169. mai

See maikuu päev, mil ilmus kurikuulus Silver Meikari artikkel, jäi korduma nagu päev filmis “Lõputu küünlapäev”. Iga hommik algamas sama lauluga, ükskõik kuidas sa ei pinguta, tagasi sa oled ses samas hetkes, kus see neetud hommik koitis. Rahvakalendri järgi peaks just sel päeval murduma talve selgroog, kuid seda ei juhtu ega juhtu. Ega juhtu.

On proovitud kõiki nippe, kõiki nipse, kõik spinne, kuid mure näib sellest ainult hoogu saavat. Probleem, see ise tundub ju nii väike. “Kurat, me juhime ju riiki. Kas siis see pole suur asi? Eesti on ju vaba.” Ja jälle kostab hommikul raadiost Cheri lugu ning ekraanile ilmub ajakirjaniku küsiv nägu. “I got you babe”.

“Me oleme harjunud raskustega ja me marsime edasi,” ütleb pealik. Saabastel mahakuluva väärikuse tolm. Saapadki maha kulumas. Lõpuks lihtsalt alasti, heites enda hulgast nüüd välja juba neid, kes tunnevad meie pärast muret, heites eemale neid, kes proovivad märku anda, et natuke vale suund – linnaväljaku tuled on hoopis mujal. Neid, kes mõistavad või vähemalt aimavad, et 21. sajandi teisel kümnendil ei saa ajada poliitikat samal moel nagu 1990ndatel.

Lihtsalt sellepärast, et info liigub teisiti. Valede hind ja alternatiivkulu on muutunud. Saladus pole enam saladus.

“Pealiku parem käsi ütles meile, et see skandaal läheb mööda, me ajame ju õiget asja”. Kuid pealiku parem käsi ei ole ilmeksimatu. Igal pealiku paremal käel on helgemaid ja mustemaid hetki. Kahjuks on nii läinud, et kiirelt sildu põletades on Kristen Michal pantvangi võtnud hunniku protseduure ja inimesi.

Ta on öelnud, et ta pole musta raha liikumist korraldanud ning seetõttu on erakonnast välja visatud Meikar. Kui selgub, et valetas hoopis Michal, kas siis võtame Meikari tagasi?

Uue päeva suunas liikuv osuti on kinni vale taga. Ding. Ding. Ding. Ning kinnitus, et kõik läheb mööda, paneb mõtlema, et kas ikka läheb. Kas Edgar Savisaare lindiskandaal on üldse kunagi mööda läinud? Kas idaraha skandaal läks tegelikult mööda?

Mõned küsivad, et “miks just meid, reformierakondlasi, kritiseeritakse?”. Vastus on ju tegelikult lihtne. Edgar Savisaar ei lubanud olla aus. Aga teie lubasite, raisk.

Nojah, aga mis on siis alternatiiv? Kuidas me saame osuti uuesti liikuma?

Professionaalne alternatiiv on tegelikult olemas ja testitud kriisiolukordades üle läänemaailma. See koosneb kolmest sammust 1) tunnistada ausalt ja veenvalt üles; 2) vastutada ilmnenud tagajärgede eest (võib olla valus mõnele isikule, kuid päästab erakonda); 3) teha nii, et oleks veenvalt näidatud, kuidas probleemi tulevikus ära hoitakse.

On näha, et paljud inimesed proovivad täna mõnda neist kolmest sammust rakendada. Näiteks sotsid ja õigupoolest ka reformierakondlased väidavad, et nad on valmis arutama rahastamise uute kordade ja muu sellise üle, ehk nad tahaksid kohe minna punkti juurde kolm. Ent selleks, et minna punkti kolm juurde, on vaja taastada usaldus ning seda saab ainult läbi punktide 1 ja 2.

Niisiis, tunnistada, vastutada, muuta nii, et oleks veendumus, et probleemi lahendamiseks tulevikus on antud oma parim. Võib-olla päeva lõpuks see ei tundugi enam nii võimatu.

 

  • http://www.facebook.com/people/Peep-Ehasalu/100000185269899 Peep Ehasalu

    Kui erakonna päästmise kohta võiks öelda, et tühja temast, siis esimesel kahel punktil oleks tervistav mõju kõigile erakondadele ja laiemalt kogu ühiskonnale.

  • siimlepisk

    Hea näide vabandamisest: Briti poliitik Nick Clegg vabandas avalikult oma lubaduste mittetäitmise eest http://www.politics.co.uk/comment-analysis/2012/09/20/watch-nick-clegg-s-tuition-fees-apology

    Pärast sellist avalikku vabandamist tõusis tema partei populaarsus oluliselt. Selle tunnustuseks tehti Clegg-i vabanduskõnest ka remix, mis on hitt-singel iTunes Store’is ja saanud üle 2 miljoni vaatamise Youtube’is: http://bit.ly/NCapology

  • Arp Müller

    Daniel, aga mis siis, kui see ongi tõsi, mida Sven Mikser on väitnud, et SDE polegi kunagi ebaseaduslikke annetusi saanud? Kuidas nad saavad sel juhul usalduse taastada? Kas nad peaksid siis välja mõtlema fiktiivse ebaseadusliku rahastamise kaasuse oma erakonnas, selle avalikkuse ette tooma ja vabandama?
    Ma usun küll, et vähemalt 1% tõenäosus on, et nad polegi ühtegi ebaseaduslikku annetust saanud. Kuidas nad peaksid sel juhul käituma?

  • http://www.facebook.com/rein.raud Rein Raud

    Sel juhul oleksid nad pidanud võtma teema üles oluliselt varem. Oluliselt varem. Et nad seda ei teinud, tähendab minu jaoks, et väga-väga suure tõenäosusega on neil ka luukered kapis. Mikser muuseas väitis, et kui tema oli Keskerakonnas, ei saadud seal ka ebaseaduslikke annetusi (irw). Ma küll usun, et talle neist ei räägitud, sest ta oli seal ju programmi pärast, mõistmata, et KE’l ei olegi mingit kavatsust seda kunagi täita, aga see selleks. Hetkel (aga ka näiteks DASAde arutelu ajal) on SDE paraku ühes puntras teiste parlamendierakondadega. Väga kahju.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Sven Mikser ei ole ju väitnud, et SDE pole kunagi ebaseaduslikke annetusi saanud, ta väitis, et tema ajal ei ole ja muu eest ta ei saa pead anda.

    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/mikser-kinnitab-sotside-rahastamise-puhtust-tema-juhtkonnas-oleku-ajal.d?id=65221224

    See ongi probleem, et selleks, et edasi minna peaks erakond suutma öelda ka väga kindlalt ka seda, mis oli enne. Kavõi, et “jah, aastail see kuni see, ka meie erakonnas praktiseeriti sellist skeemi”. Ei kõla ju eriti veenvalt, et “me ei tea üldse sellest, et kas praktiseeriti või mis” või vähemalt jätab see mulje üsna suurest juhtimisalasest segadusest.

    Nii on raske ju raske mõjuda usaldusväärselt teiste rahaasjadest rääkimisel. Millel üldse põhineb Sotsiaaldemokraatide usk, et nad on kuidagi kellestki teisest paremad? See saab põhineda teistsugusel praktikal ning see teistsugune praktika peaks olema ka väljapoole demomstreeritav.

    P.S. Rein, Mikser ei öelnud, et Keskerakonnas ei saadud selliseid annetusi, vaid ta ütles, et tema ei puutunud nendega kokku.

  • http://www.facebook.com/margus.kiis Margus Kiis

    Eesti Vabariigis pole kunagi olnud läänelikku poliitikat, Eestis on hoopis spetsiifiline süsteem (antisavisaarkraatia), seetõttu pole mõtet mingeid sealseid mudeleid siin eeskujuks pidada. Ja kogu see targutamine on pisikese rühma inimeste omavaheline jahumine. Nutt tuleb peale, kui lugeda seda artiklit. Siit tuleb väja kui rumalad ja poliitilised võhikud on ka kõrgharidusega inimesed. http://www.ap3.ee/opinion/2012/11/7/meelis-mandel-kesine-parteivalik-kinnistub

  • http://www.facebook.com/sool.aivar Aivar Sool

    Daniel, tegelikult oleks edaspidi võimalusel tore kuulda alterantiive Eesti praegusele valimisseadusele ja parteide rahastamisele, et rahva valitud inimesed pääseksid Riigikogusse ning valmiskampaania oleks vähem kulukam ning valimiste tulemus mitte ainult raha hulgaga sätitav. Nt. Toomas Alatalu kirjutas Delfi arvamusartiklis Nikaraagua valmisseadusest, mis pidi hästi töötama, aga see oli selline üldine jutt. Tundub, et aeg on küps, et kodanikkond hakkaks nõudma kardinaalseid muudatusi selles valdkonnas. Tänan!

  • Lembit

    Miks kõik muretsevad RE ja teiste erakondade maine, usaldusväärsuse jms taastamise pärast, pakkudes välja erinevaid variante, põhiliselt PR vallast?? Inimesed neis erakondades on ju samad ja sama patused edasi.

    Kas poleks õigem keskenduda sellele, et järgmistel valimistel saaksid riigi esindusorganitesse ausamad inimesed? Ehk peaks rohujuure tasandilt hakkama välja töötama poliitiku moraali- ja eetikakoodeksit, õiglasemat valimisseadust jms.?

  • http://www.facebook.com/mart.moppel Mart Moppel

    Aga ikkagi miks mitte teha uusi parteisid? Asutada uus, iseenese maailmavaatega sobiv partei, see võiks ju pakkuda lahendust, sest lahendus on eluterves konkurentsis. Uued erakonnad ei muudaks olukorda kindlasti hullemaks.
    Muidugi pole mõtet teha respublikat ehk võimule saamiseks räiget populismi kasutada. Valetamisel põhinevaid parteisid on meil küllalt.

  • http://www.facebook.com/karli.lambot Karli Lambot

    Jah, see oleks kõige loomulikum lahendus. Häda on selles, et parlamendierakonnad on uute asutamise teinud piisavalt keeruliseks ning eraldavad endale riigieelarvest ca 6 miljonit eurot aastas, mis annab neljale parlamendiparteile olulise eelise uute ja/või riigikogus mitte olevate erakondade ees.

    Veel suve alguseni puudus võimuparteidel vähimgi soov praegust võistlust piiravat olukorda muuta. Hullemgi veel, DASA-de näol sooviti täiendavalt 900 000 eurot igaaastaselt endale juurde.

    Silver Meikar vallandas surve, mis on viinud riigikogu hetkel nii kaugele, et sõnades nad juba lubavad olukorda mõnevõrra muuta ehk leevendada. Mis tegelikult juhtub, näitab aeg. Survet tuleb igal juhul edasi avaldada.