Eellugu
Andrei Hvostov on juba mitu aastat tutvustanud ideed anda lapsevanematele võimalus hääletada valimistel ka oma laste eest. Ühel päeval istusime koos temaga ühes köögis maha ja otsustasime sel teemal vaielda nii, et jälg maha jääks. Asi hakkas pihta ühest minu meilist talle ning jätkus läbi terve möödunud nädalavahetuse. Mina olin Tartus, käisin kinos, Andrei aga läks Käsmu kanti seenele. Osad mõtted läksid teele mobiiltelefonist, osad Käsmu muuseumihoonest. Välja ei kukkunud akadeemiline väitlus, vaid just see, mida me tahtsime – kahe mehe vestlus olulisel teemal, aastal 2012. Ja see on pikk.
Vestlus
Daniel: Kuigi demokraatia esinemisvorme on maailmas erinevaid, siis tundub olevat demokraatliku mõtteviisi tähtsaimaks osaks põhimõte, et hoolimata sellest, kas oled vaene või rikas, noor või vana, on sul üks hääl. On tõsi, et erandeid tehakse küll, välistades näiteks mittekodanikke või siis kinnipeetavaid. Ka nendel juhtudel võib ehk vaielda hääleõiguse piiramise õigustatuse üle, kuid sina ei vaidle. Lugedes Äripäeva, selgub, et sa sooviksid jätkuvalt reformida valimissüsteemi teises suunas, andes lastevanematele kui olulisele ühiskonnagrupile hääli juurde. Seleta lühidalt, miks see ikkagi hea on?
Andrei: Äkki sobib alguses nalja visata? Umbes nii, et ma kirjutasin Äripäeva esseekonkursile sellepärast, et ma tahan saada 10 000 euri. Sest jõuda 15 aasta jooksul viie Eesti rikkama inimese hulka on täiesti legitiimne eesmärk ja kusagilt tuleb ju alustada.
Aga nüüd tõsiselt. Ma olen pärast laste valimisõiguse idee väljahüüdmist kuulnud korduvalt küsimust, et kas see ei tähenda demokraatia aluspõhimõtete muutmist. Küsimus lähtub vaikimisi eeldusest, et demokraatlik süsteem kui niisugune on valmis, lõplikult valmis.
Pole justkui enam kusagile edasi minna. Samas öeldakse, ja tihtipeale ütlevad seda samad inimesed, kes on mures demokraatia põhimõtete pärast, et demokraatia on küll kehv valitsemisvorm, kuid siiski parim, mis seni on välja mõeldud. Parafraas Churchilli mõttest, kui ma õigesti mäletan. Seega pole see täiuslik midagi. Seda on võimalik arendada. Minu veendumuse kohaselt on lastele valimisõiguse andmise üleskutse just selline püüdlus.
Minu meelest on praegu nii, et demokraatliku valitsemise tagajärjeks on üha enam keskendumine päevaprobleemide lahendamisele, või siis tulekahju kustutamisele, mis kusagil parasjagu lõõmab. Euroopa Liidu tasandil, ka Eesti tasandil. Võetakse vastu otsuseid, mille tagajärjed jäävad kanda tulevasele põlvkonnale. Lastele. Neilt endilt keegi midagi ei küsi.
Hüva, ei saagi küsida, sest lapsed tahavad saada jäätisemüüjateks või lõvitaltsutajateks, esialgu. Aga ei küsita eriti ka nende laste vanematelt. Näeme, et tuleviku täiskasvanute huvisid ei võeta arvesse. Praeguse demokraatia mehhanismi põhimõtete järgi ei peagi, kuna need inimesed on valijatena null, neid pole olemas. Minu ettepaneku mõte on saavutada see, et nad oleks olemas.
Laste esindajateks on nende vanemad, kes nii nagu kõik korralikud lapsevanemad – see on lausa bioloogiline tung – püüavad oma lapse tuleviku kujundada võimalikult helgeks. Mida see eliitkoolide ralli siis veel näitab, kui mitte sellist püüdlust?
Daniel: Demokraatlik süsteem pole kindlasti "valmis", nagu ta pole tal ka täna selget ühest vormi, kuid mina olen isiklikult alati demokraatiast mõeldes pidanud selle suurimaks tugevuseks, et nii vaene kui rikas, mees kui naine, 21aastane kui 100aastane, kõik omavad võrdset võimalust anda valimistel üks hääl ning valida oma esindajaid. See suurendab võimalust, et poliitikas tehakse otsuseid, mis esindavad kõiki kodanikke.
Sinu ettepanek oleks aga anda laste hääl nii-öelda vanemate kasutada, mis heal juhul viib selleni, et lapsevanemad arutavad tÅesti rohkem poliitikat oma lastega, kuid halval juhul viib hoopis selleni, et tekib inimeste grupp, kellel on mitu häält, tekib olukord, kus näiteks eakamate inimeste hääled lahjenevad ja umbkaudu pakkudes 25-45 vanusegrupi hääl tugevneb. Minu arvates pole see enam võrdne olukord ja seega ka mitte selline olukord, mida ma peaksin demokraatia edusammuks. Minu meelest on siin oht varjatud või isegi küllaltki varjamatuks eakate põlvkondade ja lastetute inimeste võimaluste vähendamiseks.
Andrei: Sotsioloog Andrus Saar kirjutas 2009. aastal samas vaimus – et see ettepanek on kuidagi pensionäride ehk eakate vastu suunatud. Saare arvamuslugu "Võtame vanadelt hääled?" ilmus Eesti Päevalehes 31. juulil. Kaarel Tarand teatas Sirbi artiklis, jällegi 2009.aastal, et samahästi võiks pensionäridelt hääleõiguse ära võtta.
See on null-mängu loogika: kellelegi midagi juurde andes võetakse teistelt automaatselt midagi ära. Kuskohas see kehtib? Mingite piiratud ressursside juures, vesi kõrbepiirkondades näiteks. Või külma sõja ajal oli see loogika, kui kaks blokki seisid teineteise vastas ja jälgisid hoolsasti, et teine jumala pärast mingit territooriumi-akvatooriumi endale ei saaks. Sest siis jääb esimene sellest ilma.
Antud juhul pole see üldse niisugune olukord. Selle ettepanekuga ei võeta kelleltki midagi ära. Mõnedele antakse vaid juurde. Valijaskond lihtsalt laieneb.
Mis puutub kartust, et tekib inimeste grupp, kellel saab olema liiga palju valijavõimu, ma räägiks siinkohal pigem tasakaalustamisest.
Daniel: Tuleksin selle teema juurde hiljem tagasi aga räägime natuke veel tehnilisest poolest. Sa räägid, nagu oleks valimisõiguse laiendamine ainus võimalik viis tagada laste õigusi. Ma olen aru saanud, et neid meetmeid on ikka mitmeid.
Andrei: Viimases saates Foorum, mis oli lapsetoetustele pühendatud, noogutasid kõik stuudiokülalised kaasa, kui Tsahkna ütles, et Eesti praegustes oludes tähendab kolmanda lapse sünnitamine automaatselt vaesuspiirist allapoole langemist. Alates neljandast on see kohe kindlasti nii. Mistõttu paljud kahelapselised, kes tahaks ehk ka kolmandat last, jätavad ta pigem sünnitamata. Mis on kurb otsus, kuna rahvastiku taastootmine algab kolmandast lapsest.
Statistiline keskmine peaks olema naise kohta 2,3 last, kui ma ei eksi. Et see keskmine saavutada, peab piisaval hulgal paare otsustama kolmanda lapse kasuks. Ent see toob kaasa langemise vaesusesse. Klassikaline küsimus – mida teha? Klassikaline vastus: poliitikud-riigikogu liikmed peavad võtma vastu seadused, mis annavad maksusoodustusi…, parandavad…, tõstavad…, suurendavad…blablabla.
Mitte nii väga klassikaline küsimus: aga mille kuradi pärast nad seda tegema peaksid?! Kui meil on kolmelapseliste ja enamate lastega leibkondasid umbes 10 tuhat. Kui vaadata lastetoetuste saajatae statistikat sellest grupist, siis neid on vaid 16 tuhat. Mis tähendab seda, et paljud mitmelapselised on üksikvanemad. Aga see selleks. Meil on seega ca 16 000 paljulapselist valijat. See on nii marginaalne valijagrupp, et nende pärast pingutama hakata…, on sel mõtet? Seevastu väljateenitud vanaduspuhkusel olevad seeniorid, keda on sadades tuhandetes, see on valijaskond, kelle sümpaatia võitmiseks tuleb seista pea peal ja hüpata läbi põleva rõnga. Ükskõik mida.
Samas tuleviku vajadusi silmas pidades, mitte ainult rahvusliku kestmise vaid ka maksude laekumise ja töökäte olemasolu seisukohalt, on üliolulised hoopiski fertiilised valijad. Märksõna “jätkusuutlikkus.” Nende soovide ja vajaduste rahuldamine peaks olema esmase tähtsusega. Midagi sellist, mis on eksistentsiaalselt tähtis.
Oletame, et inimesed saavad valida ka oma laste eest. Neil on muidugi spetsiifilised huvid – lasteaiakohad, paindlik tööaeg, koolide tasemete ühtlustamine, muu taoline. Oletame, et nende valijatega “löövad kampa” kahelapselised kooselu paarid, kelllest nii mõnedki tahaks ka kolmandat last. Kahelapselisi on statistika järgi ca 160 tuhat. Ka nemad saaks oma laste eest valida.
Summa summarum saame niisuguse suurusega valijaskonna, kelle sümpaatia võitmiseks on kahtlemata mõtet pingutada. Poliitikud hakkavadki pakkuma neile sobivaid programme. Igatahes midagi enamat nendest juttudest a la “raha pole, ega raha ei kasva puu otsas”, “me ei anna kala, me anname õnge”… Et siis ükskord, emadepäeval, niiske silmaga aukirjasid jagada neile, kes rahvastiku taastootmise raske töö oma õlgadele võtnud. Ja nad siis taas unustada.
Lastetutest. Et kas nad ei muutu sellega kuidagi “teisejärguliseks”. Naisi, kes ei saa bioloogilisel põhjusel last, on meil palju, vist lausa viiendik sünnitamisealiste vanusegrupist. See kahtlus, et need inimesed muutuvad kuidagi… no ma ei tea, paariateks või?, see on äraspidine loogika. Me ei “premeeri” laste valimisõigusega neid, kes on sünnitanud. Me anname neile vahendi, millega nad saavad paremini kaitsat oma laste huve.
Objektiivselt on see kasuks kõigile inimestele, kes tahavad last saada. Ka neile, kes tahaks mõne lastekodulapse adopteerida. Lapsendab ta, muutub tema adoptiivvanemaks, ja hakkabki lapse tuleviku ja õiguste kaitseks kasutama tema valijahäält. Mulle on räägitud, et Eestis on lapsendamise kord üks jäigemaid Euroopas. Miks? Kas lapsendamise-huvilised on samuti tühiselt marginaalne valijarühm, et nende peale pole mõtet poliitikutel-seaduseandjatel oma energiat raisata?
Valijahääli lugevatel poliitikutel on külm ja ratsionaalne lähenemine. Daniel, me teame seda. Kui kõigile Eesti lastele anda valimisõigus, siis lisanduks ca 250 000 valijahäält. Ja nüüd vaata statistikast järele, kui palju on meil seeniorideks nimetatud inimesi. Minu mäletamist mööda ei saa noore(ma)d pluss lapsed ikkagi valijaskonnana ülekaalu. Seega me räägime tasakaalustamisest. Suurte tähtedega. TASAKAALUSTAMISEST.
Demokraatiast üldiselt. Demokraatia ei saa olla eesmärk. Demokraatia on vahend. Külma sõja ajal ringles läänes ütlus “better dead than red”. Kas meie maal peaks see kõlama praegu nii: “ennem sureme välja, aga valimissüsteemi ei muuda”? Eksistentsiaalsed küsimused.
Daniel: Pakutud süsteem eeldab, et ma üldse arutlen lastega poliitikast, kuid on ilmselt üsna kindel, et kõik inimesed ei tee seda. Kui paljud lapsevanemad kasutaksid oma vanemlikku vetot? Arvestades valimiste-eelseid pingeid, igatsust uue tugeva jõu järele ja muud, on kiusatus arvestatav.
Andrei: Sa võid lastega arutleda, aga sa ei pea. Oleneb konkreetse perekonna sisekliimast. Minu kogemus ütleb, et lapsed tahavad väga täpselt teada, mida neile kuuluva asjaga tehakse. Ema-isa, mis te teete minu häälega? Valite erakonna X? Need notsu sümboliga? Aga miks? Mulle meeldib jänku pildiga rohkem. Ja tuleb emal-isal hakata põhjendama. Parteiprogrammid läbi lugeda. Khm, eriti isal. Sest lapsed usuvad teatud eani, et nende isa on maailma kõige targem inimene. Mida isad ei tõtta vaidlustama.
Aga muidugi sa ei pruugi isana laste küsimusele vastata. Võib põrutada patriarhaalselt – vait, mutukad!, ma tean ise kõige paremini, mis ma teie häältega teen. Siis tuleb loota, et sa teed seda karja mentaliteedile alludes. Näiteks on ülejäänud multi-lapselised pered mingil põhjusel seda meelt, et poeomanikke, kes müüvad alaealistele alkoholi, tuleb otsemaid, juba esimesel vahelejäämisel, karistada kauplemislitsentsi äravõtmisega. Ja sa lähed selle karjaga (vabandust termini pärast) kaasa. Kuigi sinu isiklik valik oleks erakond, kes
lubab taastada kärakmüümise ööpäevaringselt ja piiranguteta.
Aga siin on veel see häda, et niisuguse lubadusega erakonda pole, sest selline lubadus ajaks kõik lapsevanemad raevu ja nad ei annaks oma häält seda lubanud poliitikuile. Mis ma tahan öelda on see, et süsteemis valija-poliitik käib n-ö menüü väljatöötamine natuke peenemalt kui vaid nii, et poliitikud rahva teenritena ootavad tellimust. Tegelikult nad püüavad valijate ootusi ja meeleolusid ära arvata. Loevad valija silmist tema soove. Analüüsivad, et mis on konkreetse valijaskonna valupunkt. Lapsed on valupunkt.
Võiks arvata, et teame küll, mida erakonnad pakuvad: 50 eurot per nase (lapse) ja igaühele kott kartulit otsa. Peaks ju töötama, on ju proovitud? Ent siis ütleb parteikontoris istuv tark valmistehnoloog “stopp, tüdrukud ja poisid!”, need on teistsugused valijad. Neist enamus on üles kasvanud vabas Eestis, neist neljandikul on kõrgem haridus. Neid ei saa nii primitiivselt mõjutada. Paluks veits subtiilsemat lähenemist!”
Daniel: Siin ma näen küll ainult spekulatsiooni ning mitmeid probleeme. Nimetatud peresituatsioonidesse ma ei hakkaks isegi laskuma, sest eks need ole igal ühel erinevad ja sellisel moel mitte kuigi teaduslikud. Kui aga kõrghariduse järgi võtta, siis peaks just väiksematele peredele andma rohkem hääli, sest tavaliselt on kõrgharidustega inimestel ju siiski väiksemad pered (hiljutine vanemapalga statistika siinkohal võib olusid ajutiselt kallutada, kuid mitte oluliselt?).
Ma pole nõus ka sellega, et kõrgharidusega inimesed on ilmtingimata vähem manipuleeritavad või lapsevanemad on kuidagi vähem manipuleeritavad kui ülejäänud ühiskonnagrupid, lihtsalt võtted on tõesti natuke teistsugused.
Andrei: Üldistada on jah riskantne. Eneseõigustuseks – püüdsin meie dialoogi elavdada elust võetud näidetega. Olen kohanud hoiakut niisama teoritiseerivate inimeste suhtes, et mida nad ka teavad meite elust?!, nad elavad kusagil mujal, New Yorgis või Kuu tagumisel küljel. Tegelikult me elame siin, Eestis.
Ma olen isegi valmis kaugemale minema (eks mu viimane raamat ongi üks suur enesepaljastus) – kui ma kuulan bioloogilistel põhjustel lapsi mitte saavate inimeste vastuseisust sellele plaanile – lapse valimisõigusele -, siis vahel mõtlen omaette “aga miks oletatakse, et lastetuse probleem pole mulle isiklikult tuttav?” Tegelikult on. Ja väga isiklikult.
Aga jah, nõus – pole sugugi raudpolt, et haridus päästab inimese manipuleeritavusest. Vahepeal leidsin Andrus Saare artikli “Võtame vanadelt hääled?”, mis ilmus 2009.aastal EPL-is. Seal selline lõik: “Kes näevad paremini poliitikat läbi – kas noored või vanad? Kaldun arvama, et vanemad inimesed tänu oma elukogemusele. Noori saab märksa lihtsamalt hullutada kui vanu.”
Mina arvan. Saar arvab. Sina arvad. Või ettevaatlikumalt – “kaldume arvama.” Sõna sõna vastu. Noh, meil on sõjaratsu, kelle seljas me kappame väitluseväljale. Ratsu nimega Elukogemus. Olen juba pikema aja kestel olnud suhteliselt pire minust tunduvalt vanemate inimeste vastu, kes kipuvad mind õpetama, kuidas elu on ja käib. Sest nende elukogemusest pole tänases maailmas suurt kasu. Peaaegu null. Nad sündisid Pätsi või sõja ajal, kasvasid üles Stalini ajal, täiskasvanud olid Brezhnevi ajal…
Üks ma saksa sõber, lääne saksa tagapõhjaga, kes üritas Berliinis äri püsti panna, tundis samasugust ärritust saksa ättidega suheldes. Kui need kusagil lokaalis pärast teist õlut hakaksid pajatama, et “junge Mann, las ma nüüd seletan sulle, kuidas need asjad käivad…” Aga ättide kogemus pärineb 80-te aastate Saksa LV-st, müüri langemise eelselt Saksamaalt, kui raha pritsis ninast, kõrvadest ja muudest aukudest.
Ent 2000-tel aastatel, kui mu sõber tahtis olla veinikaupmees, oli ümberringi hoopis teine maailm. Üks õpetaja, ühiskonna – ning ajaloo õpetaja, siinsamas Eestis, ütles mulle kunagi naljaga pooleks, et tema kaheksandikud-üheksandikud on valijatena kvalifitseeritumad kui nende vanemad, liiati vanavanemad. Lapsed on koolis värskelt saanud teada, mis on demokraatia, kuidas see toimib, mida tähendab põhimõte “rahvas on kõrgema võimu kandja”. Mida nende vanavanemad pole kunagi koolis õppinud. Ja paljud neist ei tea seniajani, mis on nende mõistete taga. See oli nüüd ühe õpetaja arvamus. Eks ta ole, nagu ütles Kurt Vonnegut.
Ja eespool ütlesid, et alaealiste laste vanemad võiks igatseda “tugevat kätt”? Kui see on tõsiselt mõeldud kahtlustus, siis nõustu minuga – see on kõige hirmsam kriitika mõeldavaist Eesti koolisüsteemile. Sest ma kordan, enamus alaealiste laste vanematest on üles kasvanud vabas Eestis. Mart Laari ajalooõpikute najal üles kasvanud inimene tahaks füürerit või vozhdi? Ma parem ei läheks siit praegu selle arutlusega edasi. (Naerumärk, kui tohib).
Daniel: Sa said valesti aru. Mitte lapsevanemad ei oota tugevat kätt või uut jõudu, vaid see ootus on jagunenud kõigi vahel, lihtsalt vanematele tekib lisavõimalus rohkem hääli anda. Ma arvan, et sa suudad ette kujutada küll valimiseelset olukorda, kus ühe erakonna poolehoidja mingil juhul ei anna oma laste hääli mõnele teisele erakonnale, kui sellele, mida ta peab hetkel vajalikuks toetada.
Muide, probleemi leevendaks see, kui lapsed võiksid käia ise hääletamas, kuid loomulikult see tooks endaga kaasa jälle mitmed uued küsimused. Selles valguses muide muutub sümpaatsemaks pigem see idee, et valimispiiri võiks tuua 16 eluaasta peale.
Andrei: See on kolm aastat tagasi kõlanud laste valimisõiguse idee n-ö kõrvalsaadus. Austrias on 16aastastel valimisõigus. See otsus võesti seal vastu 2007.aastal. Nii palju kui ma tean, noorekesed ei tõtta oma õigust kasutama. Üldiselt on nad selles eas enamasti anarhistid. Seks ja rock´n´roll, vanuritele keskmist näppu, ei süsteemile. Kodanlikel erakondadel pole neile midagi pakkuda.
Mulle lähedane noormees mängis selles vanuses ennastunustavalt kitarri ja unistas ei vähemast ega rohkemast kui rock-muusiku karjäärist Inglismaal. Ma arvan, et a) pole neil sel ajal valimisõigust vaja, b) kui see ongi neil olemas, ei oska nad sellega midagi peale hakata.
Aga mulle oleks tema häält küll vaja olnud. Ma nimelt lapsevanemana imestasin tookord ja imestan ka nüüd, et miks ikkagi peavad nad käima keskkoolis veel ka 12-das klassis? Mõned neist on lõpetades lausa 20 aastased. Tead, mida nad koolidistsipliinist arvavad? Või milline on nende valmisolek võtta lapsevanemalt tõend koolist puudumise korral. Mida koolikord neilt formaalselt nõuab. Pagan küll, mõnedel neist on juba oma elukaaslased sel ajal! Oleks mul olnud minu lapse hääl, oleks ma nõudnud aegsasti selle jama lõpetamist. Tulnuks ka talle, minu lapsele, kasuks. Saanuks kiiremini täiskasvanuks.
Daniel: Nüüd tuleb välja, et lapsed ikka ei küsi isa käest, et “isa, miks sa just selle erakonna valisid?”.
Aga tuleme selle küsimuse juurde, et kas valimissüsteemi kaudu peaks suurendama lastevanemate heaolu. Nagu ma aru saan, siis sa pakud välja, et andes lapsevanemate käsutusse suurema hulga hääli, hakkaksid poliitikud rohkem mõtlema perede probleemide lahendamisele? See toob meid kindlasti pretsedendi loomiseni, sest täpselt nagu on meil puudus lastest, on meil puudus ka näiteks inseneridest, arstidest või noortest õpetajatest. Äkki peaksime hakkamagi andma erinevatele inimestele olulisuse järgi rohkem hääli? Eestikeelseid õpetajaid on Narva vaja, anname neile kaks häält, et poliitikud tõstaksid nende palka?
Siit me jõuame ilusti ringiga tagasi selle juurde, mis on minu jaoks alati olnud demokraatia mõte. Ma pole küll politoloog, kuid ma olen alati arvanud, et demokraatia on valitsemisvorm, mille puhul kodanikul on võrdsed võimalused osaleda otsustes, mis puudutavad neid endid. Muutes sõna “võrdsed” ei tegele me demokraatia uuendamisega, vaid selle asendamisega näiteks patria-, matria- või perekraatiaga.
Andrei: Noh, Inglismaal, vanal ja heal, oli veel 1949.aastani süsteem, kus Oxfordi ja Cambridge fellow´del oligi kaks häält. Mitte otse niimoodi, seal oli üks veidi keerulisem süsteem, nad sai valida oma koduses krahvkonnas ja siis veel ka ülikoolis, mis oli justkui võrdsustatud territoriaalse üksusega. Aga põhimõtteliselt oli neil kaks häält. Ehk neid esindas parlamendis kaks saadikut. Ma olen lugenud, et tehti kõva kisa – see olla olnud häbiks kogu inglise demokraatiale.
See lõpuks kaotatigi ära. See oligi valijate ebavõrdne kohtlemine. Ei saa anda TÜ ega TTÜ vilistlastele kahte häält. Ega arstidele ega dendroloogidele. Ei saa tagasi minna ka varandusliku tsensuse juurde. Muuseas, kolm aastat tagasi debattide ajal kõlas karjatus, et kas annaks näiteks majaomanikele või miks ka mitte koeraomanikele lisahääle? Ei, põhimõte on lihtne – üks inimene, üks hääl.Laps on inimene. Lapsel on hääl. Punkt. Aga majade, koerte ja pangaarvetega saage ise kuidagi hakkama.
Daniel: Aga miks siin peatuda? Tegelikult ka? Asi on ikkagi selles, et kui sa juba korra lood võimaluse nii öelda demokraatlikuks turuplatsiks, andes kellelegi rohkem hääli, siis on kindlasti lihtsam anda hääli ka järgmistele.
Sellega nõus, et demokraatia teeb asjad raskeks, kuna mõned inimesed on täielikud poldipead ja üksteisest on tegelikult üldse raske aru saada, kuid see ongi asja võlu ja olemus. Selleks, et midagi demokraatias saavutada, pead sa veenma piisavalt suurt hulka inimesi ning arvestama ka nende huvidega, kuid seda tehes toimub vähemalt ideaalis ka teiste huvide arvesse võtmine ning kokkuvõttes võimu jagamine.
On tõsi, et paljud poliitikas osalejad, nii poliitikud kui valijad on muidugi kärsitud ja tahaksid näha kiireid lahendusi, kuid ma usun, et kiirete otsuste käigus kannatab lahenduste kvaliteet ning tekib järjest rohkem inimesi, kes astuvad otsustamise süsteemist eemale.
Andrei: Siin on üks olemuslik vastuolu. Öeldakse, et tänane maailm on a) globaliseeruv, b) kiirelt muutuv, c) suurt paindlikkus nõudev, d) ettearvamatu. Ent samas poliitiliste otsuste langetamisel on ikka nii, et rahu-rahu, kiireid lahendusi pole, tuleb uurida ja kompleksselt läheneda. Kahekümne aasta pärast on meil parlament, kui ta on meil veel olemas, kus kogu istungiaeg läheb meenutusteks, kuidas vanasti oli rohi rohelisem ja Värniku-taolised vägilased viskasid oda staadioni teise otsa.
Daniel: Siin ei saa nõus olla. Parlamendi suurem paindlikkus ei pruugi viia riigi kindlamale säilimisele. Lugedes näiteks Krishan Kumari raamatut “Utopianism”, kus on uuritud erinevaid kommuune, tuleb välja, et kõige pikaealisemad kommuunid on need, kus võetakse otsuseid vastu aeglaselt ning neid omavahel läbi arutades. Loomulikult ei saa kommuune otseselt võrrelda riikidega, kuid ma arvan, et siin siiski on mõtlemiseks ainet ka rahvusriikidele, enne kui nad hakkavad kiirustades tegema poliitilisi otsuseid, mis vähendavad osade inimeste võimet poliitikas kaasa rääkida.
Tahaksin sult veel küsida ka seda, kas hääl on üldse kellegi jaoks nii oluline, et sünnitada lapsi? See on nüüd detaili küsimus, kuid olulise detaili küsimus. Ma loodan, et ma sain õigesti aru, kui sa ütlesid, et lisahäälte saamine tekitab inimestes soovi saada rohkem lapsi või adopteerida mõni näiteks lastekodust? Puht praktiliselt on mul seda raske uskuda, kuna ma ei kujuta ette, et kaasaegne inimene hakkab mõtlema sellise loogika alusel, et kui ma saan näiteks täna ühe lapse juurde, siis on mul 2-3 aasta pärast võimalik anda lapsega koos üks hääl rohkem ning see toob lõpuks poliitikud mõistusele ning nad suurendavad lasteaiakohtade arvu.
Andrei: Ei, midagi nii lineaarset-tobedat ma ei väida. Mind on eelmisel “hooajal” sellega juba torgitud, et Hvostov on idikas, mõtleb nagu paneks lisahääl kedagi sünnitama, õige meil neid valimis üldse vaja on, pistku see lisahääl sinnasamusesse. Ja oli veel solvunuid (noored naised), et kas selliste madalate nippidega tahetakse neid muuta “sünnitusmasinateks?”
Ei ja veel kord ei.
Eesmärk on kaitsta olemasolevaid lapsi. Kes on juba meie keskel. Ja kui nad on kaitstud esindatuse kaudu, ja ühiskond näeb, et nad on kaitse all ja esindatud, siis – ja ainult siis!, tuleb juurde neid inimesi, kes otsustavad et nad tahavad ka lapse sünnitada. Või sünnitada teine ehk isegi kolmas laps.
Aga esmane eesmärk on tagada olemasolevate laste – rõhutan seda veel kord!, olemasolevate laste heaolu ning tulevik. Mina ei näe, et see oleks praeguses Eestis tagatud ja kaitstud.
Daniel: Praxise ja ka teiste uuringud näitavad sejuures, et rahvastikuprobleemid ei piirne mitte ainult laste olukorraga (kuigi ka seal on palju parandada), vaid Eestis on rahvastikuprobleemide allikaks ka suur inimeste haigestumus ja suremus pärast valimisikka jõudmist. Nii alkoholism, liiklussurmad ning muud probleemid viivad selleni, et mida iganes vanemapalk ei ole saavutanud, selle efekt kahaneb hiljem taas. Oleks lühinägelik sellest mööda minna.
Tulen tagasi ka ühe väite juurde, mida sa eelnevalt kasutasid ja mis on kahtlemata õige. "Lapsed on meie tulevik". See väide on tõsi. Kuid sama moodi on tõsi see, et kui ikkagi vanemate inimeste hääl lahjeneb, siis me loobume ka mingisugusest minevikukogemusest. Kui nüüd natuke poliitiku stiilis väiteid esitada (ja minu meelest sa ise oled neid täna esitanud samuti), siis väheneb ka teises maailmasõjas võidelnute hääl, nende hääl, kes kannatasid nõukogude ajal repressioone ning paljude ajaloo seikade juures isiklikult kohal olnute hääl. Minu veendumus on aga see, et ka mineviku häält peaks kuulama, sest kust me muidu õpime tuleviku kohta.
Andrei: Eesti Vabariigi taasloojateks – ma nüüd utreerin – olid ajaloolased. Valitsustes olid 90-tel puha tuttavad näod, Tartu ülikooli ajast. Minu arvates ongi meie riigis seda ajaloo pärandit sutsu palju. Me oleme minevikku suunatud riik.
Taas utreerides – EV eesmärgiks oleks jutskui 1939.aasta häbi mahapesemine ning 50 nõukogude okupatsiooniaasta kustutamine. Nihutame pronkskujusid, kirjutame teaduslikke töid teemal “see oli okupatsioon, kuigi relvastatud vastupanu presidendi käsul puudus”,
leiutasime termini “suvesõda” justkui see teeks olematuks tõsiasja, et seda tõelist, seda oma Talvesõda meil ei olnudki. Võitleme minevikuvarjudega.
Ma tean seda kuradima hästi, sest ma olen a) ajalugu õppinud ning terane märkama, b) mul on selline nimi, et iga eesti keelt emakeelena tönkav jorss arvab endal olevat õiguse mulle seda kõike justkui nina alla hõõruda. Seegi asendustegevus – pole 39. aasta täitorniga tüüpi kuskilt võtta, siis fantaseerib selle kokku tema ümber olevatest inimestest. Mul on sensorid selle koha pealt hästi tundlikud.
Oletame, et ma olen selle minevikutaaga kandmisega nõus. Teatud mõttes olen tõesti. Ma olen reservohvitser, ma kujutan täitsa vabalt ette, et ma hakkan relva jõul kaitsma meie õigust korraldada igal aastal Sinimägedes leegionäride kokkutulekut. See on meie omariikluse justkui sümbol.
Samas ma ei saa aru, mismoodi see peaks olema minu poja võitlus ja saatus? Üldse nende põlvkonna asi? Minu laps peaks minema Sinimägede Teise lahingusse selle pärast ja selle nimel, et meie presidendil säiliks võõrandamatu õigus tviitida naaberriigi presidendi kohta dzhõuke? Selle märgiks, kuidas me oleme 50 aastaset okupatsioonist sirgeselgselt välja tulnud.
Ei.
Ma võin ja pean põhiseaduslikku korda kaitsma, ja ka tema peab seda, siis kui ta on väeteenistuse läbinud, kuid minevikuvarjudega vehklemine ei ole tema asi. Ajalugu õppinuna ütlen ma pigem – vähem minevikku.
Daniel: Pole nõus. Olles ise lugenud läbi su suurepärase raamatu Mõtteline Eesti, pean ma tunnistama, et meie ajalookäsitluse probleem ei ole mitte niivõrd mineviku paljusus, vaid ühekülgsed minevikukäsitlused, sinu raamat oli seejuures suur erand. Lugedes ka seda, mida Tony Judt on Ida-Euroopa ajaloo kohta öelnud, siis ma usun, et pigem peaksime oma ajalugu alles mõtestama hakkama, kuid peame seda ilmselt tegema mõnevõrra mitmekülgsemalt.
Aga räägime nüüd ühe asja täiesti selgeks. Kas lastetute ja eakate hääled lahjenevad või mitte? Sa ütled, et hääled on piiramatu ressurss ja lahjenemist nagu ei toimukski. Sellest teemast ei tohi kergelt mööda põigata, sest sinu ettepaneku alusel kindlasti mingisuguste inimeste hääl muutub lahjemaks. Kas sa tõesti oled valmis väitma, et kui mina saan järgmistel valimistel kasutada kaks häält ja sina saad kasutada ainult ühe hääle, siis on sinu hääl sama tugev kui enne?
Jah, ma mõistan küll, et üks neist häältest on minu lapse hääl, kuid kasutan seda ikkagi mina ning see on väljapakutud süsteemi üks oluline külg. Lõpuks on ikka lapsevanem see, kes vastutab hääle andmise ja kasti laskmise eest. Oletame, et mul on kokku kuus last, kes on kõik alaealised, pean nendega maha seminari, mille käigus ma veenan nad vanema autoriteediga ära, et IRL, Reform või Kesk on parim erakond ja lasen siis kasti 7 häält kõik ühe erakonna toeks. Tõenäoline? Üsnagi, eriti arvestades, et ma olen tuntud kui üsna pidurdamatu väitleja.
Andrei: Jah ja ei. Nagu elus ikka, ühest vastust pole. Niisiis, minul üks hääl ja sinul kaks. Mina valin erakonda X, sina erakonda Y. Sina võidad. Mina kaotan. Tegelikult on valimised keerulisem nähtus kui kahe kodaniku omavaheline mõõduvõtmine. Kummaline, aga me valime karjana. Valimistel on alati see fenomen, et kui keegi on arvatud autsaideriks, no näiteks Rohelised viimati, siis on valijaid, kes küll sümaptiseerivad neile kuid samas olles veendunud, et nad valimiskünnist ei ületa, annava oma hääle näiteks sotsidele. Ehk kindlale künnise ületajale. Põhjendusega – ma ei tahtnud et mu hääl “kaotsi läheks”.
Kuna valimised on teatud osas karjaline tegevus, siis on vastus ei – ma ei karda oma hääle lahjenemist. Siin on kari karja vastu. Mitte indiviid Hvostov indiviidi Vaariku vastu.
Aga nüüd mis puutub vastuse “jah” poolt. Mu hääl lahjeneb. Mitte sinu kui n-ö konkurendi suhtes. Lahjeneb poliitiku silmis.
Ei taha olla abstraktne, võtan näite oma perekonnast. Ema on 84 aastane. Tartu ülikooli diplomiga haritud ja elunäinud inimene. Mõnikord olen temaga rääkinud poliitikast ja ühiskondlikust elust. Ema tunnistab ausalt, ja ka tema küsimused näitavad seda, et ta ei saa praegusest elust mitte tuhkagi aru. Kuigi püüab. Aga ei saa.
Mina: keda sa valid?
Ema: noh…, erakonda X, sest nemad lubasid pensioni tõsta.
Mina: aga kas see on kõige olulisem nüüd? Vaata, meil on noored lapsevanemad hädas, oleks vaja väga mingit sellist seadust, mis
lubaks noorel vanemal paindliku graafikuga tööl käia.
Ema: oijah, mina kasvatasin geoloogitööd tehes kaks last üles, ei olnud mul mingit erilist graafikut, ei Eestis ega veel vähem Siberis…, noored on tänapäeval nõrgaks jäänud, vaat mis. Näe, minul polnud omal ajal isegi ühekordseid paberist mähkmeid, mul ei olnudmidagi, ikka saime kuidagi hakkama…Teie nüüd siis ei saa…?
Mina: Ohhh!!!
Mis ma öelda tahan – ma saan järgmine suvi 50. Ma mõistan oma ema. Kui mu enda laps oli veel titt, siis ma ka pesin marlist mähkmeid, öösiti käisn Vanemuise teatris öövalvuriks, päeval loengutesse. Ma võin ka võtta hoiaku, et erakond X mulle tegelikult sobib, pension tõusku, ja tõusku ka siis, kui ma ise seda saama hakkan, aga mis puutub noortesse, siis tõesti, nõrgad…, kus me omal ajal juba koolipõlves adraga põldu kündsime!
Oletame, et ma muutun selliseks tüübiks. Kui minu hääl võrreldes sinu häälega veidi nõrgemaks jääb, siis ma arvan, et see on õiglane. Rõhutan – õiglane. Sest kui minu hääl läheb liiga tugevaks, siis sinul elu sellel maal enam pole. Ja kui sinul enam siin elu pole, siis see riik muutubki vanadekoduks. Gerontokraatiaks. Gerontide ülemvõimuks fertiilsete üle.
On see demokraatia? Ma ütleks, et see on diktatuur. Seekord enam mitte proletariaadi diktatuur vaid midagi teistsugust.
Daniel: Siin sa räägid endale vastu. Tsiteerin sind ennast:
“Antud juhul pole see üldse niisugune olukord. Selle ettepanekuga ei võeta kelleltki midagi ära. Mõnedele antakse vaid juurde. Valijaskond lihtsalt laieneb.”
Aga nüüd sa siiski tunnistad, et vähemalt mingil määral vanemate inimeste hääl lahjeneb ning veel enam, sa arvad, et see on isegi hea. Kuidas seda vastuolu kommenteerid?
Teiseks on minu jaoks natuke imelik sildistada vanemaid inimesi gerontideks, jättes mulje, et nende seas pole inimesi, kes suudavad kõrge vanuseni selgelt mõtelda ja otsuseid teha. Eriti oluline on mõelda sellele, et kui asjad lähevad nii nagu nad tunduvad minevat, on tulevikus suurem ka vanainimeste positiivne roll ühiskonnas, seda nii paremate ravimite, pikema tööea ning muude selliste põhjuste tõttu.
Vanainimesed väärivad seda, et nad saavad kujundada riiki, kus nad elavad ning kui selles riigis on vanainimesi rohkem, siis peab ka nende roll otsustuses olema suurem. Ma kahtlustan, et mõnikord kantakse vanainimestele üle mingisugune sovjeediaegne väärtussüsteem, mis on vahel isegi tõene, kuid see on spetsiifiline probleem, mitte probleem vanainimeste kui sellistega. Igatahes – tuleviku vanainimesega me veel kohtunud ei ole ning me ei tea, milline ta olema saab. Ehk on natuke vara tema otsustusvõimet kärpida.
Andrei: Hommik! Mis on õhtust targem. Ma öösel veidi mõtisklesin ja sain aru, mismoodi sa mind “väitluslõksu vedasid”, jah, mu jutt ongi vastuoluline. Nagu poliitikul. Teades, mis on idee kaks kõige rünnatavamat kohta, pean ma raiuma nagu rauda järgmisi teese:
a) üks inimene – üks hääl; laps on inimene, järelikult on lapsel hääl
b) kelleltki ei võeta midagi ära, lihtsalt mõnedele antakse juurde
Aga ma ei ole poliitik. Tegelikult huvitavad mind ennast ka kogu selle ettepaneku pikaajalised mõjud. Üks sotsioloog kunagi kas kirjutas või ütles mulle, et lapsele valimisõiguse andmine on nii kahjulik mõte, et seda ei tohiks isegi arutada.
Veel üks teema “mida ei tohi isegi arutada”. Intrigeeriv, kas pole? Mida ta selle väitega võis
silmas pidada.
On kaks pelutavat võimalust:
a) arutades lapsele valimisõiguse andmise üle, peame hakkama esitama selliseid küsimusi, millele vastates tuleb sügavalt peeglisse vaadata, ja see, mis me seal näeme, võib olla õudusttekitav
b) me jõuame selle üle arutledes lõpuks demokraatias kui põhimõttes kahtlemisele
Mis ongi meie väitluses osaliselt juhtunud.
Daniel: "Osaliselt juhtunud", see tähendab, et pigem siis sinu poolt vaadates, mitte minu poolt.
Andrei: Jah, juba ma arutlen erinevate valijate “erineva kvaliteedi” üle. Ennetades, või vastu tulles, selle minu idee (tegelt pole ainult minu idee, aga noh nimetan seda praegu nii) veel ühtede vastaste võimalikule argumendile, meenutan ühe vanema daami, elukutselt ämmaemanda, lõbustatud ütlust “naistel vajuvad ajud pärast sünnitamist emakasse.”
Ja meenub mulle ka üks uurimus, peaks veidi otsima, kus väideti, teaduslikus keeles juba, et naiste IQ väheneb pärast sünnitamist. Kui kauaks, seda ma ei suuda meenutada. Jah, kui kauaks jäävad “ajud emakasse?”
Vaadakem siis into that darkness. Ma olen ise kunagi kirjutanud, kahjuks ei mäleta jälle kus, sest ma olen oma elu jooksul nii palju kirjutanud, ühest teooriast, mille kohaselt maailm oli stabiilne ja korras neil kuldsetel aegadel, kui valimisõigus oli 35 aastastel perekonnapeadel, kelle aastane sissetulek ulatus mingi kindla summani.
Belgias oli see veel 1892.aastal nii. Neil olid siis viimased sellised valimised, kus hääletama said minna vaid 2,2 protsenti elanikest. Kord oli majas. Valisid vaid n-ö vastutuskoormat kandvad tublid patriarhid. Pereisad ning leivateenijad, kes olid oma tublidust ning hakkamasaamist tõestanud.
Siis aga lasti asi käest. Kogu Europoopas said valimisõiguse varatud ja vallalised, proleedid, kõiksugu kaltsakad. Viimane hoop anti vanale maailmakorraldusele siis, kui naised said valimisõiguse. Nemad lähtuvad enam emotsioonidest, väidetavalt. Seda ma lugesin Obama valimisvõidu analüüsis. Võibolla pärines see Obama vastastelt. Aga ükskõik, mina naisi ei kahtlusta. Ei ole misogüün. Ma lihtsalt edastan siin mõnigaid kahtlusi, mis on kõlanud.
On arvatud, et Hitler tuli võimule suures osas naiste häälega (Schlöndorffi “Blechtrommelis” on näiteks stseen, kus Mazerathi abikaasa karjub vihaselt oma mehele “kõik kuulavad füüreri kõnesid, ainult mitte meie kodus!”, andes sel moel mehele delikaatselt märku, et oleks viimane aeg Telefunkeni raadioaparaat soetada).
Vahetult paar aastat enne Hispaania kodusõja puhkemist anti seal naistele valimisõigus; on argumenteeritud, et see lõi poliitilise jõu tasakaalu sassi, sest naised valinud eriti konservatiivselt ja lõpuks läkski suureks verevalamiseks. Noh oletame. Neid oletusi võib siin kirja panna, sest ma ei ole poliitik.
Oletame, et see oli nii. Ja nüüd siis tuleb ettepanek anda lapsevanematele (neist pooltel ajud emakas, eks ole) täiendav valimisvõim… Kujutan ette sadu, isegi tuhandeid inimesi pead vangutamas. Kusjuures seda ei tehta mitte ainult poe taga sarvikut rüüpavas seltskonnas vaid ka kusagil akadeemilises kohvikus.
Diktatuurid vähemalt meie maailmajaos sündisid ühetaolise valimisõiguse kehtestamisel. Saksamaal oli see nii. Eks Eestiski. Akadeemiline Tartu oli alati Pätsiga opositsioonis, aga ega nemad ilma teinud.
Valijad on kõik võrdsed. Kuid nende otsused on erineva kvaliteediga. See on demokraatia “konstruktsiooniviga”, mille üle arutlemiseni me jõuame paratamatult. Kas sotsioloog pidas seda silmas, kui ta ütles, et on isegi kahjulik seda minu ettepanekut arutada?
Ent on veel üks oht.
Alustan sellest, et Saksamaal esitati laste valimisõiguse ettepanek Bundestagi saadikute poolt nii 2003 kui 2008 aastal. Esimesel korral oli allkirja andjate hulgas tollane parlamendi esimees Wolfgang Thierse. Sots. Ja mõlemad abiesimehed, üks roheline ja teine vaba demokraat. Kõik tegid seda lihtsalt saadikutena, erakondi neil selja taga polnud. Erakonnad ei toetanud ettepanekut. Küsiti arvamust ka õigusteadlastelt. Üllatav, aga kaks endist konstitutsioonikohtu liiget (Bundesverfassungsgericht, mis praegu otsustab EL-i saatust!) arvasid, et miks ka mitte. Võiks teha, on vaja “vaid” muuta põhiseadust.
Ühe kõrge ex-kohtuniku nimi oli Roman Herzog, ta jõudis olla ka Saksa LV liidupresident. (Ma räägin sellest nii põhjalikult sellepärast, et 2009.aastal, ehk eelmisel idee arutamise “hooajal”, kui ma esitasin laste valimisõiguse ettepaneku, siis ma pidin kuulma paremalt ja vasakult pilkeid, et sellise ettepanekuga saavad tulla välja vaid klounid. Endine kolleeg Ekspressi päevilt Barbi Pilvre näiteks kahtlustas mingit nalja. Ma siinkohal kasutan võimalust seda “klounide” nimekirja pikendada SLV õigusteadlaste ning presidendiga).
Nii et Saksamaal on selle ettepaneku ümber käinud ikkagi arutamine. Nende käigus on kõlanud argumente seinast seina. Üks vastupõhjendus kõlab vaipa jalge alt tõmbavalt: pole kindel, et vanemad hakkavad oma täiendavat valimisjõudu tõesti laste heaks rakendama. Vaat seda argumenti ma kardan kõige rohkem. Kardan, et keegi suudabki teesi ära tõestada. Meil on võõrandumine kõikidel tasanditel: kapital võõrandub tööst, tootmine võõrandub turust, poliitik võõrandub rahvast, mehed võõranduvad naistest ja naised meestest; ja nüüd siis kuuleme, et vanemad on võõrandunud lastest. Viimane õlekõrs võetakse käest. Kui ongi selline verdikt: ma saan lapsevanemana valijajõudu juurde, aga ma ei kasuta seda oma lapse heaks. Ehk kasutan vaid enda heaks, aga minu huvid on midagi muud kui minu lapse huvid.
Äkki meil ongi vastandlikud huvid per se? Inimkonna ajaloos on olnud kõiksugu vanema-lapse suhteid. Muistses Kartaagos ohverdati esmasündinu jumal Baalile, kogu antiikaja vältel oli täitsa OK müüa oma laps orjusesse juhul kui perekond oli võlgades, 18.sajandi Inglismaal saadeti lapsed kaevandustesse tööle, sest nende väike kasv sobis madalatesse käikudesse, Aafrikas sõditakse praegu lapssõdurite abil, Indias sandistavad kerjused oma lapsi, sest jalutul on kerjamisetöö “efektiivsus” suurem.
Vargamäe Andres tappis üle jõu käiva tööga Krõõda ja siis hakkas orjatööle sundima lapsi. Titaan Kronos õgimas oma järglasi. Ja tõesti, on suurte naljahädade ajal juhtunud, et vanemad söövad oma lapsed. Keskaegsetes kroonikates on selliseid teateid.
Kui vanemad on võõrandunud oma lastest, kui see tõestatakse kellegi poolt ära, siis on minu arvates tsivilisatsiooni tugi läbi saetud. Vähemalt mina sellises tsivilisatsioonis elada ei taha.
Kui me esitame lapse valimisõiguse ettepaneku üldrahvalikule arutelule, siis tuleb hakata nendele küsimustele vastuseid
andma.Tegelikult ma olen natuke hirmul. See ongi see sügav vaade peeglisse.
Samas pean ma ikkagi oluliseks, et me need eksistentsiaalsed küsimused ette võetaks ja neile ausalt vastuse püüaks leida. Mu meelest on juba sellepärast vaja lapse valimisõiguse asja arutada. Kes on tänapäeval lapsevanem, mida ta suudab ja mida tahab oma lapse heaks teha?
A praegu väntan ujuma, vesi on juba täitsa külm, lööb keha kihelema ja pea selgeks. Hakkan talisupluse mõttest aru saama.
Daniel: Huvitav, et sa seda peegli kujundit mainisid, sest täna Tartus jõe ääres jalutades jõudsin ma sõltumatult täpselt samale mõttele, et tegelikult provotseerid sa inimesi mõtlema olulistel teemadel, asetades nende ette mõned levinud väited, lihtsalt natuke teises kontekstis. Anna andeks, et ka mina Barbi Pilvrele sarnaselt kahtlustan, et sinu eesmärk on mingi muu, kui kohe välja paistab. Vanematele laste eest hääletamise õiguse andmine annab selleks suurepärase raami, kuivõrd see algatus võimaldab puudutada praktiliselt kõiki suuri ja olulisi teemasid nagu rahvuse säilimine ja muu taoline.
Võimalik, et olles kirjutanud palju mõtlemapanevaid raamatuid ja artikleid, leiad sa, et mõtlemapaneva diskussiooni alustamiseks on vaja midagi kaasahaaravamat kui artikkel. On vaja ettepanekuid, mis näevad välja nagu poliitiline reform. On vaja debatti. See on sul minu jaoks ja praeguses vestluses õnnestunud.
Tegelikult usun ka mina, et demokraatia üle peab vaidlema ning ma usun, et on võimalik välja mõelda erinevaid demokraatlikke valitsemismudeleid, mis on väga erinevad tänasest demokraatiast ja mis on kunagi väga tavalised. Aga sinuga arutledes lähtusin ma sellest, et me siiski tahame rääkida olemasoleva demokraatliku süsteemi raames, seda vaid mõnevõrra muutes. Minu meelest on nende ettepanekutega see võimatu. Samas tekkis mõtlemisainet palju, lähen ise nüüd rongi peale ja saadan sulle viimase versiooni tekstist. Sõna on kommentaatoritel.