Vestlus koolikiusamisest

Eellugu

Paari nädala eest, kui kogu Eestis tuli jutuks koolikiusamine, arutasime sama teemat ka Daniel Vaarikuga. Meenutades oma kooliaegu, leidsime, et kiusamine oli ka meie eludes tegelikult igapäevane asi ning arenes alljärgnev dialoog.

Mina: Ei tea, kas teema võiks kuidagi olla ka Memokraadis kajastamist väärt?

Daniel: Ma usun, et koolivägivald on väga paljusid puudutanud. Kui ma mõtlen kasvõi oma kooliajale tagasi, siis oli küll neid, kes mind kiusasid, kui oli ka neid, keda ma ise kiusasin. See oli natuke nagu pay it forward süsteem. Kui ühest kohast hakkas vägivald arenema, siis see lainetas veel tükk aega ringi.

Mina: Tõesti, ka ise tagasi mõeldes… piinlikult lolle asju sai tehtud.

Daniel: Tavaliselt said probleemid alguse kahest võimalikust põhjusest, üks oli see, et ei osanud oma emotsioone juhtida. Näiteks näed, et mingid lahedad tüübid istuvad rõivistus koos tüdrukuga, kes sulle meeldib ja sulle nagu ruumi pole. Lähed siis koridori peale kõndima ja hakkad klassikaaslasega tüli norima. Tihti sündisid probleemid aga kollektiivselt, nii et ei saanudki aru, kes vastutas… üks tegi lumekuuli, teine pani sinna sisse kivi, kolmas viskas…

Mina: Jah… sel ajal ei olnud videot ega Youtube’i, kuid võib uskuda, et paljud asjad toimusid sarnasel moel nagu täna. Aga küsiks mõne asjatundja käest, mida siis üldse saab teha, et koolivägivalda ohjata. Näiteks koolipsühholoogide ühingu juhi Triin Kahre käest?

Seepeale helistasin Triinile ning sündis alljärnev jutuajamine.

Vestlus Triiniga

Kristjan: Paljusid on viimastel nädalatel šokeerinriud jõhkrad videod koolivägivallast Eestis. Ja see on ilmselt vaid jäämäe veepealne osa. USA statistika näitab, et vaid ligikaudu kolmandik koolikiusamistest jõuab avalikkuse ette. Mis paneb ühe lapse nii käituma?

Triin: Enamasti on lapse agressiivne käitumine märk sellest, et lapse elus on pinged. See on sümptom sellest, et midagi on valesti. Võibolla on agressiivsus tingitud sellest, et ta saab liialt vähe või liialt palju tähelepanu või on ta liialt kammitsetud piiridest või vastupidi, puuduvad need täiesti. Sageli on vanemate vahelised suhted keerulised. Ka sellise stressi imab laps endasse, sest ta on osake perest ja seal valitsevatest suhetest.

Kuid ma ei paneks kogu vastutust kodu õlgadele. Kool on kindlasti samaväärselt vastutav. On oluline, et kiusamise ja vägivalla suhtes valitseks koolis ühtne lähenemine. Kogu kool peaks omama kindlat seisukohta kiusamise ja vägivalla suhtes. See tähendab nulltolerantsi.

Kiusamisest tuleks rääkida ning õigeaegselt probleeme märgata ning sekkuda. Selleks on oluline, et õpetajatel oleks  sellealased teadmised ja oskused. Samuti, et neil oleks tahtmist ja aega sekkuda. Kool ja õpetajad peavad mõistma, et laste heaolu koolis tagavad sõbralikud suhted ning ühtekuuluvustunne.

Ka erinevad uurimused kinnitavad, et üks olulisemaid faktoreid, mis turvalisust ning koolikiusamise esinemist mõjutab, on koolis valitsev kliima. Kooli sisekliima ning õpilaste ja õpetajate omavaheliste suhete parandamise olulisust toetab ka tänavu koostatud Praxise uuring „Lapse õiguste ning vanemluse monitooring“, milles näiteks selgus, et 62% õpilastest on tundnud, et õpetajad on käitunud nendega ebaõiglaselt ning 46% lastest on vähemalt korra koolis kogenud kiusamist.  Kui koolis käib pidev võitlus enda tõestamise ning paremate hinnete saavutamise nimel või kui õpetajad on ükskõiksed laste murede suhtes, siis tõenäosus pingete ning kiusamise tõusuks kasvab. Seega tuleks hoolikalt mõelda, mis on need väärtused, millel meie koolitöö tugineb ning kas koolis toimuv neid väärtusi ka peegeldab.

Kristjan: Kui veidi liialdada, siis kas võib väita, et “kurjus on nakkav” – üks vägivaldne tegu toob ilmselt kaasa järelmõjuna järgmise ehk vägivaldsest kodust pärit laps on vägivaldne ka koolis?

Triin: Paraku on see tõsi, et lapsed tõepoolest õpivad suure osa käitumisest oma lähedastelt ning ümbritsevast keskkonnast. On kodusid, kus vägivald ongi normaalne ja tavapärane käitumine ning ka laps võtab sarnase mustri endaga terveks eluks kaasa.

Lisaks kodule mõjutab laste käitumist meid ümbritsev keskkond, ka meedia. Mõelge kasvõi õhtustele seriaalidele. Usun, et päris mitmed lasteaialapsed vaatavad õhtuti „Kättemaksukontorit“ (mul pole absoluutselt mitte midagi konkreetse seriaali vastu) ning selles pole mitmete vanemate arvates kindlasti midagi imelikku. Ometigi pekstakse ja tapetakse seal inimesi.

Paljud asjad, mida meie, täiskasvanud, peame loomulikuks meid ümbritsevas ühiskonnas (nagu näiteks vägivald telekas ja internetis), muutuvad samamoodi loomulikuks ka lastele. Samas ei ole lapsed kindlasti oma arengutasemelt küpsed kogu seda infot analüüsima ega tõlgendama. Ning kui mõelda, kui palju on meil kodusid, kus ollakse harjutud sellega, et värviline ekraan on pidevalt töös hoolimata sellest, mis seal parasjagu käimas on, siis on see päris hirmutav.

Ka koolikeskkonnal on siin omaette oluline roll. Kui koolis puudub üldine seisukoht kiusamise suhtes või kui sellest ei räägita või tehakse seda vaid mingisuguse „nädala“ või muu projekti raames, siis ei ole see süsteemne töö. Kui õpilased näevad, et koolis valitseb kiusamise suhtes ükskõiksus või kui midagi erilist ei juhtu, siis see jätkub ning see ongi loomulik käitumisviis.

Kristjan: Kas koolivägivalla ohvrile jätavad kannatused jälje kogu eluks?

Triin: Koolivägivald võib tõepoolest tekitada väga tõsiseid traumasid. Kui tõsiseid täpselt, on individuaalne. Üheselt on sellele keeruline vastata. Mõni laps ühel hetkel ei taha enam kooli tulla, ta on hirmul või hakkab sageli hommikuti kõht või pea valutama. Mõni muutub ajapikku depressiivseks (seda iseloomustab kurvameelsus, huvi puudumine erinevate tegevuste vastu, jõuetus, keskendumisraskused). Sageli kannatab nende laste enesehinnang väga rängalt. On täiesti võimalik, et paljud täiskasvanud maadlevad senimaani oma erinevate probleemidega, mõistmata, et need võivad olla seotud nende koolikiusamisega. Igal juhul ei tohiks mingil juhul kiusamise mõju alahinnata.

Statistika ütleb, et 20% kooliõpilastest kannatab koolivägivalla all. See on karm number – viiendik koolilõpetajatest astub iseseisvasse ellu emotsionaalsete haavadega.

Kristjan: Mida saaks teha, et olukorda parandada?

Triin: Ma olen seda meelt, et praeguses ühiskonnas teatakse sellest teemast rohkem, osatakse enam märgata ning ei lepita asjadega nii nagu need olid aastakümneid tagasi (oli ju ka teine ühiskond). Kiusamise mõiste on omandanud uue tähenduse. Ta on muutunud nähtavaks ka tänu erinevatele tehnilistele võimalustele.

Mida siis teha? Kui me räägime kodust, siis võiks mõelda sellele, mida meie lapsed meilt iga päev õpivad ning kas see ühtib sellega, mida me tahame, et nad meilt õpiks. Ehk teisisõnu: lastel on vaja eeskuju, mida me ise oma käitumisega lastele anname. Kui me ise vanematena arvame, et teatud hetkel võime keerulise olukorra lahendamiseks käed käiku lasta, siis õpivad sama tegema ka meie lapsed.

Teine oluline asi on see, kuivõrd avatud on meie suhted peres, kui palju me julgeme üksteisele oma tunnetest ja mõtetest rääkida või pigem kardame kellegi ootamatuid intensiivseid emotsioone ning parem jätame rääkimata. Kui peres puudub harjumus ning võimalus iseenda avamiseks, siis inimesed kapselduvad ning eemalduvad üksteisest. Nii ka lapsed. Nad ei ava end, sest neil pole sellist harjumust ega oskust.

Oskus ennast avada peab aga tulema juba maast-madalast, seda ei saa tekitada siis, kui laps on teismeline. Paraku ärkavad paljud vanemad liialt hilja – alles siis, kui probleemid on juba käes ning neid ei osata kuidagi lahendada. Nii võib juhtuda, et laps ei räägigi oma probleemidest (nt sellest, et teda koolis pidevalt narritakse) ning vanem ei pruugigi teada, mis lapsel tegelikult hingel. Mõni laps elab asju sissepoole (depressiivne, kinnine, vaikne), mõni väljapoole (laamendab, ropendab, vaidleb vastu, kakleb), kuid põhiprobleem võib olla tegelikult sama. Isegi kui lapsed tahavad rääkida, siis paraku suur osa vanemaid ei oska oma lapsi kuulata.Nad küll KUULAVAD oma lapsi, kuid tegelikult neid ei KUULE.

Kristjan: Näen ise lapsevanemana, et kooliõpetajatel on koormus nii suur, et sinna ei olegi aega, et märgata ja tegeleda iga kiusatuga eraldi. Kuidas saaks seda olukorda parandada?

Triin: Kiusamisega saab tegeleda erinevatel tasanditel – õpilasega, klassi kui grupiga ning kooli kui tervikuga. Just viimane on see tasand, kus koolijuhil on väga palju võimalik ära teha. Koolijuhil on vastutus kehtestada koolis kooliterviklik lähenemine kiusamise ja muude käitumisprobleemidega tegelemiseks. Õpetajad peavad teadma, mis on kiusamine, mida tähele panna, kuidas tähele panna ja mida teha. See on nende kohustus. Koolis peab olema ühtne lähenemine, mitte sõltuv konkreetsest õpetajast. See on väga oluline.

Lisaks peavad õpetajad mõistma, et nende aine õpetamisest on kasu lapsele vaid siis, kui lapsel on koolis hea ja turvaline olla. Paratamatult kuuleme me ikka ja jälle juttu sellest, et õppimine olgu number üks: kõigil on ees üha uued eksamid ja tasemetööd (mida me oma edetabelitega ju aina enam propageerime) ja nende arvelt ei saa aega muudeks asjadeks kulutada. Samas on just need muud asjad sageli lapse jaoks olulisemad. Kuniks õpetajad seda ei mõista, on raske muutusi oodata.

Kooliterviklik lähenemine tähendab ka seda, et õpilased teavad, mis on kiusamine ja mida sellisel puhul teha. Lapsed peavad teadma, et kiusamisest rääkimine pole mitte kaebamine, vaid enda ja teiste õiguste eest seismine. Väga sageli ei mõista lapsed ka pealtvaataja rolli ning arvavad, et kui nad on vaid pealtvaatajad, siis pole nad kiusamises osalised.

Tegelikkuses on just pealtvaatajatel väga suur jõud. Kuniks jagub neid, kes ei sekku ning sellega lihtsalt lepivad, seniks jätkub ka kiusamine. Ma ei räägi sellest, et lapsed peaks minema (füüsiliselt) vahele, kuid nad peavad sellest teada andma ning andma märku oma seisukohast, et antud käitumine on taunimist väärt. Selle suhtes ei tohi olla ükskõiksust. Siin saab kool ise väga palju ära teha just sel teemal avatult suheldes. Kiusamisest tuleb järjepidevalt koolis rääkida ning sellega tegeleda. See peab olema süstemaatiline ja sihipärane tegevus.

Kooliterviklik lähenemine on eelkõige ennetav lähenemine ning just sellel peakski olema rõhuasetus. See on tunduvalt tõhusam kui hilisem tegelemine tagajärgedega, mis on juba palju kulukam ning ajamahukam ettevõtmine. Meie praeguses koolis paraku on tõesti nii, et õpetajatel napib oskusi ning aega. Õpetajad ei ole veel valmis kõikide erinevate probleemidega ise hakkama saama, kuigi hariduspoliitiline suund pigem sellele ju on. Seetõttu võiks praegusel hetkel veelgi enam väärtustada tugispetsialistide (nt. sotsiaalpedagoog, psühholoog) olemasolu.

Kristjan: Üks analüüs tõestas, et süstemaatilise lähenemise tulemusel vähenes koolikiusamine viiendiku võrra. Milline on seis Eestis praegu nii ennetamise kui ka tugispetsialistidega?

Triin: Praegusel hetkel sätestab meie põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, et kool peab tagama õpilaste füüsilise ja vaimse turvalisuse. Kuidas iga kool seda täpselt teeb, on koolijuhi enda teha. Ühtsed strateegiad ning programmid meil paraku puuduvad. Seadus sätestab ka selle, et tõepoolest kõigile õpilastele peab olema tagatud tugispetsialistide teenus (mis tähendab, et kool võib ka teenust väljaspoolt sisse osta).

Kuidas see tagatakse, on jällegi iga kooli enda teha. Seega on reaalne olukord selline, kus kvaliteetne haridus on küll riigi mure, kuid muud õppetegevust toetavad teenused on sõltuvad kohalike omavalitsuste rahalistest võimalustest ning otsustajate pädevusest. Selline olukord tekitab paratamatult tunde, et  riik ei väärtusta tugispetsialistide olemasolu või siis üritab vastutust mujale veeretada. Samas on kool seaduse järgi nii õppe- kui ka kasvatusasutus, mis selgelt tähendabki seda, et rõhku tuleb pöörata mõlemale tegevusele. Paraku tundub ikka ja jälle, et väikeses Eestis seatakse pigem prioriteediks edukas õppimine kui laste heaolu ja turvatunne.  Kuhu mahub siis ennetustöö ja kes seda tegema peaks?

Meie koolisüsteem liigub üha enam kaasava hariduse suunas, mis tähendab teiste sõnadega seda, et erivajadusega lapsed (nt. hüperaktiivsed, autistlike joontega, käitumisprobleemidega jne.) õpivad tavakoolis koos teiste lastega. Meie koolidele ja õpetajatele on see tõsine väljakutse, sest keerukamate erivajadustega lastega tegelemine nõuab veelgi rohkem aega ja oskusi, kui seda koolides hetkel on. Sellised lapsed on kindlasti need, kes vajaksid oma igapäevaseks toimetulekuks tugispetsialisti abi. Lisaks vajavad abi ja tuge ka nende õpetajad. Kahjuks leidub ikka veel õppeasutusi, kus mõnest „tüütu“ erivajadusega lapsest tahetakse lahti saada ilma, et oleks temaga piisavalt koolis tegeletud.

Toon näite meie Eesti reaalsest koolielust, mis usun, et päris hästi peegeldab kooli valmisolekut ning meie õpetajate teadmisi ja oskusi:

Kohtumine direktsioonis. Järjekordselt ollakse koos P. pärast. Õpetajad on maruvihased, ema istub vaikides kõrval. Psühholoog: “Mis juhtus?“ „P. loopis tunnis paberitega. Pidevalt ei hakka tööle, vaidleb õpetajatele vastu. Vahib aknast välja. Aina krutib pastakat!“. Õpetajad kaeblevad, ema on vait ja kuulab alandlikult. „Mida siis teha?“ küsib üks õpetajatest. Direktor hakkab rääkima teistest sobilikematest koolidest. Psühholoog on hämmeldunud, on ju alles september ja kooliaasta alles alanud. Psühholoog julgeb pedagoogidelt küsida, mida on selle lapse abistamiseks tehtud.

Kõik on vait. Tundub nagu nad ei mõistaks esitatud küsimust. Vaid ema silmades näeb psühholoog tänu – jumal tänatud, keegigi julgeb veidi teistmoodi mõelda ja arvata.  P. ei lahkunud, vaid jätkas samas koolis. Selgus, et tegu oli aktiivsus- ja tähelepanuhäirega õpilasega, kelle puhul polnud keegi tulnud selle pealegi, et tema puhul tuleb rakendada veidi teistugust lähenemist ning pastaka kruttimine ja aknast välja vahtimine on tema jaoks täiesti normaalne.  

Eestis on hetkel psühholooge umbes 30% koolides. On tänuväärne, et meil on olemas õppenõustamiskeskused, kuhu abivajajaid saab saata juhuks kui koolis tugispetsialisti pole, kuid sealsed spetsialistid ei jõua ära teha kogu seda tööd, mida tegelikult peaks tegema kool. Arvestada tuleb ka sellega, et sealne töö on hoopis midagi muud kui see, mida koolis kohapeal on võimalik teha. Ka Praxise varasem uuring õppenõustamiskeskuste rahulolu kohta näitas, et meie koolid tunnevad puudust eelkõige tugispetsialistide esmatasandi tööst ehk siis tööst kohapeal õpetajate ja lastega. Just kohapeal saab tegeleda ka ennetustööga.

Praegune suund põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmisel seab eesmärgiks veelgi enam suurendada koolijuhi otsustusvabadust ning vastutust. Eesmärgiks on vajadustepõhine tugiteenuste tagamine, kuigi selgusetuks jääb, mille alusel koolijuht oma kooli vajadused kindlaks määrab. Kas vajadus koolis psühholoogi järele peaks tekkima alles siis, kui üks õpilane on sooritanud enesetapu? Või on vajadus olemas juba eelnevalt rõhuasetusega ennetusele, et sellist reaalselt „vajadust“ ei saakski tekkida?

Kui laps on koolis kiusatav või kui ta peab päevast päeva nägema vanemate omavahelisi tülisid, siis ei ole ta võimeline vajalikul määral õppetööle keskenduma. Laps vajab sellisel juhul kedagi, kes tema mure märkaks, teda ära kuulaks ning aitaks. Et seda kõike pakkuda, on paraku vaja aega ning oskusi. Kui õpetajatel seda ressurssi napib ning kui koolis puuduvad tugispetsialistid, siis on tõsine oht, et abivajajad lapsed jäävad reaalse abita ning probleemid süvenevad. Õige hetk lapse aitamiseks lastakse mööda ja me peame tegelema juba tagajärgedega kuigi oleks võinud tegeleda ennetusega.

 

  • http://www.facebook.com/karli.lambot Karli Lambot

    Väga heatahtlik ja üldsegi mitte sisusse puutuv kommentaar: süstemaatiline ja süsteemne on eritähenduslikud mõisted. Üks on omane süstemaatikale (näiteks klassifikatsioonile) ja teine süsteemile. Mulle tundub, et tekstis on need sõnad paar korda vahetusse läinud:)

  • http://www.facebook.com/people/Tiia-Kõnnussaar/100000601758926 Tiia Kõnnussaar