Kultuuride kohtumine

Esmaspäeval avaldatud riigiprokurör Heili Sepa määrust lugedes jäi mul tunne, nagu sirviks mõne antropoloogi ülestähendusi külaskäigust ühe kauge ja veidra suguharu juurde. Need, kelle ütlused ja selgitused seal ära on toodud, on küll selgesti äratuntavalt arukad inimesed, kes samas aga räägivad asju, milles, nagu Ahto Lobjakas oma essees tabavalt märkis “meie kokku kogutud inimmõistus enda peegeldust enam ära ei tunne.”

Sierra Leones on hõime, kelle liikmed võivad rahuliku iseenesestmõistetavusega rääkida sellest, kuidas naaberkülas elab mees, kes suudab elevandiks muutuda ning Surinames on nõiad ja pahad vaimud igapäevase elu küll kahetsusväärseks, kuid siiski mitte millegi poolest imekspandavaks osaks. Reformierakonna nime kandva suguharu liikmed räägivad samasuguse argisusega sellest, kuidas neil on kodus sadade tuhandete kroonide kaupa sularaha – säästud, laenud ämmalt ja isalt, raha kapist, teiselt krediitkaardilt või šeifist – mida siis silmagi pilgutamata erakonnale annetatakse. Kaasaegse antropoloogia terminites tähendab see, et Reformierakonna nimelisel hõimul ei ole mitte pelgalt meie omast erinev maailmavaade (Weltanschauung), vaid nad elavad meist erinevas elumaailmas (Lebenswelt).

Kuid milles see erinevus täpsemalt seisneb? Üheks võimaluseks selle prominentse, kuid veidi pelgliku (mitmed hõimlased keeldusid prokuratuuris küsimustele vastamast) suguharu hingeelu mõistmiseks on klassikalisest antropoloogiast tuntud süü- ja häbikultuuride eristus. Lühidalt väljendudes seisneb nende kahe kultuuri erinevus selles, kuidas käituvad inimesed olukorras, kus avalik arvamus ning inimese enda teadmine või usk mingi teo (eelkõige pahateo) kordasaatmise osas lähevad lahku.

Süükultuuri juured lähevad tagasi universaalse moraalse mõõdu idee tekke juurde Vana-Kreeka kuldajal, kuid oma tänase sisu sai see seoses kõiketeadval ja -nägeval ainujumalal põhineva religiooni levikuga läänemaailmas. Selle puhul tunnevad inimesed end oma tegude või tegematajätmiste eest vastutavatena ka siis, kui keegi teine neist midagi ei tea. Häbikultuuris on määravaks aga eeskätt see, mis on avalikult ilmsiks tulnud. Kui süükultuuri puhul otsitakse andestust ning võimalust tehtud halva heastamiseks, siis häbikultuuris pigem õigustust ja kaassüüdlasi. Süükultuuris on oma eksimuse tunnistamine moraalse inimese üks olulisi tunnuseid, mis ühtlasi annab võimaluse ka lunastuseks (klassikaliseks selle mehhanismi näiteks on kristliku pihi, patukahetsuse ja lunastuse progressioon). Häbikultuuris seevastu ei ole pahateo tunnistamisest midagi head oodata, see toob ainult häda ja piinlikkust – ja seega on parem, kui ebameeldivatest asjadest võimalikult vähe räägitaks.

Siit on lihtne näha, et oma olemuselt on süü- ja häbikultuuri puhul tegu omavahel väga keeruliselt sobituvate väärtussüsteemidega. Mõlemad on eetilised süsteemid, mis aga üksteist näevad vastastikku ebamoraalsetena. See, mis individualistliku süükultuuri seisukohalt näib süüdimatu valetamisena, on kollegiaalse häbikultuuri poolelt vaadatuna vaid lihtne hoidumine probleemi tekitamisest seal, kus seda veel ei ole.

Oma 22. mai artiklis ütles Silver Meikar muuhulgas järgmist:

Diktatuurides hoiab rahvast kontrolli all hirm, demokraatiates häbi. Erakondade väärkäitumise puhul mängivad rolli mõlemad. Mul on häbi, et olen annetanud erakonnale varjatud raha, ning loodan, et sama tunne valdab ka teisi. Häbist võib aususe ja vabanduse palumise abil üle saada, ükskõiksusest aga mitte.

Kuigi Meikar mainib “häbi”, oli tema käivitavaks motiiviks pigem just nimelt süütunne. Meikar eeldas (või vähemalt lootis), et seda tunnet jagavad peale tema ka teised erakonnakaaslased – kuid häbikultuuris toimiv Reformierakond tajus Meikari ülestunnistust ja kahetsust kui reetmist ja noa selgalöömist. Selles valguses muutuvad palju arusaadavamaks nii järgnenud isiklikud rünnakud, kui Michali ja Lillo valik kõike eitada ning Ansipi kinnitus, et ta ei näe Michali justiitsministri kohal jätkamises vähimatki probleemi. Arusaadava(ma)ks muutub ka Michali ja Lillo esmaspäevane pressiteade, kus nad tänavad Eesti rahvast ning avaldavad lootust, et

“… lähiajal leiavad ka need, kes üritasid konkurendina allapoole vööd lüües rohkem edu saavutada, hingesuurust öelda, et uurimine on tõe välja selgitanud. Tulemus võib meeldida või mitte, aga see on väga põhjaliku ja ligi viiekuise uurimise tulemus. Meie oleme kinnitanud esimesest päevast alates, et õhku heidetud kahtlused ei vasta tõele ja nüüd on see ka mustvalgel selge.”

Minu jaoks oli mainitud määrust lugedes mustvalgel selge küll midagi sootuks muud – aga jäägu selles asjas oma arvamuse kujundamine siinkohal iga inimese enda hooleks. Huvitav on siin aga hoopis küsimus: mis saab edasi? Häbikultuuri seisukohalt paneb prokuröri määrus kogu asjale punkti – ei ole süüdistust, pole ka probleemi – ning tundub, et Reformierakonna nimeline hõim asja just nii näebki. Sellest andis tunnistust ka Andrus Ansipi kinnitus, et erakonnas teemaga edasi tegeleda ei kavatseta.

Paljude jaoks ilmselt nii ongi. Ometi on aga täna olemas ka hulk inimesi, kellele ei tundu, et “uurimine on tõe välja selgitanud”, kes ei arva, et teema on nüüd ammendatud ning et erakondade rahastamise asemel võiks uurida “asju Türil ja Viljandis”. Ja kui vaadata viimaste päevade reaktsioone nii kõigis suuremates päevalehtedes kui ka sotsiaalmeedias, siis näib neid inimesi olevat päris palju.

Tarmo Jüristo on Memokraadi kaasautor.

  • http://profiles.google.com/toivo.ellakvere toivo ellakvere

    Reformierakonna liikmed on juhuslik valim Eesti yhiskonnast, pigem isegi keskmisest eetilisemad, targemad, tublimad, idealistlikumad.

  • http://www.facebook.com/mridala Märt Ridala

    Ei ole OK kui pea-, justiits-, rahandus-, kultuuri- ja teised ministrid on samal tasemel nagu “juhuslik valim Eesti ühiskonnast”. Nad peaksid olema eeskuju ja eliit ning vedama ühiskonda moraalselt kõrgemate väärtuste suunas. Antud seltskond juhindub aga oma käitumises sellisest Lible tasemest kes ütles: “Valeta, valeta, siis oled sa täitsamees”.
    Või tegelikult, sorri. Lible oli valmis parve põhjalaskmise eest vastutust võtma, aga noh… ju kellamehe palk oli kehvem ka kui justiitsministril.

  • Giordano Bruno

    Reformikate juttu hinnaku tõepoolest igaüks ise, ei vaidlegi
    selles suhtes vastu. On piinlik küll. Samas, seda süü
    ja häbi teemat tuleb paraku edasi arendada:

    Kuidas
    suhtuda inimesse, kes presenteerib ennast avalikkusele poliitikaülese kommentaatorina, sõltumatu, objektiivse
    ja ülieetilise rahvavalgustajana, kuigi iga vähegi terasem lugeja leiab tema
    väljaütlemistest varjatud kujul:
    1. vasakpoolse
    ideoloogia propageerimist
    2. selektiivset
    rünnakut praeguste valitsuserakondade aadressil, kuigi ka teised parteid (loe: sotsiaaldemokraadid) on meedias ilmunu põhjal
    järeldades üsna samasugused. Samas sotse iial ei kritiseerita.
    3. vasakpoolse
    poliitilise demagoogia propageerimist (väga lihtsustatult, panna väljendid “parem Eesti” ja “maksukoormus” põlu alla) ilma sellekohast ilmunud
    kriitikat mainimata (Lakoff vs. Pinker jne).
    4. pokkerimänguga
    sarnast teadlikku hämamist kommentaariumides, kui kellegil on selgeid
    argumente, mis ei sobi kokku tema ideoloogiaga.
    5. kirjutada
    tagatipuks lugu, kus ennast paigutatakse nö heade kultuursete “eetiliste inimeste” gruppi, samas
    iseenda vigu märkamata.

    Niisiis tuleb küsida, härra
    Jüristo, kas sul endal häbi ei ole? Või süüd? Hi-hi, ma tean juba ette.

    Kogu selle Silvergate’i teema kokkuvõtteks: Reformikate piinlikust hämamisest veelgi
    küünilisem on see, et neid kritiseerivad inimesed on ise samasugused ja ka neil
    endil pole piisavalt iseloomu seda tunnistada. Arvukate kritiseerijate seas on inimesed, kes on millegi muu ebaeetilisega hakkama saanud – näiteks salaja oma abikaasat petnud, tööandjale valetanud, purjus peaga rooli istunud, maksudest kõrvale
    hiilinud jne jne. Klounaad!

  • http://www.facebook.com/juhani.juurik Juhani Juurik

    On üks asi elada ja mõelda meist erinevas elumaailmas, kus tegutsevad näiteks nõiad ja pahad vaimud, hoopis teine aga musta valgeks rääkida ehk lihtsalt valetada. Pole tarvis jätta inimestele eksliku muljet, justkui Sierra Leone või Suriname inimesed tegeleksid igapäevaselt millegi samaväärsega kui meie eliidipartei esipoliitikute hale katse oma nahka päästa.

  • http://www.facebook.com/riho.kurg Riho Kurg

    Erakonna liikmed ei ole kindlasti juhuslik valim ühiskonnast. Kui üldse, siis on nad valim keskmisest suurema võimu-, eneseteostus- või kuuluvusvajadusega ühiskonnaliikmetest. Need kaks esimest kipuvad kahetsusväärsel kombel praktikas segi minema.

  • http://profiles.google.com/toivo.ellakvere toivo ellakvere

    kindlat vastust ei saa anda, aga teor. on 3 võimalust. valim on keskmisest a) suurema eetilisusega, b) suures plaanis samal tasemel või c) vähemeetilisem.

    võtame nt järgmised juhuslikud valimid eesti yhiskonnast. *sotsiaalteadlased, * kolumnistid *uue maailma selts ja selle liikmed *reformierakond ja selle liikme. mis sunnib meid eeldama et juhuslik valim “reformierakonna liikmed” on vähemeetilised kui juhuslik valim “sotsiaalteadlased”

    ma tahan ainult öelda et väide “reformierakonna liikmed ei käitu eetiliselt” on siiski alamhulk väitest “eestlased ei käitu eetiliselt”. või siis vastupidi, “reformierakondlased tegutsevad yldiselt aktsepteeritud moraali piirides”. kui Henrik kirjutaks täna ylevaate eestlastest, nende käitumisest, eetika ja moraalinormidest … siis mida ta observeeriks?

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Eeldus, et on olemas mingi üks ja ainus eetika telg, millele siis oleks võimalik kõik ärimehed, ametnikud, kunstnikud, luuletajad ja leemekulbi liigutajad üksteise kõrvale pikkuse järjekorras ära mahutada, kõlab vähemalt minule küll ühe väga kahtlase ettevõtmisena. Ja selles ülalolevas artiklis ma püüdsingi mh. just nimelt ka sellisest hinnangust hoiduda. Kui me räägime häbikultuuridest, siis tavaliselt liigitatakse selle alla ka nt. Vana-Kreeka sõdalasühiskonnad või kaasaegsed Ida-kultuurid (nagu Hiina ja Jaapan) – ja öelda, et need on meie kultuurist vähem-eetilisemad tähendab eeldada üht ja õiget eetikat, mis meil on aga teistel (veel) ei ole.

    Ja selle osas, kas Reformi- või ükskõik milline muu Eesti erakond on “juhuslik valim” jään ka mina eriarvamusele. Kui see nii oleks, siis peaks ju ka erinevate erakondade liikmeskondade puhul nt. demograafilised profiilid ühte langema? Või ka poliitilised eelistused?

  • keelenats

    seif, mitte šeif!

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=100000525693565 facebook-100000525693565

    Tarmo, kas pole ikka pigem nii, et nn süükultuuris eeldatakse, et alusetult süüdistatud inimene võitleb oma süütuse tõestamise eest kõigi vahenditega, sest ta teab ja usub ise oma süütust? Ja seejuures ei ole vaja otsida lunastust ega kahetseda pattu, kui pole midagi kahetseda. Ning vastupidi – häbikultuuris peaks piisama ülekaalukast avaliku arvamuse hinnangust – teiste arvamusest, et esile kutsuda negatiivne hinnang endale ja oma teole. Mulle tundub siit edasi just vastupidi, et häbikultuuris ei lõpetaks prokuröri määrus küll midagi, eeldusel, et avalikkus usub miskit muud. Ja süükultuuris jälle ei tohiks omada suurt tähtsust, et kuskil on hulk inimesi, kelle aravtes uurimine ei selgitanud tõde välja – eeldades mudiugi, et inimene end ise süüdi ei tunne. Aga misasi on üldse süü? Õigusteoorias (kontinendil) on ta levinult inimese hinnang oma teole ja selle tagajärjele, olgu siis tegemist otsese tahtluse või kaugema ja udusema astme, ettevaatamatusega. Aga normi, olgu siis õigus- või moraalinormi rikkumisega kaasnev vastutus eeldab ka muid elemente: peab olema tegu, see tegu peab eirama normi, teol peab olema tagajärg, teo ja tagajärje vahel peab olema põhjuslik seos ja lõpuks jah – peab esinema süü. Minu arusaamist mööda on selle case’i puhul tegemist isegi mitte süü küsimusega, vaid küsimusega, kas tegu üldse toimus. Nii et ma olen suhtelises kimbatuses – sa kas ütled, et sa tead tõde ja Michal et al on süüdi või siis ütled sa, et süüst või süütusest sõltumata peaks neil olema häbi?

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=100000525693565 facebook-100000525693565

    facebook’i logi ei näita nime: eelmise kommentaari autor on Lauri isotamm

  • http://www.facebook.com/einar.aleksejev Einar Aleksejev

    Halb kui oma vaba riik, peale iseenda pole kedagi süüdistada ja peame oma valitud valitsejate peeglist iseenda nägu nägema. Ei saa enam väikse lapse igavesel sünnipäeval lastelauas jalgu kõigutades kõrrest limonaadi luristada ja vaadata mida suured onud teevad.
    “Meid tõugati, kukkusime pikali. Meid tõsteti püsti, sammusime edasi” aeg on läbi.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Ei, ma ei tea tõde. Ja kui täpne olla, siis ei saagi seda ju teada keegi teine peale otseste asjaosaliste, kõigil teistel (s.h. prokuratuuril või ka kohtul) on antud asjas ainult arvamused. Muidugi on täiesti võimalik, et prokuröri määrust lugedes jõuad sina erinevale arvamusele, kui mina – ja sellisel juhul on ka igati ootuspärane, et mu ülalolev arutluskäik sulle kuigi veenvana ei kõla.

    Aga konkreetsema vastusena ühele su remargile: nagu Michal ise oma Kolmeraudse intekas mainis, oli prokuröri määrus “tavatult üksikasjalik”. Mulle tundub huvitavana küsida miks see nii oli? Need ütlused, mis seal – küll nimedeta – ära olid toodud, ei olnud kindlasti juhuslikud. Minu jaoks paistab sealt tagant prokuröri selge ja teadlik valik – kuna süüd (ja sedakorda just nimelt selles kontinentaalse õigusteooria tähenduses) ei ole võimalik tõestada, siis otsustas Heili Sepp apelleerida häbile, tehes asjassepuutuvad ütlused avalikuks. Sest muidu oleks olnud tegu just nimelt sellega, millele Lobjakas viitas Wittgensteini keelepiirist rääkides: sellest, millest ei saa rääkida, tuleb vaikida.

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=100000525693565 facebook-100000525693565

    Tarmo, siin oleme me siis küll üsna eri meelt. Ma arvan, et prokuratuuri tavatult põhjaliku määruse seletus on hulga lihtsam, nimelt sõltumatuse ja erapooletuse tour de force. Tuletame meelde, milline torm läks meedias kevadel käima: ega nad ei uuri, teesklevad, ministri alluvad, kõik mätsitakse kinni, etc. Nüüd oli vaja mitmekümnel leheküljel tõendada, et uuriti, ei teeseldud ja minu meelest ka mitte vähetähtis fakt: ei mätsitud kinni, ei takistatud uurimist. Sest sinu teooria uskumine tähendaks päris kõheda väljavaate omaks võtmist: Eesti prokuratuur ületaks sel juhul rängalt oma seadusest tulevaid volitusi ja tegeleks inimeste avaliku häbistamisega? Ei ole olemas, loodetavasti.

  • http://www.facebook.com/rein.raud Rein Raud

    Natuke siiski ebatäpne analüüs. Esiteks jääb mulje, nagu oleks süükultuur kuidagi olemuslikult parem kui häbikultuur, kuigi aegade jooksul on süükultuurides rohkem tegeldud inimeste märgistamiste ja tagakiusamistega. Samas nt Jaapan on tuntuim toimiv häbikultuur ja seal tähendab pahanduse päevavalgele tulek kindlasti seda, et inimene avalikult vabandab ja kui ta on poliitik, siis lahkub ametist. Jaapani peaministrite sagedased vahetused sellest tulenevadki, mitte sellest, et sealsed poliitikud oleksid keskmisest ilgemad tõprad. Seega, kui nt mõne partei juht lahkub ametist seoses oma alluvate pahategudega, siis see on pigem häbikultuur. Süükultuuris on võimalik oma süüd heastada, mitte aga sellest vabaneda. Ja tihti piisab süükultuuris sellest, et süüdlane välja selgitada, ilma et mõeldaks, kuidas edasi. Nii et see häbikultuuri rakendamine meid valitseva võõrhõimu kirjeldamiseks ei ole päris põhjendatud, ehkki nende Lebenswelt tõesti ei ole siit maailmast.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    See on küll kahetsusväärne, kui ikkagi jääb mulje, et ma seal loos püüaks öelda või mingil moel vihjata, nagu oleks “süükultuur kuidagi olemuslikult parem kui häbikultuur”. Allpool ühes varasemas kommentaaris ma juba rõhutasin, et selline seisukoht põhineks väga kahtlastel alustel – ja viitasin sellega seoses ka omalt poolt konkreetselt Jaapanile.

    Ilmselt on siin kriitilise tähtsusega hinnata mida täpselt tähendab “pahanduse ilmsikstulek”. Millal näiteks Jaapani puhul “tulid päevavalgele” nende 2. MS aegsed tegemised ja toimetamised Koreas või Birmas? Mulle tundub, et siin küll ei olnud küsimus selles, nagu oleks sõjast möödunud inimpõlve puhul tulnud ilmsiks asju, mida varem ei teatud. Pigem vast oli asi ikkagi pidevas avalikus surves, mille tagajärjel Jaapan lõpuks 90ndatel hakkas avalikult tunnistama asju, mis juba ammu päevavalgel olid olnud – ja siis ka nende eest vabandust paluma ja vastutust võtma.

    Nii tundub mulle praegu ka Reformierakonnaga – nende line of defence on see, et “midagi ei ole ilmsiks tulnud”, seega ei ole ka põhjust midagi ette võtta.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    ausalt öeldes oleksin mina olnud rõõmsam, kui prokuratuur oleks need uurimisandmed mitteametlikult ja ebaseaduslikult lekitanud ajakirjandusse, mitte ebatraditsiooniliselt oma määruses avaldanud. Sest teguviis, mille nad nüüd endale on võtnud, räägib teleoloogilisest eetikast, kus eesmärk rakendab abinõu. Ehk, kui usutakse, et eesmärk on õige, siis on eetiliselt küsitavad abinõud lubatud. Kahjuks on sellest saanudki reegel. Sama rakendati ka Savisaare-Jakunini loo puhul (tõenäoliselt salajase ettekande teadlik lekitamine meediale), Onksioni-Rummi loo puhul jnejne. Prokuratuur pole siin muidugi trendilooja. See on osade riigiametnike seas populaarne eetiline süsteem. Aastaid tagasi talitati sama moodi ka Kaitseministeeriumis nn luureskandaali puhul. Kui oli oht, et ilmselt ebamoraalselt ja ebaseaduslikult käitunud kaitseväelased (ministeeriumi ametnike taga luurates) jäävad õiglase karistuseta, siis lekitati kogu materjal välja. Riigisaladused jm piirangud sellises olukorras ei loe – tähtis on, et eesmärk on moraalselt õige. Mul endal pole selle osas otsus selge, aga mulle pigem tundun, et selline eesmärgi-eetika on õiguskaitseorganite ja riigi puhul, kelle käes on vägivallamonopol, õigustamatu.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Viimases “Vanamehed kolmandalt” saates räägib Norman Aas põhjalikult prokuratuuri kaalutlustest selle määruse avalikustamisel, järelkuulatav siit: http://podcast.kuku.ee/2012/10/21/vanamehed-kolmandalt-2012-10-21/

  • http://www.facebook.com/people/Mikk-Salu/1757840071 Mikk Salu

    Mina ise lugesin ka sellest tekstist selgelt välja, et süükultuur on olemuslikult parem kui häbikultuur. Võibolla on asi lihtsalt selles, et me ise kõik siin tuleme süükultuurist ja sõltumata sellest kui neutraalselt me ka ei püüa neid erinevaid kultuure kirjeldada või võrrelda, ujuva dlõpuks meie süükultuuridest pärit juured ikkagi pinnale.

  • http://www.facebook.com/rein.raud Rein Raud

    See probleem tuleb sellest, et esitad Reformierakonnna käitumist kui häbikultuurile omast, samas aga ka oma retoorikaga näitad, et ei kiida seda heaks (no vastupidine olekski ju imelik). Siit saab ju ainult järeldada, et kui häbikultuur sellist käitumist võimaldab, siis on ta eetiliselt madalamal tasandil. Ma ütleskin, et toimivas häbikultuuris oleks Michal kindlasti tagasi astunud. Sest teistel oleks olnud tema pärast häbi. See, et ta seda ei teinud, on võimalik just süükultuuril põhineva seaduslikkuse tõttu, kuna tema süüd ei ole olnud võimalik tõestada. (Ja mul on häbi oma riigi pärast.)

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Ok, siis siin ongi segi läinud kaks erinevat asja – ja ilmselt ma oleks pidanud oma väljenduses selles osas täpsem olema. Tekstis ma ütlesin süü- ja häbikultuurist rääkides, et “mõlemad on eetilised süsteemid, mis aga üksteist näevad vastastikku ebamoraalsetena.” Sellest ei järeldu, et “häbikultuur on eetiliselt madalamal tasandil”, vaid – nagu Mikk õigesti märkis – et süükultuuri seisukohalt vaadatuna tunduvad mõned häbikultuuri raamides tehtud valikud selgelt ebamoraalsetena. Ja sama vastupidi. Seda erinevust ei ole aga nende kahe kultuuri raamides võimalik kuidagi universaliseerida, järeldades, et üks on parem kui teine (ja nagu sa, Rein, hästi tead, siis see oli ka üks peamisi kriitilisi etteheiteid Ruth Benedictile, kes selle süü- ja häbikultuuri eristuse esimesena kasutusele võttis).

    Süükultuuri puhul (ja siin tuleb “süüd” käsitleda laiemas antropoloogilises, mitte kitsas õiguslikus mõistes) ei ole ju oluline, kas midagi on võimalik tõestada – selle puhul ei sõltu “süü” mingilgi moel sellest, mis on teada või tõestatav. Aga selles mõttes on su märkus muidugi õige, et poliitikute tagasiastumine on üldse häbikultuuri printsiipidest tulenev nähtus ja et toimiva häbikultuuri puhul oleks Michalil tõepoolest olnud võimatu oma kohal jätkata. Ehk siis mu kavatsus ei olnud esitada Michali käitumist kui “häbikultuurile omast”, vaid juhtida tähelepanu sellele, et see apelleerib, omamoodi ärapööratud moel, häbikultuuri mehhanismile – kui ei ole avalikult tõendatud pahategu, siis ei ole ka probleemi, millele peaks reageerima.