Heaoluriigi minevikust ja tulevikust

Heaoluühiskonna vilets tervis on viimasel ajal nii meil kui mujal palju kõneteemat pakkunud. Ja tõesti – selles, et samamoodi enam edasi ei saa, näivad olevat ühel nõul nii Kreeka protestijad kui IMF. Ka Eesti meedias on hiljuti sel teemal ilmunud mitmeid arvamusavaldusi, mille peale reeglina mõistvalt pead noogutatakse, isegi kui jutu iva vastukarva on – kuidas sa ikka vaidled mõistuse häälega.

Vana maailma demograafia on selline nagu ta on, me kõik elame kiirelt vananevates ühiskondades, kus suhe töötavate inimeste ning pensionäride ja muude abivajajate vahel kaldub aina enam viimaste poole. Inimeste soovid ja vajadused on aga, nagu kõik need teravsilmsed kommentaatorid ära märgivad, teadagi põhjatud ning erinevad sotsialistlikud valitsused pole suutnud vastu panna kiusatusele endale odavat populaarsust osta võimaldades rahval laenuraha peal pidu pidada. Nüüd on aga tasumise tund käes ja see tähendab, et seni kuninga kassina elanud töörahvas (eesotsas sotsialistidega) peaks endale aru andma, et päris maailmas käivad asjad teistmoodi. Päris maailmas valitsevad karmid seadused, mille vastu inimene ei saa ning seega oleks aeg see sotsialistlik unelm heaoluühiskonnast vaikselt riiulile tagasi panna.

Enne kui me sellele teemale lõplikult joone alla tõmbame, tasub aga siiski veel korraks peatuda ja järele mõelda. Jah, enamus Euroopa riike on ennast lõhki laenanud (või laenamas) ning enamus neist jooksutab täna riiklikke tervisekindlustuse- ja pensionisüsteeme, mida tänaste ja tulevikus ettenähtavate riigitulude najal ei ole võimalik üleval pidada. Nii et, selliselt on tõesti nii, nagu Andres Arrak hiljuti märkis, et sotsialism on kriisis ning meil tuleb naasta kapitalismi algtõdede juurde.

Ainult et me oleme seal juba olnud.

Heaoluriik, nagu me seda täna tunneme ja teame, ei ole välja mõeldud Rootsi või Kreeka sotsialistide poolt, vaid pärineb 19. sajandi lõpu Saksamaalt, täpsemalt nn. Bismarcki reformidest (1880ndatel riiklikult kehtestatud kohustuslik tervisekindlustus, õnnetusjuhtumikindlustus ning pension). Bismarck võis olla paljusid asju, kuid kohe kindlasti ei olnud ta sotsialist. Kui selles osas peaks mingi kahtlus olema, siis vast piisab, kui tutvuda tema poolt 1878. aastal seaduseks kuulutatud Sozialistengesetze-ga. Ometi tuli aga just Bismarck (olles samal ajal väga kriitiline näiteks selliste “sotsialistlike” ettepanekute suhtes, nagu töökohaturvalisus, piiratud töötunnid või lapstööjõu piiramine, kuna need oleks kahandanud Saksamaa majanduslikku võimekust) välja laiahaardelise riikliku tervishoiu- ning pensioniprogrammiga, mida täna peetakse sotsiaaldemokraatliku poliitika nurgakiviks kõikjal Euroopas. Midagi siin justkui ei klapiks?

19. sajandi esimene pool oli Euroopas olnud tormilise arengu aeg. Tööstusrevolutsioon tõi üle kogu kontinendi kaasa kiire urbaniseerumise, kuna inimesed kolisid massiliselt linnadesse, kus oli suur vajadus uute töökäte järele. Suurtes anonüümsetes linnades sattusid needsamad inimesed aga väljapoole seniseid traditsioonilisi (olgugi hapraid) sotsiaalseid turvavõrgustikke ning peatselt olid Euroopa suurlinnad täis sadade tuhandete kaupa inimesi, kelle jaoks oli meeleheiteni vaid üks väike samm – ja keda Marx 1845. aastal ilmunud “Saksa ideoloogias” nimetas lumpenproletariaadiks. Suured ühiskondlikud muutused tekitasid ebakindlust ja poliitilist rahulolematust aga ka keskklassis ning 1848. aastal kulmineerus kogu see kuhjunud pinge nn. “rahvaste kevadega”, mille üheks ajalooliseks teetähiseks sai muide ka Marxi ja Engelsi “Kommunistliku partei manifest”. Ülestõusud hääbusid küll peatselt, kuid probleemid ja nendega koos rahulolematus jäid suuresti alles – ning see tõi kaasa sagedasi streike ja rahutusi. 1871. aasta kevadel kasvas järjekordsest sellisest mäsust välja Pariisi Kommuun, mis, pidades küll vastu napilt kaks kuud, heitis pika varju 19. sajandi lõpu Euroopa poliitikale – ja sealhulgas jättis sügava mulje ka Bismarckile. 1884. aastal ütles Bismarck järgmised sõnad:

“Töölise tõeline kaebus on tema eksistentsi ebakindlus; ta ei ole kindel, et tal alati on tööd, ta ei ole kindel, et ta on alati tervise juures, ning ta näeb ette, et ühel päeval saab ta olema vana ja töövõimetu. Peaks ta vaesusse langema, olgu kasvõi läbi pikemaajalise haiguse, on ta täiesti abitu, jäetud vaid tema enese hoolde, ning ühiskond ei tunnista hetkel tema suhtes mingit tegelikku kohustust peale tavalise vaestele pakutava abi, isegi kui ta on kogu aeg hoole ja usinusega tööd teinud. Tavaline vaeste-abi jätab aga palju soovida, seda eriti suutes linnades, kus see on palju viletsam, kui maal.”

Siin tuleb tähele panna, et Bismarcki peamine mure ei olnud tööliste kehv olukord, vaid see, millist mõju too kehv olukord avaldas tollasele värskelt ühendatud Saksamaa majandusele. Pidevad streigid osutusid tööstusele kurnavateks ning lisaks seisis värskelt Saksa riik vastamisi väga kõrge emigratsiooniga, eeskätt Ameerika suunas. Kõige tipuks olid meeleheitel inimmassid, kellel suurt midagi kaotada ei olnud, ohuks tollasele poliitilisele stabiilsusele ning pakkusid tänuväärt kõlapinda just neile sotsialistlikele ideedele, mille vastu Bismarck oma elu lõpuni võitlust pidas. Need olid tegelikud põhjused, miks Bismarck 1883. aastal otsustas, et Saksamaa töölistele on mõistlik anda riigi poolt sotsiaalsed tagatised.

Tänane Euroopa on kasvanud üles sedalaadi tagatiste poolt vormitud maailmas. Euroopa riikide kodanikud pole pidanud tundma muret selle üle, et kui nad juhtuvad haigeks jääma või töö kaotama, siis tähendaks see katastroofi neile ja nende peredele. Neil on olnud kindlus, et nad saavad endale lubada elamisväärset elu ka siis, kui nad enam tööl käia ei suuda – või et äraelamiseks ei pea nad surmani töötama. See aga omakorda tähendab, et me pole juba enam kui sajandi vältel tegelikult näinud neid põhjuseid, mis kunagi kallutasid Bismarcki oma reforme algatama – mis aga ei tähenda, et need riskid kuhugi kadunud oleks. Nad on lihtsalt olnud peidus ja leevendatud. Samas on see peitmine ning leevendamine osutunud aina kulukamaks. Maksude tõstmine ja sissetulekute tasandamine on teadagi ebapopulaarne ning seetõttu sai läinud sajandi teisel poolel ventiiliks võlg. Tuleviku tulude vastu laenamine osutus võluvitsaks, mille abil said valitsused pakkuda sotsiaalseid tagatisi ja hoolekannet, ilma et oleks pidanud tegelema ühiskondliku marginaliseerituse ja ebavõrdsuse juurpõhjustega. Praegune võlakriis on aga märk sellest, et raha, mida probleemide pihta visata, kipub Euroopa riikide valitsustel otsa saama. Üheskoos sellega on tagasi ka rahutused, streigid ja meeleavaldused – ja tagasi on ka sotsialistid oma tüütute juttudega võrdsusest ja õiglusest.

Norbert Elias märgib oma “Tsiviliseerumisprotsessi” esimeses köites nii: “Tsiviliseeritud käitumise soomusrüü puruneks väga kiiresti, kui mingi järsu muutusega ühiskonnas tabaks meid samasugune kogus ebakindlust ja ohud muutuksid sama ettearvamatuks kui tollal.” Võibolla tõesti on kõigi meie tänaste hädade lahenduseks “rohkem kapitalismi”. Siis aga peame olema valmis ka selleks, et see suhteline kodurahu, mida Euroopa viimase poole sajandi vältel on nautida saanud, ei pruugi sellisena kestma jääda.

Tarmo Jüristo on Memokraadi kaasautor.

——

Vt. lisaks:

 

  • http://twitter.com/dzhoodzh dzhoodzh….

    Saan’s ma nüüd ülalmainitust õigesti aru, kui väidan, et selle sisu (eestlaste soov elada nii, nagu heaoluriigid) on pikemas perspektiivis (majanduslikus võtmes) kättesaamatu unistus?

  • borism

    Raha ei saa riigil by definitsioon otsa saada – riik on selle monopoolne väljastaja. Riikides nagu USA, Jaapan ja isegi EL riigid nagu Rootsi ja UK, valitsused saavad oma monopoli jõu kasutades majanduses resursse ümber jaotada maksudest sõltumatult. Rootsi heaoluriik näiteks ei näita erilisi hääbumise märke vaatamata kõigile ülalmainitud probleemidele. Ning huvitaval kombel Põhjamaade konkurentsivõime näitajad endiselt Maailma tipus.

    See et paljud (aga mitte kõik) Euroopa riigid panid ennast olukorda kus nad on rahanduslikult EL omavalitsused, loobusid automaatlistest stabilisaatoritest nagu ujuvkurss, samal ajal aga keskvalitsuse osakaal SKPst on vaid 1% on tõsine probleem millest sõltub kas see liit üldse püsima jääb. Aga nendes halbades otsustes ei saa “heaolu ühiskonda” ja “sotsialiste” kuidagi süüdistada. Pigem ikka sai siin jälle saatuslikuks usk kõikvõimsasse ühtse turgu (kuigi isegi Milton Friedman on nendele probleemidele osutanud).

    “Rohkem kapitalismi” ja turgu on alati vaja, aga andku jumal mõistust neile kes seda disainivad.

  • m6hukas

    „Ainult et me oleme seal juba olnud.“

    Kas ikka oleme? Kas paljudes Euroopa maades varsti kätte jõudev töötavate inimeste ja ülalpeetavate (eelkõige vanemaealiste) suhe pole ajaloos mitte üsna ainulaadne? Ja kas Bismarckiga võrreldes ei kipu meil valikuid seetõttu märksa vähemaks jääma?

  • Erkki

    Hea lugu!

    Tekkisid kaks mõtet:
    1. Probleem ei ole vast sotsiaalsetes tagatistes iseenesest vaid nende koguses. Ei ole pension ja töötuskindlustus oma olemuselt halvad ning eksivad need, kes lihtsustatult neid teemasid demoniseerivad (mida tahab vist Tarmo ka öelda). Halb on see, et need hüved on läinud liiga suurteks ja kulukateks. Hüvitise saajal on suuresti enda vastutus ära kadunud ning stiimuleid enda aitamiseks kipub väheks jääma. Sellele lisaks demograafiline muutus, mille laadset senini veel kogetud ei ole. Küllap on tõde ühes hiljutises arvamuses, et kui Ameerikas on ülemine 1% rikkaid varastanud keskklassilt tuleviku, siis Euroopas on babyboomerid ja täna pensionile siirdujad varastanud tuleviku oma lastelt.
    2. Rääkides liigsest laenamisest, siis jääb tihti tähelepanuta, et kes need laenud on andnud. Laenu ei saa ju võtta ilma, et keegi seda annaks? Vastus paistab kasvavalt olevat, et tulevikuks kogutud pensionid on tegelikult täna juba ära kulutatud. Kõige suuremad võla andjad on pensionifondid ja pangad. Pangad kuuluvad ka pensionifondidele. Kui Euroopas lõpuks hakatakse halvaks läinud võlga maha kandma (mis oleks tulnud teha juba mõnda aega tagasi), siis alles hakkab selguma, et kes need kulud kannab. Vägisi jääb tunne, et tegelikult ongi juba ring täis saanud (ära on kulutatud enda oodatavad pensionimaksed), kuid sellest pole tahetud senini veel kõva häälega rääkida.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Esiteks seda, et Bismarcki päevil oli naiste osalemine tööjõuturul veel üsna lapsekingades ning tüüpiline leibkond sõltus oma sissetulekus “single male breadwinner”-ist. Kui selle asjaolu efekt arvesse võtta, siis kalduks ma arvama (hetkel ei saa täpseid numbreid otsida, aga siit leiab üht-teist üldist: http://en.wikipedia.org/wiki/Women_in_the_workforce#History), et ülalpidajate ja -peetavate suhe ei ole täna nii hull midagi. Teiseks aga tuleb muidugi ära märkida, et kaasaegse heaoluriigi puhul on nn. “Bismarcki mudel” ainult üks mitmest võimalikust alternatiivist, ja ka see on täna mõistagi väga erinev sellest, mida 19. sajandi lõpul Saksamaal näha võis. Lähemalt saab selle teema kohta lugeda loo lõpus toodud viidetest.

    See “me oleme seal juba olnud” remark viitas aga millelegi muule – ja nimelt sellele, et meie kontinendi ajaloos on tegelikult juba päris mitu korda proovitud mis juhtub, kui arvestataval osal elanikkonnast ei ole ei ühiskondlikku rakendust ega sotsiaalseid tagatisi ja turvalisust. Võib muidugi uuesti üritada ja loota, et sedakorda läheb kõik teisiti – aga vast oleks tark siiski kaaluda ka võimalust, et ei lähe.

  • http://www.facebook.com/mridala Märt Ridala

    Rootsis elades ja Soomes elanuna väidan, et Põhjamaade heaoluriik ei ole kuhugi kadumas ja võiks olla ka põhimõtteliselt saavutatavaks sihiks Eestis. Siinseid toetusi on küll viimastel aastatel kärbitud, aga tegemist on olnud pigem ajakohastamise ja korrektuuride kui kogu süsteemi muutmisega. Põhjamaade heaoluriiki säilitavad järgmised võimalused:
    – Inimeste sügav veendumus, et nii on õige. Riik hoolitseb oma vaeste eest ja riigi aktiivne roll majanduse ning ühiskonnaelu korraldamisel on õige. Samas ei ole see egoistlik nõudmine, et mingu riik või pankrotti, aga minu pension jäägu kärpimata. Ei. Põhjamaad suudavad oma võlgu ja majandust päris hästi korras hoida. (Kui Rootsi kinnisvaramull muidugi välja jätta.) Taanis on riigivõlakirjadel lausa negatiivne intress!
    – Demograafiline seis ei ole Põhjamaades üldsegi nii halb. Loomulik iive on positiivne. Lisaks võib vajadusel Migrationverket lihtsalt kraani veidi rohkem lahti keerata ja ilma suurema pingutuseta oleks ülikoolid täis Hiina ja teisi aktiivseid ning töökaid magistrante kellele keele õpetamiseks on olemas süsteem. Samuti võib korraldada näiteks med.töötajate saamiseks “töömesse” Ida- või Lõuna-Euroopas ning hoolekande asutused on mehitatud. Kuna ühiskonnas ei ole muulasviha, siis on kogu demograafia probleem vabalt reguleeritav.
    Samuti võiks kaaluda, et kas tänapäeva ühiskonna keerukuse juures äkki ongi vajalik, et riigi osakaal majanduses oleks suur? “Nähtamatu käsi” on küll efektiivne tööriist, aga võib-olla liiga nüri, et tänapäeva keerukat ühiskonda arendada. Näiteks selleks, et Eestis arendada IT tööstus järgmisele tasemele oleks vaja koordineeritult muu hulgas:
    – leevendada spetsialistide immigratsioonipoliitikat,
    – panustada IT haridusse,
    – arendada IKT demokeskust edasi,
    – promoda IT-d ja võimalusi ajakirjanduses, üritustel,
    – tegeleda aktiivselt konkreetsete arenduskeskuste (nagu EU IT halduskeskus) Eestisse saamisega,
    – tagada otselennud Tallinnast
    – pakkuda mingi (ingl. k.) kooli- ja lasteaiavõimalus spetsialistide lastele
    – ….
    “Nähtamatu käsi” ei suuda sellist koordineeritud tegevust paraku teha.

  • Jaan

    Praegusel kriisil on väga mitu põhjust ja tahku. Paljud asjad on omavahel sassis nii otsustajatel kui kommenteerijatel. Suurimaid segadusi paistab tekitavat raha olemuse kysimus. Kõik räägivad rahast või pigem selle puudumisest. Aga millest tegelikult on puudu, kui öeldakse et raha ei ole? Kus see raha siis on?

    Pakun välja mõned huvitavad mõtteharjutused.
    1. Kujutlege ennast ekstreemselt vananevasse riiki. Kui palju raha oleks tarvis et ylal pidada riiki (planeeti!?) kus _kõik_ elanikud on yle 80 aasta vanad ja töövõimetud?

    2. Euroopas ei ole raha vähemaks jäänud, vaid pigem vastupidi, seda on rohkem kui kunagi varem. Samal ajal kõik räägivad et raha ei ole. Kus (kelle käes) raha on?

    3. Mida see, kelle käes praegu raha on, tahab et teised teeksid? (Rahast saab ju aru ainult inimmõistus ja seega saab rahaga teha ainult yht: mõjutada teisi inimesi (töö))

    4. Millist tegevust motiveerib majandus kus suurimad summad makstakse laenu intressidena?

    Kui nendele kysimustele vastuseid otsida, jõuame asja tuumale palju lähemale. Millist tööd oleks tarvis teha selleks et heaolu kasvaks? Milleks meie praegune systeem meid motiveerib? Millist heaolu me tahame? Millist tööd selle saavutamiseks oleks tarvis teha? Kes seda tööd peaks tegema? Võibolla läheme õiges suunas aga meie ootused on liiga suured?

    Rahas ei ole kysimus. Seda võib juurde trykkida. Kysimus on selles et kuidas hoida yhiskond funktsioneerimas nii et enamik teeb yhiskonna eksistentsi jaoks tarvilikku tööd ja samas on enamik ka olukorraga rahul.