bloody nothing!

Kuidas on see võimalik?! Tsahkna ja Pakosta on professionaalsed poliitikud; kui proff ehk spets ütleb midagi niisugust, siis kuidas saab seda mitte tähele panna?

Ma tahaks laduda küsi – ja hüümärke rahvusraamatukogust, kus ma praegu istun, kuni Toompeani, mis mulle aknast kätte paistab.

Ma ei saa sellest aru.

Keegi teine saab?

* Lingvistilis-tehniline ettepanek: “laste valimisõigus, mille realiseeriks nende täisealiseks saamiseni nende vanemad” on talumatult kohmaks sõnajoru; saksa keeles on kasutusel “Familienwahlrecht” ehk “perevalimisõigus”, IRL-i poliitikud on kasutanud vist sellest eeskuju võttes sõna “perevalimine”, äkki peakski taolise mõiste juurutama üldkäibesse? Arutelu ennast loe lähemalt siit

  • http://www.facebook.com/kurinurm Kaur Virunurm

    Mul on tunne, et Andrei saab teemast (et poliitikute küünilisus pole kellelegi uudis) tegelikult suurepäraselt aru, ja saab aru ka sellest, et kõik teised saavad sellest aru. Seega on see tähelepanek lihtsalt retooriline. Rohkem poliitiku kui ajakirjaniku oma. :)

  • http://www.facebook.com/karikas Kari Käsper

    Valimisea langetamisel ei ole tõesti midagi pistmist lastevanematele lisahäälte andmisega, olenemata sellest millist eufemismi sellise ebademokraatliku sammu tegemise õigustamseks kasutada. Valimisõigus ei ole privileeg, vaid üks põhiõigustest, valimiste ühetaolisuse põhimõtte rikkumine läheb sellega selgelt vastuollu. Kui kellegi valimisõiguse eest täna võidelda, siis on need vangid (kellel praegu Euroopa inimõiguste konventsiooni vastaselt valimisõigus ära on võetud) või ka suur kodakondsuseta inimeste kontingent (veidi alla 100 000), kes täna meie poliitilises elus osaleda ei saa (ei saa ka parteide liikmeks astuda).

    Aga arutelu ei peaks olema üldse selles, vaid selles, kas “peresõbralikum” poliitika peaks üldse eesmärk olema. Retoorikas on kõik erakonnad ju väga peresõbralikud: meil on vanemapalgad ja vanemapensionid, mis paraku küll pigem süvendavad kui lahendavad probleeme. Samuti, kui globaalselt mõelda, siis maailm on tegelikult ülerahvastatud ning pigem peaksime muretsema selle pärast, et mujal nii palju lapsi ei sünniks (toetades naiste õigusi jms), mitte iga hinna eest üritada mingisugust müstilist puhtaverelist eestlast taastoota. Poliitikat peaks suunama ikka selles suunas, et poliitikud võtaksid arvesse rohkem kõigi ühiskonnagruppide huve, mitte priviligeerida teatud gruppe ning veelgi enam marginaliseerida niigi tõrjutuid.

  • http://www.facebook.com/rao.parnpuu Rao Pärnpuu

    Ma pean nõustuma tähelepanekuga, et iga haritum või teadlikum inimene on ilmselt poliitikat jälgides ja sellesse süvenedes (mida üks ajakirjanik on kindlasti teinud) aru saanud poliitilisest küünilisusest ja selle vohamisest. Mina näen siin pigem katset natuke raputada ja panna inimesi aru saama, et selline, ütleme siis “rahvapoolne vastuküünilisus” (olukorra aktsepteerimine normaalsena) on jõudnud sellisele tasemele, kus ta teeb liiga ühiskonnale üldiselt. Esimesena tulevad meelde suvised sõnavõtud Reformi rahastamisskandaali osas, kus näiteks üks tunnustatud PR ekspert soovitas inimestel oma aju minna kontrollima ja reaalsusesse tagasi tulla, kui nad arvavad, et Reformierakond on sellele probleemile halvasti reageerinud ning nende teema eiramise strateegia on vale. Mul jäi sel momendil, Hvostovi sõnu kasutades, “suu ammuli.” Ja eks neid näiteid on veelgi, kus asi ei piirdu vaid poliitikute küünilisusega, vaid ka nende omadega, kes kuuluvad n-ö teisele poole lauda ja peaks seda kõike tasakaalustama (siin mõtlen laiemalt kõiki kodanikke, aga kitsamalt eelkõige ajakirjanikke).

  • http://www.facebook.com/tiit.riisalo Tiit Riisalo

    Poliitika olemuslikult ongi küünilisevõitu, sest valdavalt tegeletakse ju sellega kes saab mida, mis ajal ja kuidas. Demokraatia ei ole selles mõttes mingi erand, kõik ei ole õnnelikud ja kõigile ei jätku kõike. Võtmeküsimus on toimiva tasakaalu leidmine. Mis aga konkreetselt Liisat ja Margust puudutab siis ma arvan, et vastutundlike poliitikutena nad selle tasakaalu otsimisega ka tegelevad ning ei jäta midagi endale olulisena tunduvat selle pärast tegemata, et konkreetne sihtrühm on mõnevõrra väiksem kui mõni teine. Pigem võimenduvad Andreid vapustanud asjaolud kampaanias kus tahes-tahtmata tuleb kuhugi panna rõhuasetused. Programmideta ei saa, aga valimistulemusi need paraku ei tee.

  • http://www.facebook.com/rao.parnpuu Rao Pärnpuu

    Mis puudutab poliitika küünilisust, siis siin ma näen ühte olemuslikku probleemi mida tõesti iga poliitik ja laiemalt ka tegelikult ühiskond peab enda jaoks lahendama. See on vastuolulisus selle vahel, kas poliitik peaks tegema seda, mida soovivad tema valijad, kes on ta tegelikult võimule pannud või peaks ta tegema seda, mida ta ise peab õigeks. Alati nende kahe vahel vastuolu ei teki, kuid eks huvi pakuvadki just need näited, kust seda näha on võimalik.

    Teine küsimus sama probleemi kohta, aga alternatiivse nurga alt on see, et kas poliitik peaks valituks saamise nimel lubama neid asju, mida ta näeb oma valijaid soovivat või lubama teha neid asju, mida ta ise õigeks ja tähtsaks peab ja lootma, et ühiskonnas leidub piisavalt inimesi, kes samamoodi arvavad.

    Minu enda nägemus sellest on see, et ühte õiget vastust siin ei leidu, sest emba-kumba variandi äärmusesse viimine toob kaasa väga ebameeldivaid tulemusi (üks nendest siis äärmine küünilisus ja populism kõiges). Kumba Eesti ühiskonnas rohkem leidub? Ma ütleks, et mõlemat. Aga nagu ma ka eelmises postituses laususin, siis probleemina ma näen siin pigem seda, kui ühiskond võtab need äärmustesse kaldumised omaks ja hakkab neid nägema normaalse ja harjumuspärasena, mille tagajärg on see, et meie mõõteskaala proportsioonid muutuvad ja me loome baasi sellele, et olukord aina hulleneks, kui tegelikult tuleks tegeleda just olukorra tasakaalustamisega ning läbipaistva debati arendamisega.

  • Urmas Sander

    Ma ei saa päris täpselt aru, mille üle autor siin imestab? Poliitikul, vähemalt Eestis mitte, polegi ju muud võimalust, kui iga protsendipunkti huvides massidele orienteeruda ja mitte erinevate huvigruppide vahel lahustuda. See öeldi otse välja? Noh, seda ütles otse välja juba üle 70 aasta tagasi üks Josephi-nimeline tegelane Saksamaal.

  • http://www.facebook.com/tonu.arrak Tõnu Arrak

    Kui globaalselt mõelda, siis ei peaks ka toiduabi jagama, sest ülesöömine on tõsine probleem.

  • Oudekki Loone

    “Poliitikud on pragmaatilised ja küünilised. Seega tuleb rahvas ümber teha”. Just niisugusena mõistan mina põhjendust, et lastevanematele tuleks kuidagi hääli juurde anda või perekond peaks olema peale indiviidi veel üheks hääletusüksuseks.

    Ma arvan, et see ei ole õige. Kui poliitikud on küünilised, siis tuleb nad tagasi kutsuda. Kui poliitikud ei mõtle piisavalt tulevikule, ei tule nende poolt hääletada. Kui nad püüavad vastu võtta seadust, mis minusugustele varba peale astub, siis tuleb sellest märku anda, vajadusel väga kõva häälega karjudes. Ma toetaksin ilmselt mitmeid algatusi, mis on seotud laste olukorra parandamisega Eestis, aga ma ei toeta “perehääletamist”. Sellepärast, et “perehääletamine” annab mingile suvalisele hulgale inimestest rohkem võimu, aga ei ütle, kelle huvides ja mil viisil seda võimu kasutatakse. Mulle ei meeldi, kui minu kaaskodanikul on hääletamise ajal minust võimu rohkem – või vähem.

    Kui süsteem soosib parlamendiliikmete küünilisust, siis tuleb ümber teha süsteemi see osa, mis puudutab parlamendiliikmeid, mitte rahvast. Kui parlamendiliikme ainus eesmärk parlamendis on “järgmistel valmimistel valituks saada”, siis on viimane aeg ta sealt ära kutsuda. Siis ta on parlamendis ainult võimu pärast ja mitte selle pärast, mida võimuga teha võiks. Jah, valituks saamine loob teatud kontrollimehhanismi, mis ei lase suvalisi asju valitukssaanuna teha, aga kui midagi muud ei olegi, mida inimesed parlamendis teha soovivad peale “seal olemise”, siis tuleks piir panna. Poliitika ei ole elukutse.

    Hetkest kui “poliitik” ja “valija” on kaks eraldi gruppi, kellel enam ühiseid jooni ei ole, peaks poliitik minema tagasi sinna, kust ta tuli ja tegelema mingite muude asjadega, tootva tegevusega, näiteks. Töötama koos teistega, tegelema niisama elamisega ka. Selleks, et näha, milline on maailm ja tema probleemid väljaspool parlamenti.

    Väide “probleem on selles, et koolieelses vanuses lapsevanemate osakaal
    valimistel on nii väike, et KOV’is võimulolijad ei pea tegelikult
    nendega arvestama”

    on pealiskaudne. Peavad küll. Demokraatia ei ole enamuse diktatuur, demokraatia sisaldab endas vähemuste kaitset. Piirangud sellele, mida võimuga võib teha, on muuhulgas kirjas põhiseadustes. Eesti oma ütleb näiteks:

    § 27. Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. /…/ Seadus sätestab vanemate ja laste kaitse.

    § 28. /…/ Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.

    Igasuguseid muid asju ütleb veel, igaüks võib ise lugeda. KOV ja mitte-KOV esindajad on kohustatud oma tegevustes seda silmas pidama, sõltumata “valijagruppide suurusest”.

    Kui Tsahkna leiab, et “see on okei, et mitte keegi mingist valijagrupis ei hooli” (ja mitte “mina sellega ei tegele, sest mina olen parlamendis esindamaks grupi X huve”), siis ma loodan, et tema valijad annavad sellisele suhtumisele oma hinnangu. On šokeeritud nagu siin mitmed. Ei hääleta enam tema poolt. Kui Tsahkna ütleks “peredest ei ole vaja hoolida”, siis see oleks küll tema sõnavabadus, aga ta sellegipoolest ei võiks ta niisugust asja poliitikatega seadustada, kuniks põhiseadust pole ümber tehtud.

    Ja muide, “Sa võid täna ribadeks töötada ennast laste nimel, aga hääli
    valimistel ikka ei saa” on kah pealiskaudne. Võib-olla ei saa selle töö
    eest hääli hoopis sellepärast, et valijad ei ole tööga rahul. Neile ei
    meeldinud tulem, mis siis, et keegi oli ennast ribadeks teinud. Küsimus
    ei pruugi üldse olla selles, kas oli lastele, pensionäridele,
    venelastele, töölistele, ettevõtjatele suunatud. Valimised
    kontrollimehhanismina on üks keerukas asi.

  • http://www.facebook.com/tonu.arrak Tõnu Arrak

    Enamasti nõus. Väga õiged mõtted ja tähelepanekud. Ainult üks viga – kogu jutt on formaalselt õige aga tegelikusest üsna kaugel.
    Ei kutsu keegi tagasi küünilisi poliitikuid (ma möönan, see seisukoht on samuti küüniline:)) ja ei hakka memmed lastega perede pärast muretsema, vähemalt mitte piisavalt. Pigem näeme, kuis pensionärid kommide pärast lastega kaklevad (tõestisündind lugu) jne.

    Mulle meeldiks, kui tegelikkus oleks teistsugune. Ma loodan, et piisavalt paljud soovivad sama ja kunagi see muutub. Kas see aga muutub piisavalt kiiresti?

  • http://www.facebook.com/rao.parnpuu Rao Pärnpuu

    Siin esitaks väljakutse artikli autorile või ükskõik kellele teisele, kes antud teemast hoolib ja on sellele ka omajagu vaimset kapitali kulutanud. Siin kommentaariumis ja ka teiste, samat teemat puudutavate artiklite omades, peegeldub ikka ja jälle üks mure, mille tõstatasid ka Vaarik ja Hvostov oma dialoogis. Kui me anname lapsevanematele hääli juurde, siis kuidas me tagame , et need hääled kasutatakse ära ka laste huvides?

    Õigustatud on mure, et selline süsteem annaks väga suure võimaluse ärakasutamiseks, aga samas ei leia ma, et seetõttu tuleks kogu teema ka kõlbmatuna kõrvale visata, sest ühele riigi suurimale ja alaesindatuimale demograafiale õiglase ja läbipaistva hääle tagamine ei ole mingi väike asi.

    Hvostov väljendas mõnevõrra demagoogiliselt, aga samas ma usun ka siiralt, et tema ei tahakski elada riigis, kus tuleb välja, et vanemad oma lastest ei hooli ja kasutavad nendele antud lisaõigusi ära “ebaausalt.” Tema jaoks on selle teada saamine hirmuäratav.

    Pean tõdema, et ka minu jaoks oleks sellise järelduse tõestamine hirmuäratav ja kõigutaks paljuski mu usku selle riigi ühiskonda, kuid samas ei saa ka hirmu tuua põhjenduseks, miks mitte tõeni jõuda. Seetõttu esitakski väljakutse, kas:
    a) Leida mingi viis kuidas tõestada või vähemalt osaliselt tõestada see, et lapsevanemad oma lisahäält kasutades tõesti lähtuvad ka oma laste vajadustest ning seisavad nende huvide eest, või…
    b) Kui leiab tõestust vastupidine, siis luua mehhanism, mis ei lubaks seda “lisaõigust” ära kasutada ja hoiaks seda “õigel kursil.”

    B variandi puhul tekib mõistetavalt ka küsimus kuidas ikkagi suurendada vanemate vastutustunnet oma laste ees, aga eks see oleks juba omaette teema ja hetkel seda siia kõrvale ei tooks.

    Püstitatud eesmärk tundub keeruline ja pean vähemalt hetkel tunnistama, et minu jaoks ülejõu käiv. Seepärast loodan, et kuskil siiski leidub inimesi, kes suudaks seda edasi arendada. Keerulisust ei tasu karta ja ideed ei tasu liiga kiirelt maha matta kohe kui esimene pealtnäha ületamatu takistus ette juhtub.

    Lõpetaks sõnadega Freylt: “Why let things be difficult when, with just a little bit of effort, we can make them seem impossible?”

  • Oudekki Loone

    Kes määrab, palju on “piisavalt muretsema” ja kas lastega pered ikka memmede pärast ka piisavalt muretsevad? Memmede huvid ei ole laste omadest kuidagi vähem olulisemad (vastupidi ka mitte)

    Kui eeldada, et “küünilisi poliitikuid tagasi keegi ei kutsu”, siis ei ole ju üldse vahet, kellel kui palju hääli on, sest ükskõik mida poliitikud teevad, neid tagasi ei kutsuta. Aga siis nad poleks oma valijaskonna pärast mures ka ja see jutt, et “rohkemate häältega vanemad muudaksid poliitikuid) ei kehtiks. Kui keegi poliitikuid ümber ei vali, siis ei ole üldse vahet, palju kellelgi hääli on, siis demokraatia lihtsalt ei toimi.

  • http://www.facebook.com/people/Mikk-Salu/1757840071 Mikk Salu

    Kui see oleks nii lihtne, et valime mitteküünilised poliitikud ja paneme pensionärid lastest mõtlema ja kutsume poliitikud tagasi, siis oleks seda kusagil juba tehtud. Ega see, millest Andrei Hvostov räägib, ei ole mingi Eesti spetsiifiline probleem. Rahvastiku vananemine ja kõik sellega kaasnevad hädad on kogu arenenud maailmal kaelas. Ma ei tea ühtegi riiki (ok, võibolla paar on), kus oleks mingi lahendus leitud. Hvostov lihtsalt pakub siin ühte võimalikku ja olukorra lootusetust arvestades ehk siis ka radikaalsemat lahendust.

  • Oudekki Loone

    Absoluutselt nõus, et igasugused hädad on maailmal kaelas ja nende lahendamisega tuleks tegelda. Mina arvan, erinevalt siinsest ettepanekust, et tulem saab seda parem, mida rohkem me keskendume sellele, kuidas mängida, mitte sellele, kuidas istuda :) Muide, maailmas aeg-ajalt kutsutakse poliitikuid tagasi. Itaallased lasid isegi Berlusconi tagasi võimule, kui Prodi oli oma lubadustest taganenud. Obama näeb praegu ootamatult vaeva, et oma kohta säilitada. Midagi ikka toimub ka…

    Muide, selleks, et veenda inimesi, et hääletussüsteemi tuleb muuta, peaksid nad nõustuma, et laste olukord on kuidagi kehv ja seda tuleks parandada. Aga kui nad sellega juba nõustuvad, miks siis mitte seda kanaliseerida kohe muutusse vaid poliittehnoloogiasse?

  • http://www.facebook.com/marti.laurimaa Marti Laurimaa

    Siin on väike möödapanek – küsimus pole ju kuidagi seotud laste olukorraga, vaid tõigaga, et lapsi lihtsalt ei sünni piisavalt. Rahvastiku vananemiseküsimus ei ole küll kahjuks asi mida saaks kuidagi “otse muuta”. See eeldab innovaatilisi muutusi just kogukonna (antud kontekstis riik) aluspõhimõtetes (põhiseaduses).

    Tõeline innovatsioon on aga alati esmapilgul jahmatav, lausa vastuvõetamatu ja tihti ka hullusena tunduv. “Noor Eesti” idee on seega saanud täiesti ootuspärase vastuvõtu osaliseks. Küll väga kulunud võrdlus, aga kas kujutate ette, kuidas Steve Jobs oleks aastal 2004 esinenud Nokias ideega taskusse mahtuvast telefon-arvutist? See mees oleks saadetud lihtsalt ravile. Samalaadne on iga põhimõtteliselt uue idee saatus.

    Arvestades probleemi kaalukust võiks minna isegi kaugemale: lisaks perevalimise süsteemile ka valimisea piiramine. Selline kombo annaks ehk poliitikutele piisava motivatsiooni pöörata sisulist tähelepanu noortele peredele.
    Suurriigil või suure kultuuriruumiga riigil teenib rahvastiku vananemisprobleemiga tegelemine põhiliselt riigi eelarvetasakaalu eesmärke. Eestis on aga asjad teistmoodi – vaadates numbreid, ähvardab mingist hetkest alates reaalne keele ja kultuuri hääbumine – rahvuse kui sellise hääbumine. Tasub lugeda ka: http://www.postimees.ee/998562/ekspert-eesti-rahvastikku-voivad-oodata-vaga-halvad-ajad